Imperatiiv kolmest kolmandikust
Kolmandike imperatiivi näol on pigem tegu õpetajatele enesekontrolliks mõeldud rusikareegli kui õppele ettekirjutatud paindumatu struktuuriga. Õppekava materjalidega lähemalt tutvudes selgub, et õpetajal on avarad võimalused õpet omaenda viisil korraldada.
Koos uue riikliku õppekavaga võttis valitsus sotsiaalainete valikkursuste koosseisus vastu uued kavad filosoofia õpetamiseks gümnaasiumis. See on filosoofiaõpetajate jaoks oluline samm, sest lõpeb 2002. aastast alanud periood, mil filosoofiaõpe oli riiklikult sisuliselt reguleerimata.
Gümnaasiumi filosoofiaõppe moodustavad uue õppekava raames valikkursused “Sissejuhatus filosoofilisse mõtlemisse” ja “Tänapäeva filosoofilised küsimused”. Mis neis kavades peitub? Juurdunud õpetamistraditsiooni puudumine tegi lihtsaks uuendusliku ja ajakohase kaasamise kavadesse.
Õpetajale peaks kohe silma hakkama, et kavades on asetatud rõhk rakenduslikkusele. Kavad postuleerivad, et gümnaasiumi filosoofiaõppe tervikust peaks mahuliselt kolmandiku moodustama arutlemine filosoofilistel teemadel. Teemadena piiritlevad kavad teadmisviiside, väärtuste ja elukeskkonna filosoofilised küsimused. Sedastatakse, et kogu ülejäänud filosoofiaõpe on selle teenistuses, et õpilased jõuaksid nende teemade üle diskuteerimisel, nendest kirjutamisel ja nende kohta tekstide lugemisel võimalikult kõrgele tasemele. Seega on filosoofiaõppe rõhuasetus läinud väljapoole filosoofiat. Aine struktuuri ei määra mitte see, mis on filosoofias eneses kõige olulisemad teemad, vaid see, mismoodi õpilased saavad filosoofiaga midagi peale hakata.
Selle printsiibi teenistuses on kavade järgmine postulaat: teise kolmandiku peab õppemahust moodustama filosoofilise mõtlemise tehnikate harjutamine. Kava annab mõista, et filosoofiatunnis pole arutlemisel mõtet, kui sellega ei tegelda süsteemselt ega tutvuta samas suulise, kirjaliku ja väitlusliku arutluse põhiprintsiipidega. See seab õpetajatele küllaltki kõrged nõudmised, õpetaja peab tundma argumentatsioonireegleid, oskama analüüsida väiteid loogika printsiipidest lähtuvalt, tõlgendada adekvaatselt filosoofilisi tekste ning peab oskama teha ka õpilastele selgeks, kuidas ta seda teeb ja kuidas nemadki seda tegema võiksid õppida.
Alles viimase kolmandikuna mahub kavva see, mida võiks ehk oodata kõigepealt, niisiis filosoofia ajalugu ja sissevaated olulisematesse teoreetilistesse konstruktidesse. Aga ka siin ei jäeta filosoofiat päris rahule, vaid soovitatakse filosoofia ajalugu käsitleda mitte isiku-, vaid ideekeskselt ja filosoofia kui teadusdistsipliini peensusi ainult niivõrd, kuivõrd need suudavad anda õpilastele vahendeid esimese kolmandiku arutlusteemade avamiseks.
Kuigi selline kolmandikena etteantud proportsioon võib näida liiga uuenduslik ja gümnaasiumifilosoofia kümne hõlbuaasta taustal lausa kuritegu, siis tegelikult pole see nii range. Tegemist on pigem õpetajatele enesekontrolliks mõeldud rusikareegli kui õppele ettekirjutatud paindumatu struktuuriga. Kava ning sellega paralleelselt koostatud näidisõppeprotsessiga tutvudes selgub, et õpetajal on avarad võimalused õpet omaenda viisil korraldada. Samas kumab taustal imperatiiv kolmest kolmandikust: mis tahes filosoofilise teema puhul peab lisaks traditsioonilisele “käsitlemisele” tegelema ligikaudu samas mahus ka sellesse puutuvate mõtlemistehnikate selgitamise ja neisse puutuvate harjutuste sooritamisega ning teemapõimiku eri külgede üle arutlemisega õpilaste aktiivsel osalusel.
On tõsi, et sellise õppeviisi jaoks võib õpetajal kvalifikatsioonist puudu jääda. Samas on neid kavu arutanud kogenud õpetajad tunnistanud, et nad püüavad kavas väljendatud printsiipe juba niigi rakendada, kuid pole enamasti neid niimoodi sõnastanud.
Kavade dünaamilisus selle kolmikjaotuse raames aitab loodetavasti muuta senist stampkujutlust, et filosoofiaõpe on humanitaaride ja ajaloolaste pärusmaa. Arutlusteemadena sedastatud teadmisviiside, väärtuste ja elukeskkonna üle arutlemise rakenduslikkuse nõue teeb filosoofiaõpetaja diplomi väga apetiitseks kõrvalkvalifikatsiooniks ka matemaatika, füüsika, bioloogia, keemia ja miks mitte kehalise kasvatuse õpetajalegi.
Loodan, et peagi lahenevad ka praegusest majanduskitsikusest tingitud probleemid õpetajakoolituse ja õppematerjalide koostamisega ning värskelt ajakohastatud valikkursuste kavad toovad filosoofia juurde uusi huvilisi õpetajate ja õpilaste seast.
Algne artikkel “Filosoofia valikkursuste uued riiklikud õppekavad” ilmus 21. mail 2010 Õpetajate Lehes.