January 26, 2012

Mida toovad filosoofia uued valikursused?

Ma isiklikult olen veendunud, et filosoofia Ă”petamine on eriline selles suhtes, et Ă”petaja peab muude ainete Ă”petajatest rohkem oma tegevuse ĂŒle reflekteerima ja ka rohkem improviseerima. KĂŒsiva ja arutleva ainena on tĂ€napĂ€evased aktiivsed Ă”ppemeetodid filosoofia jaoks lausa loodud.

Filosoofia ainekavad on teinud aastatega lĂ€bi esmapilgul raskesti tabatava, kuid siiski mĂ€rkimisvÀÀrse muutuse. Kui 1996. aasta kavad postuleerisid filosoofia Ă”ppeainele hulga ĂŒllaid eesmĂ€rke ja pakkusid sinna juurde Ă”ppesisuna kĂ€sitletavate teemade nimistu, siis 2002. aasta probleemkursuse kavas moodustas mahukaima osa juba Ă”ppetegevuste kirjeldus. 2011. aasta valikkursuste kavade puhul on jĂ”utud lĂ€bi Ă”ppemetoodilise arendustöö (mille verstapostiks vĂ”iks pidada 2006. aastal ilmunud Ă”ppemetoodika artiklite ja ainekavanĂ€idiste vihik-kogumikku „Filosoofia Ă”petamisest“) selleni, et on mĂ”teldud ja vaieldud eri huvigruppe kaasates lĂ€bi nii Ă”petamise eesmĂ€rgid kui ka nende saavutamiseks vajalikud Ă”ppetegevused ning jĂ”utud teatud konsensusele Ă”ppesisugi osas.

Aasta 2011 valikkursuste kavu vĂ”iks seejuures iseloomustada kui konstruktorkavu. Nende uuenduslikkus ei seisne mitte niivĂ”rd varasemast erinevate Ă”ppe-eesmĂ€rkide, parandatud Ă”ppesisu vĂ”i ajakohastatud Ă”ppetegevuste sissekirjutamises, vaid Ă”pet iseloomustava ja seni pigem varjule jÀÀnud ĂŒldistustasandi vĂ€ljatoomises. Kui varem arutleti kavade puhul tuliselt, kas eelistada probleemĂ”pet vĂ”i filosoofia-ajaloolist Ă”pet, siis nĂŒĂŒdse kava tuumaks on eri tasandite vaidlustest konsensusena settinud ĂŒldprintsiip, mille kohaselt peavad gĂŒmnaasiumi filosoofiaĂ”ppes vĂ”rdselt olulist rolli mĂ€ngima elik moodustama ligikaudu ĂŒhe kolmandiku 1) filosoofia ainevaldkonnale spetsiifilised teemad, 2) mĂ”tlemistehnikate Ă”ppimine ja praktiline harjutamine ning 3) arutlemine tĂ€napĂ€eval oluliste filosoofiliste kĂŒsimuste ĂŒle. Mida tĂ€hendab see printsiip Ă”petaja jaoks?

Kolmandike pÔhimÔte

Nimetatud kolmandikkude printsiip pole mitte ainult valikkursuste kavade koostamise printsiip, vaid on ĂŒhtlasi tĂ”lgendamise printsiip. See tĂ€hendab, et nii Ă”petaja oma töökavades kui Ă”ppematerjalide koostaja saavad kavu nende vaimust lĂ€htuvalt mugavalt kohandada ega pea alustama ainesisu ĂŒksikute punktide legalistlikust klapitamisest. Valikkursuste kavad on seega mĂ”teldud reaalselt töötavate ja seejuures ka loovate dokumentidena, aga mitte kĂ”rgemalt Ă”petajale vastuvaieldamatult ette mÀÀratud kuldsete pookstavidena.

Kogenud ja iseseisev Ă”petaja on niisiis teretulnud konstrueerima valikkursuste kavade alusel mitmekesiseid geneerilisi töökavu. Kuidas on aga alustava Ă”petajaga, kes ei tunne ennast nii kindlalt, et hakata kavu oma Ă”petamisstiili ja kooli vajaduste jĂ€rgi mugandama? Alustav Ă”petaja saab vĂ”tta ĆĄnitti valikkursuste kavadega paralleelselt vĂ€lja töötatud nĂ€itlikust Ă”ppeprotsessi kirjeldusest, mis pakub vĂ€lja ĂŒhe vĂ”imaliku mudeli filosoofiaĂ”ppe korraldamiseks uutest valikkursuste kavadest lĂ€htuvalt.

Õppeprotsessi kirjeldus pakub kursuste korraldust, kus jooksevad paralleelselt filosoofia-ajalooline plaan ja arutlused filosoofiliste kĂŒsimuste ĂŒle. Üldskeemiks on see, et iga uus teemavaldkond juhatatakse kahe Ă”ppetunni ulatuses sisse filosoofia-ajaloolise ĂŒlevaate teel, millele jĂ€rgneb kolme tunni ulatuses kas arutlustehnikate Ă”ppimine/harjutamine vĂ”i arutlemine mĂ”ne teemavaldkonnas olulise filosoofiaprobleemi ĂŒle. Seejuures sĂ€ilitatakse kahetunniste sissejuhatavate plokkide raames ajalooline jĂ€rjepidevus, mistĂ”ttu Ă”ppeprotsess on ĂŒldjoontes hĂŒbriid filosoofia-ajaloolisest Ă”ppest ja probleemkursusest. Vastavalt kolmandikkude printsiibile lisandub siia aga veel mĂ”tlemistehnikate Ă”ppimine ja harjutamine, mis on varasemates ainekavades ainult implitsiitselt esindatud olnud.

Konstrueeri oma filosoofia

Miski ei keela aga Ă”petajal oma töökavades hoopis alustada iga uue teemavaldkonna kĂ€sitlemist ajurĂŒnnaku ja arutlusega ning jĂ€tta filosoofia ajaloo mĂ”tteliinide kĂ€sitlemine hilisemaks. Ka pole Ă”petajal kohustust jĂ€rgida mĂ”tteliinide ja arutlusteemade paaritamise taktikat. Mugandamise taustal peab aga jĂ€lgima, et töökavades sĂ€iliks kolmandikkude omavaheline tasakaal ega jÀÀks kĂ€sitlemata olulist ainesisu.

Ma isiklikult olen veendunud, et filosoofia Ă”petamine on eriline selles suhtes, et Ă”petaja peab muude ainete Ă”petajatest rohkem oma tegevuse ĂŒle reflekteerima ja ka rohkem improviseerima. KĂŒsiva ja arutleva ainena on tĂ€napĂ€evased aktiivsed Ă”ppemeetodid filosoofia jaoks lausa loodud. Neist annab siinses kogumikus ĂŒlevaate Peedu Sula artikkel „Aktiivsed Ă”ppemeetodid filosoofiliste kĂŒsimuste arutamisel“.

Aktiivsed Ă”ppemeetodid eeldavad Ă”petaja aktiivset suhestumist Ă”pilastega, avatust Ă”pilaste mĂ”ttemaailmale ja kĂŒsimustele. Aktiivseid meetodeid rakendav Ă”petaja peab seetĂ”ttu ise vĂ€ga hĂ€sti mĂ”istma, mida ta filosoofina klassi ees teeb ja mis on see, mida ta Ă”pilastele pakub. Kui nii mĂ”negi teise aine Ă”petaja vĂ”ib pareerida ninatarga Ă”pilase klassikalise „miks meil seda vaja on?“-kĂŒsimuse vĂ€itega, et Ă”ppekava nĂ€eb nii ette, siis filosoofia kui juurteniulatuvaid kĂŒsimusi armastava distsipliini raames nĂ€ib selline suhtumine vĂ€listatud. KĂŒsitakse ju filosoofia valikkursuste raames just selliseid kĂŒsimusi ka kĂ”igi teiste Ă”ppeainete kohta, rÀÀkimata muudest asjadest vĂ”i nĂ€htustest, mille mĂ”te ja eesmĂ€rk on filosoofiale alati huvi pakkunud. SeetĂ”ttu nĂ€ib mulle, et filosoofiaĂ”petajad vĂ”iks olla erand Ă”petajate seas, kes ĂŒldiselt ei armasta lugeda ainekavu, Ă”ppeprotsessi kirjeldusi jm dokumente ning piirduvad vĂ”imalusel Ă”piku lĂ€bitöötamise ja napi metoodilise lisamaterjaliga.

Ma arvan, et ka alustavad Ă”petajad, kes ei plaani suuri muudatusi Ă”ppeprotsessi, peaks filosoofilise pilguga lĂ€bi lugema valikkursuste kavad, Ă”ppeprotsessi kirjelduse ja ka vĂ€hemalt Ă”ppekava ĂŒldosa. Seda kĂ”ike selleks, et filosoofiliselt mĂ”ista oma rolli koolis ja suuta seda - ja paljut muudki - adekvaatselt pĂ”hjendada nii Ă”pilastele kui ka kolleegidele.

MÔtlemistehnikate treenimine

Ilmselt tekitab ĂŒlal mainitud kolmest komponendist ka kogenumate Ă”petajate jaoks kĂ”ige enam kĂŒsimusi mĂ”tlemistehnikate komponent. Kuigi varasemates ainekavades mainitakse eesmĂ€rkide ja Ă”pitulemuste hulgas olulistes kohtades nii kriitilist mĂ”tlemist, analĂŒĂŒsi-, arutlus- kui ka argumenteerimisoskust, siis pole nende arendamine siiski reaalselt filosoofiaĂ”ppe osaks saanud, vaid seda on oodatud tekkivat justkui lisavÀÀrtusena juurde muude muude tegevuste taustalt. Ent on selge, et mida otseselt ei harjutata ega mÔÔdeta, see areneb vĂ€he vĂ”i halvemal juhul ĂŒldse mitte. Üksikutes koolides on sellele mĂ”eldes pakutud eraldi n-ö terapeutilist loogikakursust, lootuses korrastada sellega kaudselt Ă”pilaste mĂ”tlemist, kuid loogika eraldamine elavast ja sisulisest filosoofilisest arutelust tekitab enamasti siiski olukorra, kus kĂŒll teatakse formaalselt mĂ”ningaid loogikareegleid, kuid ei osata neid tegelikus arutluses rakendada.

Arusaam vajadusest pĂ”imida praktiliste mĂ”tlemistehnikate Ă”ppimine ja harjutamine filosoofiaĂ”ppesse on kohale jĂ”udnud tasapisi, aga jĂ€rjekindlalt. 1996. aasta ainekavades sĂ”nastati see soovina eesmĂ€rkides. 2002. aastal kirjeldati mĂ”tlemistehnikate rolli paari lausega Ă”ppetegevuste raames. 2003. aastal ilmus eraldi gĂŒmnaasiumi loogikaĂ”pikuna Indrek Meose „Loogika. Argumentatsioon. MĂ”tlemiskultuur“, mille teine pool tutvustab ka loogika rakendamist argumenteerimisel. 2006. aasta „Filosoofia Ă”petamisest“ sisaldab Soome kolleegi Juho Ritola ĂŒlevaatlikku artiklit kriitilisest mĂ”tlemisest, milles muuhulgas rĂ”hutatakse, et parim viis mĂ”tlemistehnikate omandamiseks on neid eri teemade ĂŒle arutlemisel rakendada - ei piisa lihtsalt nendega formaalselt tutvumisest. Selle arengu loomulik tulemus on see, et siinne kogumik pĂŒĂŒab Ă”petajaid mĂ”tlemistehnikate Ă”petamise osas toetada vĂ€hemalt kahe artikliga. Tiiu Hallap selgitab oma artiklis „Argumenteerimisoskus“ senisest pĂ”hjalikumalt, mis on praktiline argumenteerimisoskus, mis mĂ”istete tundmist selle Ă”petamise raames Ă”pilastelt eeldada ja mida selle harjutamise juures silmas pidada. Priit PĂ€rnapuu pakub aga sissevaadet loogika printsiipidesse ja nende Ă”petamise vĂ”imalustesse ning filosoofiale spetsiifilisemalt omastesse arutlemise taktikatesse. Kui lisada siia veel Leo Luksi artiklis sisalduvad hermeneutilised juhised alliktekstide lugemiseks, siis moodustub kĂ”igist ĂŒlalnimetatud kirjutistest asjalik ja vÀÀrikas kompendium, mille alusel filosoofiaĂ”petaja saab mĂ”tlemistehnikate Ă”pet kujundada.

Kuigi mĂ”tlemistehnikate Ă”petamist ei saa rangelt vĂ”ttes pidada millekski uueks, sest need on trooninud Ă”ppeeesmĂ€rkides lĂ€bi kĂ”igi ainekavade, vĂ”ib siiski valmistada probleeme olukord, kus nende Ă”petamist ja hindamist ka lĂ”puks otseselt nĂ”utakse. Asjade seis on ilmselt teatud piirini sarnane 1998. aastal alanud probleemĂ”ppe epopöale aluseks olnud sĂŒndmustele. Kui ilmus ainsa riikliku gĂŒmnaasiumi ainekavaga kooskĂ”las oleva ajakohase Ă”pikuna Indrek Meose „Filosoofia pĂ”hiprobleemid“, siis jĂ€rgnes sellele kĂŒllaltki suur vastuseis Ă”petajate poolt, kes olid harjunud Ă”petama vana head filosoofia ajalugu ega tahtnud eriti oma tundi elavaid arutelusid filosoofia kĂŒsimuste ĂŒle, liiati siis veel tĂ€ielikku loobumist ajaloolisest perspektiivist. Pakub ju ajalooline jĂ€rgnevus Ă”ppele raamistikku nii Ă”pilase kui ka Ă”petaja jaoks, sellest loobumine aga tekitab korrapĂ€ratust.

LÔpuks me ikkagi arutleme

NĂŒĂŒdseks on aga ilmselt iga ajalooĂ”petajagi veendunud elava arutelu ja aktiivsete Ă”ppemeetodite rakendamise vajalikkuses. Nii hakkas ka pĂ€rast esimest probleemĂ”ppe ehmatust siit-sealt kostma, kuidas mĂ”ni algne vastaline siiski probleemĂ”ppele ĂŒle lĂ€ks. Kui filosoofiaĂ”petajate seltsi 2004. aasta kĂŒsitluse jĂ€rgi Ă”petati veel filosoofia ajalugu natuke rohkem, siis 2007. aastaks oli juba probleemkursus ĂŒlekaalus. Ka kĂ”ige kogenumad filosoofiaĂ”petajad kirjeldavad oma arengut Ă”petajana, kuidas on omal ajal alustanud filosoofia ajaloo ja suurte mĂ”tlejatega ning on jĂ”udnud lĂ€bi oma otsingute sisuliselt probleemĂ”ppeni. 2011. aasta valikkursuste kavad annavadki vĂ”imaluse probleemĂ”ppe ja filosoofia-ajaloolise lĂ€henemise parimal vĂ”imalikul viisil ĂŒhendada. Kuidas seda tĂ€psemalt vĂ”iks teha, seda puudutab Leo Luks artiklis „Uued valikkursuste kavad filosoofia ajaloo ja alliktekstide Ă”petamise vaatenurgast“.

Samamoodi nagu filosoofia ajaloo kĂ€sitlemine ongi oma parimas vormis tegelikult filosoofia probleemide kĂ€sitlemine ehk probleemĂ”pe, samamoodi on ka mĂ”tlemistehnikate Ă”ppimine ja harjutamine igasuguse filosoofiaĂ”ppe paratamatu osa. Kuigi filosoofiaĂ”petajad vĂ”ivad esialgu uute valikkursuste kavade kasutuselevĂ”tmises kahelda, kuna ei tunne end argumentatsioonitehnikates ega nende aktiivses Ă”petamises piisavalt kodus olevat, siis ajapikku imbub see lĂ€bi Ă”ppematerjalide, Ă”petajakoolituse ja tĂ€iendkoolituste jpm niikuinii lĂ”puks igapĂ€evasesse filosoofiatundi. See vĂ”ib aga toimuda kiiremini, kui oskame arvata, sest Ă”pilasedki on tĂ€napĂ€eval ĂŒha enam argumenteerimisaltid. Oma osa argumenteerimise kui iseseisva valdkonna esiletĂ”usul on kindlasti ka konstruktivistliku Ă”pikĂ€sitluse ja aktiivsete Ă”ppemeetodite vĂ”idukĂ€igul, ilmselt ka uurimusliku Ă”ppe olulisel rollil Ă”ppekavas. Otseselt toetab aga argumentatsioonioskuse edendamist lisaks filosoofiale ka nĂ€iteks keele ja kirjanduse valikkursus „KĂ”ne ja vĂ€itlus“.

Filosoofia roll oleks selles kontekstis pakkuda gĂŒmnaasiumiastmes kĂ”rgeimal vĂ”imalikul tasemel reflekteeritud argumentatsioonioskuste arendamist ning praktiseerida seda filosoofiliste kĂŒsimuste ĂŒle arutlemisel. Kuna ei piirduta ainult suulise argumenteerimisega, vaid tegeletakse ka funktsionaalse lugemis- ja kirjaoskuse arendamisega, sh filosoofia alliktekstide lugemisega, siis on need oskused filosoofias koondatud mĂ”tlemistehnikate ĂŒldnimetuse alla. Riikliku Ă”ppekava valikkursuste kavade kasutuselevĂ”tmine pole seejuures kindlasti ainult pĂŒĂŒdlik seadusekuulekus, vaid ka kvaliteedimĂ€rk, sest nende jĂ€rgi Ă”petades saavad Ă”pilased just neid teadmisi ja oskusi, mis on tĂ€napĂ€eval hĂ€davajalikud. Filosoofiatund ei saa 2011. aasta riikliku Ă”ppekava valikkursuse kavade raames olla ei kultuuri- ja mĂ”tteloo sugemetega ajaloo lisatund ega ka lihtsalt ĂŒks elu ĂŒle jĂ€relemĂ”tlemise pehme arutelutund. Filosoofial on nii Ă”ppekavas kui ĂŒhiskonnas oluline roll tasakaaluka, eeldusteni vĂ€lja mineva ja reflekteeritud mĂ”tlemisoskuse kujundamisel. Teine osa filosoofia olulisest rollist on aga seotud lĂ”imimisega.

Filosoofia lÔimivast olemusest

Õppekava valikkursuste seas on hulk aine piire ĂŒletavaid valikkursusi. Osa neist on sellised, mis kuuluvad mĂ”ne Ă”ppeaine juurde ja laiendavad selle kĂ€sitlust vĂ”i panevad selle mĂ”nda praktilisse konteksti, aga on ka aineid, mis on tegelikult tĂ€iesti ilma peremeesaineta iseseisvad valikkurusused. Üks selline on kindlasti nĂ€iteks „Uurimustöö alused“, kuid ka „Filosoofia sissejuhatus“ ja „TĂ€napĂ€eva filosoofilised kĂŒsimused“ kuuluvad tegelikult samasse kategooriasse. Kui oma senise seotuse tĂ”ttu ajaloo Ă”ppeainega on filosoofia kĂŒll nominaalselt sotsiaalainete valdkonnas, siis sisuliselt on kindlasti tegemist ainevaldkondade piire ĂŒletavate valikkursustega.

PĂ”imitus paljude ainetega seab filosoofia rĂ”hutatult lĂ”imija rolli. Kuna filosoofiakursuste ĂŒks kolmest kesksest arutlusteemast on keskendunud teadmisviiside kĂ€sitlemisele, siis lĂ”imib filosoofia oma arutlustega otseselt kĂ”ikide Ă”ppeainete aluseks olevad teadmis- ja tunnetusviise. Teadusfilosoofia vaatepunkt vĂ”imaldab lĂ€heneda gĂŒmnaasiumi Ă”ppeainete lĂ”imimisele sisuliselt ning vĂ”tta filosoofiliselt arutuse alla eri teadusvaldkondade metodoloogia ja uurimisviiside kĂŒsimused. ÜlejÀÀnud valikkursuste kaks keskset arutlusteemat keskenduvad vÀÀrtuskĂŒsimustele seoses eetika, ĂŒhiskonna ja keskkonnaga. Kuna eri teadmisvaldkondade kohta pĂŒstitatud vÀÀrtuskĂŒsimused suunavad mĂ”tlema teadmisvaldkondade uurimistulemuste praktilise rakendamise peale, siis on ka suur osa vÀÀrtuskĂŒsimustest otseselt teadmisvaldkondi lĂ”imivad. Hea nĂ€ide selle kohta on keskkonnafilosoofia, mis lĂ”imib eri loodusainete Ă”ppesisu vĂ€ga laial skaalal.

Filosoofia valikkursuste lĂ”imimise vĂ”imalustest rÀÀgib ĂŒksikasjalikumalt Arne RannikmĂ€e artiklis „FilosoofiaĂ”ppe praktiline lĂ”imimine teiste ainetega. LĂ”imimise vĂ”imalustest Ă”ppekavas“. Siinkohal tahaksin aga omalt poolt anda filosoofiaĂ”petajaile ĂŒhe sellekohase praktilise soovituse.

On teada-tuntud probleem, et filosoofiaĂ”petaja koormus ĂŒheski koolis pole piisav, et valida endale ainukeseks tööalase eneseteostuse vormiks filosoofiaĂ”petaja karjÀÀr. Kuigi ĂŒks lahendus on Ă”petada filosoofiat paljudes koolides korraga vĂ”i ka Ă”petada filosoofiat osalise koormusega millegi muu kĂ”rvalt, siis minu arvates pakub uus riiklik Ă”ppekava filosoofiaĂ”petajale kĂŒllaltki apetiitse karjÀÀrivĂ”imaluse. Seda juhul, kui Ă”petaja suudab teatud hulga gĂŒmnaasiumi aineĂŒlese iseloomuga valikkursuste Ă”petamise enda kanda vĂ”tta ja tĂ€idab sellega gĂŒmnaasiumis lĂ”imimise eestvedaja ja n-ö kriitiliste ainete Ă”petaja rolli.

Kriitiliste ainete Ôpetaja

Hetkel puudub kĂŒll selline Ă”petajakoolituse kava, mis pakuks vastavat kvalifikatsiooni, kuid selle loomine ei nĂ€i vĂ”imatu, kui selle otstarbekust teadvustavad ka eri valdkondade Ă”petajakoolituse spetsialistid, koolijuhid jt. Seniks aga on Ă”petajal oma senisest haridusteest ja huvidest sĂ”ltuvalt vĂ”imalik omandada lisaks filosoofiaĂ”petaja kutsele vastav kvalifikatsioon ja Ă”petada lisaks filosoofiale mĂ”nda aineĂŒlest valikkursust. Sobivateks kandidaatideks vĂ”iksid olla minu hinnangul lisaks usundiĂ”petusele ja paljudele sotsiaalvaldkonna ainetele, millega on filosoofial juba ajalooliselt n-ö hea lĂ€bisaamine, keele ja kirjanduse valdkonnast „VĂ€itlus ja kĂ”ne“, matemaatika valdkonnast „Loogika“, loodusainete valdkonnast „Loodusteadused, tehnoloogia ja ĂŒhiskond“, „Arvuti kasutamine uurimistöös“, eraldi valikkursustest „Uurimustöö alused“. MĂ”ni selliste ainete komplekt koos kahe filosoofia valikkursusega vĂ”iks tagada Ă”petajale piisava koormuse ja piisavalt olulise rolli koolis, et kaaluda Ă”petajakarjÀÀri just gĂŒmnaasiumi filosoofia ja kriitiliste ainete Ă”petajana.

FilosoofiaĂ”petajal pole siiski vaja asuda iga hinna eest eri ainevaldkondade valikkursusi hĂ”ivama. LĂ€biv soovitus lĂ”imimist kĂ€sitlevates artiklites on teha otsest Ă”petajatevahelist koostööd, sh ĂŒhisĂ”pet. FilosoofiaĂ”petajal on siin juba koostöös kirjanduse Ă”petajatega oma vĂ€ljakujunenud vastutus tutvustada Ă”pilastele eksistentsialismi ja psĂŒhhoanalĂŒĂŒsi kui filosoofilisi teooriaid. Sarnaseid kattuvaid teemasid on aga ka muude ainetega ja nende avamiseks pole paremat viisi kui nii vormiliselt kui ka sisuliselt lĂ”imitud ĂŒhisĂ”pe, mis on ĂŒhtlasi suurepĂ€rane vaheldus aineĂ”ppe rutiinile.

FilosoofiaĂ”petaja peaks oma lĂ”imimispotentsiaali tunnetama ja mitte vĂ”tma lĂ”imimist kui mĂ”nda ĂŒlaltpoolt peale sunnitud nominaalset kohustust ĂŒhe lisalahtri tĂ€itmise nĂ€ol töökavades, vaid kui reaalset vĂ”imalust pakkuda Ă”pilastele oma ainest parimat ja saada selle eest ka vÀÀrilist tasu, olgu see tasu siis ainult rÔÔm hĂ€sti tehtud tööst vĂ”i soosivate asjaolude korral ka rahaline tasu.

Õpetaja Ă”latunde vajalikkus

Raha kĂŒsimus toob meid omakorda Ă”ppematerjalide maise kĂŒsimuse juurde. Peamine probleem Ă”ppematerjalidega on see, et puuduvad ajakohased ja ĂŒldkasutatavad kursuste lĂ€biviimiseks sobivad Ă”pikud. Kuigi ainesisu on eri emakeelsete Ă”pikutega kaetud, pole siiski reaalne, et ĂŒhe filosoofia kursuse raames on kasutusel korraga rohkem kui ĂŒks Ă”pik. Seega on kĂ”ige realistlikum vĂ”tta kummagi kursuse jaoks aluseks ĂŒks Ă”pik ning pakkuda sinna ise lisaks tĂ€iendavaid materjale. Eri Ă”pikute kombineerimiseks annab oma artiklis „Uued valikkursuste kavad filosoofia ajaloo ja alliktekstide Ă”petamise vaatenurgast“ soovitusi Leo Luks.

Kui tahta kasutada mööda eri Ôpikuid laiali olevast olemasolevast materjalist parimat, siis on ilmselt ainsaks reaalseks vÔimaluseks materjalide paljundamine vÔi digimine. Kuigi sellisel viisil ei saa ilma autoriÔigusi rikkumata luua uut Ôpikut, saavad Ôpetajad siiski teha materjalide koondamisel koostööd, vahetada kogemusi ja levitada materjale n-ö kÀest-kÀtte.

Selle jaoks on rajanud Tartu Ülikooli filosoofiaosakond aadressil http://thales.ut.ee portaali, mille eesmĂ€rgiks on koondada Ă”ppejĂ”udude, tegevĂ”petajate, doktorantide, magistrantide jt koostöös kvaliteetseid materjale filosoofia Ă”ppimise, Ă”petamise ja teadustöö teemal. MĂ€rkimisvÀÀrse osa selle projekti plaanitavast tegevusest moodustab just gĂŒmnaasiumi Ă”ppematerjalide ja metoodiliste juhendite kogumine ning sĂŒstematiseerimine. Selles projektis vĂ”iks kindlasti kaasa lĂŒĂŒa kogenumad Ă”petajad, kellel on kogunenud sahtlitesse ja kaustadesse eri Ă”ppematerjale.

LĂ”petuseks tahaks aga Ă”petajatele veel sĂŒdamele panna, et lisaks filosoofiaga kimpus olevate Ă”pilaste toetamisele tegeletaks ka nendega, kellel tundub filosoofia jaoks nutti olevat.

KĂ”ige elementaarsem viis selleks on tutvustada Ă”pilastele vĂ”imalust osaleda filosoofia olĂŒmpiaadil ja korraldada piisavalt enne olĂŒmpiaadi tĂ€htaega ka ĂŒhe pikema essee kirjutamine mĂ”nel iga-aastase olĂŒmpiaadi teemadest. Ei tee paha tutvustada ka olĂŒmpiaadil hĂ€sti esinemisega kaasnevaid hĂŒvesid. OlĂŒmpiaadi korraldatakse Tartu Ülikooli teaduskooli egiidi all ja informatsioon olĂŒmpiaadi korralduse ning esseeteemade kohta avaldatakse igal sĂŒgisel teaduskooli lehekĂŒljel https://www.teaduskool.ut.ee/et/olumpiaadid/filosoofiaolumpiaad.

Loodan, et 2011. aasta Ă”ppekava annab filosoofiaĂ”petajale senisest paremad vĂ”imalused oma rolli gĂŒmnaasiumis kujundada ja et see kĂ€esolev aineraamat teeb Ă”petajal uute tuultega kaasaskĂ€imise pisut lihtsamaks. Kindlasti tĂ”stab filosoofiaĂ”petajate toonust aga fakt, et uue Ă”ppekava jĂ€rgi on filosoofia osa ĂŒldisest gĂŒmnaasiumi koolieksamist.

Algne artikkel “Filosoofia 2011. aasta riiklikus Ă”ppekavas” on avaldatud Filosoofia valikursuse aineraaamatus.