13 küsimust e-hääletusest Villu Kõvele

Ma ei tea, kas Riigikohtu esimees täna Riigikogus kohtukorraldusest ülevaadet andes e-hääletusest ka räägib või kas tema etteasteni üldse jõutakse, aga eilse intervjuu põhjal võib nii arvata küll. Kindlasti on ka tal omad ametialased ja isiklikud piirangud, aga üldiselt on tema sõnad võrreldes paljude teiste asjaosalistega nagu sõõm värsket õhku umbses keerutamise kojas ning tema kirjeldus maailma asjadest tundub balansis.

Kui sa pole veel andnud allkirja e-hääletuse vaatlejate märgukirjale, siis enne nende küsimuste lugemist on täpselt paras aeg seda teha. Seda saab teha siin. Küsimused ise on sellised:

1. Oma konkureerivas arvamuses EKRE valimiskaebuse lahendamisel rõhutate valimiskomisjoni- ja teenistuse seaduses määratletud pädevuste ja nende alusel kehtestatud reeglite, aga võib-olla ka kaebekorra enese põhiseaduspärasuse hindamise vajadust. Samas on meedias räägitud ja õiguskantsleri poolt rõhutatud vaid sellise madalama taseme regulatsiooni kirjeldamise vajadust seaduste tasemel. Millegi täpsem kirjeldamine seaduses ja e-hääletuse aluspõhimõtete põhiseaduspärasuse hindamine pole siiski sama asi. Kas võiksite selgitada, kui põhjalikuks Te seda põhiseaduspärasuse hindamise vajadust peate ja kas selle juures tuleks minna ka hääletamise salajasuse, valimiste avalikkuse või vaadeldavuse ja ühetaolise põhimõtete hindamiseni, sj pidades silmas, et Riigikohus 2005. aastal jättis e-hääletuse põhiseaduspärasuse tervlikliku hindamise rõhutatult tegemata?

2. Konkureerivas arvamuses osutasite, et e-hääletuse kaebemenetlus pole piisavalt tõhus ega taga kaebaja väidete reaalset kontrolli, et see on ajalisest survest ja menetlustaseme piiratuse tõttu paratamatult formaalsem ja pinnapealsem, sj eriti kui oleks vaja hinnata tõendeid ja tuvastada asjaolusid ning kaasata eriteadmistega asjatundjaid e-hääletuse tehniliste küsimuste hindamiseks. Mis on Teie teada selle ebatõhusa kaebemenetluse tõttu asjakohaselt hindamata ja kontrollimata jäänud, kas kirjeldate siin enda abstraktset kogemust kaebuste läbivaatamisel, et kuskil tuleb n-ö piir ette või on tagantjärele hinnates jäänud menetlemata mõni kaebus, mida oleks olnud oluline lõpuni menetleda?

3. Eilses intervjuus Postimehele osutate, et valimiskomisjonil ja valimisteenistusel oleks õige vastata kaebajate vägagi konkreetstele tehnilistele väidetele, mis on praegu jäetud suures osas läbi vaatamata, kuna kaebused ei olnud tähtaegsed. Kuna sellised kaebused vastuseta jäädes põhjustavad pärast kahtlusi, siis tuleks esitatud etteheited argumenteeritult ümber lükata, aga seda ei tehta. Kui valimisteenistus- ja komisjon on oma tööd kaebuste menetlemisel teinud puudulikult, siis millest see Teie arvates tuleneb ja miks Riigikohus pole võtnud siin eelduspärast rolli ja puudulikud menetlused valimiskomisjonile täiendamiseks tagasi saatnud ning ikkagi pannud neid oma tööd tegema?

4. Teatavasti on e-hääletuse põhiseaduspära üle vaieldud selle algusest peale, kui Arnold Rüütel algatas põhiseadusliku järelevalve 2005. aastal, aga küll ainult kitsalt ühetaolisuse küsimuses. Enne praegust õiguskantslerit avaldas õiguskantsler Indrek Teder kõhklevalt arvamust, et vajadus e-hääletuse tehniliste probleemidele lahendus leida ei näita, et e-hääletus pole üldse põhiseaduspäraselt teostatav. Mis piirini nõustute õiguskantsleri Ülle Madisega, kes on nüüd kinnitanud nii Postimehes märkusena Teie intervjuu lõpus kui ülemöödunud esmaspäeval Riigikogus arupärimisele vastates, et tema meelest on e-hääletus tänapäeval igal juhul põhiseaduspärane ja usaldusväärne ning tema arvates puudub vajadus selle põhiseadusliku järelevalve algatamiseks, mis teatavasti on õiguskantsleri kohustus ja privileeg?

5. Õiguskantsler Ülle Madisele meeldib rääkida sellest, kuidas e-hääletus on usaldusväärne, kuid ta on üpris järjekindlalt vältinud rääkimist e-hääletuse põhiseaduspärast, vahel siiski väites, et kuna 2005. aastal Riigikohus seda osaliselt arutas vastates küsimusele valimiste ühetaolisuse teemal ja hiljem pole tuvastatud konkreetset vastuolu põhiseadusega, siis tuleb eeldada, et e-hääletus on põhiseaduspärane. Peamiselt olevat tema meelest e-hääletus usaldusväärne, mille aga lükkavad sotsioloogilised uuringud ümber. Väitsite eilses intervjuus, et e-hääletus ei saa põhineda ainult usul või usaldamisel. Kas Teie meelest võib jätkuda nüüd juba 20 aastat kestnud ebaselgus e-hääletuse kui sellise Eesti Vabariigi põhiseadusele vastavuse küsimuses, mille jättis Riigikohus 2005. aastal hindamata ja mida pole ka hiljem ette võetud?

6. Päev pärast Teie konkureerivat arvamust EKRE valimiskaebuses saatsid kümmekond eri kogemusega e-hääletuse vaatlejat aastatest 2011-2023 õiguskantslerile ja valimiskomisjonile ühisavalduse, milles väljendatud viie üpris detailse ettepanekuga kaebeõiguse, tähtaegade, andmevoogude ligipääsu jpm kohta nõuavad nad e-hääletuse sisulise vaatlemise võimaldamist ja seda, et valimistulemused tehtaks kindlaks avalikult ja vaatlejate kontrolliva pilgu all ka elektroonilise hääletuse puhul. Avalduse juures on kirjas, et see edastati informatsiooniks ka Riigikohtule ja plaanitakse edastada kollektiivse märgukirjana ka Riigikogule, milleks kogutakse praegu Rahvaalgatusportaalis allkirju. Kas olete sellest ühisavaldusest teadlik ja kas teie hinnangul vajaks elektroonilise hääletamisega seoses lahendamist põhimõtteline vaadeldavuse küsimus põhiseaduslikus tähenduses?

7. Õiguskantsler Ülle Madise väidab, et e-hääletus on tema arvates usaldusväärne, kuid Teie väitsite eile, et valimiskomisjonil ja valimisteenistusel pole õnnestunud avalikkuse silmis piisavalt arusaadavalt kahtlusi e-hääletuse probleemide osas ümber lükata ja e-valimised ei saa põhineda vaid usul. Hiljuti EKRE poolt uuringufirmalt Norstat tellitud uuring kinnitab samuti, et pooled valijatest peavad e-hääletust usaldusväärseks ja pooled mitte, samasugust polariseerumist on kirjeldanud ka kõik varasemad uuringud. Millel peaks e-valimised Teie arvates põhinema, kui usust elektroonilise valimisviisi põhistamiseks ei piisa ja uudne hääletusviis alati kogub endale tugevaid vastaseid ja pooldajaid? On sellise hääletusviisi niimoodi populariseerimine nagu meil tehakse üldse vajalik ja demokraatlik?

8. Oma konkureerivas arvamuses osutate, et elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise olulisemad reeglid peaks olema “vähemalt üldjoontes arusaadavad ka sügavamaid eriteadmisi omamata”. Kas selline arusaadavuse nõue laieneb Teie hinnangul ka e-hääletuse läbiviimisele, selle protseduuride jälgimisele ja hääletustulemuste kindlakstegemisele, st elektroonilise hääletuse vaatlemisele üldises tähenduses, ja kui, siis kuidas peaks seda arusaadavuse nõuet põhiseaduslikus kontekstis käsitlema?

9. Väitsite oma konkureerivas arvamuses, et EKRE kaebusest lähtuvalt ei olnud alust põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks ning lisasite, et selleks polnud alust ka teiste valimiskaebuste puhul, mis puudutasid enamasti vaid konkreetset e-hääletuse aspekti, mis ei mõjuta valimistulemusi tervikuna. Siiski jõudis Riigikohtuni valimiskaebus, mille kohaselt olid kõik peale 300 tuhat e-häält kehtetud, sest seaduse ja Riigikohtu varasemate selgituste valguses oleks tulnud eemaldada valimiskomisjoni kehtestatud vormi vastu eksivad e-hääled ja nõuetekohaste digiallkirjadeta häälekonteinerid. Millegipärast seda aga ei tehtud ja loeti kokku kehtetud e-hääled, st kõik pea 300 tuhat e-häält olid tegelikult kehtetud sedelid. Kuna 12. mail e-hääled hävitati, siis ei saa enam lõplikku tõde kindlaks teha, aga etteheide jääb õõnestama Riigikogu ja valitsuse legitiimsust, kui on saadud ametisse kehtetute sedelite kokkulugemisega. Miks ei kasutanud Riigikohus võimalust selline mastaapse mõjuga kaebus ikkagi sisuliselt läbi vaadata?

10. Seesama kaebaja on ka oma isiklike valimisandmete abil näitlikustanud, kuidas tõendada digiallkirja tõsikindlusega, kelle poolt e-hääletanu oma hääle andis, ka oli selle protsessi tehniline selgitus eksperdiarvamusena osa EKRE valimiskaebusest. Valimisteenistuse juht on ütelnud, et selline asi on võimatu ja seda näitlikustanud digiaktivist ei räägi tõtt. Siiski paistab, et kui aktivistil on tõepoolest ligipääs neile andmetele, mille ta hankis ametlikest allikatest, siis saab ta 100% tõsikindlusega tõendada, kelle poolt ta hääletas. See pole ilmselt kooskõlas hääletamise salajasuse põhimõttega, mille vastuolule meie oma seaduste ja rahvusvaheliste standarditega on osutatud ka OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo valimiste eksperdirühma aruandes 2019. aasta Riigikogu valimiste järel. Kas see tähendab, et meil teadlikult 2023. aastal viidi läbi e-valimised, mis pole salajased ega ole kooskõlas põhiseadusega?

11. On osutatud, et Riigikohtu lahend 2005. aastast, kus vastatakse president Arnold Rüütli küsimustele on ekslik, sest seal väidetakse justkui saaks uuesti hääletamisega taastada e-hääle salajasuse riive eelse olukorra ehk tühistada hääle avalikuks saamise. Märt Põder võrdleb Eesti Päevalehe artiklis “E-hääletuse põhiseaduslikkus eksisteerib ainult kuulujuttudes” seda väitega, et pealtkuuldud telefonikõne salajasuse saab taastada uuesti helistamisega, mis on mõistagi võimatu. Kas võib olla, et Riigikohus oma tõlgenduses e-hääle salajasusest eksis – liiati jääb ebaselgeks, miks oli seda üldse vaja seal otsuses niimoodi ootamatult käsitleda, kui president Arnold Rüütli kaebus puudutas hoopis valimiste ühetaolisust. Kas ei peaks seda Riigikohtu otsust võimalike vigade osas üle vaatama, eriti kuna see on tehtud juba nii ammu, st peaaegu 20 aastat tagasi?

12. Õiguskantsler oma ettekandes ülemöödunud esmaspäeval väitis, et Riigikohus pole e-hääletuse kaebusi lahendades kordagi asunud seisukohale, et 2005. aasta otsus tuleks ümber vaadata või sellega seoses põhiseaduslikkuse järelevalve avada. Ometi on 2013. aastaks ja 2017. aastaks e-hääletuse tehnilisi protokolle oluliselt muudetud nii lähtuvalt valimiskaebustest kui rahvusvaheliste vaatlejate ja kohalike ekspertide kriitikast. Ka oli algselt e-hääletuse korraldus märksa täpsemalt määratletud seadustes, kust see pagendati järk-järgult neisse ebaselgetesse valimiskomisjoni- ja teenistuse dokumentidesse, mis praegu probleemide allikaks on ja mida nüüd tagasi seadustesse tahetakse tõsta. Võib väita, et nende täienduste tegemine niimoodi ilma igakülgse õigusliku järelevalveta uudse hääletusviisi üle ongi olnud probleemide allikaks. Kas õiguskantsler Ülle Madise osutus on Teie arvates asjakohane ja miks Teie arvates pole Riigikohus hoolimata põhimõttelistest täiendustest e-hääletusele kunagi kasutanud võimalust põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks ja algsete hinnangute ülevaatamiseks?

13. Mida üldse tähendaks e-hääletuse kooskõla või vastuolu põhiseadusega ja kuidas seda praktikas tuvastataks? Kas e-hääletust tõepoolest tuleb pidada põhiseaduspäraseks seni, kuni pole keegi jõudnud selle ümberlükkamiseni või on ka sellega seotud mingitlaadi tõestamise koorem, millest lähtuvalt oleks vaja niivõrd olulise asja nagu valimised puhul ikkagi tagada põhiseaduspära eelnevalt mingitlaadi hoolsuspõhimõtte raames ja mitte nii, et avastame 20 aastat pärast e-valimiste sisseviimist, et tegelikult need polnudki põhiseaduspärased ja demokraatia kogu sellel ajal polnudki tegelikult demokraatlik. Või on tõesti nii nagu ütleb õiguskantsler, et “elektrooniline hääletus kui selline kaasajal on põhiseaduspärane”? Missugune analüüs võiks viia selle kindlakstegemiseni, mille kohta 2005. aastal Riigikohus ütles: “Vabariigi President ei vaidlusta ja kolleegium käesolevas asjas ei käsitle elektroonilise hääletamise üldist kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega.”

Päisepildi litsents on CC BY-NC Midjourney ja Märt Põder või sõltuvalt tõlgendusest, sj eeldatavasti doktorikraadi olemasolul intellektuaalomandi õiguses selle blogi vaikimisi litsents elik mõni muu väheste piirangutega vabakasutuslitsents. Sama litsentsiga on ka kõik ülejäänud e-hääletuse seeriat illustreerivad inglipildid.