April 8, 2013

Autoriõiguste nõiajaht Nukuteatris

Kas olete näinud sotsiaalmeedias meeme, mis kujutavad laisklevat Sipsikut, kes tahab meilt teada, et mida me vahime ja kas me autorile juba pappi oleme köhinud? Või naksitralle bordelli ees iharates poosides, hinnasildid külge riputatud? Või üle keha tätoveeringutega kaetud punkbuda välimusega Puhhi, kes palub lõbustatult autori käest vabandust? Kuigi rahvasuus kipuvad asjad sageli üle võimenduma, kehtib siiski ka vastassuunaline tõdemus: "Kus suitsu seal tuld."

Antud juhul on olnud tule all — või nagu mulle tundub: lausa tuleriidal — Nukuteater, mis olevat pidevalt hädas autoriõigustega. “Puhhi” lavastuses olevat kasutatud liialt palju originaalsüžeed, siis jällegi kuritarvitatud “Shreki” lavastuses naksitralle ja Sipsikut. Seejuures hämmastab mind avalikkuse suutmatus hinnata adekvaatselt nende “rikkumiste” sisu. Kuigi kõnealused rikkumised on kõik sisuliselt kuulujutu tasemel, räägib isegi rahvusringhäälingu uudistesaade neist, nagu oleks tegu reaalse ja tõendatud kuritööga.

Miks ma võrdlen seda olukorda nõiajahiga? Sest juriidilisest hookuspookusest väheteadlikule kõrvaltvaatajatele need süüdistused tegelikult umbes sama arusaadavad nagu kunagised süüdistused nõidumises või mustade jõududega suhtlemises. Ent kui midagi piisavalt korrutada, siis see muutubki lõpuks usutavaks. On raske uskuda, et kultuuriministeeriumi eksperdid ei teaks, et autoriõiguse seaduse järgi on lubatud “teose kasutamine karikatuuris, paroodias ja pastišis”, küll aga on kõnekas fakt, et sellest hoolimata lasti Nukuteatri nõiajahil jätkuda.

Mis seal “Shrekis” autorile nii hirmsat tehti siis? Lavatükis üritab üks kuri kuningas vangistada kõiki muinasjututegelasi. Leping “Shreki” õiguste valdajaga nägi ette, et need tegelased võiks pärineda kohalikest lastelugudest. Niisiis on pika loo ühes episoodis teiste kirjanduslike karakterite kõrval laval ka naksitrallid, Klaabu ja Sipsik. Midagi jubedat nendega ei juhtu ja kõik nad pääsevad õnnelikult.

Autoril pole tõlgendusmonopoli

Tegelikult pole sellises kontekstis autoril üldse sõnaõigust, kas tema tegelasi tohib kasutada. See on puhtalt loomingulise vabaduse küsimus. Seaduses märgitud “pastišš” on traditsiooniline kunstilise väljenduse viis, kus kasutatakse varasematest teostest pärit motiive, tegelasi, stiili jne. Autorile võivad tema tegelased küll armsad olla, aga ma ei saa kuidagi tunnustada autori soovi haarata enda kätte oma teoste kunstilise tõlgendamise monopoli. See hävitaks kunstikiriitika mõtte, aga lisaks sellele on juba eelmise sajandi kunstiteoorias tüütuseni läbinämmutatud teema, et teose avaldamisega kaotab autor tegelikult oma võimu loodu üle. Sellega tuleb lihtsalt leppida.

Autoril oleks reaalne võimalus pastiši keelamiseks, kui ta registreeriks oma tegelased kaubamärgina. Päring patendiametis ütleb meile, et Sipsik on tõesti kaubamärk. Keegi müüb selle kaubamärgi all lastekaupu, keegi teine aga tegeleb õlle ning muude karastusjookide jae- ja hulgimüügiga… Kas tõesti on selle lubamine kuidagi mõistlikum kui karakterite episoodiline ülesastumine lastelavastuses?

Kasutan siin võimalust, et avaldada tunnustust Klaabu autorile, kes kinnitab, et tema vaimusünnitise ülesastumine nii suures lavastuses teeb talle ainult rõõmu.

Selguse mõttes teeks ma siin aga veel ühe lihtsa eristuse. Kui autori loodud kirjanduslikud karakterid poleks kasutusel mitte kirjanduslikus elik fiktsioonilises kontekstis, st lavatükis, koomiksis või arvutimängus, vaid keegi otsustaks hakata tootma plüüšist Sipsikuid ja neid kaubanduskeskuses müüma, siis oleks minu arvates autoril moraalne õigus oma tegelase kasutamise suhtes kaasa rääkida. Kas see õigus peaks olema ka juriidiline, see on juba eraldi küsimus, mille üle ma praegu spekuleerima ei hakkaks.

Ent samamoodi on minu arvates aga praegu moraalne õigus Nukuteatril. Kõigil peab olema vabadus kasutada kunstiliseks väljenduseks ühises kultuuriruumis leiduvaid väljendusvahendeid. Mida muud need fiktsionaalsed karakterid on, kui kunstilise väljenduse vahendid? Moraalne õigus näib neil olevat aga ka selles mõttes, et nad palusid autorilt oma loomevabaduse teostamiseks luba, kuigi nad rangelt võttes seda tegema ei pidanud.

Uued tuuled autoriõiguse seadustes

Selle taustal on kindlasti kõnekas fakt, et praegu justiitsministeeriumi eestvedamisel toimuvas autoriõiguse seaduse värskendamise protsessis on üks suuri kõne all olevaid küsimusi just autorite poolt loodud teoste vaba kasutamise viiside piiritlemine. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ajakirja “Juridica” mullu ilmunud intellektuaalomandi erinumber sisaldab sel kitsal teemal koguni kahte artiklit.

Ühes neist artiklitest kirjutab kultuuriministeeriumi meediaosakonna levitalituse toonane juhataja Kärt Nemvalts vajadusest otsustavalt laiendada vaba kasutuse võimalusi ja kaaluda praeguse lubatud vaba kasutuse juhtude kinnise nimekirja (kuhu kuulub ka mainitud “pastišš”) asemel pöördumist mudeli poole, kus vaba kasutuse juhud on konkretiseerimata ja lähtuvad pigem üldprintsiipidest või sarnasusest nimekirjas juba leiduvate kasutusviisidega. [1]

See ettepanek taotab loomevabaduse tagamist olukorras, kus kunstiliste monopolide võimu kunagisel kujul enam eksisteeri. Akadeemiaga võrdväärsel tasemel määravad tänapäeval kunsti arengut ka isehakanud loomeisikud. Pole mõeldav, et kunstiline vabadus reserveeritakse intellektuaalse omandi seadustike abil ainult neile, kes oma loomevabaduse jaksavad kinni maksta. Kui igaühe koduarvutist saab kerge vaevaga teha heli- ja videostuudio, siis peab ka igal isehakanul olema põhimõtteliselt võrdväärne õigus loomeisikuna kultuurist osa saada ja võtta. Selle tõttu on hakatud rääkima “remiksikultuurist” ja ka Nemvalts toob välja vajaduse praegu seaduses mainitud pastiši, paroodia ja karikatuuri kõrval lubada vaba kasutuse all ka “remiksimine” jt uued kunstilise väljenduse viisid.

Selliste ühetähenduslike muutuste taustal kõlab Nukuteatri küsimatu hukkamõistmine avalikkuse poolt iseäranis tagurlikult. Aga on see üldse nii oluline? Mis mõtet on vaielda mingisuguse Nukuteatri ja selle autoriõiguse probleemide üle?

Teater kontrolli alla

Viimasel ajal tullakse üha enam tagasi küsimuse juurde, et mis viis õigupoolest ühiskonna möödunud aasta hilissügisel toimunud “valeliku poliitika” vastaste meeleavaldusteni ja mis on sellele järgnenud sündmuste tähendus. Tartu meeleavalduse algatusgrupi liige Aare Pilv kirjeldas toona olukorda kui iseäralikku “vaikivat ajastut”, kus küll käib häälekas arvamuse avaldamine, kuid see kõik leiab aset pigem teeseldud kommunikatsiooni võtmes. Kriitiline kõne avalikul väljal piirdub kuuldavaletoomisega, sest kõnele mõtet andev side kõnetegudega on süstemaatiliselt vaigistatud. Sõnavabadust justkui küll peetakse au sees, sest kõigil on lubatud arvamust avaldada — ent arvamused jäävad alati pelgalt ja rõhutatult arvamusteks ega muuda tegelikkuses suurt midagi. [2]

Selge, et sellisest kurttumlusest pole lihtne välja murda. Korraks suutsid seda ilmselt Tartus, Tallinnas ja Viljandis toimunud meeleavaldused, aga ma tahaks juhtida tähelepanu sellele, et ka teatril on selle vaikuse murdmisel oluline roll. Unustamata ka “Ühtse Eesti suurkogu” tahaksin siinkohal tsiteerida Lauri Tankleri diagnoosi NO99 lavastuse “Reformierakonna juhatuse koosolek” rollile rahastamisskandaali kajastamisel: “NO-teatri seltskond on ses mõttes isegi vabam kui ajakirjanikud, keda piiravad tähtajad, mahud ja soov teatud allikatega pärast artiklite kirjutamist mõnikord veel suhelda. /—/ Teatritükk — mille puhul rõhutati algusest peale, et tegemist on fiktsiooniga ja igasugused kokkusattumused päris sündmuste ja tegelastega on juhuslikud — toimis põhimõtteliselt nii karikatuuri, taustinfo, kokkuvõtte kui ka meeldetuletuse ja inspiratsioonina. Nii täitiski teater NO99 omal moel ühe tühiku selle skandaali meediakajastuses.” [3]

Mul pole küll aimugi, kas see tekstijupp on “kuldvõtmeke” kultuuriministri motiivide mõistmiseks, aga protsessi kõrvaltvaatajana ei oska ma küll teha muud järeldust, kui see, et süüdistused Nukuteatri aadressil on vähemalt autoriõiguste küsimuses instseneeritud. Heidame pilgu osapoolte ütlustele. Isegi vabakultuuri eestkõnelejate seas kurikuulus Eesti Autorite Ühingu direktor Kalev Rattus kinnitab, et praegune autoriõiguste ümber kerkinud poleemika on “torm veeklaasis”. [4] Kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene rõhutab sinna kõrvale, et ei tohiks sekkuda “ministeeriumi tasandil autorite ja sihtasutuse vahelistesse autoriõiguste tülidesse”. [5] Samal ajal aga otsustab minister Rein Lang kutsuda tagasi sihtasutuse nõukogu esimehe Jaan Puusae, tuues ettekäändeks just “pidevad segadused autoriõiguse järgimisega”. [6] Ministri poolt uueks nõukogu esimeheks sokutatud Kalju Komissarov kuulutab, et pikka aega väldanud kangutamise tulemusena ametist vabastatud teatrijuht sunniti lahkuma “usalduse kaotuse tõttu” ja taob sinna juurde jätkuvalt autoriõiguse trummi. [7]

Mis on sellel pildil õigesti?

Draamateatri näitleja Mari-Liis Lill suutis nädala eest murda vaikuse oma kõnega loomeliitude pleenumil, kus ta julgustas meid küsima, et mis on pildil valesti. Aga ta ei jätnud ka rõhutamata, et “pildil olla tähendab midagi ette võtta”. [8] Nukuteatriga seotud pildil tundub olevat hulk inimesi, kes aga paistavad olevat otsustanud mängida lapsepõlvest tuttavat kivikujude mängu, kus liigutada võib ainult siis, kui keegi parajasti ei vaata.

Loomevabadus on sõnavabadus

Kunstiline sõnavabadus on kindlasti sama oluline kui mistahes muu sõnavabadus. Me oleme õigupoolest nüüdseks juba aastakümnete vältel näinud küllaldaselt seda, kuidas autoriõiguste kaitse sildi all piiratakse nii sõnavabadust kui ka rikutakse õigust sõnumite salajasusele. See nähtus jõudis eelmisel aastal ka meie maale, kui autoriõiguste massilises rikkumises mõisteti süüdi väidetavalt Eesti suurim netipiraat Kristjan Luik. [9]

Üldusele on see ehk tuntud kui Internetis muusikat ja filme jagavate noorte probleem, kuid minu jaoks saabus mõistmine, et autoriõiguste kaitse all tegeldakse otseselt teadmiste ja kultuuri tarastamisega, kui autoriõiguslaste survel suleti teaduskirjanduse levitamisele pühendunud “piraatportaal”. Mistahes on siin taustal majanduslikuks põhjenduseks-vabanduseks, minu jaoks on see valgustusajastu sajanditetaguste ideaalide taustal igal juhul tagasiminek.

Selliste probleemide lahendamise avangardiks on praegusel hetkel maailmas ilmselt piraadiliikumine, mis on formeerunud ka poliitiliseks parteiks ning hetkel Euroopa Parlamendis esindatud kahe saadikuga.

Otse tänapäevaste autoriõiguse probleemide südamesse toob meid siin ilmselt vandeadvokaat Liina Jentsi tsitaat juba viidatud ajakirjast: “Oluline on siinkohal rõhutada, et vaba kasutuse puhul ei saa kasutajaid kindlasti vaadata kitsalt ainult tarbija rollis, vaid kasutaja on ka ise looja, kes tarbitu põhjal ühel või teisel viisil loob midagi uut ning seega panustab omakorda ühiskonna arengusse.” [10]

Autoriõiguse toimimine on läbi remiksikultuuri esiletõusu otsustavalt muutunud. Kuigi Berni kirjandus- ja kunstiteoste konventsioon võeti vastu juba 1886. aastal ja see sedastab, et autoriõigus tekib loodud teostele automaatselt, siis see, et ka teose kasutaja on loovisik, on pigem viimase aja tähelepanek.

Ent ärgem unustagem, et Nukuteatri juures tegutsevad inimesed on samuti autorid ja ka neil on õigus võtta osa kultuurist ja luua. Ühe loovisiku õigus teadmisi ja kultuuri tarastada on alati tinglik ning aktsepteeritav ainult siis, kui see teenib mingit ühiskondlikku hüve. Mida aga ei saa kuidagi ütelda Nukuteatrile suunatud autoriõiguste nõiajahi kohta.

Õigupoolest tasub selliste küsimuste üle mõteldes alati meeles pidada, et autoriõiguse eesmärk on soodustada loomingut ja luua soodsad tingimused kultuuri arenguks. Loomingulist vabadust piirates läheb autoriõigus otsesesse vastuollu oma eesmärgiga. Nii hämmastav, kui see ka pole, aga sellises pahupidimaailmas on autoritel oma õiguste kaitsmiseks loogilisem pöörduda mitte kultuuriministeeriumi, vaid hoopis Piraadipartei poole.

[1] Kärt Nemvalts. Mõningaid autoriõiguse seaduse ajakohastamise aspekte: teose vaba kasutamise regulatsioon — Juridica. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ajakiri. VII 2012. Lk 510–521.
[2] http://www.epl.ee/news/arvamus/aare-pilv-vaikiv-voi-kurt-ajastu.d?id=65133368
[3] http://www.epl.ee/news/kultuur/no99-mang-ajakirjanduse-ja-teatri-piirimail.d?id=64505818
[4] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/delfi-video-meelis-pai-me-ei-ole-ilma-luba-kusimata-midagi-teinud.d?id=65917112
[5] http://www.epl.ee/news/eesti/taismahus-draama-nukuteatris-kaks-meest-uhe-paevaga-ule-parda.d?id=65918372
[6] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/minu-kirja-teile-palun-votta-korraldusena-ehk-loe-rein-langi-ja-jaan-puusaagi-kirjavahetust-mis-viis-puusaagi-tagandamiseni.d?id=65921638
[7] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/komissarov-delfile-meelis-pai-ei-lahkunud-teatrijuhi-kohalt-ta-saadeti-minema.d?id=65922464
[8] http://arvamus.postimees.ee/1188694/mari-liis-lill-mis-on-sellel-pildil-valesti/
[9] http://forte.delfi.ee/news/digi/tana-tallinna-ringkonnakohtus-eesti-suurima-netipiraadi-naidispoomine.d?id=64358587
[10] Liina Jents. Autoriõiguse piirangute roll ja tähendus tänapäeva ühiskonnas — Juridica. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ajakiri. VII 2012. Lk 501.