February 18, 2019

Miks lasen end Riigikokku saades kiibistada?

ĐŁ-у-у-у-у-у-гу-гугу-уу! Istun ma nĂŒĂŒd siin piirilinn Narvas tundlike isendiandmete hunniku nagu viitsĂŒtikuga pommi otsas ja mĂ”tlen, mida edasi teha. Panin nimelt nĂ€dalapĂ€evad tagasi tiksuma skripti, mis on mulle praeguseks kogunud hulganisti nii poliitloomade ja teiste avaliku elu tegelaste kui ja tavaliste loomapidajate illegaalseid isikuandmeid. Miks peaks keegi midagi sellist ĂŒldse tegema?

Toomas Hendrik Ilves on ajalukku lĂ€inud digiteemade presidendina, kes kĂŒll leidis, et privaatsus on ĂŒlehinnatud, aga ikkagi teipis kinni oma lĂ€paka veebikaamera. Tema unelm ID-kaardist kui Interneti juhiloast pole Ă”nneks teostunud, kuid tema kĂŒĂŒnilised Ă”petussĂ”nad, kuidas ei tule karta mitte Suurt Venda vaid VĂ€ikest Õde, on ilmselt pidurdanud Eesti noore infoĂŒhiskonna eneseteadvuse arengut mitmete aastate jagu. JĂ€rgnev blogipost mitte ainult ei pane Eesti arenguseisu digiĂ”iguste konteksti, vaid vĂ€ljendab digitaalse hĂ”imuĂŒhiskonna liikmena elamise igapĂ€evast mannetust.

Lemmikloomaregister pole mĂ”teldud otseselt avaliku andmekoguna, vaid seda peaks omavalitsuste vĂ”i varjupaikade töötajad kasutatama tĂ€navale eksinud lemmikute tuvastamiseks kiibinumbri jĂ€rgi. Teatud vaatenurgast on pĂ€ris hea mĂ”te luua register, kust saab looma leidmisel ja kiibilugeja olemasolul loomaomaniku kontaktandmed tuvastada kestahes ning pole vaja pöörduda mĂ”ne ametiasutuse poole. Igatahes on selline vĂ”imalus arendaja poolt sellesse infosĂŒsteemi jĂ€etud. Kuid sellel on ka oma varjukĂŒljed.

Kui lasta botil alla laadida kogu andmebaas, siis on see esiteks alternatiivne telefoniraamat, teiseks aga toob avalikkuse tĂŒki privaatsfÀÀrist, mida sugugi kĂ”ik ei ole valmis jagama. Kes see ikka vĂ€ga tahaks, et kĂ”ik nende lemmikutega seonduv ĂŒhtĂ€kki avalikuks saaks?

Arusaadavatel pÔhjustel ei saa ma alla laaditud andmebaasi teiega tÀies mahus jagada, sest siis Àhvardaks mind ilmselt kriminaalkaristus. Aga ma arvan, et on Ôigustatud avalik huvi selle vastu, kuidas tunnevad end selles registris kajastatuna need Riigikokku kandideerijad, kes meil tundlike isendi- ja isikuandmete ning eraelu puutumatuse regulatsiooni peaks tulevikus seadustesse valama.

LÀheme andmevÀljasÔidule!

Olete veel minuga? Vaatame jĂ€rgi, missuguste Riigikogu valimiste kandidaatide lemmikud selles allalaaditud jupis registrist kajastuvad? Aga peate hetke ootama — sest enne tuleb kodanikualgatuse korras aidata valimisteenistusel tĂ€ita juba pool tosinat aastat meie e-riigis kehtivat avaandmete seadust, mille olulisusest hakatakse alles nĂŒĂŒd tagantjĂ€rele aru saama. Selleks modisin masinloetaval kujul avaldamisele kuuluvaid isikuandmeid kokku kaapima sellesama skripti, mis ĂŒlal netisĂŒgavusest tundlikke isendiandmeid kaevas.

Need Riigikogu kandidaate pinnivatele ajakirjanikele ja kodanikuaktivistidest valimiskĂŒsitluste koostajatele nii vajalikud andmed on nĂŒĂŒd kĂ”igile soovijatele kasutamiseks leitavad siit — ning pannes kokku need gerilja-avaandmed ja kogutud illegaalsed isendiandmed vĂ”ime nĂŒĂŒd meiegi asuda oma uudishimu rahuldama.

Valik meie kandidaatide lemmikuid

See tabel pole muidugi tĂ€ielik ja nimi pole andmebaasi mĂ”ttes alati kĂ”ige paremini töötav indikaator, aga kuna registrist saab ka loomapidaja telefoninumbri, siis ĂŒle vaadates selgub, et enamik numbreid kattub nende kandidaatide andmetega, kes on oma kandidaadiankeedis telefoninumbri Ă€ra toonud. Vabandust, kui mĂ”ni kandidaat on siiski endale selles tabelis uue virtuaalse lemmiku saanud!

Siin tabelis pole andmeid vĂ€ga palju, aga kuna valik on juhuslik, siis vĂ”ib siit vĂ€hemalt pĂŒĂŒda sĂ”nastada mĂ”ningaid huvitavaid hĂŒpoteese:

  • KĂ”ige usinamad lemmikute kiipijad on Keskerakond ja Eestimaa Rohelised;
  • Valdav enamik ehk 72 protsenti lemmikute registreerijatest on naised;
  • Riigikogu kandidaadid kalduvad olema pigem koera- kui kassiinimesed, vĂ€hemalt peavad nad olulisemaks kiipida koeri (see on ka mĂ”nes omavalitsuses, nt Tartus ainsana kohustuslik);
  • KĂ”ige populaarsem koeranimi Riigikokku pĂŒrgijate seas on Caesar ja kĂ”ige populaarsem kassinimi on Kit(i/y).

Loomulikult saaksin teha ulatuslikumaid jĂ€reldusi loomade kiibistamise ja sellega seonduva kohta ĂŒlejÀÀnud lemmikloomaregistrist kaevandatud andmetest, aga iseĂ€ranis siit tabelist paistab, et osade loomaomanike kontakttelefonid vĂ”ivad olla aegunud — Ott, Ülle ja Jelena, palun, vaadake igaks juhuks oma kontaktid registris ĂŒle ja uuendage need, sest vananenud telefoninumbrid ei aita omanikuga looma leidmise korral ĂŒhendust vĂ”tta!

Minu valimisse sattunud loomaomanikest nimekaim on ilmselt Mailis Reps, kelle lemmikut kuugeldades selgus aga, et ajakirjanduse andmetel on loom Ă”nnetuses hukkunud ning minister eirab ajakirjanike pöördumisi asjaolude vĂ€ljaselgitamiseks. Loomulikult tekitas see mus kohe huvi, kas ministril on teisigi loomi registreeritud, kuid ainukese asjana tuli vĂ€lja, et on ĂŒks Welsh Corgi Pembroke, kelle nimena on toodud on Reps Mailis — loodetavasti vĂ€hemalt omanik teab miks!

Aga see toob meid otse selle postituse ajendi ja ĂŒhtlasi ka tuuma juurde.

Kiibi oma lemmik…

Lemmikute kiipimine on teema, mis sundis minusugust segaverelist krantsi nendel valimistel osalema. Mitte sellepĂ€rast, et ma arvaks, et armastatud olendite kiipimine oleks universaalne vahend nende kadumamineku vastu. Pigem vastupidi, ma olen loomakaitsjate kĂŒsimusele kiipimise kohustuslikuks muutmise kohta juba kahtedel valimistel vastanud, et ma ĂŒldkohustuslikkust ei poolda — ja oma lapsi rahvaĂŒritustel kadumamineku vastu kiipima me ilmselt samuti ilma teist korda mĂ”tlemata ei tĂ”tta.

SeetĂ”ttu vastasin seekord veidi tĂ€psemalt, tegin pĂ€ringud ĂŒhendkuningriigi loomakaitsjatele, et saada neilt kiipimise mĂ”jude kohta tĂ€psem statistika ning sain ka vastuse pĂ€ringule statistika kohta Tallinna linnast, mis on kĂ”ige pikemalt nĂ”udnud lemmikute kiipimist. Kiipimine teeb kindlasti lihtsamaks kadunud loomade tagastamise nende kodudesse, aga selle mĂ”ju nĂ€ikse UK statistika pĂ”hjal olevat suuresti teadlikkust tĂ”stev — hea loomapidaja pöördub looma kadumaminemisel niikuinii varjupaikadesse ja on ka kaelarihmad jm harjumuspĂ€rased vĂ”imalused lemmikute mĂ€rgistamiseks. Kiipimine on pigem abivahend eriolukordadeks ja halbade peremeeste distsiplineerimiseks. Kirjutan sellest pikemalt, kui olen saanud Tallinna linnalt vastused tĂ€psustavatele kĂŒsimustele.

Ent kui kiipimine pole kuidagi fĂŒĂŒsiliselt ohtlik, miks siis peaks kahtlema lemmikute kiipimises — isegi kui on nii, et see otseselt pÀÀstab ainult murdosa loomadest igavuspensionist varjupaigas vĂ”i sattumisest prĂŒgimĂ€e loomsete jÀÀtmete sektsiooni? Jah, vĂ”imalik, et ei peakski kahtlema, kuid minu arvates peaks siiski tegema andmete pĂ”hjal kindlaks, kas kiipimine peaks olema ĂŒldkohustuslik, missugused peaks olema sanktsioonid ja milliseid piirkondlikke vĂ”i valdkondlikke erandeid lubada — nĂ€iteks pimedate juhtkoeri ei kiibita. Ülalosutatud registriandmed saaks olla anonĂŒmiseeritult koos loomade elutsĂŒkli andmetega avaldatud, et loomakaitsjad vĂ”iks teha andmepĂ”hise poliitikaettepaneku. See hoiaks Ă€ra hulga emotsionaalseid vaidlusi, mida lemmikute halduse kĂŒsimused kindlasti tekitavad.

Mind ajendas aga valimistsirkusse sukelduma solidaarsus koertega veidi laiemas tĂ€henduses. Kui arutasin roheliste esimehe ZĂŒleyxa Izmailova ettepanekut valimistel kandideerida ĂŒhe valdkonda hĂ€sti tundva feministliku kunstikriitikuga, siis selgus kiiresti, et kuigi koera kuvand sobib perfektselt minu profiili ning programmiga, siis problemaatiliseks teeb selle just kiipimise vastuolulisus. Tema soovitas mul kiipijate peale lihtsalt uriseda, aga ma valisin hea koerana siiski veidi tsiviliseerituma taktika.

… ja kiibi oma vaenlane!

Toomas Hendrik Ilves pidas 2015. aastal esoteerilise ettekande kiipimise vĂ”ludest Eesti sĂ”prade kohtumisel valitud seltskonnale ĂŒle maailma viisil, mis on mulle igaveseks meelde jÀÀnud. Toona veel e-Narnia presidendina rÀÀkis ta lÔÔpimisi nii kahefaktorilisest autentimisest kui biomeetriliste andmete kogumisest suutes ĂŒhes lauses mĂ”nitada nii Euroopa Parlamenti kui selle poolt inimĂ”iguste kaitsmise eest tunnustuse saanud infoĂŒhiskonna vilepuhujat Edward Snowdenit.

Seinale projitseeritud pilt minusugustest krantsidest, kellele arvutivĂ”rgud on tĂ€hendanud vabadust, vĂ”imalust suhelda mĂ”ttekaaslastega ĂŒle maailma ja ennast arendada kĂŒsimata selleks ĂŒheltki peremehelt luba, kus joosta vĂ”i missuguse puu juures nuuskida, rÀÀkis ta sellest, kuidas Internetis tuleks kĂ”ik kasutajad kiipida. See kiip, mida ta silmas pidas, on loomulikult meie ID-kaardi kiip — meie infoĂŒhiskonna Ă”nn ja Ă”nnetus. Kaslase nimega president kirjeldas informatsiooni kiirteed, kus liiguvad paralleelsetel sĂ”iduradadel autod, millel pole numbrimĂ€rke — aga kuidas me siis teame, kes on kes?

Kontekst oli loomulikult Snowden ja tema arvutifriikidest fĂ€nnid, kes ei teadvat midagi liberaalsest demokraatiast, kes pole kunagi lugenud Locke’i ega Hobbes’i ja kes kahjuks ei suuda liikuda IT ja kultuuri valdkonna vahel. Ilves unistas oma kujutluspildis vĂ”imalusest vĂ”tta informatsioonilekete Ă€rahoidmiseks kasutusele ID-kaart kui Interneti juhiluba, mis numbrimĂ€rgina kĂ”igile kasutajatele igal hektel otsaette kleebituna paneb registrisse kĂ”ik nende liigutused.

Ma loodan, et on arusaadav, miks koerte kiipimine hoogtöö korras ja vastavad registrid minus automaatse Ă€ratĂ”ukereaktsiooni tekitavad. Kiibistamine on siiski kĂŒllaltki invasiivne ja ÀÀrmuslik meetod elusolendite identifitseerimiseks — olgu need siis lemmikloomad, kariloomad vĂ”i digikodanikud.

HĂ”imuĂŒhiskonna libaliberalistikud vÀÀrtused

Eesti infoĂŒhiskond on oma olemuselt vastuoluline nĂ€htus. VÀÀrtuste mĂ”ttes oleme tĂŒĂŒpiline koloniaalmaa Euroopa ÀÀrealal, samas oleme Venemaa kĂ”rval ja see sunnib alati seljataha vaatama. Ma ei tea, kas Eesti on isegi pĂ€riselt kĂ€sitletav riigina, sest me toimime rohkem hĂ”imuĂŒhiskonnana, kus kĂ”ik asjapulgad teavad kĂ”iki teisi asjapulki kellegi sugulase sugulase kaudu ning igasugune pĂ€ris riiklus on pigem tajutud tarbetu formaalsusena — igasugused Ă”iguste nĂ”udjad pigem hĂ”imu ĂŒhise heaolu ÔÔnestajatena.

Vajadus koloniaalriigina end ĂŒlejÀÀnud Euroopale kasulikuks teha ja samas hirm, et keegi lĂ€heneb seljatagant ei anna just palju mahti mĂ”telda vÀÀrtustele. Meie infoĂŒhiskond on katsepolĂŒgon, mis on kokku klopsitud 1990ndatel Skandinaaviast annetuseks saadud vanast kolast ja kohalike hĂ€kkerite entusiasmist. Ei saa ĂŒtelda, et see ei oleks leidlik, sest meie IT-ekspertide leidlikkus sarnaneb tĂ”epoolest Levi-Straussi kirjeldatud pĂ€rismaalaste formaliseerimata funktsionaalsele teadmisele taime- ja loomariigi kohta, mis annab kohati silmad ette teaduselegi. See on mĂ”ttelaad, mis innustab sĂŒsteemide lammutajaid ning uuesti tĂŒkkidest kokkupanijaid ning mulle kui poole kohaga pĂŒhapĂ€evahĂ€kkerile on keerulistele sĂŒsteemidele aukartuseta lĂ€henemise kreedo ÀÀrmiselt sĂŒmpaatne.

Kuigi sellel hoiakul pĂ”hineb meie infoĂŒhiskonna edulugu, ei vii see, mis tĂ”i meid siia, meid edasi. HĂ”imuĂŒhiskonna unistus hĂŒppavast vÔÔramaa kaslasest on ammu oma sĂ€ra kaotanud ja IT-ringkondadeski kĂŒsitakse jĂ€rjest sagedamini meie saatuse kohta. Meil on vaja hakata aru saama, misasi on riik, demokraata ja pĂ”himĂ”tted, millel need rajanevad ning tuua need mĂ”isted infoĂŒhiskonda.

Meie taotus teha Ilvese kombel Euroopale selgeks, et nad vĂ”taksid ĂŒle meie hĂ”imuĂŒhiskonna vÀÀrtustel pĂ”hineva infoĂŒhiskonna kontseptsiooni pole mĂ”eldav. Mida vĂ€hem me sellest endale aru anname, seda rumalamate pĂ€rismaalaste mulje jĂ€tame, kui pĂŒĂŒame neid vÀÀrtusi maailmale tutvustada liberaalse demokraatia sildi all.

Minu ja mu piraatidest mĂ”ttekaaslaste koostatud ning roheliste programmi alla jooniv infoĂŒhiskonna peatĂŒkk plaanib esimesed sammud, et tĂ”lkida jĂ€tkusuutlik osa Eesti 1990ndate pĂ€randist Euroopalike vÀÀrtuste raamistusse.

Eraelu talumatu puutumatus

Üks liberaalse demokraatia baasvÀÀrtus, mille viljelemise pĂ€rast meie hĂ”imupealikud on meid jĂ€rjekindlalt hurjutanud, on soov olla iseseisev indiviid, demokraatliku ĂŒhiskonna mĂ”tlev liige, kellel on oma puutumatud Ă”igused ja tĂ€henduslik roll ĂŒhiskonnas. Selle sĂŒmptomaatiline nĂ€ide on pĂ”lgus eraelu puutumatuse suhtes, mis on olnud meie riiklikus retoorikas ja seadusloomes valdav… Ausal inimesel pole ometi midagi varjata? Eestlane ju usaldab oma riiki, usaldab ju, eks? Aga kas kĂŒsimus on ĂŒldse selles, mida mĂ”ni ĂŒksik inimene tunneb vĂ”i arvab?

Ma soovitan siinkohal teha lugemisse pausi ning mÔtelda, mida see meie e-riigi jaoks tÀhendab, kui jÀrgnev kirjeldus polegi minu isiklik unenÀgu, vaid see, kuidas me huvitatud, informeeritud, aga neutraalsele vaatlejale vÀljastpoolt paistame.

Alustuseks mÔned taustafaktid:

Minu poole on pöördunud vĂ€lisajakirjanikud tĂ€pselt nende kĂŒsimustega ning olen neile rÀÀkinud sedasama juttu. Nende jaoks on alati jÀÀnud mĂ”istatuseks, miks me kodanikena oma valitsuse sellise kĂ€itumisega lepime. Maineka Saksa ajalehe ajakirjanik kohtus muga kord Tartus ning oli vaimustunud sellest, kui teatasin talle kohtumise paiga GPS-koordinaatide kujul ja ei pidanud telefonis pikka vestlust sellest, et kuidas jĂ”uda punkti X. Teise asjana kĂŒsis ta aga, et miks teil siin igalpool niipalju valvekaameraid on, et kas teil on siin nii kĂ”rge kuritegevus.

Eraelu puutumatus on demokraatliku ĂŒhiskonna alusvÀÀrtus, sest ilma privaatsfÀÀrita, kus me saame ilma kriitikat kartmata enda mĂ”tetel lennata lasta ja proovida eri vaateid, eksperimenteerida, ilma selleta pole ka sisukat avalikku debatti. Pole nii, et kui sul on midagi öelda, siis pead seda olema kohe valmis tegema avalikult rambivalguses ja omaenda nime all. Avalikul arutelul palju eelstaadiume, mis peavad olema vĂ”imaldatud. Kui puudub kindel koht, kus ma olen kaitstud vĂ€lise surve eest oma seisukohti mingis kindlas suunas kujundada, siis puudub ka sĂŒĂŒme- ja mĂ”ttevabadus — ja see hakkab piirama ka sĂ”navabadust.

Selsamal pĂ”hjusel on ka meie ajakirjandusvĂ€ljaannete poolt avalikult halvustatav anonĂŒĂŒmsus ja pseudonĂŒĂŒmsus vahel kĂ”igile eluliselt vajalik. Nende demokraatliku ĂŒhiskonna aluseks olevate kommunikatsioonimehhanismide mĂ”nitamine ja katsed neid vĂ€lja juurida annavad aimu meie rahvuslikus eneseteadvuses peituvatest kannatustest. Seda vĂ”iks pĂŒĂŒda heatahtlikult mĂ”ista n-ö tavalise kodaniku puhul ja arvan, et seda peakski mĂ”istma — kuid see ei tohiks olla lubatav meie poliitilistele eestkĂ”nelejatele.

VĂ”ib-olla vĂ”iks ĂŒlal esitatud loetelule joone alla tĂ”mmata tĂ€helepanekuga, et Eesti vĂ”ttis vastu riigiaparaadi avatuse, andmeteaduse, masinĂ”ppe ja tehisintellekti jm toredate mĂ€rksĂ”nade jaoks tsentraalse tĂ€htsusega avaandmete seadusemuudatused Euroopas kĂ”ige viimasena ja sedagi alles siis, kui Euroopa Liit oli alustanud rikkumismenetlust. Ja mis veelgi enam — pĂ€rast muudatuste avaliku teabe seadusse kirjutamist unustati need aastateks.

Asutasime mĂ”ttekaaslastega kahe aasta eest selle olulise puuduse leevendamiseks organisatsiooni Open Knowledge Estonia ning alles viimasel aastal on ses osas mĂ€rgata valmisolekut muudatusteks. Kindlasti ei nĂ”ustu mu ĂŒlaloleva sĂ”navĂ”tu tooniga kĂ”ik mu kolleegid sellest avatud teadmust kui infoĂŒhiskonna baasvÀÀrtust edendavast organisatsioonist, kuid ilmselt sisu osas on nad muga nĂ”us. Miks ei oska me kasutada Ă€ra kĂ”iki neid toredaid inimesi, kes kĂ”ik meil siin on, et astuda samm hĂ”imuĂŒhiskonnast pĂ€ris Ă”igusriikluse poole?

Daniel Vaariku 2015. aasta katse sĂ”nastada infoĂŒhiskonna korĂŒfeede renomeele toetudes infoĂŒhiskonna aktivistide jaoks ilmselget vajadust pöörduda kohtlaselt ja skaleerumatult e-Narnia muinasloolt millelegi praktilisemale, nt hĂ€kkerliku beeta-riigi kontseptsioonile pole Vaariku hinnangul meie riiki suunda muutma pannud.

Eraelu puutumatuse ja informatsiooni avaliku saadavuse lĂ€bimĂ”eldud tasakaal on see, millel pĂ”hineb demokraatlik ning kultuurne infoĂŒhiskond. Ma loodan, et toimuv valimiskampaania aitab seda suunda korrigeerida. VĂ€hemalt ITLi infoĂŒhiskonna debatil nĂ”ustusid kĂ”igi erakondade esindajad avaandmete mahajÀÀmuse tĂ”siselt kĂ€sile vĂ”tma. Minu eesmĂ€rk on, et sellega kaasneks infoĂŒhiskonna kontseptsioonide vĂ€hemalt Euroopa tasemel mĂ”istmine, sest Eestis on vĂ”imalik innoveerida digivaldkonda palju rohkem, kui me praegu oma ajaloolisest kogemusest ja 1990ndate dogmadest kammitsetuna teeme.

Millal keegi sinuga viimati ilusti rÀÀkis?

Seejuures pole nii, et inimesed tegelikult nĂ”ustuks hĂ”imupealike retoorikaga. Jah, inimesed vĂ€ljendavad eraelu puutumatuse suhtes ĂŒkskĂ”iksust, kui kĂŒsida neilt abstraktne kĂŒsimus, et kas neile on privaatsus oluline. Siiski nĂ€itab enne GDPRi vastuvĂ”tmist tellitud spetsiaalne eurobaromeetri uuring, et kuigi eestlased ilmselt suuresti aastatepikkuse propaganda mĂ”jul on ĂŒldkĂŒsimuste suhtes vĂ”rdlemisi ĂŒkskĂ”iksed, siis andmete kĂ€itamisega seotud konkreetsete kĂŒsimuste osas ei ole nad sugugi nii usaldavad.

Me tea, kuidas arvutada kokku Ilvese algatatud Suure Venna ja VĂ€ikse Õe muinasloo poolt tehtud kahju Eesti infoĂŒhiskonnale. Minu arvates on meie tĂ€rkava infoĂŒhiskonna eneseteadvuse suhtes kuritegu vihjata sellele, et riiklikust hoolimatusest eraelu puutumatuse vastu ei tohiks rÀÀkida ja et minge Ă”iendage parem Facebooki vĂ”i Google’iga. Jah, ka meediamonopolide seisusse tĂ”usnud suletud platvormid on probleem, millega on oluline tegeleda, kuid selline riigi vastutuselt tĂ€helepanu kĂ”rvalejuhtimine ei ole mulle mĂ”istetav — eriti kuna see pole juhuslikult pillatud mĂ€rkus, vaid sihipĂ€rane kampaania.

Kuigi minu meelest on Internet tĂ”epoolest kallutatud ĂŒlemÀÀra kasluse poole ja koerus strukturaalselt alavÀÀristatud, siiski ei taha ma selle tekstiga Ă”hutada liikidevahelist vaenu. Mu soov on natukegi rehabiliteerida koeralikkust ning teha seda solidaarsusest kĂ”igiga, kelle jaoks meie hĂ”imuĂŒhiskonna avalik diskursus pole kuigi inspireeriv ning kes tahaks seda muuta.

See markeerib tegelikult seda, miks tundus mulle ainuvĂ”imalik kandideerimine Narvas ja Ida-Virumaal. Ma arvan, et kui keegi Eestis tunneb end meie avalikus debatis veel rohkem vÔÔrkehana kui minusugune digiĂ”iguste valvekoer, siis need on Ida-Virumaa elanikud. Ma pole siinkandis ĂŒlemÀÀra palju kĂ€inud ja olen praeguseks Narvas elanud kĂ”igest kolm nĂ€dalat, aga mĂ€letan, et paari aasta eest siin ĂŒhel hĂ€katonil osaledes hakkas mulle enam-vĂ€hem teise asjana silma, et kolmandik kohalike noorte hĂ€katoniprojektidest on seotud pĂ”levkiviga. PĂ”levkivi on see, mis hoiab Ida-Virumaad elus kogu jĂ”hkruse kiuste, mida Eesti riik siinsete inimeste vastu ĂŒles nĂ€itab.

SeepĂ€rast pakun vĂ€lja, et kogu Eestit hĂ”lmav arenguhĂŒpe pole mitte mĂ”ni uus infosĂŒsteem vĂ”i klanitud e-riigi edendusprojekt, aga ka mitte Ida-Virumaa tööstusest ja oskusteabest loobumine, vaid meil tuleks raiuda lĂ€bi Gordioni sĂ”lm, mis seob hĂ”imurahvast 1990ndate IT-edulooga ja idavirulasi 20nda sajandi teise poole pĂ”levkivi-edulooga. See on samm, mis peab muutma meie suhtumist tehnoloogiasse ja vÀÀrtustesse. Vaba ja avatud infotaristu koos netikasutajatele tagatud Ă”igustega on luksus, aga me vÀÀrime seda. Ka keskkonnasÀÀstlik energiatööstus ja avatud energiataristu koos vĂ”rdselt pika oodatava elueaga kui ĂŒlejÀÀnud Eestis on luksus, aga me vÀÀrime seda ka.

KĂŒmne aasta jooksul kolime me kĂ”ik niikuinii Narva, aga esialgu vĂ”iks pĂŒĂŒda siin korraldada avaandmete pĂ€eva. Sest — kas ma juba ei ĂŒtelnud, et andmed on Ida-Virumaa uus pĂ”levkivi

“Mis tĂ”i meid siia — ei vii meid enam edasi?”

Kes on jutu siiani lĂ€bi luges, see vist ei vaja enam tĂ€iendavat selgitust, miks on mu valimislubadus, et ma end Ă€ra kiibistan, kui saan Riigikokku pÀÀsemiseks vajalikud hÀÀled…