May 3, 2012

Avalik kiri Tunne Kelamile

Vastupidiselt ACTA vaimule vajame digikodanike Ă”iguste piiramise asemel hoopis kaitseabinĂ”usid nende pĂ”hiĂ”iguste kaitstuse tagamiseks digikeskkonnas. Digikeskkonnas tegutsevad kodanikud vajavad kaitset sideteenuste pakkujate kĂ€es olevate tsensuuri- ja jĂ€litamisvĂ”imaluste eest, isiklike andmete kuritarvitamise eest sisuteenuste pakkujate poolt, infovĂ€lja kujundavate monopolide eest jpm. Ilma eraelu puutumatuse, sĂ”numisaladuse ja infovabaduse igakĂŒlgse kaitseta digikeskkonnas sunniksime oma sĂŒnnipĂ€rased ja vĂ€ljakujunenud digikodanikud digitaalsesse totalitarismi.

Lugupeetud Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam!

Oma 17. veebruari ACTA-kaubanduslepingut puudutavas videolĂ€kituses kinnitate, et vĂ”tate tĂ”siselt kodanike mureavaldusi arvamus- ja kommunikatsioonivabaduse piiramise osas ning avaldate lootust, et jĂ€rgnevatel kuudel ja emotsioonide vaibudes on Teil vĂ”imalik ACTA-lepinguga seotud kĂŒsimusi arutada ning “luua normaalset dialoogi kĂ”igi asjast huvitatute vahel”.

Kuigi rĂ”hutate, et “iga mureavaldus on lugupidamist vÀÀrt ja vajab tĂ”sist uurimist”, pole Te suutnud nende nelja kuu jooksul vastata Teile saadetud arupĂ€rimistele. Nii Teie endi valijad kui ka lihtsalt murelikud kodanikud on soovinud Teilt teada, missugune on Teie seisukoht ACTA osas nĂŒĂŒd, kus emotsioonid on vaibunud ja oma soovitused on lĂ”puks avaldanud ka parlamendi erikomisjonid.

Andsite nimelt oma talvises ACTA-lĂ€kituses mĂ”ista, et kriitika ACTA suunal on liiga emotsionaalne ja ekspertide hinnangul pole ACTA-ga seoses mĂ€rkimisvÀÀrseid probleeme. Kinnitasite, et hoolimata sellest on Euroopa Parlamendi erikomisjonide ĂŒlesandeks eksperte veelkord kontrollida.

TĂ€naseks on kĂ”ik viis asjaga tegelenud komisjoni oma hinnangu ACTA-le andnud. Nad on ĂŒksteise jĂ€rel vastu vĂ”tnud soovituse ACTA-kaubanduslepingu tagasilĂŒkkamiseks sel nĂ€dalal toimuval Euroopa Parlamendi tĂ€iskogul.

Kordame oma kĂŒsimust, mis on praeguseks Teie seisukoht selle mĂ€rgilise tĂ€htsusega lepingu osas?

Teame, et Teile on olulised inim- ja kodanikuĂ”iguste kĂŒsimused. ACTA kohta ĂŒteldakse nii parlamendi erikomisjonide analĂŒĂŒsides kui ka sĂ”ltumatutes raportites, et see kĂ”igutab tavapĂ€rast tasakaalu pĂ”hiĂ”iguste ja intellektuaalse omandi Ă”iguste vahel.

Oleme ĂŒllatunud, et kuigi olete varmalt valmis kaitsma demokraatlikke pĂ”hiĂ”igusi vĂ€ljaspool Euroopa Liitu, piirdute digikeskkonna kodanikuĂ”iguste teemal peaasjalikult parlamendi protseduurireeglite kirjeldamisega ning vĂ€ldite seisukohavĂ”ttu sisulistes kĂŒsimustes. Ometi vajaks Teie talvine lĂ€kitus vahepeal toimunud sĂŒndmuste valguses hĂ€dasti selgitust. Kummastust lisab veelgi asjaolu, et olete Euroopa Liidu kĂŒberjulgeoleku strateegia ĂŒks eestkĂ”nelejaid, seega infoĂŒhiskonna kĂŒsimustega eeldatavasti igapĂ€evaselt kursis.

Ootame huviga Teie selgitusi.

Me ei hakka siin refereerima parlamendi erikomisjonide kriitikat ACTA suunal, sest eeldatavasti olete sellega juba ise originaalallikate pĂ”hjal tutvunud (hea lakoonilise kokkuvĂ”tte sellest teeb Tartu Postimehes Teie Euroopa Parlamendi kolleeg Siiri Oviir oma artikliga “ACTA lĂ”ppvaatus” 02.07.2012). KĂŒll aga soovime lĂŒhidalt selgitada, mis on meie arvates selle lepinguga ĂŒlepea kaalul. Tervitused digikeskkonnast

InfoĂŒhiskonna eneseteadvus on praeguseks jĂ”udnud sellisele keerukuse astmele, kus tunnetatakse end iseseisva poliitilise subjektina. Sellele iseseisvusele annavad omalt poolt kaalu veel digikeskkonna kvalitatiivsed eritunnused: vahetu ligipÀÀsetavus ja piiramatu kĂ€ideldavus. Nende mĂ”jurite taustal on infoĂŒhiskonna reguleerimisest kujunemas tĂ€iesti eraldiseisev poliitika valdkond. ACTA on meie jaoks selle loomuliku arengu ĂŒheks proovikiviks.

KĂ”nealune vĂ”ltsimisvastane leping pĂŒĂŒab kĂ€sitleda digikeskkonna ja fĂŒĂŒsilise keskkonna tingimustes toimuvat intellektuaalse omandi Ă”iguste jĂ”ustamist ĂŒhtviisi, st ajaloost pĂ€rit lepingute vaimus. JĂ€etakse arvestamata digikeskkonna pĂ”himĂ”tteliste eripĂ€radega, mis sellisele jĂ”ustamisele ei allu. See on ka pĂ”hjus, miks valdav osa digikodanikest on n-ö pelgalt kĂ”hutunde alusel ACTA vastu ega tunne oma seisukoha pĂ”hjendamiseks isegi moraalset kohust see lĂ€bi lugeda.

ACTA kĂŒsimus on sĂŒgavamas mĂ”ttes kĂŒsimus sellest, et kuidas me mĂ”testame enda jaoks kodanikuĂ”igusi digikeskkonnas ja laiemalt infoĂŒhiskonnas. Juba valgustusajast saadik on ĂŒhiskonna Ă€rksamad pead mĂ”istnud, et informatsioon tahab olla vaba. NĂŒĂŒd on tehniline areng toonud meid niikaugele, et informatsioon pole vaba mitte ainult aatelises tĂ€henduses, vaid see on digikeskkonnas paljundatav peaaegu ilma kuludeta ja potentsiaalselt ligipÀÀsetav igaĂŒhele.

Selle lihtsa fakti tÀhenduse mÔistmiseks tuleks vÔtta veidi aega, sest oma lihtsuses on selle otsustavusest kerge mööda vaadata.

Digikodaniku jaoks on koopia tegemine sama automaatne nagu kĂ”ndimine, see toimub paari sisseharjunud liigutusega ega vaja eraldi keskendumist. Aktiivne digikodanik kopeerib ööpĂ€evas digitaalseid ĂŒksusi arvutul hulgal ja hoomamatus mahus. Kuna digikeskkond ei koosne ammugi enam ainult privaatsest ruumist, siis tehakse koopiaid lisaks iseendale ka oma kaaskondsetele, aga ka koopiaid ilma selge sihgrupita, nt tagavaraks, ĂŒlekandmiseks seadmete vahel jpm. Digikodaniku jaoks kĂ€ib nii isiklik kui ka ĂŒhiskondlik ja isegi poliitiline suhtlus suuresti lĂ€bi koopiate tegemise. Digikeskkonnas toimetamisel kopeeritakse loomulikul viisil kĂ”ike, mis kannab endas mĂ”tet. Valgustusaja ideaal on sellega vĂ€hemasti ĂŒhes oma aspektis teostunud, ideede levikule on piiranguks ainult vastuvĂ”tja vaimne vĂ”imekus.

Seda maailmanĂ€gemist on oma tuntud manifestlikus kirjutises “My, dzieci sieci” tabavalt kokku vĂ”tnud Poola poeet ja kirjanik Piotr Czerski (vt eestikeelset tĂ”lget “Meie, vĂ”rgulapsed”).

Tasub tĂ€hele panna, et me ei rÀÀgi siin Ă”igupoolest mitte niivĂ”rd radikaalse infovabaduse pooldajate sĂŒdamesoovidest, me rÀÀgime digikeskkonna kui sellise tehnilistest parameetritest. Digikeskkonna infovabadus pole mitte ideoloogia, vaid see on tehniline paratamatus — ja seda vĂ€hemalt seni, kuni me ei loobu fundamentaalsetest demokraatlikest printsiipidest.

Digikeskonna avardumisega eksponentsiaalselt kasvavat infovabadust ei ole vĂ”imalik annulleerida. Kuigi infovabadus on olnud esmajoones pigem tehniline paratamatus, on see siiski kujunenud ĂŒhtlasi infoĂŒhiskonna kodaniku vÔÔrandamatuks Ă”iguseks ka ĂŒhiskondlikus ja poliitilises tĂ€henduses. Kui varem oli infoĂŒhiskonna aktivistidel lihtsalt kombeks naeruvÀÀristada iga katset seda Ă”igust piirata, siis infoĂŒhiskonna poliitilise eneseteadvuse kasv on viinud selleni, et aktivistid on mures asjatundmatust seadusloomest tulenevate kahjude pĂ€rast digikeskkonnas veel kogenematute kodanike jaoks. Sunni vĂ”imalikkusest digikeskkonnas

On viga kujutada ette, et kopeerimist saab sunnivahendite, nt tehniliste kaitsemeetmete abil peatada. Digikeskkonna piiramatu kĂ€ideldavuse ja vahetu ligipÀÀsetavuse tĂ”ttu pÀÀseb elukogenud digikodanik lĂ”puks mööda igast seadusega sellele pandud piirangust. Poliitiliselt teadlik digikodanik mĂ”istab seejuures, et see pole elutervet infoĂŒhiskonda silmas pidades lahendus. Nimelt pÀÀseb digikeskkonnas kehtiva piiramatu kĂ€ideldavuse tĂ”ttu lĂ”ppkokkuvĂ”ttes sunnivahenditest mööda ja soovitud koopiatele paari sisseharjunud liigutusega ligi igaĂŒks, ka seaduslooja poolt pealesunnitud kassi-hiire mĂ€ng muutub digitaalse elu harjumuspĂ€raseks osaks.

Ohtlik on seejuures aga juhuslike tarbekoopiate tegijate suunamine digikeskkonna hĂ€maraladele, kus kontroll nende ĂŒle kaob peaaegu tĂ€ielikult. Selles veendumiseks tasub heita pilk mĂ”nda kasutusel olevasse varivĂ”rku ja mĂ”telda, kas meil on soov saata sinna nende alaealiste ja kogenematute digikodanike hordid, kes on praegu nĂ”us soovitud koopia hankimiseks klĂ”psama mistahes linki ega loe kunagi lĂ€bi ĂŒhtegi hoiatusteadet?

Üritades piirata koopiate tegemist digikeskkonnas me ainult forsseerime seda protsessi. Ainuke vĂ”imalus sundida see protsess pöörduma on aga loobuda digikeskkonnas demokraatlikest pĂ”hiĂ”igustest, nt sĂ”numisaladuse Ă”igusest. Kas me oleksime sellega nĂ”us? ACTA-kaubandusleping igatahes on ĂŒritanud astuda sammukese selle Ă”iguse tĂŒhistamise poole.

Digikeskkonna arengulugu on nĂ€idanud, et sellised piiramisĂŒritused muutuvad peagi kassi-hiire mĂ€nguks, kus leitakse radikaalse infovabaduse tagamiseks ĂŒhtede vahendite ammendumisel alati ĂŒha uusi viise. Agressiivse kopeerimisvastase vĂ”itlusega saavutatakse eelkĂ”ige kasutatavate kanalite liikumine pĂ”randa alla, sideĂŒhenduste krĂŒptimise intensiivistumine ja varivĂ”rkude esiletĂ”us.

Rangelt vÔttes pole vÔimalik teha kodanikele ettekirjutusi, mida ja kuidas nad kopeerivad. Nii kopeerimist ja selle kÀigus tehtavaid moraalseid valikuid on aga vÔimalik mÔjutada pehmete vahenditega ning sellele peakski suuna vÔtma.

Oleme veendunud, et intellektuaalse omandi Ă”iguste jĂ”ustamine digikeskkonnas pole vĂ”imalik samadel alustel nagu seda on jĂ”ustamine tavalises fĂŒĂŒsilises keskkonnas, ja et ajapikku tuleb paratamatult loobuda rangetest ettekirjutustest, mis on seatud Ă€rilise eesmĂ€rgita koopiaid tegevaile eraisikutele.

RĂ”hutate oma talvises lĂ€kituses, et ACTA kaubanduslepingus ette pandud karistusabinĂ”ud on „mĂ”eldud ainult organiseeritud kuritegevuse tĂ”kestamiseks“ ega ole „kindlasti mitte ĂŒksikute vĂ”i individuaalsete internetikasutajate jaoks“.

Oleme sĂŒdamest rÔÔmsad, et olete meiega ĂŒhisel seisukohal, et ACTA-sugused lepingud ei tohiks anda alust ĂŒksikisikute karistamiseks intellektuaalse omandi Ă”iguse rikkumiste eest. Peame aga kahjutundega nentima, et Te pole ilmselt selles osas piisavalt informeeritud. Lisaks sellele, et Euroopa Parlamendi erikomisjonid on nĂŒĂŒdseks tuvastanud, et ACTA-kaubanduslepingus pakutavad kaitseabinĂ”ud kodanikuĂ”iguste tagamiseks pole piisavad, on ka Euroopa Liidus hetkel kehtiv intellektuaalomandi Ă”iguste jĂ”ustamise IPRED-direktiiv olnud jĂ€rjekindlalt aluseks just ĂŒksikute eraisikute sĂŒĂŒdimĂ”istmiseks autoriseerimata kopeerimise eest ning vĂ”imaldanud nĂ”uda neilt hiiglaslikke kahjutasusid. Digikeskkonna eripĂ€rane jĂ”ud

Siinkohal sooviksime seoses kodanikuĂ”igustega selgitada veel ĂŒhte digikeskkonna eripĂ€rast tulenevat olulist nĂŒanssi. Osutasime varem asjaolule, et digikeskkonnale on omane kvalitatiivne erinevus fĂŒĂŒsilisest keskkonnast, mis vĂ€ljendub informatsiooni vahetus ligipÀÀsetavuses ja piiramatus kĂ€ideldavuses.

See erinevus on ĂŒhelt poolt digikeskkonna vooruseks, kuna vĂ”imaldab taolisi ĂŒhiskondlikku valgustatust edasiviivaid projekte nagu nĂ€iteks Vikipeedia. Teiselt pool vĂ”ib ta kehtivate seaduste raames osutuda ka ohuks – just seesama Vikipeedia on olnud erinevate tagurlike seadusloome algatuste tulemusel korduvalt sulgemisohus, viimane neist puhkudest oli ĂŒhendriikide SOPA-seaduseelnĂ”u, mis sundis ingliskeelse Vikipeedia 18. jaanuaril protestiks pimendama oma lehekĂŒljed terveks ööpĂ€evaks. Sama praktikat on juba 2011. aastal protestimiseks kasutanud ka Vikipeedia itaaliakeelne haru.

KĂ”ige selle juures on Vikipeedia vabatahtlike valduses tohutu hulk vÀÀrtuslikku entsĂŒklopeedilist materjali, mida ei saa avaldada sel pĂ”hjusel, et siis Ă€hvardaks neid ja Vikipeediat kohtuasjad autoriĂ”iguse rikkumise eest. VĂ”ib vĂ€ita, et vĂ”rreldes valgustusaja alguse entsĂŒklopedistidega on toimunud teadmiste vaba levitamise osas tagasiminek, varasem riigivĂ”imu ja usuringkondade poolt peale sunnitud temaatiline tsensuur on asendunud kĂ”ikehĂ”lmava juriidilise tsensuuriga autoriĂ”iguste kaitse egiidi all.

Kuigi kehtiv autoriĂ”iguse jĂ”ustamise seadustik on entsĂŒklopedistide seisukohalt tagurlik, on siiski arusaadav, et Vikipeedia peab vastava sihtasutuse eestkoste all tegutseva vĂ”rguentsĂŒklopeediana vastutama vĂ”imalike rikkumiste eest, isegi kui need on naeruvÀÀrsed.

Probleem on aga selles, et oma tegevuse eest digikeskkonnas vastutab samal mÀÀral ka iga ĂŒksik eraisik oma juhuslikes toimetamistes. Digikeskkonna piiramatu kĂ€ideldavuse ja vahetu ligipÀÀsetavuse omadused on sellised ĂŒhiskondlikud vabastajad ja vĂ”rdsustajad, et muudavad iga ĂŒksiku kodaniku potentsiaalilt vĂ”rdseks mistahes Ă€riĂŒhingu vĂ”i organisatsiooniga. Pole vahet, kas koopia avalikku ruumi teeb oma kĂ€ega teismeline koolilaps vĂ”i rahvusvahelise suurettevĂ”tte nĂ”ukogu oma otsusega, sest digikeskkonnas on selle liigutuse tulemus sama.

Ent kas on Ă”iglane ja sotsiaalselt vastutustundlik karistada sellises olukorras eraisikut samadel alustel juriidilise isikuga? Rahvusvahelised autoriĂ”iguste ĂŒlesostmisega tegelevad kirjastused, plaadifirmad jt sarnased ettevĂ”tted on oma ajaloolist positsiooni Ă€ra kasutades vĂ”idelnud endale seadusandjalt vĂ€lja seadused, mis lubavad karistada ja esitada kahjunĂ”udeid eraisikutena tegutsevatele kodanikele samal viisil ettevĂ”tetega. Kriteeriumiks on siin ainult autoriĂ”iguse valdajale tekitatud hĂŒpoteetiline kahju ja sellise lĂ€henemise tulemuseks on see, et kui Ă”iguste valdajale tundub, et mĂ”ni isik on talle digikeskkonnas autoriseerimata koopiaid valmistades vĂ”i nende valmistamist vĂ”imaldades tekitanud piisava kahju, et seda vĂ€lja nĂ”uda, siis ei kaitse seda kodanikku miski peale lootuse, et Ă”iguste omaja on rikkunud mĂ”nda protseduurireeglit.

Digikeskkonnas loomulikuna toimuva massilise kopeerimise tÔttu pole Ôiguste omajatel tarvis muud, kui valida endale vÀlja sobivaimad ohvrid ja saavutada nendega kohtuvÀline kokkulepe n-ö soodustusega kahjusumma ulatuses. Sellisest teguviisist on kujunenud vÀlja terve tööstusharu ja reaalne karjÀÀrivalik moraalselt ambivalentsetele advokaatidele.

LigipÀÀsetavus ja kĂ€ideldavus ei vĂ”imesta aga digikodanikke ainult koopiate levitamise osas, vaid ka paljus muus digikeskkonda puutuvas. Üksik kodanik vĂ”ib oskusliku tegutsemise korral ka seisata terve infosĂŒsteemi töö, hankida endale andmeid, mis pole tema silmadele mĂ”eldud, blokeerida info liikumist jpm. Kas vĂ”iks olla vastuvĂ”etav hakata ainuĂŒksi nende ohtude tĂ”ttu iga kodanikku digikeskkonnas jĂ€lgima nagu terroristi vĂ”i spiooni?

Oleme veendunud, et ka digikeskkonnas kehtivad kodanikele ĂŒldjoontes samasugused Ă”igused, vabadused ja kohustused nagu tavakeskkonnas. NĂ€eme suurt ohtu upsakas asjatundmatuses, mida infoĂŒhiskonna asjade kĂ€sitlemisel kasutatakse, kui samastatakse autoriĂ”iguse rikkumine ja vargus, piraatlus ja tööstuslik spionaaĆŸ, digitaalne kodanikuallumatus ja kĂŒberrĂŒnnak jpm. Me soovime igal juhul vĂ€ltida olukorda, kus kĂŒberjulgeoleku tagamise sildi all hakatakse riivama kodanike pĂ”hiĂ”igusi ja seisame vastu nii sellist mĂ”tteviisi soosivale retoorikale kui ka seda ĂŒritavatele algatustele. Me ei soovi kodanikena mingil juhul digikeskkonna militariseerimist ega keelutsoonide sisseseadmist.

Hoolimata sellest, et ĂŒksik kodanik on digikeskkonnas selle eripĂ€rade tĂ”ttu vĂ”imeline pakkuma n-ö konkurentsi rahvusvahelisele suurettevĂ”ttele vĂ”i viima lĂ€bi n-ö kĂŒberrĂŒnnakut infosĂŒsteemile, sellegi poolest jÀÀb ta selle juures kĂ”igi Ă”igustega kodanikuks. Eeldusel, et ta tĂ”epoolest ei tegutse kellegi Ă€rihuvide nimel vĂ”i viies ellu kellegi sĂ”jalist strateegiat. See konkreetsest isikust sĂ”ltumatu asjaolu, et digikeskkonnas on vĂ”imalik seda kĂ”ike teha vĂ€hemate ressurssidega kui tavakeskkonnas, ei anna Ă”igust digikodanikku tavakodanikuga vĂ”rreldes represseerida.

Digikodaniku vastutuse automaatne vĂ”rdsustamine Ă€riĂŒhingu vĂ”i sĂ”javĂ€elase vastutusega digikeskkonna eripĂ€ra arvestamata on meie arvates ebaĂ”iglane.

Vastupidiselt ACTA vaimule vajame digikodanike Ă”iguste piiramise asemel hoopis kaitseabinĂ”usid nende pĂ”hiĂ”iguste kaitstuse tagamiseks digikeskkonnas. Digikeskkonnas tegutsevad kodanikud vajavad kaitset sideteenuste pakkujate kĂ€es olevate tsensuuri- ja jĂ€litamisvĂ”imaluste eest, isiklike andmete kuritarvitamise eest sisuteenuste pakkujate poolt, infovĂ€lja kujundavate monopolide eest jpm. Ilma eraelu puutumatuse, sĂ”numisaladuse ja infovabaduse igakĂŒlgse kaitseta digikeskkonnas sunniksime oma sĂŒnnipĂ€rased ja vĂ€ljakujunenud digikodanikud digitaalsesse totalitarismi.

See ei ole infoĂŒhiskond, milles me tahaksime elada. Heatahtlikud soovitused

Arvestades digikeskkonna avardumist on digikodanike Ă”iguste probleem ĂŒha kasvav ja vajab lahendamist kĂ”ik osapooli kaasates.

Kinnitate 7. juunil Postimehes avaldatud artiklis pealkirjaga “KĂ”lbeline kriis”, et “suur enamus kodanikke on mĂ”istlikud, ausad, hea tahte inimesed, keda on vĂ”imalik veenda argumentidega ning kes on vĂ”imelised arukaid otsuseid langetama”. Soovitaksime ka Teil jĂ€rele mĂ”telda, mida vĂ”iksite ise Ă€ra teha digi- ja tavakodanike parema kaasamise nimel eluterve ja kultuurse infoĂŒhiskonna kujundamisse.

Loodame, et vĂ”tate homsel hÀÀletusel kuulda mĂ”istuse ja sĂŒdametunnistuse hÀÀlt ning ĂŒhinete nende vastutustundlike Euroopa Rahvapartei saadikutega, kes esindavad Poolat ja Hollandit ning on lubanud hÀÀletada otsustamise edasilĂŒkkamise vastu ja teha lĂ”pu sellele demokraatliku protessi naeruvÀÀristamisele, mis lepingu menetlemisega kaasnenud on. Oleme seisukohal, et seda kaubanduslepingut ei ole enam vĂ”imalik kĂ€esoleva menetluse raames parandada ning otsustamise edasilĂŒkkamine on vastutustundetu, kuna ei lase Euroopa Parlamendil keskenduda uute ja paremate eelnĂ”ude koostamisele, mis vĂ”iks puhtalt lehelt alustades ning kĂ”iki huvigruppe kaasates pakkuda vastuvĂ”etavaid lahendusi intellektuaalomandi Ă”iguste kaitse ja vĂ”ltskaupade levitamise aktuaalsetele probleemidele.

Lugupidamisega “jne” MTÜ Piraadipartei

See avalik pöördumine on kirjutatud Piraadipartei aktivistide poolt ACTA-kaubanduslepingu lĂ”pphÀÀletusele eelnenud paari nĂ€dala jooksul ja saadetud Tunne Kelamile hÀÀletuse eelnenud pĂ€eval. Tunne Kelam avaldas taga dialoogi otsinud aktivistidele seisukoha ACTA osas alles hÀÀletuse eelĂ”htul kella 20 paiku, vĂ€ites seejuures, et “lepingu tĂ”lgendamine on kahjuks ammu vĂ€ljunud mĂ”istliku dialoogi raamest”.