March 12, 2019

Siin töötab maailma uuendusmeelseim parlament?

Mitte e-residentide, jagamismajanduse või sõidujagamise, isejuhtivate sõidukite, kratiseaduse või e-maksuameti pärast — vaid Riigikogu enda tööprotsessi avamisega infoühiskonna võimalustele võime saada lõpuks osutada siia kõrvale Toompea lossile ja ütleda: siin töötab maailma uuendusmeelseim parlament.

Kõne otsedemokraatia toetusmeeleavaldusel Toompea Lossi platsil 12. märtsil 2019.

Hääletamine on demokraatia kõige ebameeldivam osa. Hääletamise ajaks jäävad tahaplaanile kõik arvamusavaldused, uuringud, debatid, meeleavaldused ja kogu see demokraatia elav ja inimlik osa — ning otsustab arv. Häälte arv. Kiretu matemaatika. Üks seisukoht on võitnud, teised kaotanud.

Et me ei pettuks elava demokraatia inimlikus osas, et arvamusavaldused leheveergudel ja Intenetis, meeleavaldused nagu see siin tunduks meile jätkuvalt mõttekad… Selleks peab see matemaatika olema selline, et see ei lõikaks ebaõiglaselt läbi kellegi võimalusi meie ühist tulevikku suunata.

Üks asi on see, et meie noore demokraatia väljenduseks iseseisvuse taastamise järgselt on algeline matemaatika, mis lõikab ühiskondliku arvamuse üpris valusalt läbi iga nelja aasta tagant ja jätab meid valimiste vaheliseks ajaks haavu lakkuma. Selle vastu on hea vahend siduvate rahva algatatud hääletuste õiguse taastamine põhiseaduses.

Ent selle kõige juures on kuidagi läinud ka nii, et hoolimata meie haavavalt algelisest valimiste matemaatikast, st ebaõiglasest künnistest, kompensatsioonimandaatidest, kautsjonitest jm matemaatilistest veidrustest oleme otsustanud häälte arvudega toimetamise usaldada masinatele. Me oleme aga hakanud usaldama masinat kui kultusasja ega ole vaevunud korralikult vaatama otsa sellelesamale matemaatikale, mis seal sees nende arvudega toimetab.

Meie Riigikogu ja esindusorganid pole suutnud tasakaalustada meie algelist valimiste matemaatikat rahvahääletustega, ega ole suutnud ka arvesse võtta nõudeid, mida seavad valimiste rahvusvahelised vaatlejad arvutusmasinate sisemuses peituvale peenele matemaatikale. Miks on meie nutilahenduste imedemaal hinnas küll masinad ise, aga on hirm vaadata nende sisse?

Raske öelda, sest see tundub olevat mingi kollektiivne hüpnoos, mis meid selle eest hoiab. Kuid mida on võimalik öelda, on:

1

Kui teha arvutusmasinatega läbiviidav hääletus korda ja muuta see matemaatiliselt adekvaatseks nii, et igaüks saaks oma kodus teha seda kõike, mida ta muidu teeb valimisjaoskonnas — alates valijana hääle salajasest andmisest kuni valimiste vaatlemisest koos häälte kokkulugemise korrektsuse kontrolliga — siis kaoks ära vajadus e-häälte ülelugemise nõudmiseks, e-hääletuse riistvara hävitamisest loobumiseks jm ebakindlad sammud, millega üritatakse lappida murenevat usaldust e-hääletuse vastu.

Sest me kõik saaks seda teha, sh hääletuse korrektsust kontrollida kasvõi omaenese kodus. Kui me seda ise teha ei oska, siis saame seda teha tuttava arvuti-inimese kaasabil. Seda võimaldavad arvutuslikud süsteemid, mis olid teadusartilite kujul olemas juba 2001. aastal, kui meie e-hääletuse projekti alustati. Need nüüdseks standardite staatusse jõudnud lahendused on jäetud lihtsalt 18 aasta jooksul ellu viimata. Kas see on pahatahtlikkus või on siin taga soov jätta hääletuse läbiviijatele n-ö viimane õlekõrs, millega pääseda hädavajadusel hääletuse paratamatust ebameeldivusest allajäämise korral — seda me ei tea…

Me teame aga, et kui viia e-hääletus kooskõlla rahvusvaheliselt nõutud otsast lõpuni kontrollitavuse standarditega, siis oleks see kõik välistatud.

2

Mis toob meid aga otseselt selle meeleavalduse fookuse juurde, on see, et kui võtta hääletusarvutite puhul kasutusele nõuetekohane matemaatika, siis kaob vajadus seista tunnimehena hääletusmasina juures ja valvata, et sellega midagi paha ei tehta või — jumal hoidku — hääli kuidagi ei võltsita.

See tähendaks aga seda, et mistahes hetkel mistahes küsimuse üle hääletamine muutuks kogu Eesti jaoks nii lihtsaks, et seda võiks algatada mistahes hetkel ja sisuliselt ilma kuludeta. Poleks vaja valimisteenistust seda pidulikult läbi viima või kontrollima, sest kõik oleks kontrollitav kõigi soovijate poolt rakendusmatemaatika tänapäevase imerelva — krüptograafia vahenditega. Ja nii, et ei ole ohustatud hääletuse salajasus ega muud demokraatlikud õigused.

Te ei usu? Aga olete kuulnud krüptorahast Bitcoin, mis samamoodi krüptograafia abiga ilma valitsuste tsentraalse kontrollita ja kasutajate kontrollile panustades töötab. See pole teooria, see on praktika. Miks seda siis ei tehta?

See hirm rahva nõudmiste ees hakata igal võimalikul hetkel nõudma hääletusi, sest need on odavad ja võltsimatud, just see hirm tundub olevat soovimatuse taga teha korda meie e-hääletuse süsteemi, Riigikogu soovi taga see küsimus lükata endast võimalikult kaugele, see küsimus unustada ja selle tõstatajad otsejoones pipramaale saata.

Mitu e-hääletusega seotud valimiskaebust on valimiskomisjon läbi aegade rahuldanud? Mitu sisuliselt läbi arutanud?

Demokraatlik ja matemaatiliselt kontrollitav e-hääletus ohustab Riigikogu monopoli otsustajana.

Ent just seetõttu peamegi seda nõudma meie!

Sest see on tee siduvate rahvahääletuste kehtestamisele meie digitaalsel imedemaal. Mitte e-residentide, jagamismajanduse või sõidujagamise, isejuhtivate sõidukite, kratiseaduse või e-maksuameti pärast — vaid Riigikogu enda tööprotsessi avamisega infoühiskonna võimalustele võime saada lõpuks osutada siia kõrvale Toompea lossile ja ütleda:

Siin töötab maailma uuendusmeelseim parlament.

Kuigi see oleks sel juhul tõde ainult sümboolses mõttes, sest tegelik võim on selle kõrgeima kandja — rahva käes.