13. oktoober 2021

Pargihävitaja häältesaak on null!

Tulevik kahtlemata on roheline. Otsustasin teha pikaajalise investeeringu ja toetada omaenda tagasihoidliku kandidatuuriga uue põlvkonna kliima- ja linnaaktiviste nende teel suurde poliitikasse.

Kandideerin infoaednikuna roheliste nimekirjas veendumuse tõttu, et tulevik on roheline. Minu jaoks on see investeering roheliste uude põlvkonda, kes nõuab parkide ja haljasalade kui meie kõigi ühise ressursi väärindamist, üldisemalt aga tasakaalustatud arengut looduskeskkonnaga arvestades nii linnas, linnaserva taga kui üle kogu Eesti ja planeedi Maa. Kes teeks seda paremini kui noored ja rohelised… Rohelised?

Olen olude sunnil maikuust alates häkkinud Tartu rohealasid. Ma ei hakka detailidest pikemalt rääkima, soovijad võivad vaadata mu viimaste kuude postitusi Facebookis või vaadata otsa toorandmetele, aga fakt on see, et Tartu rohealad on katastroofilises vähenemises ja selles on süüdi Reformierakonna “dereguleerimise” poliitika. Rohealade teemaplaneeringu sihipärane vältimine 1998. aastast alates on võimaldanud äriringkondadel koostöös linnavõimuga üpris piiramatult ehitada ja statistika kinnitab, et vabas konkurentsis arendajatega on jäänud kaotajaks just linnaloodus.

Tartu on ülikoolilinnana õnneks piisavalt maailmalinn. Meil on inimesed nagu Anna Aljanaki, kes linnavõimu hämamisele vastuseks algatas kevadel petitsiooni Keskpargi kaitseks. Võimukoalitsiooni reaktsioon sellele oli kõike muud kui adekvaatne, süüdistused faktide vastu eksimises olid otsitud – on tõsi, et kui Keskparki ehitataks kultuurikeskus, siis ei säiliks praegune terviklik park. Kas nimetada seda siis “muruplatsiks” või millekski muuks – on juba stiili küsimus.

Linnavõimu käitumine pargikaitsjatega suhtlemisel sisaldas vahendeid isiklikust survestamisest, poliitreklaami reegleid eiravast Facebooki kampaaniast, illegaalsest tuhnimisest märgukirja allkirjastanute isikuandmetes kuni otseste valede ja isikliku laimuni. Eriti häiriv on minu jaoks olnud Sotsiaaldemokraatide käitumine, kes deklaratsioonides toetavad kõigi ühiskonnarühmade ja looduskeskkonnaga arvestava linnaruumi kujundamist, kuid asusid Keskparki kultuurikeskuse ehitamise tarvis alavääristama linnaelanikke, kelle jaoks Keskpark on oluline ja vajalik linnaruumi osa – ja on seda olnud juba aastakümneid.

Selle tipuks lasti ringlema kuulujutt Keskpargi puude juuremädanikust, mille tõttu tulevat puud pargis niikuinii 10 aasta jooksul maha võtta. Seda juttu levitavad Sotsiaaldemokraatide kandidaadid siiani, kuid seda esimest korda kuuldes nõudsin linnalt välja Keskpargi dendroloogilise hinnangu, mille kohaselt on park parimas täiseas, seal kasvavast 165 puust on vaja raiuda üksikud ja mõned puuharud tugivöödega toestada. Pargi taastamistööde käigus loonud linnaarhitekt Arnold Matteus nentis juba 1981. aastal, et “nüüd on siia kasvanud terve park” ja et kunagistest parki ehitamise plaanidest tuleks keskkonnakaalutlustel loobuda.

Kultuur ja tõde

Olen valmis Sotsiaaldemokraatidele nende eksimused andestama, kuid ma pole kindel, kas valijad on sama leplikud. Kui olin Euroopa kultuuripelinna “ellujäämise kunstide” kontseptsiooni tutvustusürituse õhtujuht ühe laua ümber nüüdseks entusiastlike pargihävitajatena esile tõusnud Berk Vaheri ja Karin Bachmanniga, ei osanud ma veel aimata, missugused kaligulaansed mõõtmed võtab kultuurirahvale 20 aastat lubatud, aga ikka veel ehitamata linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi ühishoone puudumise valu.

Mis on aga kultuur ilma tõeta? Kus oleksime praegu, kui neljakümne kiri oleks põhinenud endapettusel või loomeliitude pleenum poleks seadnud eesmärgiks rääkida tõde Nõukogude Liidu olukorra ja Eesti okupeerimise kohta?

Olgu Sotsiaaldemokraatide tõearmastusega, kuidas on, aga ma ei saa kuidagi aktsepteerida linnapea Urmas Klaasi ja linnaarhitekt Tõnis Arjuse juttu sellest, kuidas “haljasalale hoonestuse rajamine teenib otseselt rohelisema ja keskkonnasõbralikuma linna eesmärki”, sest see on ilusate sõnade taha pakendatud vale. Eksitav on ka linnapea väide, et “linna tihendamine” rohealade arvelt toob linnakeskusse elu ja lähtub üleriigilisest planeeringust “Eesti 2030+”, sest selles rõhutatakse täpselt vastupidist:

“Kui mujal ei ole rohevõrgustiku toimimine häiritud, siis linnades tuleb enam pühenduda ökosüsteemi terviklikkuse väärtustamisele ja säilitamisele, rohevõrgustiku sidususe hoidmisele ja parandamisele.”

Koos selle hoiatusega rõhutab üleriigiline planeering, et linnade planeerimisel “tuleb säilitada nende kompaktsus, tihendada sisestruktuuri, võtta taaskasutusele seni kõrvale jäänud maid” ja määratleb seejärel kohe sisestruktuuri kui sini- ja rohevõrgustiku, st veekogud ja haljasalad.

See tüütu rohelus

Linnalooduse järjepideva ja dekaadidesse ulatuva hõivamise tingimustes ei piisa vähenevatele rohealadele linnasalude või linnaniitude loomisest ja elurikkuse promomisest kunstiliselt perfektsetel fotodel 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna sotsmeedia infovoos. Euroopa kultuuripealinn väärib enamat ja kultuur pole midagi väärt ilma seda kannustava sisemise tõeta.

Kui linnapea Urmas Klaas räägib sellest, kuidas pargikaitsjad ja opositsioonipoliitikud hirmutavad linnaelanikke sellega, et kultuurikeskuse ehitamisega hävib park, siis selles jutus on terake tõde – kuid see tõde on, et hirmus on olnud Reformierakonna süstemaatiline hävitustöö rohealade kallal ning nende ohvriks toomine kiirele kasumile ja äriringkondade ehitustungile.

Pole tõsi, et linnalooduse kaitsemine on mõttetu ja Tartu pargiaktivistid peaks minema hoopis kuskile mujale protestima lageraiete või elektrijaamade vastu. See on väärdilemma, sest looduskeskkond on surve all nii linna sees kui ka linnapiiri taga. Tegelikult on Keskpargi hoonestamine linnakeskuse ümber viimase 20 aasta toimunud linnalooduse hõivamise lõppmäng, sest kunagi varem pole Tartus soovitud hoonestada 50 protsenti täies elujõus terviklikust pargist.

Mingis mõttes on see plaan nii jõhkralt vägivaldne, et keskmine tartlane esimese ehmatusega ei oskagi sellele reageerida.

Nii oligi 2014-2015 kesklinna parkide hoonestamise vastase rinde vedaja hulljulge poliitartist ja ülitundlik “kanaarilind” Meelis Kaldalu. Tema vastuoluliste meetodite ja loominguliste sööstudega kaasnev oht hoidis toona teemast eemal mõõdukamad keskkonnaaktivistid. Näiteks valimisliit Vabakund jättis Keskpargi hoonestamist ette näinud Kesklinna üldplaneeringu kehtestamisel hääletamata, sest ei suutnud omavahel kokkuleppele jõuda, kas roheala hoonestamine sellisel viisil on aktsepteeritav. Hoonestamist pooldas valimisliidus toona Gea Kangilaski, keda toetas valimisliidu aktiivist jõuliselt Berk Vaher. Gea on praeguseks jõudnud pargihävitust algusest peale toetavate Sotsiaaldemokraatide ridadesse, pargi hoonestamise suhtes kriitilised olid Vabakunna volikogu liikmetest Jüri Ginter ja Jüri-Ott Salm.

Ja veel defineerimatu ka!

Praegu on uue laine pargikaitsjate surve võimukoalitsioonile viinud niikaugele, et kultuurikeskuse infosaidilt on ära korjatud reklaamimaiguline jutt sellest, kuidas Keskparki ehitamisega ei kaasne kahjulikke mõjusid linna rohevõrgustiku toimimisele ja looduskaitsealuse Toomemäe elurikkusele. Siiski räägitakse veel jutte sellest, kuidas tuleb oodata ära rahvusvaheline arhitektuurikonkurss, mis teeb kuidagi imeväel olematuks Keskpargi pooles ulatuses hävitamisega kaasneva keskkonnakuriteo. See pole kahjuks võimalik, kui hoone just ei tule kanajalgadel ja päikest mitte varjav – aga ka kanajalgadel klaashoonel oleks ilmselt hävitav mõju lindudele ja kaitsealustele nahkhiirtele, kes eelistavad suurte puude võrasid ning kellel on paha harjumus lennata Emajõe rohekoridori ja Toomemäe vahet.

Linn vastas Eestimaa Looduse Fondi töötajast volikogu liikme Jüri-Ott Salmi arupärimisele rohealade statistika kohta, et “arupärija poolt viidatud Euroopa Liidu andmebaasidele tuginemine võib olla eksitav, kuna lähtekohad, millest roheala analüüsil aluseks võetakse võivad olla väga erinevad”. Sisuliselt ütles linnavalitsus, et nad küll ei oska roheala ise defineerida, aga samas peavad eksitavaks Euroopa Komisjoni rahastatud sõltumatu keskkonnaseire projekti teadlaste koostatud statistikat, mis on koostatud satelliidipiltide ja kaardiandmete kombineerimisel – ja mille rohealade määratlused ja definitsioonid on nad andmeväljade täpsusega lahti kirjutanud.

Linnalooduse tegelikkusega pole kontaktis ka arupärimise põikleva vastuse võltsist positiivsuset pakatav lõppsõna, mis meenutab oma toonilt NSVL-aegseid deklaratsioone:

“Kokkuvõtvalt tervitab linnavalitsus rohealade temaatika üle arutlemist ja leiab, et rohealade teema vajab jätkuvalt selgitamist, edasist analüüsi ning uuringute koostamist. Linn oma strateegilistes dokumentides on vastavaid eesmärke ka seadnud.”

Tõde on see, et juba keskkonnasäästliku arengu Tartu Agenda 21 raames lubati rohealade teemaplaneeringut, kuid seda pole 20. aasta jooksul koostatud ja praegu ei suuda linnavalitsuse esindajad omavahel kokku leppida, kuidas seda Tartu linna poolt ÜRO ees võetud rahvusvaheliselt võetud kohustust väljendavat dokumenti kõige viisakamalt kõrvale lükata – kas selle tühistas implitsiitselt üks volikogu istung 2017. aastal, mille otsuses seda dokumenti isegi mitte ei mainita, või tühistas selle hoopis tänavu aprillis vastu võetud kliimakava, mis väljendab hoopis teist Euroopa Liidu ees “linnapeade paktiga” liitumisega võetud rahvusvahelist kohustust. Lisaks varasematele vastuolulistele selgitustele kinnitab abilinnapea Reno Laidre oma viimases vastuses, et Tartu Agenda 21 ei kehti, kuna seda pole Riigi Teatajas avaldatud, kuid see on vale. Tegelikkuses on linna poolt võetud rahvusvaheliste kohustuste tühistamine sama keeruline nagu oleks Eestil loobuda ÜRO inimõiguste deklaratsiooni täitmisest või astuda välja Euroopa Liidust.

Suhkrutrahvi mäletab veel keegi? Suhkrut ei olnud võimalik trahvi vältimiseks ümber defineerida. Praegu ähvardab Eestit samasugune metsatrahv. Tartu linnavõimu soov teha nägu, et ei tea, mis on roheala ja mida tähendab selle hõivamine hoonestusega – see on lapsik vältimistaktika, mis lõpuks ei too kellelegi kasu. Olukorrale pole ilmselt küll lihtsat lahendust, aga kas linnavõimu ülesanne ei peakski mitte olema meie eest keerukatele ülesannetele lahendusi leida? Praegu on linnapea Urmas Klaas koos võimukoalitsiooniga lihtsalt raisanud oma arvamuste tuututamisega arutult minu ja teiste tartlaste aega, sest iga varasem ebaadekvaatne vastus korrigeeritakse uue ebaadekvaatsusega – ja siin ei näi lõppu tulevat. Kas arvamuspõhine juhtimine on linnavõimule kohane ülikoolilinnas, mis esitlab end veel lisaks “targa linnana”?

Meil on 21. sajand, kliimakriis ja võin ainult täie kindlusega veelkord kinnitada: “Parki ei ehitata!

Infoaedniku manifest

Kandideerisin 2013. aastal valimisliidu Vabakund ühe peamise taustajõuna volikokku lootuses tuua linna infosüsteem, selle liidestus ja digitaalse kaasamise mudelid tänapäeva. Seitsme aastaga pole väga palju muutunud – meie toonasest valimisprogrammist tõugatud ja Lemmit Kaplinski juhtimisel dokumendiks vormistatud kaasamiskava on ununenud sahtlisse, veebistrateegiasse said meie eestvedamisel sisse digitaalse kaasamise üksteist põhimõtet, kuid neid ei ole linna veebi ja infosüsteemi kujundamisel sisuliselt arvestatud.

Prototüüpisime eri häkatonidel Tartust kuni Helsingini, sh isegi Narvas innovatiivseid mudeleid, mille abi muuta volikogus ja linnavalitsuses toimuv avatumaks ja kodanikele ligipääsetavamaks, kuid linn pole nende ega muude sarnaste vahendite oma digitaalse presentsi osaks tegemise jaoks vaeva näinud. Seejuures ei kaasatud meie valimisliitu URBACT projekti tegevusse, mille raames oleks saanud kõik need lahendused läbi katsetada ja tõepoolest tuua Tartu e-osaluse maailmakaardile.

Digitaalse Tartuga on olukord üpris sama nagu rohelise Tartuga – linn on piirdunud üksikute projektidega nagu Kureeritud elurikkus või Smartovkade arendamine, lisaks ka Smart Bike rattaringlus. Kõigi nende olemasolu on iseenesest positiivne, aga esimene neist pakub linnavõimule meediasisu tähelepanu juhtimiseks rohealade tegelikult seisult, teine on kasutajate hinnangul korralik läbikukkumine ja liiga tark ratas lekitas korduvalt linnaelanike isikuandmeid.

See pole see tark linn, milles mina tahan elada!

Linna infosüsteemid on digiosaluse vaatenurgast lihtsalt allpool igasugust taset ja selle dokumenteerimine pole isegi mõttekas, sest vead vaatavad vastu igast nurgast. Oled proovinud tekstiotsingut dokumendiregistrist? Selleks peab teadma dokumendi kategooriat. Tahtsid tellida tasuta kompostrit? Soovijate hulga tõttu kukkus linna veeb esimese minuti jooksul maha, e-maili teel saadetud tellimusi ignoreeriti. Tahtsid alla laadida üldplaneeringu teksti, et selle kohta arvamust avaldada? Seda pidi veebist ise kraapima ja pika nurumise peale anti soovijatele PDF. Miks on linnasekretär Jüri Möldril elanike isikuandmeid, mida ta saab piiranguteta töödelda? On need tal koduarvutis?

Jätkuvalt on tõene Tõnu Runneli diagnoos linna infosüsteemidele aastast 2016, et uuenduste keerulisuse taha pugemise asemel oleks viljakam käituda nagu tarkvaraettevõtja – lähtuda mitte aegunud infosüsteemist, selle piirangutest jm veidrustest, vaid andmetest endist ja agiilseid meetodeid kasutades asuda linnaveebi kõrval prototüüpima uut infosüsteemi.

Infosüsteem on ökosüsteem, ka see vajab samasugust hoolt, armastust ja tähelepanu nagu linnaloodus. Tartu rohealad vajavad puuduvat teemaplaneeringut ja hoolitsevat linnaaednikku, samamoodi hüüab infoaedniku hoolitseva käe järele linna infosüsteem! Minu valimislubadus on, et teen edasi täpselt sedasama, mida olen teinud seni – ei jää vait, ei lõpeta häkkimist ühiskonna hüvanguks!

Need mõned punktid, mis muu tegevuse kõrvalt soovitasin roheliste valimisprogrammi tõid Tartu roheliste programmi Korruptsioonivaba Eesti äramärgitud programmide hulka. Tartul on hulk maad minna, et saada euroopalikult avatud linnaks, kus unistus kultuurist ei tähenda monoliitset kultuurimaja pargi asemel, kus see ei tähenda vaimse kokkukukkumise piiril toimetavaid, linnavõimu poolt kureeritud ja ühtlasi vaigistutatud linnakunstnikke, linnakirjanikke, linnaarhitekte ja õukonnaeksperte. Ülikoolilinn ja heade mõtete linn saab avatud linnaks, kui arvamuste asemel, sj linnapea apla poliitarvamuse asemel prevaleerib asjatundlikkus ja suudetakse mõtelda kaasa linnaelanike ja linnas tegutsevate organisatsioonide ekspertiisiga:

Kui linnavolikogu muutub erakondlikuks liivakastiks ega esinda kogukondade huve, siis jääb kasutamata linna elujõu põhiline allikas — inimesed. Selline linn pole jätkusuutlik.

Ma ei ütle üldse, hääl valimistel tuleks tingimata mulle anda, kuid olen veendunud et tulevik on roheline – iga rohelistele läinud hääl läheb õigesse kohta ja saab kindlasti hästi hoitud.

Rohelist tuld targale linnale! 🟢