October 24, 2012

Meeleavaldustest Internetis. Esimene osa

Keegi ei saa öelda, et ummistamisaktsioonid ja muud senitundmata meeleavalduse vormid tuleb ilma pikemata kĂ”rvale jĂ€tta. KĂŒll vĂ”ib olla, et nende korraldamisel on vaja tunda seadust ja jĂ€lgida, et oleks tĂ€idetud teatud tingimused. Tulles vastu paljudele Anonymouse kriitikutele — kui ummistamisaktsioon viiakse lĂ€bi meelelahutuseks, aga mitte meelavaldusena, siis on meil probleem.

Eelmisel nĂ€dalal lugesin "Postimehes" kokku kuus artiklit Interneti-meeleavalduste teemal. Kolm neist pidasid mĂ”istlikuks teema ĂŒle edasi mĂ”telda [1] [2] [3], kolm pĂŒĂŒdsid aga sellekohased arutelud ilma argumentidesse sĂŒĂŒvimata kĂ”rvale lĂŒkata [4] [5] [6]. Kuna neist viimastest vĂ€hemalt kaks on minu jaoks seni jĂ€tnud vĂ”rdlemisi aruka mulje, siis olin ĂŒllatunud ja omajagu pettunudki.

Sama nÀdala lÔpus avanes mul endal vÔimalus kÀia seda teemat ka Vikerraadio "Huvitajas" korra arutamas. Lisaks olen pingeliselt aru pidanud nii Eesti Interneti Kogukonna kui Eesti Piraadipartei jt aktivistide/huvilistega. JÀrgevad tiraadid ongi kÔigi nende arutelude sete.

Millest ĂŒldse jutt kĂ€ib?

Kui me rÀÀgime Interneti-meeleavaldustest, siis me ei rÀÀgi Anonymousest. Me ei rÀÀgi ĂŒlepea tingimata anonĂŒĂŒmsetest meeleavaldustest. Kuigi DDOS-tĂŒĂŒpi ummistusaktsioonid on hetkel Interneti-meeleavalduse musternĂ€iteks, siiski ei rÀÀgi me ka tingimata ainult veebide ummistamise aktsioonidest. Me rÀÀgime Interneti-meeleavalduse vormidest ĂŒldse.

Sellisena on tegu kodanikuĂ”iguste kĂŒsimusega, kuivĂ”rd igas demokraatlikus riigis on eri vormides avalike koosolekute korraldamise Ă”igus sĂ”navabaduse lahutamatuks osaks. Ka Eesti Vabariigi pĂ”hiseadus sĂ€testab Ă”iguse "ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada", mille raames pakub Avaliku koosoleku seadus omakorda vĂ€lja lĂ”petamata nimekirja meeleavalduse eri vormidest, milleks on "demonstratsioon, miiting, pikett, religioosne ĂŒritus, rongkĂ€ik".

Veebide ummistamise aktsioone arutades olen mÀrganud kahte enda arvates tÀhelepanuvÀÀrset kalduvust.

Esiteks on ummistamise vastu paljud turvaeksperdid jm IT-inimesed. Nende meelest on veebiummistamine ĂŒks ohtlik tĂŒĂŒtus. Ummistajate tĂ”rjumise asemel vĂ”iks ju tegeleda millegi asjalikuga, ja alati on oht, et ummistajad vĂ”tavad maha mingi tĂ”eliselt olulise teenuse. MĂ”ned nĂŒĂŒdsed eksperdid omavad kogemusi mĂ”lemast leerist, sest on kunagi ise osalenud Anonymouse aktsioonides. SeetĂ”ttu teavad nad omast kĂ€est, kui kontrollimatult sellised aktsioonid Internetis kulgeda vĂ”ivad.

Teiseks on mĂ€rgatav vaatenurk, mille esindajad pĂŒĂŒavad hoida kilbil meie rahvuslikku e-riigi kaubamĂ€rki. Nad kutsuvad ĂŒles konstruktiivsusele ja on mĂ”nevĂ”rra pahased, et keegi kohalikest meie edulugu lörtsida tahab. Ka muretsevad nad selle pĂ€rast, et meie jĂ€reltulevad pĂ”lved oleks sellesse edulukku initsieeritud ega teeks midagi, mis vĂ”iks nende tulevikku meie helesinises e-riigis rikkuda. Kui selle vaatenurga esindaja pole eriti kursis e-valdkonna köögipoolega, siis kasutab ta ummistusaktsioonide selgitamisel kohatuid vĂ”rdlusi, jĂ€tab tĂ€helepanuta olulisi seikasid ja eksib oluliste tehniliste nĂŒansside suhtes.

Sellises taustsĂŒsteemis pole eriline ime, et kodanikuĂ”iguste kĂŒlg on asja juures vĂ”rdlemisi arutamata jÀÀnud. IT-inimesed on rohkem praktikud ega tunne selliste kĂŒsimuste vastu sĂŒgavamat huvi. Nemad tahavad, et arvutisĂŒsteem töötaks. E-riigi usku inimesed aga mĂ”tlevad pigem oma visiooni raamides ega taha sinna kĂ”rvale lubada kĂŒsimusi tekitavaid paradigmasid. Seda viimast vĂ”ib muuseas mĂ€rgata ka nii ID-kaardi kui e-valimiste teemade puhul.

Samas tuleb IT-ekspertide rahustuseks kohe ĂŒtelda, et kui rÀÀgitakse ummistusaktsioonide seadustamisest, siis pole ĂŒkski selle eestkĂ”neleja pakkunud vĂ€lja, et igasugune ummistamine tuleks lubada. Pigem on toodud erineva tugevusega vĂ€iteid alates sellest, et hulk juba toimunud ummistusaktsioone on olnud oma loomult igati Ă”iguspĂ€rased poliitilised meeleavaldused, kuni selleni, et teatud tingimustel elluviidud ummistusaktsioonid vĂ”ivad vastata Ă”iguspĂ€rase poliitilise meeleavalduse nĂ”udmistele. Emmal-kummal juhul vÀÀrib asi igatahes arutamist.

Ilgelt tahaks ummistada!

Miks me ĂŒldse ummistusaktsioonidest rÀÀgime? Üks pĂ”hjus on kindlasti see, et nende puhul ei toimu (vĂ”i vĂ€hemalt ei pea toimuma) vÔÔrasse arvutisĂŒsteemi sissetungimist. See teeb ummistusaktsioonid muudest piiripealsetest arvutisĂŒsteemi hĂ€irimise vormidest ĂŒhtedeks ĂŒldsusele vastuvĂ”etavamateks. Ka on sellised aktsioonid mĂ”teldavad analoogias istumisprotestide vĂ”i muude tavakeskkonna protestidega, kus inimesed oma kohaloluga mĂ”nes kohas rahumeelselt midagi takistavad ja niimoodi oma meelsust nĂ€itavad. Mistahes analoogiad pole muidugi kunagi tĂ€ielikud, kuid nad annavad antud juhul siiski kinnituse, et ummistusaktsioonide puhul pole tegemist millegi enneolematuga ja et Ă”igupoolest on tegu asjaga, millesarnaseid me oleme nĂ”us teatud tingimustel lubama.

Miks ĂŒldse on ummistamist vaja? Miks ei vĂ”i piirduda nt petitsioonide vms kampaaniatega, nagu manitseb meid tegema Linnar Viik? Kas midagi sellist nagu infosĂŒsteemi ummistamine saab ĂŒldse kuidagi olla pĂ”hiĂ”igus?

Esiteks tasub mĂ”telda sellele, et miks me lubame eri meeleavalduse vorme tavakeskkonnas. Ilmne pĂ”hjus on kindlasti see, et demokraatia pole ĂŒheplaaniline nĂ€htus. Samamoodi nagu vĂ”imude lahusus tagab demokraatia elujĂ”ulisust, tagab seda ka eri sĂ”navabaduse vormide mitmekesisus. SeetĂ”ttu on igasugu piirangud sĂ”navabadusele alati vĂ€ga kahtlased, ja targem on neid varakult vĂ€ltida, kui pĂ€rast kahetseda.

Kui vĂ”rrelda tuntumate meeleavalduse vormidega, siis ummistamine vastab oma ĂŒldiste taotluste poolest piketile, kus kogunetakse meelt avaldama mĂ”ne probleemse asutuse juurde eesmĂ€rgiga anda oma meelsusest teada nii selle asutuse juhtidele, töötajatele, asutuse klientidele kui ka asutuse naabritele ja tagatipuks veel lihtsalt ĂŒldsusele. Ühtlasi hĂ€iritakse piketeerides asutuse tööd, mĂ”nikord leebemalt, aga mĂ”nikord halvates töö teatud ajaks tĂ€ielikult. Piketeerijate hulk ei ole seejuures oluline, tegu on enamasti aktivistide grupiga, mis soovib tĂ”statada avalikkuse ees mĂ”nda teemat, mis muul juhul tĂ€helepanuta jÀÀks. Avalikkust sunnitakse probleemi mĂ€rkama oma aktiivse kohaloluga otse probleemi algallika juures.

Selleks kĂ”igeks pakub vĂ”imaluse meie tavaline fĂŒĂŒsiline keskkond koos meie demokraatlike pĂ”hiĂ”igustega. Pole lihtsalt optimaalne piirata liikumisvabadust ja sĂ”navabadust sellisel viisil, et inimesetel poleks vĂ”imalik koguneda mĂ”ne asutuse juurde ja ajutiselt selle tegevust halvata. Lisaks sellele, et tegu on vĂ€ljakujunenud demokraatlike printsiipidega, takistaks sellised piirangud ka muid vabadusi, mistĂ”ttu oleks hĂ€iritud kĂ”ikvĂ”imalikud muud valdkonnad alates pereelust kuni kaubanduseni. Selle kĂ”ige tĂ”ttu vĂ”ime kĂŒll leigevereliste eestlastena toriseda, kui mĂ”ni aktivist jĂ€lle kuskil avalikus kohas oma sĂŒdant ruuporisse puhtaks karjub, aga me siiski lepime sellega — vĂ”i vĂ€hemalt meie seadused teevad seda.

Pean igati loomulikuks, et sarnasel viisil tahetakse meelt avaldada ka Internetis.

Kui alustada kĂ”ige lihtsamast, siis juba see fakt, et ummistusaktsioonid toimuvad, nĂ€itab, et digikeskkonnas leidub koht, mis loomu poolest sobib nendeks meeleavaldusteks. Juhin tĂ€helepanu, et meeleavaldusi saab mĂ”ttekal viisil korraldada ainult ruumis, mis ei ole nende instantside tĂ€ieliku kontrolli all, mille vastu meelt avaldatakse. See on ĂŒks meeleavalduste pĂ”himĂ”tteline tingimus ja see on ĂŒhtviisi tĂ€idetud tavakeskkonna piketi kui ka Interneti ummistusaktsiooni puhul. Nagu nt ka linnavalitsuse hoone esise platsi puhul, on ka serverite ees olev ribalaius pĂ”himĂ”tteliselt avalikus kasutuses ning selles toimuv liikumine kontrollitav ainult suurte tagasilöökidega liikumisvabadusele.

JĂ€tab kĂŒlmaks? Mulle tundubki, et infoĂŒhiskond pole veel nii kaugele arenenud, et Internetti kĂ€sitletaks avaliku ruumina tĂ€ies Ă”iguslikus mĂ”ttes ja et meie pĂ”hiĂ”igusi Internetis vĂ”etaks sama tĂ”siselt nagu mujal.

Ummistamisest intelligentsemalt

Usun, et ĂŒlaloleva ummistamisjutu peale ĂŒtleks juhuslikult valitud arvutisĂŒsteemi haldaja tĂ”enĂ€oliselt, et olgu, olgu, tore on, aga enda serveri ees ma neid vandaale nĂ€ha ei taha ja sellisele asjale tuleb keeld peale panna. Ilmselt sellise ĂŒldise sentimendi raames asi niimoodi kujunenud ongi, et Karistusseadustik lubab panna inimese "arvutisĂŒsteemi toimimise takistamise" eest kuni viieks aastaks vangi. ArvutisĂŒsteemide haldajad laseks ilmselt heal meelel kĂ”ik oma sĂŒsteemid "elutĂ€htsateks teenusteks" tituleerida ning keelata nendes profĂŒlaktiliselt kĂ”ik toimingud, mida ĂŒldiselt avalikus ruumis lubatakse.

Seejuures on mĂ€rkimisvÀÀrselt veider, et IT-inimesed on ĂŒldiselt infovabaduse suhtes meelestatud vĂ€ga positiivselt. Seletan seda vastuoksust endale keskmise IT-inimese pragmaatilise hoiakuga. Tegeldakse sellega, mis on oluline konkreetsete probleemide lahendamiseks, ega vaevuta sĂŒĂŒvima IT-valdkonna kodanikuĂ”iguste kĂŒsimustesse ja sellesse, missuguseid tagasilööke vĂ”ib hiljem tuua mĂ”ni praegu mĂ”istlikuna tundunud pragmaatiline lahendus.

Õnneks pole see siiski tĂ€iesti universaalne nĂ€htus.

Ummistusaktsioone on Ă”igustanud nt vaba tarkvara liikumise algataja Richard Stallman. Samuti on teinud ettepaneku taoliste aktsioonide legaliseerimiseks Hollandi liberaalne erakond D66 (seesama, mis oli koos Euroopa Parlamendi piraatide/rohelistega ĂŒks jĂ”ulisemaid ACTA-vastaseid). Ka leidub advokaate, kes on valmis pro bono kaitsma Anonymouse nime all ummistusaktsioone korraldanud hĂ€kkereid.

Eraldi vÀÀrib mainimist, et Saksamaal on apellatsioonikohus 2006. aastal mĂ”istnud Ă”igeks ĂŒhe ummistusaktsiooni korraldaja. Tegu oli aktsiooniga, millega protestiti Lufthansa lennukompanii osalemise vastu asĂŒĂŒlitaotlejate deporteerimisel. Ka selle aktsiooni jĂ€rel, kus olevat osalenud 13 000 kodanikku oma arvutitega, tĂ”statati kĂŒsimus asja legaalsuses ja vehiti nii terrorismi kui muude sildistamistega, kuid asi lĂ”ppes siiski Ă”igeksmĂ”istva otsusega.

See ei tĂ€henda aga, et ummistamine oleks Saksamaal legaliseeritud, sest 2011. aastal mĂ”isteti ĂŒks ummistaja jĂ€llegi sĂŒĂŒdi. MĂ€rkimisvÀÀrne erinevus Lufthansa-juhtumiga vĂ”rreldes oli aga, et sellel ummistajal polnud poliitilisi motiive, vaid ta tegeles lihtsalt vĂ€ljapressimisega ning kasutas selleks kuritegelikul teel omandatud robotvĂ”rku.

Seega pole sugugi otsustatud, mismoodi vaataks asjale kohus praegu, kui mĂ”ni organisatsioon otsustaks taas korraldada poliitilise meeleavalduse ummistamine vormis. Saksamaa — nagu ka Eesti — on praeguseks liitunud Budapesti arvutikuritegevusvastase konventsiooniga, mille jĂ€rgi peab arvutisĂŒsteemi hĂ€irimine olema kriminaalkuritegu. Selle ja pronksiöö rahutuste koosmĂ”jus on ilmunud ka meie oma Karistusseadustikku punkt, mis keelab “arvutisĂŒsteemide toimimise takistamise”.

If you want to cause cyberhavoc, check that your country has not signed the Budapest Cybercrime Convention.Otherwise, you may be in trouble.

Kas see tĂ€hendab ummistusaktsiooni korraldaja mĂ”istetaks Eestis ilma pikemalt mĂ”tlemata sĂŒĂŒdi kriminaalkuriteos?

Ma pole jurist, aga mul on alust arvata, et see sĂ”ltub kĂŒllaltki tugevalt konkreetsest aktsioonist. Samasuguse suhtumise on ummistusaktsioonidesse kujundanud ka mĂ€rkimisvÀÀrne hulk teemaga tegelevaid teadlasi. Kui ummistamine on kĂ€sitletav sĂ”navabaduse rakendamisena, siis ei tohiks see olla kuritegu, liiati siis veel kriminaalkuritegu — mistĂ”ttu vĂ”ib kohus teatud juhtudel vabalt otsustada, et arvutisĂŒsteemi töö takistamise paragrahv kaotab fundamentaalsema sĂ”navabaduse printsiibi tĂ”ttu mĂ”jujĂ”u.

ÜhesĂ”naga, arutamist on nende teemadega seoses kĂŒllaga.

KĂŒbermeeleavalduste taustsĂŒsteemist

Minu jaoks on kogu temaatika taustaks tegelikult kaks kĂŒsimust: (1) Kas digikeskkonnas kehtivad ĂŒldjoontes needsamad Ă”igused, mis tavakeskkonnas? (2) Kui kehtivadki, kas siis Internet on piisavas tĂ€henduses avalik ruum, et seal vĂ”iks korraldada eri tĂŒĂŒpi meeleavaldusi, sh vaidlusaluseid ummistusaktsioone?

Neile kahele punktile toetust leida pole kuigi keeruline. NĂ€iteks kuu aja eest kinnitas president Toomas Hendrik Ilves oma pöördumises Eesti jĂ€rjekordse esikoha puhul Interneti-vabaduse edetabelis: "KĂŒberruumis peavad fundamentaalsed Ă”igused olema kaitstud samasuguse pĂŒhendumisega nagu mujal." Sama nĂ”uavad ĂŒhes oma manifestidest ka Eesti Piraadipartei aktivistid: "Oleme veendunud, et ka digikeskkonnas kehtivad kodanikele ĂŒldjoontes samasugused Ă”igused, vabadused ja kohustused nagu tavakeskkonnas."

Kui ĂŒhte seisukohta kinnitavad nii infoĂŒhiskonna oma sĂŒdameteemaks vĂ”tnud president kui ka kĂ”ige jĂ€relejĂ€tmatumad infovabaduse eestkĂ”nelejad, siis paistab meil olevat suhteliselt valdav konsensus, et pĂ”hiĂ”igused peavad olema ĂŒhtviisi tagatud nii tava- kui digikeskkonnas.

KĂŒberruumi meeleavaldustesse puutuvad pĂ”hiĂ”igused oleks siis ilmselt pĂ”hiseaduses sĂ€testatud "Ă”igus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada" ja seda vĂ”imaldav "Ă”igus vabalt liikuda".

Tasub muidugi tĂ€hele panna, et president Ilves ise tegelikult oma printsiibist alati kinni pole pidanud, nĂ€iteks 2012. aasta kevadel suutis ta ĂŒhes oma teises pöördumises panna ilma kulmu kergitamata ĂŒhte patta ummistusaktsioonid, terrorismi, kĂŒberrĂŒnnakud, piraatluse, tööstusspionaaĆŸi ja palju muud huvitavat. Kuigi ma tunnustan selles pöördumises rĂ”hutatud ĂŒldist taotlust leida viise, kuidas tagada riigi, ettevĂ”tete ja eraisikute turvalisus kĂŒberruumis, on siiski ilmne, et seda valgustatud arusaama, et ka kĂŒberruumis peavad pĂ”hiĂ”igused kaitstud olema, sellest tekstist ei leia.

Siit paistab aga veel ĂŒks oluline asi, mis takistab meil nende teemade adekvaatset arutelu, nimelt sildistamine.

Kuigi Karistusseadustiku terrorikuritegude paragrahvis on mainitud "arvutisĂŒsteemi toimimise takistamist" (vĂ”i sellega Ă€hvardamist), siis pole mistahes ummistamise eesmĂ€rk automaatselt "tĂ”siselt hĂ€irida riigi poliitilist, pĂ”hiseaduslikku, majanduslikku vĂ”i ĂŒhiskondlikku korraldust" vĂ”i "tĂ”siselt hirmutada elanikkonda". Terrorism on tĂ€napĂ€eval ĂŒks liiga varnast vĂ”tta Ă”igustus kodanikuvabaduste piiramiseks, nĂ€ideteks on siin huvipakkuvate isikute korduvad pĂ”hjalikud lĂ€biotsimised lennujaamades vĂ”i aktiivsete meeleavaldajate profĂŒlaktilised arreteerimised.

Lisaks sellele on terrorismi musterjuhuks siiski pigem midagi, millega ohustatakse asjassepuutumatute inimeste elusid ja/vĂ”i rahvusvahelist julgeolekut. EKSS-ist loeme nĂ€iteks, et terrorism on "sĂŒstemaatiline vĂ€givalla kasutamine vĂ”i sellega Ă€hvardamine poliitiliste v. sotsiaalsete eesmĂ€rkide saavutamiseks". Pole mingit pĂ”hjust midagi sellist ilma lisatingimusteta kĂ”igile ummistusaktsioonidele omistada. Seega minu poolt suur "böö" kĂ”igile, kes vĂ”tavad asja arutades ĂŒhena esimestest asjadest vĂ€lja terrorismimalaka.

Kas ummitusaktsioonid on kĂŒberrĂŒnnak? Aktiivset tegutsemist mistahes eluvaldkonnas vĂ”ib kirjeldada "rĂŒnnaku" metafooriga. Reporterid "rĂŒndavad" kĂŒsimustega ministrit jne. Kui adekvaatne on infosĂŒsteemide ummistuste korraldamisel seos sĂ”jandusega? Kas toimub kĂ”igi vĂ€eosa allĂŒksuste koordineeritud pealetung vastase positsioonidele vms? Mis vĂ€eosadest me siin ĂŒldse rÀÀgime? Otseses mĂ”ttes sĂ”divad siiski riigid vm vĂ”rreldavad ĂŒksused. Seega osutused "kĂŒbersĂ”jale" vĂ”iks minu arvates koos terrorismimalaka, Punaste Brigaadide ja Al Qaidaga kappi tagasi panna. Samas, asja ajavad siin segaseks ka ummistamistega kuulsaks saanud Anonymouse aktivistid ise, kes kasutavad oma tegevuse kirjeldamisel ka militaarset sĂ”navara ja annavad sellega alust tembeldamiseks.

Samas tuletan meelde, et kui me rÀÀgime ummistusaktsioonide kui selliste lubatavusest, siis pole mĂ”tet jÀÀda kinni ĂŒksikutesse meile tuntud nĂ€idetesse, vaid me peaksime tĂ”usma teatud mĂ”istlikule ĂŒldistustasemele. Kui ummistamist korraldavad tsiviilisikud ning nad teevad seda mingil isikuvastast vĂ€givalda mitte sugereerival viisil, siis ei nĂ€e ma pĂ”hjust, miks peaks nende tegevust "rĂŒnnakuks" nimetades kuidagi eriti tĂ€hendusrikast nĂ€gu tegema. Pigem vĂ”iks pĂŒĂŒda mitte trollida arutelu sĂ”jandusterminite kasutamisega.

Kas Internet on avalik ruum?

Lisaks kĂŒsimusele, et kas Internetis kehtivad harjumuspĂ€rased demokraatlikud pĂ”hiĂ”igused, on oluline uurida, kas Internet on ĂŒldse avalik koht. Sest oma sĂ”navabaduse rakendamine meeleavalduse vormis on mÀÀratletud selliselt, et seda vĂ”ib teha eelkĂ”ige avalikus ruumis.

Avaliku ruumi sĂ”naselget definitsiooni ma seadustest leida ei suutnud, kuid eri diskussioonides jÀÀb kajama seisukoht, et avalik ruum on midagi, kuhu pÀÀsevad kĂ”ik vĂ”rdsetel alustel ja vĂ”ivad seal ka viibida vĂ”rdsetel alustel. MistĂ”ttu pole avalik ruum mitte ainult linnavĂ€ljak, vaid ka supermarket. TĂ”si viimane on kĂŒll eravalduses olev avalik ruum ja seetĂ”ttu mingis tĂ€henduses poolavalik ruum.

Igasuguses avalikus ruumis on mingid reeglid selle kohta, kuidas seal kĂ€ituda, sh kuidas tagada ruumi ĂŒhine kasutamine eri huvidega inimeste poolt. Avalikus ruumis saab ĂŒhtlasi asu avalikkus (vĂ”i avalik sfÀÀr), mis on sisuliselt kujuteldav koht, milles kodanikud arutavad avalikku huvi pakkuvaid asju, koonduvad oma seisukohtade eest seismiseks jne. Tegemist on nĂ€htusega, mis moodustab suure osa meie demokraatiast. Avalikkus vĂ”ib seejuures teostuda nii pargis kui ka kohvikus, aga ka ajalehes vĂ”i televisioonis, kuid vajab teostumiseks siiski avalikku ruumi mingisugusel elementaarseimalgi kujul.

Internet oleks seda malli jĂ€rgides suures ulatuses eravalduses olev avalik ruum, sest andmekandjad ja sideliinid kuuluvad enamasti kellelegi. Kui otsida Internetist absoluutses mĂ”ttes avalikku ruumi, siis vĂ”iks pĂ”himĂ”tteliselt pĂŒĂŒda mĂ€rgitseda eraldi avaliku ruumina nt riigiametite jms valduses olevad seadmed ja sideliinid. See vĂ”imaldaks meil leida Internetis harjumuspĂ€rase avaliku ruumi linnavĂ€ljaku tĂ€henduses, samas on selline eristus praktikas kasutu.

Nimelt minnakse sellesse tavamĂ”istes avalikku ruumi ikkagi lĂ€bi hulga eravalduses olevate avalikuks kasutuseks mĂ”eldud seadmete, tehes seda vĂ€ga intensiivselt, enamasti mitmeid kordi sekundis. NĂ€iteks veebilehe vaatamiseks saadetakse lehte sisaldava andmekandja poole mitmeid pĂ€ringuid, millele seda andmekandjat vahendav sĂŒsteem mitmel viisil vastab. Nii kĂ€ib lihtsa veebilehe vaatamisel ĂŒks andmepakettide pidev edasi-tagasi sĂ”elumine lĂ€bi eri omanike valduste, ja on suhteliselt mĂ”ttelage pĂŒĂŒda mÀÀratleda, et kas Ă”iguslik subjekt on selle kĂ”ige kĂ€igus nĂŒĂŒd avalikus ruumis vĂ”i poolavalikus ruumis vĂ”i kas ĂŒldse saab inimese kohalolu Interneti teatud paigas mÀÀrata pakettide jĂ€rgi, mida tema arvuti edastab ja mis Internetis omasoodu sihtmĂ€rki otsivad.

Erinevalt pealiskaudsele vaatajale avanevast pildist pole Interneti tuumaks siiski mitte teatud kasutustingimustega veebisaidid, vaid pigem TCP/IP protokollistik. Vint Cerf, ĂŒks selle protokollistiku autoreid kinnitab, et tegu on poliitiliste jĂ€relmitega protokollistikuga, sest kĂ”ik osalised on selle protokolli jĂ€rgi sĂ”ltumata oma arvutusvĂ”imsusest vms parameetritest vĂ”rdsed. See tĂ€hendab, et Internet on arhitektuuri poolest loodud vĂ”imaldama demokraatlikku avatud ruumi.

Kui fĂŒĂŒsilises keskkonnas asuvale erakasutuses olevale ruumile on enamasti seatud mingid kasutuspiirangud, nt lahtioleku ajad, sihtotstarve vms, siis Interneti andmesideprotokollid on lahti ööpĂ€evaringselt ja nende avalikule kasutusele piiranguid ĂŒldiselt ei seata. Kui piiranguid on, siis on need enamasti pakettide optimaalsete liikumistrajektooride tagamiseks, ja vĂ”rguliiklusse sekkumisse muudel eesmĂ€rkidel vaadatakse halvasti.

Seega ei nĂ€e ma Interneti puhul eriti sĂŒgavat tĂ€hendust avaliku ja erakasutuses oleva "poolavaliku" ruumi eristusel, sest seda erisust praktikas sisuliselt pole ja seda pole ka vĂ”imalik mingis kuigi mĂ”ttekas tĂ€henduses tekitada. MistĂ”ttu jÀÀb meile pigem dilemma, et kas Internet on tervikuna avalik ruum vĂ”i pole ta seda.

Et tegu on avaliku ruumiga, sellele osutavad Interneti kĂ”ige fundamentaalsemad omadused. Sedasama peegeldab minu arvates aga ka Interneti roll ĂŒhiskonnas.

NÀiteks on meil olemas veebikonstaablid, kes peavad Internetis korda. Internetis toimuvad avalikud arutelud, millega kÔik inimesed vÔivad liituda, toimuvad kampaaniad ja algatused. Riigiasutused omavad Internetis oma esindusi ja vÔimaldavad endaga suhelda. Internetis on vÔimalik allkirjastada Ôiguslikult siduvaid lepinguid, teha finantstehinguid. Saab valida esindajaid Riigikogusse ja omavalitsustesse.

Muuseas, Linnar Viik, kes on ĂŒks neist kĂ€rmetest kĂŒbermeeleavalduste kriitikutest, kirjutab ĂŒhes oma vanemas artiklis: "Olen arvamusel, et avalik internet on lahutamatu osa meie avalikust ruumist. Soov seda ruumi korrastada on vĂ”imalik vaid kogu avalikku ruumi korrastades. Tasub aga pĂŒĂŒda ka enamat — kuna internet on meile uusim ja arenevaim osa avalikust ruumist, peaksime pĂŒĂŒdma seda kasutada ka avalikuks hoiakute muutmiseks vĂ”i vĂ€hemalt mĂ”istmiseks."

Kuna ta kinnitab, et Internet on avaliku ruumi osa ja et Internetti kui avalikku ruumi tuleb korrastada kogu avalikku ruumi korrastades, siis nĂ€ib temagi eeldavat, et tegu on ĂŒhetaolise avaliku ruumiga.

KÔik Internetti meelt avaldama!

Niisiis on meil hulganiselt tĂ”endeid selle kohta, et Internet on avalik ruum, kus peaks kehtima demokraatlikud pĂ”hiĂ”igused. See tĂ€hendab ĂŒhtlasi seda, et kui keegi vĂ€idab, et mĂ”ni pĂ”hiĂ”igus Internetis millegipĂ€rast ei kehti, siis lasub selle tĂ”estamise koorem ĂŒldiselt temal enesel. Ning kuna Eesti Vabariigis — nagu igas viisakas demokraatlikus riigis — kuulub meeleavalduste korraldamine sĂ”navabaduse osana pĂ”hiĂ”iguste komplekti, siis — kui me ei lase end eksitada arutlustesse kunstlikult sokutatavast sĂ”jaduslikust terminoloogiast — tuleb eeldada, et ka Internetis on rahumeelne meeleavaldamine oma eri kujudel kodanike vÔÔrandamatu Ă”igus.

Ehk siis keegi ei saa öelda, et ummistamisaktsioonid ja muud senitundmata meeleavalduse vormid tuleb ilma pikemata kĂ”rvale jĂ€tta. KĂŒll vĂ”ib olla, et nende korraldamisel on vaja tunda seadust ja jĂ€lgida, et oleks tĂ€idetud teatud tingimused. Tulles vastu paljudele Anonymouse kriitikutele — kui ummistamisaktsioon viiakse lĂ€bi meelelahutuseks, aga mitte meelavaldusena, siis on meil probleem.

Juhin tÀhelepanu, et ka tavakeskkonnas on piketeerimine pÀris keeruline tegevus. Asju valesti korraldades vÔib riskida trahvidega. VÀga valesti tehes ka kriminaalkaristusega. Aga peab olema erakordselt rumal meeleavaldaja, et sattuda reaalselt vangi. MÔtelgem kasvÔi pronksiöö rahutustele! Ummistusaktsioonide puhul on aga kriminaalkaristus standardiks ja viis aastat vangistust on varnast vÔtta. Kas see on proportsionaalne karistus? Millega seda pÔhjendatakse?

Kuigi tÔestamise koorem lasub minu arvates praeguseks ammugi ummistamise vastastel, siiski pole ma veel pÔhiliste argumentideni jÔudnudki. MistÔttu lÔpetan praeguseks pikaleveninud jutu ja kirjutan sellele suure tÔenÀosusega millalgi lÀhiajal jÀrje.

JÀÀge ootele!

Foto CC BY-SA Vincent Diamante.