Abielureferendum, aga ühel tingimusel

Abielu säilimine mehe ja naise liiduna või selle laiendamine kahe täiskasvanu vaheliseks liiduks muudab otseselt meist väga väheste elusid. Selle laiem mõju ühiskondlikule kliimale on aga suur ja sestap tulised vaidlused. Enamikku argumentidest oleme aga juba ammu kuulnud ja vastasseisus paistab mõjuvat veel ainult vindi ülekeeramine.

Selle tunnistajaks olemegi viimasel ajal olnud, kuigi suurimat väärtuskonflikti väljendavate eelnõude hääletamiseni pole riigikogu veel jõudnudki.

Ei saa ütelda, et valitsusel oleks moraalne õigus kehtestada oma tahet teemal, mida koalitsioonist pea ⅔ moodustava juhtpartei programmiski polnud, aga samavõrd ülepakutud on opositsiooni häälekama osa väide, et riigil puuduvat üldse õigus abielu määratlust kujundada.

Osapooled rahunema

Taustal oleva väärtuskonflikti autentsuses ei saa kahelda, aga osapooled mängivad end järjest enam nurka – valitsus sellega, et oma tahte nimel toob ohvriks demokraatia alusväärtused, opositsioon omakorda reageerides sellele jõulise obstruktsiooniga, aga ka üleskutsetega üldisele kodanikuallumatusele ja omaalgatuslikule vastupanule põhiseadusliku korra kaitsel. Eeskuju selleks näidatakse konfliktide lausa füüsiliseks eskaleerimisega riigikogus. Kas oleme tõepoolest suubumas üleüldisesse anarhiasse?

Valitsemise ja seadusloome heade tavade, valimiskampaanias antud lubaduste jt kirjutatud ja kirjutamata reeglite eiramisel, nende asemel üha enam jõuvõtetele toetumisel tekib kodanikuna kohtuniku rolli võttes peamiselt soov saata osapooled rahunema ja lubada jätkata mängu siis, kui ollakse meenutanud ausa mängu põhimõtteid ning platsile tulles taas suutelised reegleid järgima.

Üks võimalus sellise kohtunikurolli võtmiseks ja osapoolte rahunema saatmiseks on nõuda abielu määratluse otsustamist referendumil. Sellel poleks aga ainult rahustav roll, vaid see aitaks ka välistada, et manipulatiivse seadusloomega siseneme n-ö rakendusaktide limbosse, kuhu viis jõuvõtetele panustamine kooseluseaduse.

Odav kaup osturallilt

Kui kiiruga koostatud ja tempokalt menetlusse suunatud abieluvõrdsuse seadusemuudatustes puuduvadki suuremad sisulised vead, on jätkuvalt küsimuse all, kas peab paika tõlgendus sellest, et homoabielu on kooskõlas ka põhiseadusega. Isegi kui võib senise kogemuse põhjal arvata, et riigikohus tõlgendaks põhiseadust vaidluse korral samas soost partneritele soodsalt, pole see siiski kindel. Seetõttu võiks olla küsimuse otsustamisest referendumil see kasu, et kui on hangitud sellele kõrgeima võimu kandja heakskiit, ei saa põhiseaduse tõlgendamise küsimust tekkida.

Vähemused on ühiskonnas alati teatud määral alla surutud ja toites ootust suurest vabanemisest on neid lihtne poliitilise propaganda vankri ette rakendada. Vaevalt on aga abieluvõrdsuse läbisurumist pea religioosselt toetavate kväärvasakpoolsete hordid märganud, et sisuliselt sama liigutusega ehk koalitsioonilepingu eelmise punktiga soovitakse piirata kohaliku suurima vähemuse valimisõigust. Seetõttu mõjub eriti küüniliselt, kui ei häbeneta võrrelda valitsuse plaane homoabielu seadustamiseks naistele valimisõiguse andmisega.

Olukord meenutab veidi poliitilise osturalli lisaallahindlust, kus joostakse tormi ammuoodatud abieluvõrdsusele märkamata, et see ei ole aus demokraatiakaup, sest sellel puudub nõuetekohane garantii, kinni maksavad selle teised vähemused kaotatud põhiõigustega ning lõpuks ka kodanikuühiskond tagasilöökidega avatud valitsemises.

Mitte kõik parlamendivalimised ei lähe sujuvalt üle opositsiooni üksmeelseks obstruktsiooniks ja oleks rumal arvata, et valitsusel pole toimuvas süüd. Üldrahvalikuks pettumuseks on ka põhjust, sest valimismaratoni lõpusirgel võetud Prigožini-doping, kahtlase staatusega annetused maailmavaatelistelt sihtasutustelt, seadust eirates kokku loetud e-hääled, kampaanias teadlikult maha vaikitud maksutõusud, Schrödingeri peretoetus ja korruptsioonivastases võitluses “uut taset” lubanud poliitjõu suurima häältemagneti poolt petetud 5260 valijat pole naljaasi – tundub, et polegi ühiskonnagruppi, mida ei ole alt veetud.

Referendum taastaks usalduse

Valitsuse otsus manööverdada soovitud eelnõud obstruktsioonist mööda usaldushääletuse tehnilise instrumendiga ei kontrolli ainult riigikogu liikmete usaldust. Eksitamisele üles ehitatud valimiskampaania on pannud proovile just valijate usalduse, kellel võiks olla moraalselt suuremgi õigus pettuse üle pahameelt avaldada. See on üks tugev argument, miks peaks küsima nüüd vähemasti tagantjärele rahvalt heakskiitu kampaanias salatud plaanidele, mida homoabielu seadustamine kahtlemata on.

Sooneutraalse abielu referendumil otsustamist nõudvat rahvaalgatust luues ei tundnud ma end siiski kuigi mugavalt. Seda välja hõigates tabas mind esmalt abieluvõrdsusest otseselt puudutatud vähemuse halvakspanu, kelle konspiratsiooni soovitud seadusemuudatuse nüüd ja kohe kättesaamiseks ma ilmselt niimoodi torpedeerin. Teiselt poolt aga ujutati rahvaalgatusportaali arutelusektsioon üle sõnumitega, mille sisuks paistis olevat soov õiendada vähemusega arved solvangutega. Mulle ei tundu asjakohane neist kumbki.

Seetõttu kutsun üles allkirjastama märgukirja riigikogule, et otsustada rahvahääletusega ühest soost partnerite õigus sõlmida abielu, aga ühel tingimusel. Selleks tingimuseks on, et referendumit ei võeta kui vahendit vastaspoolele ärapanemiseks, mida näeme elukutseliste poliitikute seas niigi.

Olete oodatud algatust allkirjastama vaid juhul, kui lubate ooteperioodina välja pakutud aastat kasutada oma seisukohtade ja argumentide võimalikult selgeks läbimõtlemiseks ning sisuliseks tutvumiseks vastaspoole seisukohtadega. Sest referendumi mõte ei ole lahendada lahvatanud tüli kiire hääletusega, vaid teha pärast argumentide ärakuulamist informeeritud, rahulik ja meid kõiki kõige paremini teeniv otsus.

Loodan, et sellist otsust oleks kõik osapooled valmis vastuvaidlemata tunnustama – sest kui pole, mis meile siis üldse veel jääb?

Artikkel ilmus 15. juunil 2023 Postimehes pealkirja all “Abieluvõrdsus kui poliitiline osturalli. Kuid see pole aus demokraatiakaup”. Riigikogu kinnitas homoabielu lubavad seadusemuudatused 20. juunil 2023. Algatus oli algselt plaanitud seda ennetama, kuid jääb avatuks seadusemuudatustega seotud asjaolude lõpliku selgumiseni või seaduse kehtima hakkamiseni jaanuaris 2024.