Valimiskomisjoni õigustühised koosolekud
Valimiskomisjoni salakoosoleku tunnistamine õigusvastaseks on samm paremuse poole, kuid Riigikohtul on veel pikk tee valimiskaebuste sisulise ja õiglase menetluseni -- eriti kui need puudutavad e‑hääletust.
Valimiskomisjon on püüdnud tõrjuda vaatlejaid valimiste korraldamise protseduuride juurest juba kevadest ja täna tunnistas Riigikohus kaasuse 5-25-27 raames lõpuks ka ühe VVK koosoleku õigusvastaseks. See seaduse järgi “avalik” koosolek oli sisuliselt korraldatud salakoosolekuna, millel polnud võimalik osaleda ei avalikkusel ega kaebajatel, kel on õigus olla oma kaebuste arutamise juures ja tavapäraselt neid ka tutvustada.
Ometi oli see vaid üks paljudest sarnastest.
Juba samas kaasuseski jättis Riigikohus tähelepanuta, et VVK otsesõnu valetas vaatlejatele ja avalikkusele ka 2.09 koosoleku kohta, et see toimub füüsiliselt. Kutsutud osalejad said veebilingi koosolekule juba loetud tunnid pärast koosoleku väljakuulutamist, aga keelduti rahuldamast minu kui MTÜ Ausad Valimised esindaja taotlust veebi teel osalemiseks, kuigi töökorra punkt 7.4 selle võimaluse otsesõnu ette näeb. Selline valetamine valimiskomisjoni poolt pole mõistagi kuidagi aktsepteeritav.
Juulis visati hulk registreeritud osalejaid veebikoosolekult välja, kuna nood ei allunud VVK esimehe ootamatule üleskutsele lülitada sisse veebikaamerad. Märtsis visati mind välja veebikoosolekult, et käigu pealt salastada ja arutada e‑hääletuse riskikäsitlusplaani, mis lekkis siiski pärast kohtumenetluse käigus. Salaplaani kohta esitas aga Riigkohtu liige Vahur-Peeter Liin kaasuses 5-25-3 eriarvamuse, et seda poleks pidanud üldse salastama.
Riigikohtu ja ametiasutuste seisukohad vaatlejate tõrjumise küsimuses on olnud vastakad ja hoolimata valimiste lähenemisest on lahendamata kaasus 5-25-7, milles arutatakse kolme vaatleja politseiga eemaldamist VVK juunikuu koosolekult. See kaasus anti möödunud reedel asjaga mitu kuud tegelenud viieliikmelise kooseisu “põhimõttelist laadi erimeelsuste” tõttu arutada Riigikohtu üldkogule – ebaharilik õiguslik sündmus, mida kõrges kohtus ei tule ette sugugi mitte igal aastal!
Kui üldkogu lahendusele ei jõua, siis võivad valimised toimuda olukorras, kus pole teada, kes ja ülepea mis alusel võib või ei või avalikkuse esindajaid ja vaatlejaid valimistoimingute juurest eemaldada – ilmselt oleks selline olukord ohuks valimiste toimumisele.
Arvatavasti selgub aga õige pea, mis saab õhtustühiseks kuulutatud augustilõpu salakoosolekul tehtud otsustest. Kuna koosolek oli õigustühine, peab VVK ilmselt nüüd ikkagi neid küsimusi päris koosolekul otsustama hakkama. Kuna salakoosolekul tehtud otsuste kohta esitasime mina ja emeriitkuningriiklane Kalle Kulbok juba kumbki oma kaebused, siis võib juhtuda, et Riigikohus saadab need otsustamiseks tagasi VVK-le – eks seegi on viis oma töökoormat vähendada.
Vaatlejate seisukohalt on Riigikohus siiski jätnud oma töö juba aastaid tegemata, sest meil on selgusetus mitte ühes või kahes, vaid terves plejaadis valimisõiguse põhimõttelistes küsimustes. Et mõned neist on vaatlejate ärapahandamise tagajärjel saanud just nüüd selliste valimiskaebuste kuju, mida Riigikohtul pole lihtne niisama tagasi lükata, see ei tähenda, et probleem oleks uus või ootamatu.
Ilmselt on Riigikohtu süstemaatiline tööluus valimiskaebuste arutamisel kaasnenud just netihääletuse eksperimendi algatamisega 2002. aastal ja vajadusega selle tarvis valimisõiguse põhimõtteid painutada.
Kui see aga hakkab nakkusena levima demokraatlike valimiste korraldusele üldse, õõnestades ka sedelvalimisi ja andes valimiskomisjonile motivatsiooni salakoosolekuteks ja muudeks veidrusteks – aga miks mitte ka üldse salaja läbiviidavateks valimisprotseduurideks? –, siis vajab olukord demokraatliku avalikkuse viivitamatut ja resoluutset sekkumist!
See on arhiveeritud blogiversioon 11. septembril 2025 avaldatud sotsmeedia ülevaatepostitusest.