30. jaanuar 2018

AutoriÔiguse kaks liigat

LĂ”puks jÀÀb olelusvĂ”itluses eeldatavasti peale parem ökosĂŒsteem ja hakkab mÀÀrama, kuidas oma loominguga peamiselt ĂŒmber kĂ€ime ja missuguseid seadusi selleks vajame. Samas ei julge ennustada, kas meie silmad seda uut ja Ă”iglast regulatsiooni nĂ€evad — enne jĂ”uab vast inimene Marsilegi?

Mitte keegi ei viitsi enam autoriĂ”igusest rÀÀkida. Vaidlused hargmaiste suurettevĂ”tete lobistide rĂŒnnakurĂŒhmade ja nende “autorikaitsjatest” kĂ€silastega ei tundu kuskile viivat, iga vĂ€hegi valgustunud kodanik on vĂ”tnud positsiooni, et ootame lihtsalt Ă€ra, kuni dinosaurused ise vĂ€lja surevad.

Vahel harva ollakse veel valmis naerma keskaja skolastikale sarnanevate mitu-inglit-mahub-nĂ”elasilma tĂŒĂŒpi kĂŒsimuste ĂŒle, mida autoriĂ”iguse kaasused ja debatid ohtrasti pakuvad — aga seegi on juba habemega nali. VĂ”imalik, et selline enda lahtiĂŒhendamine autoriĂ”iguse sĂŒsteemist pole mĂ”istlik taktika, aga kes see ikka tahab oma aega pahatahtlike lollidega vaidlemisele raisata?

Eriti, kui sellest tulenev kasu on pea olematu. Vajalikku reformi ei tule ei Euroopa Liidust ega kuskilt mujalt, ainult veidi kosmeetikat. Milleks vaevuda?

AutoriÔiguse kaksikmoraal

Inimesed on ĂŒldiselt harjunud kĂ€ituma nagu autoriĂ”igust poleks. Sotsmeedia, blogid, ajalehed, portaalid, sh riiklikud, portfoliod jne jne — need kubisevad autoriĂ”iguse rikkumistest, aga keegi ei hooli. Ollakse valmis kandma kahjusid, kui mĂ”ni kaebus esitatatakse, aga see on umbes samas kategoorias nagu vĂ€ltimatu kulumine — lihtsalt tuleb eelarvesse sisse kirjutada ja unustada.

Samas on vabakasutust edendavad litsentsid — olgu GNU litsentsid tarkvarale vĂ”i Lessigi algatatud Creative Commonsi litsentsid kultuuri- jm sisule — haaranud enda kĂ€tte jĂ€rjest rohkem valdkondi.

Sisuliselt kasvabki teineteise kĂ”rval teineteist ignoreerides kaks erinevat autoriĂ”iguse liigat, mille omavaheline seos piirdub sellega, et see pĂ”hineb ĂŒhisel anakronistlikul seadustikul, mis iseenesest ĂŒhtegi normaalset inimest vĂ€ga ei huvita. Seda seadustikku hĂ€kivad ĂŒhed juristide abiga omakasu nimel, teised aga mingite teiste (ja vahel ilmselt ka samade) juristide abiga ĂŒhiskondliku hĂŒve nimel — kuid eesmĂ€rgipĂ€raselt ei kasuta keegi seda enam ammu.

Ilmselt lĂ€heb aega, kuni harjutakse neid kahte liigat nĂ€gema teineteist mitte vĂ€listavate alternatiividena ning mĂ”istma, mida kumbki neist intellektuaalse loomingu ökosĂŒsteemile pakub. Kui see rahunemine lĂ”puks saabub, on ehk vĂ”imalik vĂ”tta need liigad omakorda kokku uue pĂ”lvkonna intellektuaalse omandi regulatsioonis… Aga mida teha, et see rahunemine kiiremini saabuks?

Mitte midagi ilma litsentsita

Selleks peaks kĂ”ik need meist, kes pole juhtumisi mĂ”ni pika ajaloo jooksul kokku ahnitsetud autoriĂ”iguse portfelliga hargmaine ettevĂ”tte — see on siis umbes 99,9% meist —, igatahes kĂ”ik need meist vĂ”iks endale selgeks teha, et kuhu ja mis tingimustel me tahame, et meie loodud materjal leviks, kes vĂ”iks seda kasutada ja taaskasutada ning mis tingimustel, kes kindlasti peaks seda kasutama ja taaskasutama, selle pĂ”hjal meie endi elusid ja ĂŒldiselt kultuuri rikastama — ja valima vĂ€lja enda valdkonnas relevantse litsentsi, millega kogu oma looming mĂ€rgitseda.

Kuigi kĂ”lab paraja ninanokkimisena, pole see praktikas ĂŒldse nii keeruline:

Tegelikult polegi suurt vahet, missugune litsents valida — sest aeg annab arutust ja iga enam-vĂ€hem mĂ”istlik litsents on parem kui autoriĂ”iguse vaikimisi hullusĂ€rk.

LĂ”puks jÀÀb olelusvĂ”itluses eeldatavasti peale parem ökosĂŒsteem ja see ökosĂŒsteem hakkab mÀÀrama seda, kuidas lihtsurelikest loovisikutena oma loominguga peamiselt ĂŒmber kĂ€ime ja missuguseid seadusi selleks vajame. Poliitilise tĂ”e kriteerium on praktika ning see nĂ€itab meile lĂ”puks kĂ€tte, kuidas “kapitalism ja vabaturg tuleb kapitalistide endi kĂ€est pÀÀsta, et kultuuriloome, majandusareng ja innovatsioon ning vabadus saaks jĂ€tkuda” — nagu seab oma Lessigi “Vaba kultuuri” arvustuses eesmĂ€rgiks Allan Aksiim.

Samas ei julge kĂŒll ĂŒldse ennustada, kas meie silmad seda uut ja Ă”iglast regulatsiooni nĂ€evad — enne jĂ”uab vast inimene Marsilegi?


Tegu on kommentaariga Lawrence Lessigi “Vaba kultuuri” eestikeelse tĂ”lke ilmumise puhul. PĂ€ises olev pilt Lawrence “The Ref” Lessig CC BY DonkeyHotey, vt ka ilmumisele pĂŒhendatud muusikaviktoriini remiksikultuuri eri vastuseid.