Riigikogu tĂ€helepanu julgeolekuohtudele on tervitatav, kuid valimistega seotud ohtudest paistavad olevat jÀÀnud kahe silma vahele eâhÀÀletusega seotud riskid.
KĂ”rgele kohtule ĂŒldse ei meeldi eâhÀÀletuse kĂŒsimusi arutada, aga pĂ”hiseaduslikkuse jĂ€relevalve on Riigikohtu töö ja dekaadide taguste kiirotsuste ĂŒlevaatamata jĂ€tmine kĂŒĂŒnib juba kuritegeliku hooletuse tasemeni.
Valimisseadustes kasutatakse kĂŒmneid kordi sĂ”nade "avalik" ja "vaadeldav" eri vorme, kuid need on Ă”iguslikult sisustamata, sest Riigikohus ja Ă”iguskantsler pole julgenud arutada, mida "avalikkus" e-hÀÀletuse puhul tĂ€hendab.
MĂ”nevĂ”rra paradoksaalselt vĂ”ib ĂŒtelda, et valimised ei tohigi olla turvalised -- aga kui on pĂ”hiseadusliku turvagarantiina tagatud valimiste "otsesus", ei vajagi valimised lisaks mingit tĂ€iendavat "turvalisust".
Juba mĂ”nda aega on otse ilmavĂ”rgust kĂ€ima lastav legendaarse kooliarvuti JUKU emulaator, millega teleportida end 90ndate alguse raaliklassi ja saada osa arvutimaailma kogemusest, mis avanes kooliĂ”pilastele aastad enne Internetti ja pool tosinat aastat enne TiigrihĂŒpet.
E-hÀÀletuse protseduurid toimusid tavapÀrases eklektilises vormis, seekord pÔhjustasid furoori kaks kahtetut sedelit ja see, et osa protseduure toimus vana, aga osa uue seaduse alusel.
Iga e-hÀÀletuse rĂŒndaja unelm on saada enda kĂ€tte sĂŒsteemi vĂ”tmed ja istutada pahavara hÀÀltelugemise arvutisse -- just need vĂ”tmed ja see arvuti olid 2023. aasta Riigikogu valimistel turvamata.
VĂ”imuerakonnad tahaksid jĂ€tkuvalt viia valimisi lĂ€bi konkureerivate erakondade ja sĂ”ltumatute vaatlejate sisulise kontrollita valimiste korraldaja sammude ĂŒle, kuid on end selle sooviga nurka mĂ€nginud.
Kas usaldaksime valimisi, kui protseduuride ja tulemuste korrektsuses veendumine kĂ€iks jaoskonnahoone ja selle akende vĂ€lispidise vaatluse teel? EâhÀÀletuse vaatlemine sellega sisuliselt piirdubki.
Kuni pole tĂ”endatud vastupidist, tuleb pidada e-hÀÀletust demokraatlike valimiste nĂ”udeid eiravaks â pĂ”hiseaduslikkuse hindamist on lĂŒkatud edasi juba 20 aastat.
Kuigi juba aastaid on lubatud digitaalse valimiskasti lĂ€bivat kontrollitavust, oleme OSCE/ODIHR valimisekspertide hinnangul mĂ€nginud rĂ€tsepakrĂŒptoga selle demokraatlikku eesmĂ€rki mĂ”istmata.
Mitte ainult seeÔttu, et osapooled on end nurka mÀnginud, vaid ka sisulistel pÔhjustel vÔiks abielu mÀÀratluse otsustada referendumil.
MĂ”tlesin end korraks Riigikogu liikmeks ja panin kirja oma kĂŒsimused e-hÀÀletuse teemal Riigikohtu auvÀÀrt esimehele. Mida tahaksid Villu KĂ”velt kĂŒsida sina?
Riigikohus ei pidanud vajalikuks nĂ”uda vigaste e-hÀÀlte ĂŒlelugemist korrigeeritud tarkvaraga. Selle tulemusel on meil ametis valitsus, mille mandaat pĂ”hineb 312 181 kehtetul e-hÀÀlel.
VÔib spekuleerida, mis riigiÔiguslikust pÔhimÔttest lÀhtuvalt jÀtab Riigikohus arutamata kaebused, mille lahendamisest sÔltub valitsuse legitiimsus. Seni pole vaikimine meid igatahes e-hÀÀletuse probleemide lahendamisele lÀhemale aidanud.
Paljudele on jÀÀnud mulje, et e-hÀÀletusega seotud vaidlused on lÀbi, aga eile oli valimiskomisjonis arutuse all minu kaebus, millega taotlen 312 181 hÀÀle uuesti lugemist.
Olen ka ise petnud end lootusega, et e-hÀÀletuse kĂŒsimusele leiavad lahenduse Ă”igusteadlased vĂ”i krĂŒptograafid iseseisvalt â ent nurjatute probleemide lahendamiseks on vaja meil kĂ”igil piire ĂŒletada.
Valimisteenistus jĂ€tkuvalt eitab, et e-hÀÀlt saab tĂ”endada suurema kindlusega kui pabersedelit, aga kuna tĂ”endeid pole ĂŒmber lĂŒkatud, on see lihtsalt arvamus â mis on kahjuks ka ekslik!
Kui pĂ”hiseaduse ema valetab, riigikohus uneleb ja Ă”iguskantsler otsib vabandusi, on e-hÀÀletuse lĂ€bisurumisel lĂ€inud midagi vĂ€ga valesti ning tuleks pöörduda tagasi pĂ”hiseaduspĂ€rasuse kĂŒsimuste juurde.
Euroopa kultuuripealinn 2024 rÀÀgib suure pargi mahavĂ”tmisest linnasĂŒdames ajal, mil Euroopa Liit valab seadusse linnalooduse jĂ”ulist taastamist. Mis vĂ”iks kĂŒll sellega valesti minna?
Kuigi minust jĂ€id kohaliku Mastodoni ökosĂŒsteemi hea praktika nĂ€iteks loodetud isendile pĂ€randuseks selle suhtlusreeglid, siis suutlikkuses neid jĂ”ustada peab Est.social end alles tĂ”estama.
Kultuurikeskuse asukoha kĂŒsimus on kahtlemata ĂŒks viimase aja kĂ”ige olulisemaid, sĂŒmboolsemaid ja linnarahvast tugevamalt polariseerivamaid kĂŒsimusi Tartus ning selle lĂ€bisurumise Ă”iguspĂ€rasuse arutelud kindlasti ei ole koht, kus tiitlitega kohtunikud vĂ”iks igavuse peletamiseks suleteravust proovida.
Ideaalis peaksime tĂ€histama teise maailmasĂ”ja lĂ”ppu ja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist alati koos, sest need moodustavad meie jaoks tervikliku loo â tuleviku nimel vĂ”iksime end harjutada seda ka tegema, aga Ă”ppima jutustama ka seda terviklikku lugu.
Ăkski kood ega inimene pole tĂ€iuslik ja tagasivaatavalt vĂ”ib ĂŒtelda, et Stallman pole erand. Ănneks on vaba tarkvara liikumise sisu see, et lĂ€htekood on kĂ”igile avatud ja saab teha parandusi. Kas oleme valmis lubama Stallmanil parandada oma bugid ja sĂ€ilitada sellega liikumise ajaloolise auesimehe koha?