August 13, 2004

Kill is love

Millised on Quentin Tarantino viimase filmi vaimliseks omastamiseks tarvilikud vĂ”i tarvitatavad mĂ”ttemustrid? Tuleb nentida, et kirev ja lennukas linateos, mil ka asjakohaselt kĂ”lisev pealkiri — "Kill Bill" —, ei lase end kuigi kergelt Ă€ra tĂ”lgitseda. Olen mĂ€rganud filmi kohta kirjutatud arvustuste puhul iseĂ€ralikku kĂ”hklust.

Nimelt, selle kĂ”hkluse esindusvormeliks nĂ€ib olevat vĂ€ide, et “Kill Billi” nĂ€ol on tegemist paroodiaga, teosel puudub sisu. Sellest lĂ€htuvalt vaadeldakse filmi vĂ€list kuju, ĆŸanri iseĂ€rasusi, kiidetakse Tarantino kummastavat filmikeelt, leitakse, et teos kubiseb sĂ”nulseletamatutest mĂ€rkidest, tuuakse vĂ€lja sarnasusi teiste kinokunstnike loominguga ja pĂŒĂŒtakse sedastada teose kuuluvust mĂ”nda ĂŒldisemasse loomehoovusse. Seejuures lĂ”igatakse aga Ă€ra vĂ”imalus, et filmil vĂ”iks olla omaenda sisemine sidusus ja toimiv tĂ€hendus. Kuna tegemist on paroodiaga, siis peituks filmi vÀÀrtus justkui “teistes” teostes, mida parajasti parodeeritakse, mille suhtes paroodia salakavalalt irooniline on. Ja muidugi ka kĂ”ne all oleva paroodia iseĂ€ralikus laadis.

Ainult et sel moel Ă€ratatakse ellu ka ĂŒks kvalitatiivselt teistsugune iroonia teose sisimas; see salakaval iroonia pole enam suunatud mĂ”nele videolaenutuste kolikambrites leiduvale filmiteosele, vaid kinokĂŒlastajale-arvustajale enesele.

Sest Ă”igupoolest on millegi kuulutamine paroodiaks ja sellega piirdumine ehtne argumentum ad hominem ja vĂ”rdne umbes sellega, kui psĂŒhhiaater paneb lĂ€bivaatusele tulnud patsiendile diagnoosiks: hull. Selle peale vĂ”iks patsient endamisi pomiseda: “Olen, jah, hull, sellepĂ€rast ma ju lĂ€bivaatusele tulingi, aga mis siis?” Ning Ă”ieti nĂ€ib sĂ”ge patsient siin olukorras ainukese mĂ”istusega olendina, sest psĂŒhhiaater on esinenud tĂ”elise ametikretiinina.

Ainuke juhtlĂ”ng, mille arvustajad nĂ€ivad olevat meie kĂ”liseva tiitliga patsiendile andnud, on seos koomiksiga. Koomiksi loomuse mÀÀratlemisega on asi mĂ€rksa keerulisem, aga ĂŒks on peaaegu kindel: koomiks pole sageli kuigi tĂ”sine/tĂ”eline. TĂŒĂŒpiline koomiks on fantastiline ja liialdatud, sellisel kujul iseĂ€ralik meelelahutus; dokumentaalkoomiks on midagi ĂŒpris kĂ”rvalekalduvat ja vormi poolest jaburat jne. Koomiksis pole tĂŒĂŒpiliselt midagi tĂ”endamist vajavat ega pea olema ka vĂ”imalust kontrollida pildirea Ă”igsust vĂ”i korrektsust. See vĂ”iks olla midagi, mis saab alguse juhuslikest kritseldustest ja uitmĂ”tetest, mis on jÀÀdvustatud paberi tĂ€itmata osale. Kuna koomiks on aga ebakorrektne ja “tĂ”endumatu” juba oma vormi poolest, siis on selle vorm enamasti, erinevalt paljudest muudest jutustamise vormidest, sĂ€ilitanud oma traditsioonilise “sisu”.

Koomiksi enese naiivsusega vĂ”iks vĂ€ita, et koomiks on selline kunsti-kirjanduse liik, kus hĂ”ljuvad kĂ”ige argisemad mĂ”ttekujutised, kĂ”ige kinnismĂ”ttelisemad ulmad, kĂ”ige “vĂ€gevamad” heerosed, kĂ”ige karakteersemad perspektiivid, kĂ”ige kasvuealisemad hoidumised. Tuntud “heerosed” Mikihiirest Ämblikmeheni on kĂ”ik pĂ€rit koomiksite lehekĂŒlgedelt ning just neil ulmelistel olendeil on suur osa noorukite vabatahtlikul haridusteel ja tĂ€iskasvanuks saamisel. Koomiksile omase naiivsusega vĂ”iks lausa veenda, et koomiksis etenduvad ehedaimalt tĂ€napĂ€evase mĂŒtoloogia algelisemad ĂŒksused ning just seepĂ€rast, et koomiks kui vorm on selle jaoks sobivaim — see vorm millekski muuks praktiliselt ei kĂ”lbagi.

Ent kuidas on see seotud meie kĂ”hkluse esindus-vormeli teise poole ehk sisu puudumise etteheite ja sellest tuleneva ĆŸanri-formalistliku lĂ€henemisega? Koomiksid on enamasti episoodilised. Üks ja sama tegelane seikleb tĂ€iesti erinevates paikades, jÀÀdes selle juures iseendaks. Sama tegelast kasutavad mitmed koomiksijoonistajad. Olulised pole mitte episoodi ĂŒksikasjad, vaid tegelane oma “isikupĂ€rase”, kĂ”ikjal samaks jÀÀva loomusega. Episoodi ĂŒksikasjad tulenevad otseselt tegelasest, need on vĂ”imalik argimĂŒtoloogia valemite abiga vĂ€lja arvutada. Koomiksi “lugejatel” on vaja tegelast tema lĂ”pmatus kordumises ja mitte midagi muud. Loomulikult on olemas ka vastav skolastika parimate episoodide, tegelaste tegeliku saatuse ja mitte-pĂ€ris episoodide teemadel.

“Kill Bill” pakatab kahtlemata sellesarnasest tĂ€hendusvĂ€ljast. Pole suurt tĂ€htsust, mis siis just tĂ€pselt toimub, peaasi, et see vastab kehtivatele mĂŒtoloogilistele eeldustele, mida kĂ”ik teavad, vĂ€hesed tunnistavad ja peaaegu keegi ei oska vĂ€ljendada. Sest “sisu” poolest ju filmis suurt midagi ei toimu, midagi natukegi kogenumat filmihuvilist tĂ”siselt ĂŒllatavat seal pole — aga inimesed istuvad kinos ja vaatavad. Ja siis lĂ€hevad teist korda vaatama. Kuigi ekraanil justkui midagi ei toimu. Aga see-eest see toimib. Sellest, et tĂ€htis on et-toimib ja mitte mis-toimub, annavad ehk tunnistust ka tihti tĂ€iesti lambist lahknevused filmi kĂ€sikirja ja linateose vahel. TĂ€htis aga pole see, miks need muudatused vajalikud on, mis on nende tĂ€hendus, taotlus, tagapĂ”hi vĂ”i koht “teema arenduses”. Need muudatused on eelkĂ”ige ja ainult Tarantino argise mĂŒtoloogia ainest vastavalt kehtivale reeglistikule Ă”igesti vormistanud.

Hoolikas Ă”ige toimimine vĂ€ga mitmesugustes mĂŒĂŒtilistes olukordades ilma millegi sisulise ja originaalse toimumiseta, puĂ€ntide ja ootamatute pööreteta paneb mĂ”tlema Tarantino eepilise vormi sarnasusele nĂ€iteks Homerose vĂ”i Sophoklese teostega, milles ei pakuta samuti mingit originaalset kĂ€sitlust, pöördelist meelelahutust, vaid mĂ”testatakse tavalisust, sellest kĂ”rvalekaldumise saatuslikkust ja jumaliku karistuse vĂ€ltimatust — kusjuures lĂ”pp on alati teada juba alguses ning kogu sĂŒĆŸee on aeglane ja rĂ”hutatult Ă”iglane lĂ€henemine lĂ”pule.

“Kill Billi” sĂŒĆŸee pĂ”hilised momendid selguvad samuti juba esimeste kaadritega: peategelaseks olev MĂ”rsja teatab end oma nimega ehitud taskurĂ€tiku kaadrisse paigutamisega tutvustanud Billile: “See on Sinu laps!” Ja — BÄNG! Sellega on kogu loo teema mÀÀratletud, publik teab, mida oodata, ja asjade kĂ€iku pea peale keeravaid ĂŒllatusi ei saabu. Edasine on tĂ€psustamine, mille kĂ€igus selguvad ĂŒksikasjad — et tegemist polnudki laulatuse, vaid kĂ”igest selle prooviga; et kohe alguses esitlemist leidnud laps on tĂ”epoolest veresauna ĂŒle elanud nagu emagi; saab teada, miks Lampropeltis Zonata vasak silm sidemega kaetud jne.

Kuna asi pole mitte sĂŒĆŸees ega selle keerukuses, originaalsetes lahendustes, Ă°okeerivuses vms., siis peab filmi kandvat joont otsima mujalt ja mina, kui ma seda teeksin, otsiksin seda eelkĂ”ige eepilisest vormist. Eepos on midagi Ă€raĂŒtlemata tavalist, toimib justnimelt tavapĂ€rasuse mĂ”testajana, kliĂ°eede sisustajana vĂ”i hÀÀlestajana, iseloomulikud on ĂŒleinimlikud seigad, aga mitte ulmelised, vaid tĂ€iesti olmelised. Mitte miski pole ainult tavaline ja usutav, vaid kĂ”ik on lausa eriti usutav, nii usutav, et tekitab tĂ”siseid kahtlusi. Mingis mĂ”ttes on see ka lĂŒli, mis seob Tarantino loomingu tervikusse, pĂŒĂŒd mĂŒstifitseerida tavalist ehk anda sellele toimivat tĂ€hendust.

Ent ometi ei looda tĂ€henduse rikastamise kĂ€igus teosele mingit sisu, millena keskmine “intelligentne” vaataja ootab tegelaste hingelisi lĂ€bielamisi, kĂ”hklusi, raskelt langevaid otsuseid ja tegelaste arenemist filmi edenedes, arenemist kuni kulminatsiooni vĂ”i mingite selgusmomentideni, mille haardes saab vaataja end mĂ”nda tegelasse projitseerida ja temast “aru saada”. Peategelanna kinnitab filmi esimese peatĂŒki esimeses dialoogis, et tal on vajaka halastusest, kaastundest ja andeksandmisest, kuid mitte mĂ”istuslikkusest. Sama kehtib ka filmi kohta. Seal pole jĂ€lgegi vaatajaid heldima, kurvastama vĂ”i Ă”hkama panevatest hingelistest elamustest, vastupidi: need vĂ€listatakse juba esimese dialoogiga. Kuid sellest “hoolimata” on film ÀÀrmiselt mĂ”istuslik, nagu peategelannagi.

See iseĂ€ralik mĂ”istuslikkus ei saa asu aga mitte sĂŒĆŸee keerdkĂ€ikudes, teema vallalaotamise leidlikkuses, vaataja ootuste ja arusaamistega mĂ€ngimises, vaid pigemini on see tavade, kliĂ°eede, ĂŒldtunnustatud arusaamiste ja hoiakute toimiv avanemine mĂ”istuse karguses. Meile nĂ€idatakse karikatuurselt seda, mida me kogu aeg teadnud oleme, kuid ei suuda kunagi tervikuna haarata — ja polegi arusaadav, kas see on siis nĂŒĂŒd mingi nali paroodia kastmes, tĂ”sine katsetus puhta naiivsuse ĆŸanris vĂ”i hoopiski tavapĂ€rane “siiralt ajuvaba” aasia filmikunst.

Filmi verdpurskav vĂ€givald on Ă”igupoolest meie endi igapĂ€evane “Ă”igustatud” vĂ€givald, mida me alati tahtnud ja teadnud oleme. See pole lihtsalt meelelahutus, kuigi lahutab meeli, kĂ€ttemaks on samuti meie endi igapĂ€evane “Ă”igustatud” kĂ€ttemaks; kĂ”ik on aga esitatud lĂ€bi algelise kĂ”rgendatud kontrasti ja selle juures nii lihtne, et muutub vĂ€himagi tabamise katsel mÔÔtmatult keeruliseks.

Verd lĂ”busate fontÀÀnikestena kĂ”ikjale purskava vĂ€givalla lahtimĂ”testamise tarvis antakse muide juhtnöör kĂ€tte juba enne filmi “ametlikku” algustki: proloogis kĂ”lavas monoloogis, vahetult enne BÄNG!-stseeni rĂ”hutab Bill, et tema tegevuses tol hetkel pole jĂ€lgegi sadismist, vaid et just tol hetkel on ta oma masohhistlikkuse tipul. Meid ĂŒmbritsevas vaimses Ă”hustikus lendlevate arusaamistega varustatult saaks siit ilmselt kĂ”rva taha panemiseks ja sĂ”pradele-tuttavatele edasi jutustamiseks veendumuse, et on ses tegemist mingi erikuradi sado-maso vĂ€rgiga. Ent see on ainus vĂ”imalik eksimus selle filmi puhul, sest niisuguse eeldusega kaasneva hoiakuga filmi edasi vaadates eksimiseks rohkem vĂ”imalusi ei anta — sellega ollakse juba eksinud pöördumatult.

Sest seal, kus on tegemist kunstilise vÀgivallaga, seal on sadismi ja masohhismi Àrasegamine tÔeline kuritegu.

Artikkel ilmus 13. augustil 2004 ajalehes Sirp.