Direktiivi sisse kirjutatud Euroopa Interneti närutamine, kuni see muutub digitaalseks kõrbeks on ka see põhjus, miks hoolimata neile tehtud eranditest ei taha olla Google valitseja perifeersel turul ja Vikipeedia ei näe mõtet luua ühist teadmuspanka Internetis, milles puudub võimalus elavaks osaluseks.
Hääletusele tulev autoriõiguse direktiiv hävitab selle Interneti, mis tagas 1990ndatel meile hüppelaua Euroopa riikide sekka ja seda hüppelauda oleme kahjuks juba pool tosinat aastat endal küll pigem järel lohistanud, kui uuteks tiigri- vm hüpeteks kasutanud. Me ei peaks laskma tänapäeva IT-maailma ja infoühiskonna eripära ning innovatsiooni põhimõtteid mitte mõistvatel 1990ndate poliitikutel end sohu juhtida.
Mitte e-residentide, jagamismajanduse või sõidujagamise, isejuhtivate sõidukite, kratiseaduse või e-maksuameti pärast — vaid Riigikogu enda tööprotsessi avamisega infoühiskonna võimalustele võime saada lõpuks osutada siia kõrvale Toompea lossile ja ütleda: siin töötab maailma uuendusmeelseim parlament.
У-у-у-у-у-у-гу-гугу-уу! Istun ma nüüd siin piirilinn Narvas tundlike isendiandmete hunniku nagu viitsütikuga pommi otsas ja mõtlen, mida edasi teha. Panin nimelt nädalapäevad tagasi tiksuma skripti, mis on mulle praeguseks kogunud hulganisti nii poliitloomade ja teiste avaliku elu tegelaste kui ja tavaliste loomapidajate illegaalseid isikuandmeid. Miks peaks keegi midagi sellist üldse tegema?
Kui masstootmise ja kaubavahetuse üleilmastumise ajastul hakati nimetama naftat uueks "mustaks kullaks", siis infoühiskonna põhivaluuta on andmed — andmete abil teenitakse raha ja valitsetakse. Ent samamoodi nagu nafta puhul on läbivaks jooneks olnud võitlus maardlate ja transporditaristu kontrolli saavutamise pärast, käib praegu võitlus andmete ja infotaristu kontrolli pärast.
Kandideerisin roheliste nimekirjas, sest nad nõustusid liitma oma programmi Piraatide digikodanike õigustele keskenduva infoühiskonna programmi, mille koostasime spetsiaalselt Riigikogu valimisteks ning mida pakkusime ka teistele erakondadele. Kuigi koostatud Riigikogu valimisteks 2019 jääb see programm ilmselt aktuaalseks veel vähemalt pooleks tosinaks aastaks.
Vikipeedias rakendub küllalt robustne ja aeglane demokraatlik protsess. Kui mõne artikli kohta on tõepoolest vastakad arvamused, siis jääb artikkel ootama, kuni kogukond jõuab artikli sisu osas suhtelisele konsensusele, üks pool tüdib lõplikult vaidlemast või korraldatakse probleemi lahendamiseks hääletus. See viimane on artikli sisu üle otsustamisel siiski väga harv nähtus, sest eelistatakse kokkuleppeid ega ole tehtud standardiks tõe üle hääletamise libedat teed.
Euroopa Liidus on juba pikemat aega küpsenud plaan Interneti ulatuslikuks ja automaatseks tsenseerimiseks. Plaan ulatub tagasi 2000ndate lõppu, mil ACTA-leppe raames sooviti meediaettevõtete toel seada sisse Interneti teenusepakkujate vastutus kasutajate üleslaaditud sisu eest. Riikidevahelise kaubanduslepinguna sündinud «võltsimisvastase leppe» lükkas pärast ulatuslikke proteste 2012. aastal tagasi Euroopa Parlament.
Euroopa Komisjon avaldas kahe aasta eest oma ettepanekud autoriõiguse muudatusteks, mis peaksid aitama kaasa ühtse digituru loomisele Euroopa Liidus. Uuenduste nimekiri on napp ja annab vaevu aimu sellest, et selle kaugem eesmärk on tagada euroliidu digituru konkurentsivõime ühendriikide suure ja avatud turuga.
Lõpuks jääb olelusvõitluses eeldatavasti peale parem ökosüsteem ja hakkab määrama, kuidas oma loominguga peamiselt ümber käime ja missuguseid seadusi selleks vajame. Samas ei julge ennustada, kas meie silmad seda uut ja õiglast regulatsiooni näevad — enne jõuab vast inimene Marsilegi?
Palju on juttu tõe lahustumisest uue meedia supis ja faktide olemuslikust jõuetusest propaganda ees. Korraldatakse arutelusid ja häkatone, arvamusliidrid ja poliitikud EL ja kohalikul tasemel otsivad lahendusi vohavale tõenduspõhisuse puudumisele, algatused nagu Propastop ja Väitlusseltsi/Delfi faktikontroll teevad oma esimesi samme, kuskil taustal toimetavad teadlased ja akadeemia, kes ei pea olukorda uudseks, kuid kiruvad teaduse bürokraatlikke mõõdikuid, mis muudavad kunagises tõe kantsis eneses toimuva tegelikkuse suhtes pehmelt öelda ambivalentseks.
Võib vaielda, kas algelise ja lihtsa e-hääletuse süsteemi eelistamine otsast lõpuni kontrollitavuse nõuetele vastava süsteemi kasuks pärast 2003. aastat oli õigustatud või kes selle eest tagantjärele vastutab, kuid hetkel on oluline, et kui nüüd lõpuks on valmisolek viia e-hääletus vastavusse välisekspertide ja -organisatsioonide soovituste ning vabade valimiste põhimõtetega, siis tehtaks seda õigesti ning me ei seoks end taas järgmiseks kümneks aastaks ebarahuldava lahendusega.
Siiski on ka kõige edukamate projektide puhul selge, et e-demokraatia vahendid on alles oma arengu esimesel tasemel. Kuigi avaandmete kataloogi kallal tegutsevad robotid suudavad luua tähendusrikka visualiseeringu seadusloomest ning markeerida olulisi etappe, muudatusi jne, on siiski keeruline tuvastada inimkeelse teksti kujul protokollidest, ettepanekutest või arvamusküsitlustest nende sisulist tähendust.
Kaasava eelarve sisu ja mõtte üle on Tartus korduvalt vaieldud. Nii mullune kui ka tänavune eelarvemenetlus tõstatasid aga taas hulga küsimusi. Näiteks, miks sirutab kaasav eelarve oma kombitsad linnaeelarvesse? Või miks pole esitatud ettepanekute menetlemisel võrdsust ja selgust?
Miks on oluline, et meie ajastust saaks avatud infoühiskond? Kuidas see toimiks ja kuidas selleni jõuda? Selleks on vaja mõista, miks on oluline teha kogu avalik teave vabalt ligipääsetavaks, nii et igaüks saaks seda kasutada, jagada ja selle põhjal uut väärtust luua. Kuidas toimiks avatud infovahetuse maailm, mismoodi rahastada innovatsiooni ja uue väärtuse loomist viisil, mis ühilduks avatusega, alates üldarusaadavast mudelist kuni autoritele hüvitise tagamiseni?
Eilsel Riigikogu istungil kinnitas välisminister Marina Kaljurand, et USA-EL vabakaubandusleppe tulemusel Eroopa Liidu standardid mitte ainult ei tugevne, nagu seni on kinnitanud Euroopa Komisjoni poolt nii Signe Ratso kui kaubandusvolinik Cecilia Malmström, vaid võetakse lausa üle ka USA poolt.
Eesti põhiseadus kaitseb nii eraelu puutumatust kui ka sõnavabadust. Need kaks põhiõigust annavad kokku õiguse avaldada oma seisukohti ka nii, et need ei mõjutaks kahjulikult inimese eraelu. Tänaval kaitseb niisuguste sõnavõttude õigust näo ette asetatav mask, mida pole suurenevast terrorihirmust hoolimata siiani keelatud kanda ka meeleavaldustel. Digikeskkonnas tagatakse aga anonüümsus muude tehniliste vahenditega.
Ma usun, et suur osa probleemist on selles, et meid on tõmmatud mingitesse vähem põhimõttelistesse võitlustesse, mida on lihtsam läbi viia ja mille puhul võtavad sisulise vastutuse mingid muud instantsid kui meie ise. Seejuures käib mulle tõsiselt närvidele, et kui üksainus ebalev erand välja arvata, siis on meie toonast agendat nüüd monopoliseerimas rahvuskonservatiivid.
Juba praegu on kuulutanud end rohkem kui 2000 Euroopa omavalitsuse seas TTIP-vabaks alaks nii ELi ja USA vabakaubandusleppe läbirääkimiste Euroopa keskuseks olev Brüssel kui ka loendamatu hulk Suurbritannia, Austria, Prantsusmaa, Saksamaa, Hollandi, Hispaania ja Itaalia omavalitsusi. Oktoobris lõpliku kuju saanud TTIP Vaikse ookeani ülese sõsarleppe TTP vabaks tsooniks on end kuulutanud nii New York kui ka mõne nädala eest lõppenud viimast läbirääkimiste vooru võõrustanud Miami.
Jaapani tehnoloogiahiid Hitachi andis 28. septembril teada, et asub katsetama süsteemi, mis on avalikust ruumist kogutavate andmete alusel suuteline ennustama vägivaldsete kuritegude asetleidmise aega ja kohta. Jättes kõrvale kõik selle, mis niisuguse süsteemi juurutamisel valesti võib minna, on siin üks häirivam asjaoluks see, et sellise süsteemiga kaasneb ettekujutus, et me oleme lahendanud inimhinge saladused ning oleme suutelised tuvastama tegelikku motivatsiooni inimese tegevuse mingite meie arvates tähendusrikaste tunnuste alusel.
Kaugosalesin möödunud nädalavahetusel Piraadiparteide Internatsionaali aastakoosolekul, kus oli arutuse all organisatsiooni tulevik ja hääletusel hulk võrdlemisi ebaolulisi põhikirjamuudatusi. Ebaolulised on need eriti seetõttu, kuna organisatsiooni tulevik on juba selle algusest peale, aga iseäranis viimase kahe aasta jooksul olnud tuliste vaidluste objektiks.
Kuigi kodu- ja välismaised eksperdid on teinud valimiskomisjonile korduvalt ettepanekuid parandada e-hääletuse süsteemi krüptograafia vahenditega, on neid järjekindlalt eiratud. Kui ei leidu poliitilist valmisolekut viia järgneva kahe valimistevaba aasta jooksul e-hääletus vastavusse tänapäevaste demokraatlike valimiste standarditega, siis võib ajaloos kõige esimese üleriigilise e-hääletuse läbiviija tiitel jäädagi meie e-riigi ainsaks saavutuseks.
Isegi kui pettust pole olnud ja kahtlejad eksivad, on valimised selline ühiskondlik baaskokkulepe, mis peaks ideaalis põhinema osapoolte vabal tahtel. Kui nad selle kokkuleppe õiglusse ei usu ja pettust kahtlustavad, pole õieti vahet, kas see on teoorias õiglane või mitte, sest ilma seda usaldamata ei tunne nad lihtsalt motivatsiooni selles osaleda. Veelgi jõulisemad katsed osapooli kokkuleppesse sundida tõukavad ainult sellest eemale.
Enamik valijatest ei adu ilmselt üldse, kuidas e-hääletamine tehniliselt korraldatud on, suurem jagu 176 491 valijast on lihtsalt valijarakenduse usaldavad kliendid. Kuna valijarakendus e-sedeli rikkumist ei võimalda, siis on selline tegevus pigem väheste nutikamate privileeg. Miks ma 2015. aasta Riigikogu valimistel seda privileegi kasutada otsustasin? Kohe seletan.