Vastupidiselt ACTA vaimule vajame digikodanike õiguste piiramise asemel hoopis kaitseabinõusid nende põhiõiguste kaitstuse tagamiseks digikeskkonnas. Digikeskkonnas tegutsevad kodanikud vajavad kaitset sideteenuste pakkujate käes olevate tsensuuri- ja jälitamisvõimaluste eest, isiklike andmete kuritarvitamise eest sisuteenuste pakkujate poolt, infovälja kujundavate monopolide eest jpm. Ilma eraelu puutumatuse, sõnumisaladuse ja infovabaduse igakülgse kaitseta digikeskkonnas sunniksime oma sünnipärased ja väljakujunenud digikodanikud digitaalsesse totalitarismi.
Keskmine arvutikasutaja ei tea reeglina midagi opsüsteemidest ega valikust nende vahel. Vahel on bravuurselt väidetud, et ei peagi teadma, kui kõik vajalik lihtsalt töötab. Tõsi, kümmekonna aasta eest see ehk oligi nii, aga vajadus teha opsüsteemide seast kaalutletud valik on muutunud ajaga järjest aktuaalsemaks.
Piraadiparteide liikumine on Eesti avalikkuses siiani kajastatud suhteliselt pealiskaudselt ja episoodiliselt. Huvipuudus on olnud mõlemapoolne. MTÜ Piraadipartei pole pidanud vajalikuks teha erilisi pingutusi avalikkuse huvi pälvimiseks ja ka meedia huvi on piirdunud rahvusvaheliste uudisteagentuuride põhjal genereeritud nupukestega piraadiparteide edust valimistel Rootsis, Saksamaal või mujal.
ACTA-debatt on praeguseks kontrolli alt väljunud ja me ei saa sinna suurt midagi parata. Ent kui riigipoolsed eksperdid ei vaevu läbi viima ACTA mõjude analüüsi, siis jääb meil üle usaldada ainult neid rahvusvaheliste digiõiguste organisatsioonide eksperte, kelle analüüsid on meile kättesaadavad. Ja need kinnitavad, et ACTA võib ohustada meie digiõigusi ja vaba Internetti.
Isiklikult olen veendunud, et filosoofia õpetamine on eriline selles suhtes, et õpetaja peab muude ainete õpetajatest rohkem oma tegevuse üle reflekteerima ja ka rohkem improviseerima. Küsiva ja arutleva ainena on tänapäevased aktiivsed õppemeetodid filosoofia jaoks lausa loodud.
See, et stiilijuhend kohe esimeses näites omaenda printsiipide vastu eksib, on mõtlemapanev. Kas see isikustamise vältimise printsiip pole samasugune liialdus nagu hüüumärgi vältimine? Ma tunnistan seda, et arvuti isikustamine on problemaatiline, kuna tegemist peaks olema tööriistaga. Samas leian ma, et pole vaja ulmefilmidest nähtud stsenaariume kartes arvutit tuima järjekindlusega suruda vaikiva tööriista rolli.
Kolmandike imperatiivi näol on pigem tegu õpetajatele enesekontrolliks mõeldud rusikareegli kui õppele ettekirjutatud paindumatu struktuuriga. Õppekava materjalidega lähemalt tutvudes selgub, et õpetajal on avarad võimalused õpet omaenda viisil korraldada.
Filosoofiatunnis ei tegelda üldiselt sellega, mis võiks siduda filosoofiat reaal- ja loodusainetega, nt teadusliku meetodi mõtestamise või matemaatilise loogikaga. Ehk peaks rohkem reaal- ja loodusainete õpetajaid siirduma filosoofia õpetamise valda?
Enne selliste strateegiliste printsiipide läbimõtlemist tõlkijate poolt ja juhendi koostamist pole ka oodata erilist edasiminekut Eesti tõlkemaastikul. Ammu oleks aeg kutsuda kokku suurem tõlkekonverents, kus saaksid oma seisukohti esitada kõik tõlkimisse eri viisidel panustanud osapooled ning mille tulemusena võiks lõpuks sündida ka see soovitud strateegia.
Põhjendamiskihk muudab kõik olemasoleva küsitavaks. Selle inimese vaade, kelles ei tormle põhjendamistungid, on leebe ja rahulik, see paitab õrnalt asju. Seevastu põhjendaja keskendub, täheldab, eristab, suhestab ja mitte miski ei jää tema jaoks esiti päris tavalise ja helgena püsima. Tõsi, põhjendaja oskused muutuvad pikapeale dünaamilisemaks ning pikapeale võib tema arusaamine asjadest endise helguse suhtes uuesti paika nihkuda. Ent see pole garanteeritud, ja kui see toimub, siis see võtab kindlasti aega.
Õpetaja annab edasi seda kõlblust, mis tal endal on, sest ainult selle abiga saab ta otsustada kasvatusmeetodite kohasuse üle. Kuna kõlblus pole tundeline ega mõistuslik, vaid on teises meediumis, milleks on kultiveeritud ihulisus, siis selle tõttu, et iga õpetaja ihu on tema isiklik, pole võimalik tagada õpetajate kõlblust kuidagi üldiselt, vaid seda saab ainult iga õpetaja ise enda puhul kujundada.
Platoni siiras kuid allasurutud poolehoid humanistliku suundumuse suhtes ja selle poolt resonantsi võimendatud viha annavad talle erakordse meisterlikkuse Sokratese esitamisel aristokraatlikku totaalsust õigustavate arusaamade kaitsjana. Sellega on seletatav ka traditsiooniliste ja tunnustatud uurijate seas siiani laialdaselt käibivate Platoni-tõlgitsuste loomulik eksimus, mis teeb tast humanisti, inimsuse eest võitleja, mõtlemise ärkamise sümboli.
Võib ütelda, et pronkssõduri-viha on nagu trauma eestlaste kollektiivses alateadvuses, allasurutud paanika, mis lööb välja ootamatutel hetkedel ja ajab talurahva mõttelagedalt märatsema, sõnnikuhargid püsti käes. Kas see on sellest, et me ei suuda oma minevikuga leppida? Kas me tahame ikka veel kuskil sisimas okupantidelt nende kunagiste tegude eest veritasu sisse nõuda?
Millised on Quentin Tarantino viimase filmi vaimliseks omastamiseks tarvilikud või tarvitatavad mõttemustrid? Tuleb nentida, et kirev ja lennukas linateos, mil ka asjakohaselt kõlisev pealkiri — "Kill Bill" —, ei lase end kuigi kergelt ära tõlgitseda. Olen märganud filmi kohta kirjutatud arvustuste puhul iseäralikku kõhklust.
Andmete puhul on üks tähtsamaid asju, et nad oleks pärast sisestamist ka leitavad — olgu siis failinime, kataloogi, spetsiaalse identifitseerimiskoodi või muu võrdväärse informatsiooni abil. Igatahes on selge, et andmed peavad olema arukaks tarvitamiseks mõnel viisil struktureeritud. See on lihtne isikliku telefoniraamatu puhul, ka riikliku autoregistri puhul, kuid mida varieeruvamaks muutuvad kirjed andmebaasis, seda raskemaks läheb vastava andmekogu otstarbekas liigendamine. Hajusa andmebaasina käsitletav Internet oma kasvava kodulehtede arsenaliga paneb inimese võime asju enda korra järgi sättida karmilt proovile.
Algajate arvutikasutajate seas võib tihti kohata müüti viirusest kui millestki mõistuslikult põhjendamatust, mingist apokalüptilisest fluidumist, mis ei allu füüsika ega loogika seadustele. Sellisest suhtumisest on nakatunud paljud erialaspetsidki, kuigi nad seda endale ise mitte mingi hinna eest tunnistada ei taha. Õnneks teab siiski iga programmist, kes arvuti madalama taseme hingeeluga veidikenegi tuttav, et viirus on täiesti harilik programmijupp, mis erinevalt tavalisest programmist kirjutatud nii, et ta end ise levitaks.