Põhjendamiskihk muudab kõik olemasoleva küsitavaks. Selle inimese vaade, kelles ei tormle põhjendamistungid, on leebe ja rahulik, see paitab õrnalt asju. Seevastu põhjendaja keskendub, täheldab, eristab, suhestab ja mitte miski ei jää tema jaoks esiti päris tavalise ja helgena püsima. Tõsi, põhjendaja oskused muutuvad pikapeale dünaamilisemaks ning pikapeale võib tema arusaamine asjadest endise helguse suhtes uuesti paika nihkuda. Ent see pole garanteeritud, ja kui see toimub, siis see võtab kindlasti aega.
Õpetaja annab edasi seda kõlblust, mis tal endal on, sest ainult selle abiga saab ta otsustada kasvatusmeetodite kohasuse üle. Kuna kõlblus pole tundeline ega mõistuslik, vaid on teises meediumis, milleks on kultiveeritud ihulisus, siis selle tõttu, et iga õpetaja ihu on tema isiklik, pole võimalik tagada õpetajate kõlblust kuidagi üldiselt, vaid seda saab ainult iga õpetaja ise enda puhul kujundada.
Platoni siiras kuid allasurutud poolehoid humanistliku suundumuse suhtes ja selle poolt resonantsi võimendatud viha annavad talle erakordse meisterlikkuse Sokratese esitamisel aristokraatlikku totaalsust õigustavate arusaamade kaitsjana. Sellega on seletatav ka traditsiooniliste ja tunnustatud uurijate seas siiani laialdaselt käibivate Platoni-tõlgitsuste loomulik eksimus, mis teeb tast humanisti, inimsuse eest võitleja, mõtlemise ärkamise sümboli.
Võib ütelda, et pronkssõduri-viha on nagu trauma eestlaste kollektiivses alateadvuses, allasurutud paanika, mis lööb välja ootamatutel hetkedel ja ajab talurahva mõttelagedalt märatsema, sõnnikuhargid püsti käes. Kas see on sellest, et me ei suuda oma minevikuga leppida? Kas me tahame ikka veel kuskil sisimas okupantidelt nende kunagiste tegude eest veritasu sisse nõuda?
Millised on Quentin Tarantino viimase filmi vaimliseks omastamiseks tarvilikud või tarvitatavad mõttemustrid? Tuleb nentida, et kirev ja lennukas linateos, mil ka asjakohaselt kõlisev pealkiri — "Kill Bill" —, ei lase end kuigi kergelt ära tõlgitseda. Olen märganud filmi kohta kirjutatud arvustuste puhul iseäralikku kõhklust.
Andmete puhul on üks tähtsamaid asju, et nad oleks pärast sisestamist ka leitavad — olgu siis failinime, kataloogi, spetsiaalse identifitseerimiskoodi või muu võrdväärse informatsiooni abil. Igatahes on selge, et andmed peavad olema arukaks tarvitamiseks mõnel viisil struktureeritud. See on lihtne isikliku telefoniraamatu puhul, ka riikliku autoregistri puhul, kuid mida varieeruvamaks muutuvad kirjed andmebaasis, seda raskemaks läheb vastava andmekogu otstarbekas liigendamine. Hajusa andmebaasina käsitletav Internet oma kasvava kodulehtede arsenaliga paneb inimese võime asju enda korra järgi sättida karmilt proovile.
Algajate arvutikasutajate seas võib tihti kohata müüti viirusest kui millestki mõistuslikult põhjendamatust, mingist apokalüptilisest fluidumist, mis ei allu füüsika ega loogika seadustele. Sellisest suhtumisest on nakatunud paljud erialaspetsidki, kuigi nad seda endale ise mitte mingi hinna eest tunnistada ei taha. Õnneks teab siiski iga programmist, kes arvuti madalama taseme hingeeluga veidikenegi tuttav, et viirus on täiesti harilik programmijupp, mis erinevalt tavalisest programmist kirjutatud nii, et ta end ise levitaks.