Opsüsteemi valimise fundamentaalne e-oskus
Keskmine arvutikasutaja ei tea reeglina midagi opsüsteemidest ega valikust nende vahel. Vahel on bravuurselt väidetud, et ei peagi teadma, kui kõik vajalik lihtsalt töötab. Tõsi, kümmekonna aasta eest see ehk oligi nii, aga vajadus teha opsüsteemide seast kaalutletud valik on muutunud ajaga järjest aktuaalsemaks.
Mõtleme nende teemade üle üleeuroopalise e-oskuste nädala ja rahvusvahelise vabade dokumendivormingute päeva puhul natuke järele.
Üheks opsüsteemi valikule mõtlemise põhjuseks on kindlasti arvutustehnika tootjate üha suurenev soov muuta klient toote ostmisel sunnismaiseks. Müüakse toodet, millega kasutaja saab ilusti ära teha hulga põhiasju --- ja teebki. Kui aga tekib vajadus mõne lisavõimaluse järele, siis on süsteem seadistatud niimoodi, et täiendavat tarkvara vms teenuseid saab osta ainult tootja ametlikust kanalist. Kasutaja lukustatakse ühe tootja valduses oleva müügikanali külge ega lasta tal valida, mida ta ostetud riistvaraga teha soovib. Tootjad seavad kasutajale ametlike kanalite välise tarkvara, multimeedia vms kasutamiseks nii juriidilisi takistusi garantiilepingute jms näol kui ka lisavad tootele "tehnilisi kaitsemeetmeid", millest möödaminemine on seadusega karistatav.
See piirab oluliselt kasutaja vabadust valida, mida ta oma tehnikaga peale hakkab. Kasutaja küll arvab, et arvuti on tema oma, ent tegelikult kuulub see talle ainult väga piiratud tingimustel. Absurdsel viisil on paljudel juhtudel kasutaja lootus kalli raha eest soetatud füüsiline objekt andmevoogude mõttes enda kontrolli alla saada praeguseks juba õiguslikus mõttes võimatu.
Tootjail on mõistagi oma käitumisele põhjendus. Nad ütlevad, et tagavad niimoodi kasutaja turvalisust ja võitlevad piraatluse vastu. Kellel võiks midagi selle vastu olla? Ainuke asi, et need väited on tõesed vaid väga kitsas ulatuses.
Sunnismaisuse põhjendamatus
Kasutajatel ametlike kanalite välise tarkvara paigaldamiseks palju olulisemaid põhjusi, kui soov hiilida kõrvale tarkvara eest nõutud hinna maksmisest. On olemas hulk priivara ja vabatarkvara, mis annab ametlikest kanalitest pakutavale tarkvarale silmad ette. Kasutaja võib tahta tarkvara oma äranägemise järgi mugandada ja omada oma arvutisüsteemi üle täielikku kontrolli. Neil motiividel pole mingit pistmist piraatlusega, küll aga sooviga olla oma tegevuses vaba ja sõltumatu.
Ka turvalisuse argument ei pea tegelikult paika. Kuigi esmapilgul näib usutav, et kasuaja lukustamine ametliku kanali külge maandab turvariskid, siis reaalselt ei jõua tootja oma kanaleid siiski kontrollida. Selleks pole lihtsalt piisavalt ressursse. Kuna tegemist on tootja valduses oleva suletud kanaliga, siis püütakse turvavigu pigem maha vaikida ja nende parandamist edasi lükata, lootes, et neid ei kasutata kurjasti ära. Kasutaja ise elab illusioonis, et ta on hästi turvatud, tema tähelepanu hajub ja ta muutub kergeks saagiks igasugu skeemitajatele.
Turvalisuse argumendil on aga ka teine külg. Kasutaja arvuti täielik turvamine eeldab tootja täielikku kontrolli arvuti üle ja selle poole üritavad tootjad ka liikuda. Lisaks emotsionaalsele probleemile oma riistvara kellegi kontrolli alla andmisega on sellega seotud vältimatu risk, et tootja ainuturvaline kanal langeb kellegi pahatatliku kätte. Aeg-ajalt jooksevad läbi uudised, et kuskile häkiti sisse. Kui aga häkkimise tulemuseks pole ainult hulga delikaatsete isikuandmete lekkimine, vaid täielik kontroll kõigi kasutajate arvutite üle koos kõigi andmete, lisaseadmete, sh veebikaamerate, printerite, kiipkaardilugejate ja muu säärasega, siis on see suurim turvarisk, mida on võimalik ette kujutada.
Tootja kontroll kasutaja arvuti üle opsüsteemi tasandil on ka hea vahend riigistruktuuridele inimeste jälgimiseks. Kuigi me elame õigusriigis, kus ilma põhjendatud kahtlustuseta ja kohtu loata kellegi privaatsust rikkuda ei tohiks, siis soov jälgida on alati olemas olnud. See ei kao kuskile. Kui tehnilised võimalused jälgimiseks suurenevad, küll siis leitakse ka juriidilisi tagauksi nende rakendamiseks. Ilma garanteeritud privaatsuseta pole aga demokraatlik riigikord elujõuline.
Probleem arvutisüsteemide sunnismaistamisega pole spetsialistile mingi uudis. Eesti keeles annab teemast kõige avarama ülevaate ehk Kanada päritolu kodanikuühiskonna aktivist Cory Doctorow oma artiklis Lukustamine: lähenev sõda üldotstarbeliste arvutitega.
Õige opsüsteem tagab vabaduse
Mis on selle jutu moraal? Ikka see, et seda sunnismaistamist annab ja tuleks vältida. Selleks pole tegelikult vaja muud, kui seda, et kasutaja oleks ohtudest ja võimalustest teadlik. Kui kasutaja oskab arvutipoes ütelda ja endale kindlaks jääda, et ta ei taha olla sunnismaine, vaid tahab võimalust kasutada vaba opsüsteemi ja vaba tarkvara, siis ei jää ka müüjatel-tootjatel muud üle, kui kasutajate vajadustega kohaneda. See ei sünni aga enne, kui ühiskonnas tekib piisav teadlikkus, et oma arvuti "mitte mürgitamiseks" on ka muid võimalusi, kui osta endale viimane versioon tootja poolt ametlikult soovitatavast opsüsteemist koos kõigi vajalike lisavidinatega alates viirusetõrjest kuni tulemüürini.
On lootust, et praeguses infovabadusliikumise ja fooliumrevolutsiooni õhkkonnas võib see teadlikkus ka oluliselt tõusta. Tegelikult käivitasime juba 2011. aasta septembris vabatarkvara entusiastidega prooviks algatuse “Küsi minult Linuxit”, mille peamine siht ongi suurendada inimeste teadlikkust opsüsteemi valimise põhjustest ja võimalustest. Tõdeme rõõmuga, et selle järel on tõusnud nii huvi Linuxil põhinevate opsüsteemide vastu kui ka rahulolevate kasutajate hulk. Ometi vajab veel suurt tööd, et selline fundamentaalne e-oskus nagu vajadustele vastava opsüsteemi valimine jõuaks nn tavalise arvutikasutaja teadvusse kui normaalne ja reaalne tegutsemisviis.
Selle fundamentaalse e-oskuse arendamise suhtes on tegelikult lootustandev mobiilseadmete ja tahvelarvutite turul toimuv. Kasutajad on juba ära õppimas seda, et kui nad tahavad vabalt oma seadet kasutada, siis tuleb poes küsida mõnda Androidiga vidinat. Sest siis on vähemalt lootust. Nad teavad, et kui nad ostavad endale Apple'i toote, siis saavad nad küll hea riistvara, aga piiratud võimalused selle kasutamiseks. Tõsi, kasutajad ei tea, et Android on opsüsteem ja lisaks veel Linuxil põhinev, aga nad teavad, et nad tahavad seda. Kui see teadmine kasutajate peades natuke laagerdub ja levib sealt ka väljapoole mobiilide ja tahvlite konteksti, siis toob see loodetavasti kaasa tervitatavaid muutusi arvutustehnika turustamise mudelites.
Seni on sellise infotehnoloogilise ärkamise takistuseks olnud peamiselt arvutimüüjate partnerluslepingud suurtootjatega, mis võimaldavad neil teatud tingimustel pakkuda tehnikat soodsama hinnaga ja nautida niimoodi turul konkurentsieelist. Turg on sisse töötatud ja müüjatel puudub soov eksperimenteerida või otsida uusi võimalusi, kasutajal lastakse arvutisse opsüsteemi valida väga harvadel juhtudel ja ka siis soovitatakse üldjuhul vaikimisi Microsoft Windowsi.
Karuteene opsüsteemi valiku e-oskuse arengule on teinud ka süüdimatu piraatlusevastane propaganda, mille tulemusel on kasutajatele jäänud mulje, et ükspuha mis netist alla laaditud tarkvara, seda enam opsüsteem, on piraattarkvara. Kui rääkida ka igati teadlikule ja haritud kasutajale Ubuntust või selle Eesti vajadustele kohandatud sugulasest Estobuntust, siis selgub sageli, et eeldatakse automaatselt, et tegemist on millegi õiguslikult taunitavaga. "On see ikka legaalne," küsitakse --- sest tasuta lõunaid ju ei ole. Ometi on Linuxil ja piraatlusel teineteisega sama vähe pistmist nagu kalal jalgrattaga. Linux on avatud lähtekoodiga vaba tarkvara, mis on algusest lõpuni koostatud vabatahtlike autorite ühistööna ning antud hoolikalt koostatud litsentse kasutades avalikku kasutusse.
Valikuvõimaluste teadvustamine
Opsüsteemi valimise fundamentaalse e-oskuse arendamist toetab näiteks 2011. riiklik õppekava. Selles seatakse koolide informaatikatundidele nõue, et neis peab olema tagatud eri opsüsteemidega arvutite kasutamise võimalus. Juba praegu on mitmetes koolides kasutusel Estobuntu opsüsteem. On ka märkimisväärne lootus, et Linuxil põhinevad opsüsteemid hakkavad Eesti koolides levima massiliselt, sest seni koolidele võileivahinnaga müüdud Windows-opsüsteem läheb Microsofti hinnapoliitika järgi juba 2014. aastast neile üle 10 korra kallimaks. Õpetajate palk on niigi väike, miks peaks seda kulutama asjadele, mille kasutamise peamine põhjendus on harjumuse jõud?
Kuigi olukord annab lootust, et vähemasti järgmine kasutajate põlvkond õpib opsüsteemi valima, on probleemid lukustatud süsteemidega siiski juba ammu kohal ja näitavad süvenemise märke. Nende lahendamist ei saa lükata ebamäärasesse tulevikku.
Seepärast kavatseme vabatarkvara kogukonnaga korrata ka sel aastal kampaaniat "September on opsüsteemi vahetuskuu", mis päädib rahvusvahelse tarkvaravabaduse päeva tähistamisega 15. septembril.
See aasta on eriline ka seetõttu, et ilmub Ubuntu pikaajalise toega n-ö ärikasutaja väljalase. Estobuntu vabatahtlikud juba tegutsevad selle nimel, et anda pikaajalise toega Ubuntu baasil välja ka samavõrd väärikas Estobuntu, mida soovijad võiks järgnevate aastate jooksul ilma kõhklusteta kasutada nii kodus, kontoris kui ka koolis. Loomulikult ootame selle tagamiseks uusi abikäsi ja otsime ka partnereid, kes aitaks Estobuntul ühiskonnas veelgi suuremat kandepinda leida. Selleks et aidata viia ellu Eesti inimeste informatsioonilise enesemääramise õigust.
Estobuntu projekt elab vabatahtlike kaastööst ja kuulub levitamisele nendesamade litsentside alusel, mida kasutab Ubuntu baassüsteem. Estobuntu on avalik hüve ja selle tagamisele on oodatud kaasa aitama igaüks.
Ent soovitame ka väiksema tehnilise oskusega kasutajatel peatuda korraks infokiirteel, teha paus ja mõtelda selle peale, mil määral määrab meie kui infoühiskonna kodanike vabadused tegelikult ära opsüsteemi valik. Ja kui tekib huvi proovida mõnda vaba inimese opsüsteemi, aga ei tea, kust alustada, siis tasub alati panna proovile viimane Estobuntu väljalase.