Kas eurovalimised tulevad e-hääletuseta?

Paari nädala eest 17. aprillil suruti Riigikogus teiselt lugemiselt läbi e-hääletuse eelnõu nr 344, mille eesmärgiks olevat “muuta elektoonilise hääletamise regulatsioon selgemaks ning kõrvaldada praktika käigus tekkinud”, sj iseäranis “viimastel valimistel ilmnenud olulisemad kitsaskohad”. See suruti läbi järjekordse innovatiivse kodu- ja töökorra tõlgendusega opositsiooni tasalülitamiseks, millega on EKRE saadikud juba pöördunud Riigikohtusse ning nüüd pärast 7. mai lõpphääletust kuuldavasti ka Vabariigi Presidendi poole.

Sellised muudatused vahetult enne valimisi eiravad valimisseaduste uuendamise rahvusvaheliselt soovitatud praktikaid, kuid algselt Riigikohtu ettekirjutuste täitmiseks algatatud eelnõu menetlusse keelduti kaasamast ka huvirühmi nagu valimisvaatlejad. Mõistagi eirab selline menetlus ka kohalikke seaduseelnõude väljatöötamise ja kaasamise häid praktikaid.

Eelnõu puudustelt tähelepanu kõrvale juhtimiseks nihutati selle fookus MKM ettepanekul hoopis mobiilihääletusele, mida esitletakse kui digiriigi järjekordset trofeed, aga ei suudeta siiski otsustada, kas see ei muuda e-hääletuse juures sisuliselt mitte midagi või on see “järgmine suur innovatsioon, millega oleme innustajaks nii paljudele maailma riikidele kui ka Eesti enda inimestele ja ettevõtetele”.

Nägemuses ilmnenud kitsaskohad

Kuskil taustal väidetavalt kõrvaldatavate kitsaskohtade osas puudub aga mistahes selgus – eelnõu seletuskirja eri redaktsioonid on omavahel vastuolus ega ava, mis need kitsaskohad on või kuidas need kindlaks tehti. Pigem tundub kogu eelnõu juhuslik assortii koalitsioonipoliitikute soovmõtetest ja ministeeriumides ringlenud kuulujuttudest selle kohta, mida eri osapooled e-hääletusele ette heitvat.

Kuigi 2019. aastal koostas MKMi e-hääletuse töörühm poole aasta pikkuse töö järel loetelu 25 “murekohast” koos võimalike lahendustega, vaikib eelnõu seletuskiri sellest e-hääletuse ajaloo laiapõhjalisimast raportist. Samamoodi vaikitakse ka rahvusvaheliste OSCE valimisekspertide ja kohalike vaatlejate raportitest, mis tõid ka möödunud valimistel välja olulisi puudusi e-hääletuse põhimõtete järgmises ning tegid ettepanekuid. Seejuures oli MKM töörühm kutsutud kokku just nimelt selleks, et vastavalt Riigikohtu 2019. aasta nõudmisele sätestada e-hääletuse tulemuste kindlakstegemise reeglid seaduse tasemel – nõudmine, mida oli kõrge kohus sunnitud 2023. aastal kordama.

Kuni Riigikohus ajaga ainult rohkem sassi läinud demokraatia baasküsimuste segapundart menetleb, seni ei tea me aga isegi seda, missugusest seadusest lähtuvalt juba käimas olevad Euroopa Parlamendi valimised üldse peaks toimuma. Isegi kui Vabariigi President seaduse nüüd pärast 7. mail toimunud lõpphääletusel vastuvõtmist välja kuulutaks, oleks see vastuolus rahvusvaheliste standarditega, mille kohaselt valimisseadusi aasta jooksul enne valimisi ei muudeta. Tegelikult on see vastuolus ka standardite teise põhimõttega, et valimisseaduste muudatused tuleb võtta vastu laiapõhjalise konsensusega.

Mõlemat demokraatliku valimiskorralduse põhimõtet on osutanud eelnõu menetluse eri etappides ka VVK esimees Oliver Kask, mistõttu ei saa need olla valitsuskoalitsiooni jaoks uudiseks.

Mobiilihääletuse lavastatud ristiretk

Ilmselgelt on mobiilihääletus Riigikogust jõuga läbi pressitud eelnõu kõige väiksem probleem – aga ühtlasi ka eelnõu kõige väiksem innovatsioon. Eelnõu seletuskirigi kinnitab, et seoses mobiilihääletusega elektroonsete hääletusviiside korraldusse sisulisi muudatusi ei tehta, vaid see olevat “jätkuvalt tehnoloogianeutraalne”, st ei anna ette hääletamiseks kasutatavate seadmete tüüpe ega marke.

Kui asjad oleks korras elektroonse hääletusviisi endaga, ei väärikski mobiiliseadmetel hääletamine ilmselt suuremat tähelepanu – nutitelefon on taskuarvuti ega erine oma tööpõhimõtte poolest olemuslikult süle- või lauaarvutitest.

Ometi on seoses eelnõuga tärganud valimiste korraldajas mure sõltumatust kontrollist valijarakenduse levitamise üle, mille peaks nutifonide puhul usaldama tehnohiidude nagu Google või Apple äpipoodidele. Kuigi VVK esimees Oliver Kask oma 21.09.2023 ERRi kommentaaris väitis end muretsevat, et vaatlejad ei saaks sel juhul piisavalt veenduda valijarakenduse koodi õigsuses, saavad vaatlejad praegugi selles veenduda täpselt sama vähe – muudatusega tagandataks aga Kask ise vaatleja staatusse.

Sõltumatu kontrolli puudumine

RVT e-hääletuse juht Tarvi Martens kinnitas 2017. aastal ühemõtteliselt, et tolle aasta kohalikest valimistest alates tagatakse lõpuks e-hääletuse algusest peale nõutud sõltumatu kontroll valimiste korraldaja üle:

“Tavaline matemaatikaalase ettevalmistuseta valija seda muidugi eriti ei märka, kuid läbiv kontrollitavus annab võimaluse veenduda süsteemi läbipaistvuses ja töökindluses igaühele, kui nad peaks seda soovima.” (lk 174)

Oleks võinud eeldada, et kui lubatud krüptograafiliste kontrolli protseduuride vales järjekorras rakendamise tõttu nõudis Riigikohus 2019. aastal e-hääletuse reeglite korrektset määratlemist õigusaktides, sunnib see probleemiga tegelema. Ometi mattis nende lahendamiseks suuniseid andnud MKM töörühma vastava raporti sahtlisse Kaja Kallase esimene valitsus KPMG 11.05.2022 täiendava auditiga, mis eksitavalt kuulutas enamiku probleeme lahendatuks või lahendamisel olevaks.

Seetõttu ei saa pidada tõeseks peaminister Kaja Kallase selgitust 6.04.2023 pressikonverentsil Riigikohtu poolt nüüd 2023. aasta kevadel korratud ja täpsustatud nõudmise kohta, et see olevat läinud tal varem “radari alt läbi”. Samamoodi ei saa nõustuda, et katkiste moraalikompasside jm navigatsioonivahendite poolest kuulus peaminister oleks “seekord kuulanud väga tähelepanelikult” või saanud aru, kui tõsisesse demokraatiadefiitsiti on e-hääletus valitsuse tegevusetuse tõttu jõudnud.

Ebapädevus või manipulatsioon?

Valimiste korraldaja on kontrolli tagamise lubaduse täitmisel kõigi sõltumatute osapoolte hinnangul ühemõtteliselt läbi kukkunud ega taha seda tunnistada ja võtta vastutust. Selle asemel püütakse koos valitsusega sellelt vahendeid valimata tähalepanu kõrvale juhtida.

Raske on ütelda, kas on hullem, kui tegu on valitsuse ja seotud asutuste ebapädevuse või sihipärase tegevusega tehnilise ja õigusliku määramatuse säilitamiseks, et tagada valimispettuste läbiviimiseks vajalik sogane vesi. Eelnõud 17. aprillil Riigikogu ees tutvustanud Hendrik Terrase korduvalt ja eksitavalt rõhutatud kõigile kättesaadavad “matemaatilised kontrollid” puuduvad e-hääletusel igatahes tänini.

See on selge OSCE demokraatlike institutsionide büroo ODIHR valimisekspertide raportitest, mille 2023. aastal alla joonitud järeldus on, et “kontrollitavuse mehhanismide parandamiseks peaksid valimiste korraldajad kõrvaldama puudused individuaalses kontrollitavuses ja tagama, et kõik e-hääletamise tulemuste kindlaksmääramise kriitilise tähtsusega etapid oleksid auditeeritavad”. Sama kinnitavad aga ka riikide nagu Norra ja Ukraina raportid, millest viimane ütleb selgelt:

“Valijal puuduvad vahetud võimalused veendumaks, et antud hääl ka kokku loeti. Seega on nii individuaalse kui universaalse kontrollitavuse nõuded täidetud vaid osaliselt.” (lk 11-12)

RVT juht Arne Koitmäe käis viimati e-hääletuse kontrollimehhanismide olemasolu osas Riigikogu eksitamas 15.04 korruptsioonivastase erikomisjoni istungil.

Lisaks selgus möödunud valimistel, et 2017. aastal sisseviidud “uue e-hääletuse” krüptograafias oli viga, mis võimaldas petta häälekontrolli neljadel valimistel kuni 2023. aastani, mil viga märkamatult parandati. Veale tähelepanu juhtinud teadlaste sõnul täidab Eesti e-hääletuse arendusstandard ainult ühe üheksast nende väljatoodud kriteeriumist, mistõttu peavad nad tõenäoliseks, et samasuguseid vigu on süsteemis veel.

Kui valimisteenistus valetab

Ei tasu end lasta eksitada – RVT praeguse juhi Arne Koitmäe 28.04 kinnitused Postimehes, et lähtutakse “parimast arenduspraktikast” ja et “mitte ükski raport ei ole seadnud e-hääletamise turvalisust kahtluse alla” on ühemõtteliselt valed ülal osutatud OSCE demokraatiaekspertide raportite, valdkonna teadlaste raportite kui ka eri riikide käesoleva kümnendi raportite kontekstis.

Samamoodi on vale VVK esimehe Oliver Kase 8.03 Postimehes esitatud väide, et süsteemi sisse ehitatud kontrollimehhanismid “tagavad, et sisend (antud hääled) ja väljund (tulemus) on omavahel kooskõlas ning hääli ei ole lisatud ega eemaldatud”, sest olemasolevad kontrollimehanismid ei kata ka OSCE ekspertide sõnul valimistulemuse kindlakstegemise “kriitilise tähtsusega etappe”, st katavad ainult valitud lõike sellest ega võimalda seetõttu isegi valimiste korraldajal veenduda, et siseründaja tulemusi ei võltsi.

Ent veelgi vähem tagavad need sõltumatut kontrolli valimiste korraldaja tegevuse üle, sest valimisvaatlejatega ei jagata isegi olemasolevaid osalisi tõendeid, vaid nähakse eraldi vaeva valimisvaatlejate tõrjumisega nii e-hääletuse praktiliselt vaatlemiselt kui välistamisega seadusloomest ka konkreetse e-hääletuse eelnõu puhul.

Välisvaatlejate soovituste salgamine

Seejuures on tähelepanuväärne, et OSCE demokraatiaeksperdid käisid nüüd äsja 2024. aasta veebruari lõpus veel täiendavalt kohtumas meie valimiste korraldajatega, et oma raportite järeldusi ja soovitusi täiendavalt selgitada. Kuigi nende kohtumiste aegade ja osalejate kohta on RVT andnud eksitavat infot, vaikides algselt maha VVK esimehe Oliver Kase kohtumise välisvaatlejatega, siis ainus sisuliselt tähelepanuväärne fakt Hendrik Terrase 17.04 Riigikogu ees antud vastustest puudutab seda, et RVT on teabenõuete vastuses 4.03 ja 16.04 lisaks vaikinud maha ka põhiseaduskomisjoni esimehe osaluse neil kohtumistel.

Siiski eksitas Hendrik Terras Riigikogu ka nende kohtumiste sisu osas, kinnitades “valimised on kontrollitavad, need on vaadeldavad ja ka ODIHRi missioon on seda öelnud, et nad, koos valimisteenistusega minu juuresolekul see arutelu käis ja seal öeldi, et see asi on kõik korrektne”. Kuigi RVT ja VVK ametlikud koosolekud peaks olema seaduste kohaselt avalikud, on keeldunud mõlemad kohtumiste sisu kommenteerimast, aga VVK 6.03 koosoleku napist protokollist selgub, et OSCE/ODIHR vaatlusmissiooni valimiseksperdid tundsid kohtumisel huvi, et “küsitaks neilt ühist arvamust Veneetsia komisjoniga meie valimisseadusele”.

Välisvaatlejate soovitatud pöördumise Veneetsia komisjonile “arvamuse saamiseks Eestis kasutatava elektroonilise valimissüsteemi kohta” on omalt poolt koostanud ja nüüd 2.05 ka eelnõuna Riigikogule vastuvõtmiseks esitanud 2019. aastal MKM juurde e-hääletuse probleemide lahendamise töörühma algatamise initsiaatoriks olnud EKRE ja e-hääletust aastatel 2011-2017 jõuliselt vastustanud Keskerakonna saadikud.

Tagasi ruudule null

Oleme e-hääletusega jõudnud ringiga tagasi 2005. aastasse, mil samad erakonnad üpris sarnaste argumentidega keeldusid võtmast vastu e-hääletamist KOV valimistel lubavat seaduseelnõud nr 607 ja see toonase Vabariigi Presidendi ja praeguse EKRE auesimehe Arnold Rüütli taotluse järel kuulutada vastuvõetud seadus põhiseadusele mitte vastavaks ikkagi nui neljaks läbi suruti.

Kui toona võis meil ehk olla lootus, et oleme e-hääletusega omast ajast ees ja muu maailm lihtsalt ei mõista meie e-riigi erilisust, siis praeguseks on eranditult kõik sõltumatud ja rahvusvahelised eksperdid meile ütelnud, et meie e-hääletusel on tõsine demokraatiapuue. Puue väljendub selles, et võimuerakonnad tahavad miskipärast viia valimisi läbi konkureerivate erakondade ja sõltumatute valimisvaatlejate sisulise kontrollita valimiste korraldaja sammude üle – see on midagi, mille läbisurumiseks ühiskonnas on tavaliselt vaja totalitaristlikku riigikorraldust. Kas oleme tõesti üks sellistest riikidest?

Pole vaja mõistatada, mida ütleks Veneetsia komisjon vastuseks pöördumisele, sest nende parimate praktikate juhistes on toodud selgelt välja, et valimisõiguse sisulised muudatused tuleks vastu võtta “laiapõhjalise konsensuse alusel ja pärast ulatuslikku avalikku arutelu kõigi asjassepuutuvate huvirühmadega”. Seda konsensust e-hääletuse osas polnud meil Riigikogus 2005. aastal, kui e-hääletus suruti läbi 58:36 häälteenamusega ega ole seda ka praegu, kus valitsuskoalitsioon tahab e-hääletuse seadusemuudatusi kehtestada mitte ainult opositsiooni vastuhäältest hoolimata, vaid opositsiooni igati õigustatud vastuseisu järjekordsete lisadega täiendatud võimuteerulli abil tasalülitades.

Artikkel ilmus 6. mail 2024 Eesti Päevalehes pealkirja all “Kui toona oli lootus, et oleme e-hääletusega omast ajast ees, siis nüüdseks on meie e-hääletusel tõsine demokraatiapuue” ja telliti vastusena Hendrik Johannes Terrase artiklile “M-hääletuse kartja peaks oma pangaäpid koheselt telefonist kustutama”, kust siiski midagi eriti märkimisväärset välja tuua polnud. Päisepilt on genereeritud sõbralike pildikeelemudelite abil ja kuulub möödundkevadisse “efemeersete inglite” sarja.