Kuidas rahvapartei vastu tahtmist sõnumisaladuse päästis

Europarlament lükkas kuu aja jooksul kaks korda tagasi sõnumirakenduste teenusepakkuja poolse sisukontrolli ehk Chat Control‘i pikendamise laiendatud kujul ja kuigi rahvapartei fraktsioon tegi omalt poolt kõik selle läbi surumiseks, olid nad lõpuks ise sunnitud sellele vastu hääletama. Algselt saavutatud kohtulik kaitse sõnumisaladusele läks küll parlamentaarses võitluses kaduma, kuid gambiidi tulemuse peavad tehnoloogiahiiud nagu Google ja Microsoft juba alates 4. aprillist vähemalt esialgu lõpetama liikmesriikide kodanike sõnumite ebaproportsionaalselt laiaulatusliku läbivaatuse.

Pole sugugi tavapärane, et Euroopa Parlament asub üle hääletama juba heaks kiidetud eelnõud, sest sellega pole rahul liikmesriikide ministrite nõukogu, konkreetsel juhul siseministrid, sj meie oma Igor Taro. Täpselt nii aga läks, kui parlamendi lisatud põhiõiguste garantiidega versioon Euroopa Komisjoni poolt välja käidud Chat Control‘ist rahvapartei fraktsiooni (EPP) eestvedamisel uuesti möödunud nädala täiskogu päevakorda pandi.

Regulatsiooni tühistamine kordushääletusega

Kuigi rahvapartei esindaja Lena Düpont heitis 25. märtsi täiskogul parlamendile ette seadusloome protsessist etteruttamist (~15:24), sest paralleelselt on menetluses ka sama regulatsiooni uutel alustel versioon ehk CSAR või Chat Control 2.0, siiski oli parlament 11. märtsil eelnõu suure enamusega kinnitanud, sj olid lõppversiooni poolt ülekaalukalt hääletanud ka Düponti enda fraktsiooni liikmed, nedne hulgas meie eurosaadikud Jüri Ratas ja Riho Terras.

Rahvapartei esindajale oponeeris roheliste fraktsiooni (Greens/EFA) piraadiparteilasest liige Marketa Gregorova, kes pidas ministrite nõukogu survele allumist hoobiks parlamendi tõsiseltvõetavusele ja iseseisvusele. Kuigi juba vastuvõetud eelnõu kordushääletust päevakorrast ei eemaldatud, lükkas parlament ka uuel katsel kriitikute sõnul lausjälgimisele teed avanud Chat Control‘i laiendamise tagasi ning nõustus seda pikendama kujul, mis oleks sisuliselt välistanud sõnumivahetuse lausjälgimise.

Põhiõiguste garantiide tagamise vaatest olulisim muudatus läks seejuures läbi napi ühehäälelise ülekaaluga suhtarvuga 307:306. Selle tulemusena oleks pidanud vestlusrakenduste pakkujad loobuma suure valepositiivsete protsendiga heuristilistest vahenditest selleks, et otsida Euroopa Liidu riikide kodanike sõnumivahetusest laste seksuaalset väärkohtlemist kujutavat materjali. Kuigi 26. märtsi kordushääletusel ei läinud enam läbi muudatus, millega oleks lubatud sõnumite skännimist üksnes pädeva õigusasutuse loal, oli see koos läbi läinud krüpteeritud side välistusega siiski piisav, et praktikas sõnumisaladus ikkagi tagada.

Saadikud koonduvad leeridesse

See ei sobinud aga rahvaparteile, kelle eesmärk oli Chat Control‘i senisel kujul pikendada ja nad hääletasid muudatustega versiooni kinnitamise vastu. Selle tulemusel jäi alles ainult praegune ja 4. aprillist kehtivuse kaotav regulatsioon. Kuigi Düpont kinnitas oma kõnes, et nad on kordushääletuse algatanud, et vältida regulatsiooni pikendamata jätmisel tekkivat “suurt õiguslikku lõhet laste kaitsmisel Internetis”, tekitasid nad põhiõiguste garantiiga versiooni vastu hääletamisega ise veelgi suurema lõhe, sest sellega kadus mistahes regulatsioon, mille alusel võinuks teenusepakkujad lasteahistajaid jahtida.

Kui 11. märtsil hääletasid meie eurosaadikud vaatamata teadusasutuste, kodanikeühenduste laiale teavituskampaaniatele veel küllalt koordineerimatult ja ilmselt südametunnistuse järgi, siis 26. märtsi kordushääletuseks olid moodustunud selged plokid, kus sotsiaaldemokraadid (S&D) ja liberaalid (Renew) hääletasid ühiselt nii lausjälgimise vastu kui sõnumisaladuse kohtuliku kaitse poolt. Kuigi viimane kordushääletusel enam läbi ei läinud, siiski olid selle taha koondunud nii põhiõiguste komisjoni liige Marina Kaljurand, varemgi sõnumisaladuse suhtes tähelepanelikkust üles näidanud Urmas Paet ja Jana Toom kui ka algselt 11. märtsi täiskogul lausjälgimise pikendamise poolt hääletanud Sven Mikser.

Meie saadikutest hääletas 11. märtsil ainsana sõnumisaladuse kohtuliku kaitse poolt konservatiivreformistide (ECR) ridadesse kuuluv Jaak Madison, aga 26. märtsi kordushääletuseks oli ta juba ümber mõtelnud ning osales koos Jüri Ratase ja Riho Terrasega rahvapartei afääris, mille läbiminemisel oleks Euroopa Komisjon saanud juba viis aastat jõus olnud ajutise Chat Control 1.0 järjekordse pikendamise varjus juurutada täiendavaid lausjälgimise mehhanisme. Kõiki meie eurosaadikuid saab siiski tunnustada selle eest, et lõpphääletusel oldi ühtse rindena Chat Control‘i mistahes kujul pikendamise vastu ja see lükati selle tulemusel tagasi selge ülekaaluga 311:228.

Põhiseaduslik õigus sõnumisaladusele

Isegi kui selle tulemusel saavad eraelu puutumatuse eestkõnelejad õigusega ütelda, et Euroopa Parlament ei toetanud Chat Control‘i, siiski oli rahvapartei fraktsiooni jaoks tagasilükkamise põhjuseks ilmselt soov tagada võimalikult vabad käed paraleelselt Euroopa Parlamendi, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu kolmepoolsetel läbirääkimisetel oleva Chat Control 2.0 raames jälgimismehhanimide läbisurumiseks. Kui versiooni 1.0 oleks pikendatud vürtsitatuna tugevate põhiõiguste garantiidega, siis oleks tekkinud õigustatud ootus, et need garantiid sisalduvad ka uues regulatsioonis.

Küsimus sellest, kas sõnumisaladuse murdmiseks peab olema kohtu või muu pädeva õigusasutuse luba, jääb koos ülejäänud põhõiguste garantiidega vaidlusobjektiks Chat Control 2.0 kolmepoolsetel läbirääkimistel, mis võiks eeldatavasti jõuda lõpule suvekuudel. Seega võib parlamentaarse põneviku järgmist hooaega oodata juba juulikuus, aga oletatavasti juhatavad seda juba varem sisse tavapäraseks saanud dokumendilekked suletud uste taga toimuvatelt läbirääkimistelt.

Europarlament näitas aga 11. märtsi täiskogul, et sõnumisaladuse kaitse on demokraatlik baasväärtus, mille eest ollakse valmis seisma ka ideoloogiliste jõujoonte üleselt. Kuigi tol hetkel polnud kõik saadikud ilmselt veel Chat Control‘i nüanssidega kursis, siiski oleks võinud eeldada, et Eesti Vabariigi põhiseaduse §43 rõhutus, et sõnumisaladusse “erandeid võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks” leiab tunnustamist ka konservatiivide poolt.

Kui peaks aga olema nii, et konservatiivse tiiva poliitikud ei suuda Euroopa Parlamendi koridorides hästi orienteeruda ja alluvad siseministrite või rahvusvaheliste lobistide survele, siis äkki lööks pildi selgemaks, kui nad heidaks pilgu Eestis toimuvale: kas koduvabariigis ülemääraselt privaatsfääri tungivate jälgimisvõtete ohvriks langenud Parvel Pruunsild on valmis toetama Jüri Ratase ja Riho Terrase valimiskampaaniaid, kui nad seisavad Brüsselis täiendavate jälgimismehhanismide juurutamise eest?

Postituse näol on põhimõtteliselt tegu 27. märtsil avaldatud sotsiaalmeedia tänusõnadega, mille vormistasin samal päeval ka Postimehe poliitikakommentaariks. Kuna avaldatud artiklis jäi mõnevõrra segaseks, et mis täpselt 11. märtsi hääletuse, 26. märtsi kordushääletuse ja selle tagasilükkamise tulemusena kehtima jäi ja mis olid selles parlamentaarses põnevikus osapoolte motiivid, siis püüan blogipostituses seda veidi arusaadavamalt seletada, laskumata siiski muudatusettepanekute redaktsioonilistesse detailidesse. Päisepildil kaader Euroopa Parlamendi 25.03.2026 täiskogu videost.