Taasmetsastame Ülikooli tänava!
Euroopa kultuuripealinn 2024 räägib suure pargi mahavõtmisest linnasüdames ajal, mil Euroopa Liit valab seadusse linnalooduse jõulist taastamist. Mis võiks küll sellega valesti minna?
See huvitav aasta sõna "sohutama"
Kuigi minust jäid kohaliku Mastodoni ökosüsteemi hea praktika näiteks loodetud isendile päranduseks selle suhtlusreeglid, siis suutlikkuses neid jõustada peab Est.social end alles tõestama.
Pargikaitsjad tegid Riigikohtus ajalugu
Kultuurikeskuse asukoha küsimus on kahtlemata üks viimase aja kõige olulisemaid, sümboolsemaid ja linnarahvast tugevamalt polariseerivamaid küsimusi Tartus ning selle läbisurumise õiguspärasuse arutelud kindlasti ei ole koht, kus tiitlitega kohtunikud võiks igavuse peletamiseks suleteravust proovida.
Milleks püüda tühistada teist maailmasõda?
Ideaalis peaksime tähistama teise maailmasõja lõppu ja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist alati koos, sest need moodustavad meie jaoks tervikliku loo — tuleviku nimel võiksime end harjutada seda ka tegema, aga õppima jutustama ka seda terviklikku lugu.
Vabadus number neli
Ükski kood ega inimene pole täiuslik ja tagasivaatavalt võib ütelda, et Stallman pole erand. Õnneks on vaba tarkvara liikumise sisu see, et lähtekood on kõigile avatud ja saab teha parandusi. Kas oleme valmis lubama Stallmanil parandada oma bugid ja säilitada sellega liikumise ajaloolise auesimehe koha?
Ühisteadmuse dilemmadest koroonateavituse näitel
Kui ka teadlased peavad eri valdkondades oma baaseeldusi ümber vaatama, siis oleme tegelikult kõik alles teel teadmiste poole. Kuidas jõuda ühiselt tunnetatud teadmiseni digisfääris?
Pargihävitaja häältesaak on null!
Tulevik kahtlemata on roheline. Otsustasin teha pikaajalise investeeringu ja toetada omaenda tagasihoidliku kandidatuuriga uue põlvkonna kliima- ja linnaaktiviste nende teel suurde poliitikasse.
Nuhkimishaav sõnavabaduse südames
Kuidas sobib e-riigi kuvandiga olukord, kus iga netikasutaja on seaduse silmis võrdsustatud kahtlusalusega raskes kuriteos? Nuhkimise laiendamise asemel võiks elektroonilise side seadus telefonikeskjaamade ajastust pärinevast seansiandmete kogumise korrast täielikult loobuda, sest sihitud andmepäringute abil saavutavad julgeolekuasutused sama tulemuse põhiõigusi rikkumata.
Tartu Ülikooli suusoojaks järgitud digiõigused
Suurim probleem pole minu arvates mitte tagasiside süsteemi poolik anonüümsus, vaid see, et Tartu Ülikool silma pilgutamata valetas tudengitele anonüümsuse kohta ja et see ei tulnud välja mitte kursuste tagasisidesüsteemi arenduse, juurutamise ja uuendamise varasemate arutelude käigus, vaid alles konkreetset isikut puudutava skandaaliga.
Millal saame müüa e-häälte krüptogramme hämarveebis?
Õiguskantsleri korraldatud kohtumisel maalisin liigse tõendusjõu probleemi näitlikustamiseks düstoopilise kujutluse hämarveebi teenusest, mis pakuks valijatele korrektse digiallkirjaga ja õige erakonna poolt hääletavate krüptogrammide üleslaadimise eest tasu mõnes krüptovääringus. Missugune täpselt oleks sellise illegaalse teenuse ärimudel, see vajab läbimõtlemist, kuid oht krüptogrammidega kaubitsemiseks on sama reaalne nagu kettrünne pabersedelite puhul.
Kas nüüd saab e-hääletus valmis?
Oleme e-hääletusega lõpuks jõudnud tagasi 2000ndatesse, mil tehti otsus klopsida demokraatia baastaristu jaoks põlve peal kokku tüüpi üks hästi turvaline e-poe lahendus ning jäädi selle juurde terveks dekaadiks. Uus valitsus kutsus kokku töörühma, et mineviku vead parandada. Hoolimata mõningatest kõhklustest nõustusin liituma ning andma oma panuse linnamüüri valmisehitamisse.
Interneti Sihtasutus otsis taskust kogukonda, aga leidis ainult raha
Kogukonda pole sihtasutus leidnud, aga domeenidega hangeldades on leitud piisavalt raha, et seda nüüd investeerida ka kaasamisse ja netikasutajate demokraatlike õiguste tagamisse. On viimane aeg seda kogukonnalt võetud võlga tasuma hakata, muidu saab sellest üks järjekordne kivi Eesti hiilgava infoühiskonna memoriaalis.
Vikipeedia armastab autoriõigust
Vikipeedia on üks maailma suurimaid veebisisu liigendajaid ning maailma kõige lingitum veebisait. Teadmiste universaalse kättesaadavuse eest seisev vaba võrguentsüklopeedia ei saa endale eksimusi autoriõiguse vastu lubada, sest need võiksid olla ajendiks ligipääsu piiramisel entsüklopeediale.
Kas Google tahaks olla valitseja digitaalses kõrbes?
Direktiivi sisse kirjutatud Euroopa Interneti närutamine, kuni see muutub digitaalseks kõrbeks on ka see põhjus, miks hoolimata neile tehtud eranditest ei taha olla Google valitseja perifeersel turul ja Vikipeedia ei näe mõtet luua ühist teadmuspanka Internetis, milles puudub võimalus elavaks osaluseks.
Kas sina usaldaksid Ansipi kätte tsensuurimasina?
Hääletusele tulev autoriõiguse direktiiv hävitab selle Interneti, mis tagas 1990ndatel meile hüppelaua Euroopa riikide sekka ja seda hüppelauda oleme kahjuks juba pool tosinat aastat endal küll pigem järel lohistanud, kui uuteks tiigri- vm hüpeteks kasutanud. Me ei peaks laskma tänapäeva IT-maailma ja infoühiskonna eripära ning innovatsiooni põhimõtteid mitte mõistvatel 1990ndate poliitikutel end sohu juhtida.
Siin töötab maailma uuendusmeelseim parlament?
Mitte e-residentide, jagamismajanduse või sõidujagamise, isejuhtivate sõidukite, kratiseaduse või e-maksuameti pärast — vaid Riigikogu enda tööprotsessi avamisega infoühiskonna võimalustele võime saada lõpuks osutada siia kõrvale Toompea lossile ja ütleda: siin töötab maailma uuendusmeelseim parlament.
Miks lasen end Riigikokku saades kiibistada?
У-у-у-у-у-у-гу-гугу-уу! Istun ma nüüd siin piirilinn Narvas tundlike isendiandmete hunniku nagu viitsütikuga pommi otsas ja mõtlen, mida edasi teha. Panin nimelt nädalapäevad tagasi tiksuma skripti, mis on mulle praeguseks kogunud hulganisti nii poliitloomade ja teiste avaliku elu tegelaste kui ja tavaliste loomapidajate illegaalseid isikuandmeid. Miks peaks keegi midagi sellist üldse tegema?
Andmed on uus põlevkivi!
Kui masstootmise ja kaubavahetuse üleilmastumise ajastul hakati nimetama naftat uueks "mustaks kullaks", siis infoühiskonna põhivaluuta on andmed — andmete abil teenitakse raha ja valitsetakse. Ent samamoodi nagu nafta puhul on läbivaks jooneks olnud võitlus maardlate ja transporditaristu kontrolli saavutamise pärast, käib praegu võitlus andmete ja infotaristu kontrolli pärast.
Vaba ja avatud infoühiskond
Kandideerisin roheliste nimekirjas, sest nad nõustusid liitma oma programmi Piraatide digikodanike õigustele keskenduva infoühiskonna programmi, mille koostasime spetsiaalselt Riigikogu valimisteks ning mida pakkusime ka teistele erakondadele. Kuigi koostatud Riigikogu valimisteks 2019 jääb see programm ilmselt aktuaalseks veel vähemalt pooleks tosinaks aastaks.
Kuidas seletada vikit vandenõuteoreetikule?
Vikipeedias rakendub küllalt robustne ja aeglane demokraatlik protsess. Kui mõne artikli kohta on tõepoolest vastakad arvamused, siis jääb artikkel ootama, kuni kogukond jõuab artikli sisu osas suhtelisele konsensusele, üks pool tüdib lõplikult vaidlemast või korraldatakse probleemi lahendamiseks hääletus. See viimane on artikli sisu üle otsustamisel siiski väga harv nähtus, sest eelistatakse kokkuleppeid ega ole tehtud standardiks tõe üle hääletamise libedat teed.
Tsensuurimasinate pealetung
Euroopa Liidus on juba pikemat aega küpsenud plaan Interneti ulatuslikuks ja automaatseks tsenseerimiseks. Plaan ulatub tagasi 2000ndate lõppu, mil ACTA-leppe raames sooviti meediaettevõtete toel seada sisse Interneti teenusepakkujate vastutus kasutajate üleslaaditud sisu eest. Riikidevahelise kaubanduslepinguna sündinud «võltsimisvastase leppe» lükkas pärast ulatuslikke proteste 2012. aastal tagasi Euroopa Parlament.
Kas juba sügisel kuuleme Interneti luigelaulu?
Euroopa Komisjon avaldas kahe aasta eest oma ettepanekud autoriõiguse muudatusteks, mis peaksid aitama kaasa ühtse digituru loomisele Euroopa Liidus. Uuenduste nimekiri on napp ja annab vaevu aimu sellest, et selle kaugem eesmärk on tagada euroliidu digituru konkurentsivõime ühendriikide suure ja avatud turuga.
Autoriõiguse kaks liigat
Lõpuks jääb olelusvõitluses eeldatavasti peale parem ökosüsteem ja hakkab määrama, kuidas oma loominguga peamiselt ümber käime ja missuguseid seadusi selleks vajame. Samas ei julge ennustada, kas meie silmad seda uut ja õiglast regulatsiooni näevad — enne jõuab vast inimene Marsilegi?
Seda halvem faktidele!
Palju on juttu tõe lahustumisest uue meedia supis ja faktide olemuslikust jõuetusest propaganda ees. Korraldatakse arutelusid ja häkatone, arvamusliidrid ja poliitikud EL ja kohalikul tasemel otsivad lahendusi vohavale tõenduspõhisuse puudumisele, algatused nagu Propastop ja Väitlusseltsi/Delfi faktikontroll teevad oma esimesi samme, kuskil taustal toimetavad teadlased ja akadeemia, kes ei pea olukorda uudseks, kuid kiruvad teaduse bürokraatlikke mõõdikuid, mis muudavad kunagises tõe kantsis eneses toimuva tegelikkuse suhtes pehmelt öelda ambivalentseks.