July 7, 2018

Tsensuurimasinate pealetung

Euroopa Liidus on juba pikemat aega kĂŒpsenud plaan Interneti ulatuslikuks ja automaatseks tsenseerimiseks. Plaan ulatub tagasi 2000ndate lĂ”ppu, mil ACTA-leppe raames sooviti meediaettevĂ”tete toel seada sisse Interneti teenusepakkujate vastutus kasutajate ĂŒleslaaditud sisu eest. Riikidevahelise kaubanduslepinguna sĂŒndinud «vĂ”ltsimisvastase leppe» lĂŒkkas pĂ€rast ulatuslikke proteste 2012. aastal tagasi Euroopa Parlament.

Netitsensuur 2.0

Erinevalt toonasest tuleb algatus tsensuuriks seekord otse Euroopa Komisjonilt, tĂŒlikas autoriĂ”iguse politsei roll tahetakse delegeerida automaatsetele tsensuurirobotitele ning parlament on taas olukorras, kus ta peab tĂ”estama oma vĂ”imet tĂ”sta ĂŒldsuse huvid ettepoole suurettevĂ”tete omadest.

NeljapĂ€eval Euroopa Parlamendis hÀÀletusele tuleva digitaalse ĂŒhisturu autoriĂ”iguse muudetustepaketi artiklis 13 kirjeldatud masintsensuuril on kindlasti oma lummavus tehnoloogilise lahendusena igiammusele infoĂŒhiskonna probleemile. Siiski on vastav tehnoloogia alles lapsekingades, probleemiks on nn valepositiivsete hulk, selliste sĂŒsteemide pĂ”himĂ”tteline lĂ€bipaistmatus ning tsensuurimasina otsuse ennustamatus netikasutaja jaoks.

Kuna tsensuurirobotid peaks hakkama tööle nii kasutajate ĂŒleslaaditava teksti-, audio- kui ka videomaterjali kallal ning filtreerima illegaalse sisu vĂ€lja juba enne avaldamist, siis on ÀÀrmiselt keeruline tagada sellise lahenduse vastavust sĂ”navabaduse pĂ”himĂ”tetele. Ka suudavad vastavat tehnoloogiat reaalseks kasutuseks infosĂŒsteemides pakkuda ĂŒksnes mĂ”ned ĂŒhendriikide suurettevĂ”tted.

Ühendriikide ettevĂ”tete piloteeritavate teenuste kasutuselevĂ”tt Euroopa kogu digitaalse avalikkuse toimetusliku pudelikaelana on juba iseenesest oht Euroopa sĂ”ltumatusele, kuid muudatuspaketi artikliga 13 plaanitakse ĂŒhtlasi seniste Ă”iguspĂ”himĂ”tete ĂŒmberkorraldamist nii, et teenusepakkuja vastutavaks kasutaja ĂŒleslaaditud sisu eest. See kĂ”ik on ajanud tagajalgadele nii kodanikuĂŒhiskonna kui tehnoloogiaeksperdid ning kui Euroopa Parlament neljapĂ€evasel hÀÀletusel muudatustepaketti tĂ€iendusteks ei ava, siis Ă€hvardab kogu digitaalse ĂŒhisturu autoriĂ”iguse direktiivi ACTA-leppe saatus.

TÔhusad meetmed

Artikli 13 tsensuurimasinate vĂ”rdlemine suurejooneliselt lĂ€bi kukkunud ACTA-leppega pole siiani olnud kuigi menukas. Üleslaadimiste eelkontrolli vastased on lootnud, et masintsensuuri siiski ei tule. VĂ”rdlus ACTA-leppega on neile viimane Ă”lekĂ”rs, millele ei ole soovitud ennatlikult apelleerida. Preventiivse filtreerimise pooldajad aga pelgavad, et kui neid kaht lĂ€hemalt vaadata, siis on vĂ”rdluseks kĂŒllaldaselt alust ning see meenutab omakorda valusalt meeleavaldusi, mis jĂ”udsid kuus aastat tagasi ka Eesti tĂ€navatele.

Peamine ACTA-leppe vastane argument oli, et vĂ”ltsimisvastase kaubandusleppe kolme eri punkti koosmĂ”jul oleks Interneti teenusepakkujatel tekkinud «tugev motivatsioon» kasutajate ĂŒleslaaditava materjali tsenseerimiseks. PĂ€rast pikki ja esialgu tulutuid vaidlusi ning nende tulemuseks olnud tĂ€navaproteste lĂŒkkas Euroopa Parlament 478 poolt- ja 39 vastuhÀÀlega Internetti ohustanud leppe tagasi.

Toona peideti tsensuur seadusepĂŒgalatesse, millega taheti kaotada teenusepakkuja kui neutraalse vahendaja roll, seada sisse kriminaalvastutus autoriĂ”iguse rikkumiste eest ja kehtestada kohustus teenusepakkujate tĂ€iendavaks koostööks autoriĂ”iguste omajatega. Praegu tahavad aga ĂŒhtviisi nii Euroopa Komisjoni, EL NĂ”ukogu kui Euroopa Parlamendi variandid plaanitavast direktiivist teha oma artikliga­ 13 tĂ€pselt samasuguse tsensuuri vĂ€ltimatuks kĂ”igile teenusepakkujatele, kes vĂ”imaldavad kasutajatel laadida ĂŒles suures koguses materjale, mis vĂ”ivad olla autoriĂ”igusega kaitstud.

Peamine erinevus ACTA-leppest seisneb tehnoloogia arengu poolt tekitatud lootuses lĂŒkata vastutus tsenseerimise eest masinate kaela. Artikkel 13 on ka mĂ”nevĂ”rra kitsama ulatusega, sest puudutab «infoĂŒhiskonna teenusepakkujaid» ning jĂ€tab kĂ”rvale Interneti-ĂŒhenduse pakkujad ning oletatavasti ka puhtakujulised serveri- vĂ”i hostinguteenuse pakkujad.

Ühine on aga soov leida «tĂ”husaid meetmeid» Internetis leviva «ebaseadusliku veebisisu» vastu ning taas tahetakse panna vastutama Interneti teenusepakkujad. TĂ€pselt nagu ACTA-leppe puhul soovitakse seda teha suurettevĂ”tete huvidest lĂ€htuvalt ning pigistades kinni silma pĂ”hiĂ”iguste riivete suhtes.

Robotjurist sĂŒĂŒmepiinu ei tunne

Tsensuurimasinate vastuolu kehtiva Ă”igusega on olnud muudatustepaketi aruteludes oluline teema. Masintsensuuri on korduvalt tagasi lĂŒkanud Euroopa Parlamendi komisjonid ja see hÀÀletati vĂ€lja ka parlamendi enda autoriĂ”iguse reformikavast, mis laiapĂ”hjalise toetusega vastu vĂ”eti. Preventiivse tsensuuriga kaasneva ilmse vĂ€ljendusvabaduse riive tĂ”ttu on nende vastu sĂ”na vĂ”tnud nii teadusasutused kui ka inimĂ”iguslased ning isegi parlamendi enda uuringute teenistus.

AutoriĂ”iguse muudatustepaketi eest vastutanud Ă”iguskomisjon otsustas direktiivi raportöör Axel Vossi survel siiski hÀÀltega 15 poolt ja 10 vastu automaattsensuuri toetada. NeljapĂ€evane hÀÀletus on Euroopa Parlamendi viimane vĂ”imalus oma nĂ€gu pÀÀsta ning teha muudatustepaketti pĂ”himĂ”ttelisi tĂ€iendusi, kasutamata protseduurivĂ€liseid samme. Nagu juhtus ACTA-leppegi puhul on artikkel 13 toonud kaasa kirjadetormi europarlamendi suunal, kampaaniad Interneti kaitseks ja meemide hĂ€vitamise vastu ning hulganisti avalikke pöördumisi, sh ka Eesti inimĂ”iguslastelt, ettevĂ”tjatelt, teadlastelt ja infoĂŒhiskonna organisatsioonidelt. LĂ€inud nĂ€dalal toimusid tĂ€navameeleavaldused Poolas, Rootsis, Saksamaal, Portugalis, Hollandis ja TĆĄehhis. Eesti eurosaadikute vastustest kirjadele nĂ€htub, et enamik ei poolda tsensuurimasinaid ning on hÀÀletamas infovabaduse sĂ€ilimise poolt, samas on ootamatult segaseid sĂ”numeid andnud Indrek Tarand ning muret teeb ka omal ajal tingimisi ACTA-leppe vastu hÀÀletanud Tunne Kelami vaikimine. Üldiselt palistab autoriĂ”iguse muudatustepaketi arutelu samasugune tehnoloogiline kirjaoskamatus nagu ACTA-leppe puhulgi. Seejuures on algoritmimise filtreerimise probleemidest teadlikumad noorema pĂ”lvkonna poliitikud pigem tsensuurimasinate vastu ning uudset preventiivtsensuuri nĂ€ivad vastuoluliselt toetavat tehnoloogia suhtes skeptilisemad konservatiivid, kellelt vĂ”iks tavalisel puhul eeldada siiski ka umbusku juurdunud Ă”iguspĂ”himĂ”tete ĂŒmberpööramise suhtes.

Raske öelda, kas sellise hoiaku ĂŒheks pĂ”hjuseks vĂ”ib olla tĂŒdimus lĂ”pututest aruteludest sotsiaal- ja kodanikumeedias ning soov tĂ”epoolest vabale Internetile tema enda vahenditega ots peale teha. InfoĂŒhiskonna vaatepunktist paistab igatahes taotlus delegeerida sĂ”navabaduse hĂ€vitamine digikeskkonnas enda asemel sĂŒĂŒmepiinadest vabadele robotjuristidele samas kategoorias genotsiidile kaasa aidanute vabandusega, et nemad ainult tĂ€itsid kĂ€sku.

Â«Ăœlimalt Ă”ige asi»?

Ajalugu nĂ€ib aga korduvat ka ACTA-leppe debattide ajal peaministrina tĂ€helepanu keskpunkti sattunud Andrus Ansipi jaoks, kes on asunud Euroopa Komisjoni digitaalse ĂŒhisturu asepresidendina reklaamima Ühendriikide ettevĂ”tete ĂŒleslaadimisfiltreid ning nimetab Youtube’i tsensuurimasinat «hiiglaslikuks sammuks vĂ”itluses piraatlusega».

Valepositiivsete vastuste hulk sisu analĂŒĂŒsimisel ja filtreerimisel tundub Ă€rihuvide vaatevinklist ilmselt vĂ€ike kahju, millega vĂ”ib vajadusel leppida. Lisaks Youtube’i omanikust Google’i ja teiste ĂŒhendriikide ettevĂ”tete tugevale lobisurvele oma toodete piloteerimiseks tekitab ihaluse tsensuuri jĂ€rele ka riikide ja valitsuste ĂŒha sĂŒvenev viibimine nn infosĂ”ja olukorras. Nii pannakse nagu ACTA-gi puhul ĂŒhte patta kĂ”ik «alates terroristlikust veebisisust, vihkamisele ja vĂ€givallale Ă”hutamisest, laste seksuaalsest kuritarvitamisest ja vĂ”ltsitud toodetest kuni autoriĂ”iguste rikkumiseni» ning vĂ€hemalt sĂ”nades soovitakse preventiivse automaattsensuuri abil vĂ”idelda nendesamade pĂ”hiĂ”iguste eest, mida algoritmilise filtreerimise vahendid tegelikult riivavad.

Euroopa Kohus on juba 2011. aastal otsustanud, et Interneti teenusepakkujatele masintsensuuri kohustuslikuks tegemine on vastuolus Euroopa Ôigusega, sest riivab oluliselt vÀljendus- ja ettevÔtlusvabadust ning eraelu puutumatust. Vastuolu vÀltimiseks pÔhiÔiguste harta, e-Àri direktiivi jt dokumentidega on direktiivi artikli 13 sÔnastus hakanud vÔtma ACTA-leppest tuntud kuju, kus masintsensuuri otseselt kohustuslikuks ei tehta, kuid muudetakse see teenusepakkujate jaoks vÀltimatuks artikli eri punktide koosmÔju kaudu.

JĂ€ttes kĂ”rvale Ansipi ĂŒlioptimistliku hinnangu selle kohta, kui palju kohustuslikud ĂŒleslaadimisfiltrid teenusepakkujatele ja platvormidele maksma lĂ€heks, on veebisisu ĂŒldine ja automatiseeritud eeltsensuur oma olemuselt vastuolus pĂ”hiĂ”igustega ning selle pĂ€rssiv mĂ”ju loome- ja sĂ”navabadusele on tugev ning vĂ€ltimatu. Valepositiivsete alla satub materjali alates kassivideotest ja valitsuste endi poolt avaldatud materjalidest kuni paroodiateni ja sĂ”jakuritegude, inimĂ”iguste rikkumiste jmt dokumentatsioonini.

Puudused pole lihtsalt ĂŒletatavad

Kuna tsensuurimasinate otsused pole lĂ€bipaistvad ega ka pĂ€riselt ennustatavad, siis puudub kasutajatel selgus, kas nende loodud sisu avaldub vĂ”i mitte. Juba see ebakindlus on pĂ€rssiv ja pĂ”hjustab enesetsensuuri tĂ”usu. Ent kel on vĂ€hegi kogemusi mĂ”ne suure veebiplatvormi tehnilise otsuse vaidlustamisega, see teab, et argumenteerimine asjaolusid ja kohalikke tavasid-seadusi mitte tundva ning enamasti ka kohalikku keelt mitte oskava operaatoriga on niivĂ”rd tĂŒlikas, et see vĂ”etakse ette ĂŒksnes ÀÀrmise vajaduse korral ning selle edukus pole kunagi garanteeritud.

InfosĂ”ja kĂŒsimustega igapĂ€evaselt tegelev Euroopa Komisjon teab hĂ€sti, et soovimatu sisu puhul on oluline selle vĂ”imalikult kiire eemaldamine ja rÀÀgitakse platvormide kohustusest valitsuste-poolsetele sisu eemaldamise nĂ”uetele vastata tunni jooksul. SamavĂ”rd on avaldamise jÀÀmine masintsensori taha probleemiks kĂ”igile teistele, sj mitte ainult kasutajatele, vaid ka neile teenuseid pakkuvatele ettevĂ”tetele.

Digitaalse ĂŒhisturu autoriĂ”iguse muudatustepaketi vastu tekkinud ÀÀrmiselt lai koalitsioon muidu ebatĂ”enĂ€olistest partneritest ning kui parlament silma probleemide ees kinni pigistab ning omalt poolt Euroopa Komisjoni ja osade EL liikmesriikide valitsuste naiivselt totalitaristlikke unelmaid toetama asub, siis vĂ”ib oodata ĂŒksnes protestide sĂŒvenemist ning inimeste niigi hapra usalduse murenemist Euroopa Liidu vastu.

Kuna tsensuurimasinad peaks hakkama tööle nii teksti-, audio- kui videomaterjali kallal, tĂ€hendab see totaalset eeltsensuuri — teenus, mida suudavad seni vaid tingimisi pakkuda mĂ”ned Ühendriikide suurettevĂ”tted. Loomulikult soovivad nad selle pealt eelkĂ”ige teenida ning see tĂ€hedab, et meist kĂ”igist — nii netikasutajatest kui neile teenuseid pakkuvatest platvormidest — saavad kohustuslikus korras nende suurettevĂ”tete kliendid. Nende soovis ja vĂ”imekuses asendada erapooletu kohtuvĂ”im samavÀÀrse robotiga on aga pĂ”hjust enam kui kahelda.

Artikkel ilmus 3. juulil 2018 ajalehes Postimees ja on avaldatud ka Internet Society Estonia blogis.