Avalik kiri Tunne Kelamile

Lugupeetud Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam!

Oma 17. veebruari ACTA-kaubanduslepingut puudutavas videoläkituses kinnitate, et võtate tõsiselt kodanike mureavaldusi arvamus- ja kommunikatsioonivabaduse piiramise osas ning avaldate lootust, et järgnevatel kuudel ja emotsioonide vaibudes on Teil võimalik ACTA-lepinguga seotud küsimusi arutada ning “luua normaalset dialoogi kõigi asjast huvitatute vahel”.

Kuigi rõhutate, et “iga mureavaldus on lugupidamist väärt ja vajab tõsist uurimist”, pole Te suutnud nende nelja kuu jooksul vastata Teile saadetud arupärimistele. Nii Teie endi valijad kui ka lihtsalt murelikud kodanikud on soovinud Teilt teada, missugune on Teie seisukoht ACTA osas nüüd, kus emotsioonid on vaibunud ja oma soovitused on lõpuks avaldanud ka parlamendi erikomisjonid.

Andsite nimelt oma talvises ACTA-läkituses mõista, et kriitika ACTA suunal on liiga emotsionaalne ja ekspertide hinnangul pole ACTA-ga seoses märkimisväärseid probleeme. Kinnitasite, et hoolimata sellest on Euroopa Parlamendi erikomisjonide ülesandeks eksperte veelkord kontrollida.

Tänaseks on kõik viis asjaga tegelenud komisjoni oma hinnangu ACTA-le andnud. Nad on üksteise järel vastu võtnud soovituse ACTA-kaubanduslepingu tagasilükkamiseks sel nädalal toimuval Euroopa Parlamendi täiskogul.

Kordame oma küsimust, mis on praeguseks Teie seisukoht selle märgilise tähtsusega lepingu osas?

Teame, et Teile on olulised inim- ja kodanikuõiguste küsimused. ACTA kohta üteldakse nii parlamendi erikomisjonide analüüsides kui ka sõltumatutes raportites, et see kõigutab tavapärast tasakaalu põhiõiguste ja intellektuaalse omandi õiguste vahel.

Oleme üllatunud, et kuigi olete varmalt valmis kaitsma demokraatlikke põhiõigusi väljaspool Euroopa Liitu, piirdute digikeskkonna kodanikuõiguste teemal peaasjalikult parlamendi protseduurireeglite kirjeldamisega ning väldite seisukohavõttu sisulistes küsimustes. Ometi vajaks Teie talvine läkitus vahepeal toimunud sündmuste valguses hädasti selgitust. Kummastust lisab veelgi asjaolu, et olete Euroopa Liidu küberjulgeoleku strateegia üks eestkõnelejaid, seega infoühiskonna küsimustega eeldatavasti igapäevaselt kursis.

Ootame huviga Teie selgitusi.

Me ei hakka siin refereerima parlamendi erikomisjonide kriitikat ACTA suunal, sest eeldatavasti olete sellega juba ise originaalallikate põhjal tutvunud (hea lakoonilise kokkuvõtte sellest teeb Tartu Postimehes Teie Euroopa Parlamendi kolleeg Siiri Oviir oma artikliga “ACTA lõppvaatus” 02.07.2012). Küll aga soovime lühidalt selgitada, mis on meie arvates selle lepinguga ülepea kaalul. Tervitused digikeskkonnast

Infoühiskonna eneseteadvus on praeguseks jõudnud sellisele keerukuse astmele, kus tunnetatakse end iseseisva poliitilise subjektina. Sellele iseseisvusele annavad omalt poolt kaalu veel digikeskkonna kvalitatiivsed eritunnused: vahetu ligipääsetavus ja piiramatu käideldavus. Nende mõjurite taustal on infoühiskonna reguleerimisest kujunemas täiesti eraldiseisev poliitika valdkond. ACTA on meie jaoks selle loomuliku arengu üheks proovikiviks.

Kõnealune võltsimisvastane leping püüab käsitleda digikeskkonna ja füüsilise keskkonna tingimustes toimuvat intellektuaalse omandi õiguste jõustamist ühtviisi, st ajaloost pärit lepingute vaimus. Jäetakse arvestamata digikeskkonna põhimõtteliste eripäradega, mis sellisele jõustamisele ei allu. See on ka põhjus, miks valdav osa digikodanikest on n-ö pelgalt kõhutunde alusel ACTA vastu ega tunne oma seisukoha põhjendamiseks isegi moraalset kohust see läbi lugeda.

ACTA küsimus on sügavamas mõttes küsimus sellest, et kuidas me mõtestame enda jaoks kodanikuõigusi digikeskkonnas ja laiemalt infoühiskonnas. Juba valgustusajast saadik on ühiskonna ärksamad pead mõistnud, et informatsioon tahab olla vaba. Nüüd on tehniline areng toonud meid niikaugele, et informatsioon pole vaba mitte ainult aatelises tähenduses, vaid see on digikeskkonnas paljundatav peaaegu ilma kuludeta ja potentsiaalselt ligipääsetav igaühele.

Selle lihtsa fakti tähenduse mõistmiseks tuleks võtta veidi aega, sest oma lihtsuses on selle otsustavusest kerge mööda vaadata.

Digikodaniku jaoks on koopia tegemine sama automaatne nagu kõndimine, see toimub paari sisseharjunud liigutusega ega vaja eraldi keskendumist. Aktiivne digikodanik kopeerib ööpäevas digitaalseid üksusi arvutul hulgal ja hoomamatus mahus. Kuna digikeskkond ei koosne ammugi enam ainult privaatsest ruumist, siis tehakse koopiaid lisaks iseendale ka oma kaaskondsetele, aga ka koopiaid ilma selge sihgrupita, nt tagavaraks, ülekandmiseks seadmete vahel jpm. Digikodaniku jaoks käib nii isiklik kui ka ühiskondlik ja isegi poliitiline suhtlus suuresti läbi koopiate tegemise. Digikeskkonnas toimetamisel kopeeritakse loomulikul viisil kõike, mis kannab endas mõtet. Valgustusaja ideaal on sellega vähemasti ühes oma aspektis teostunud, ideede levikule on piiranguks ainult vastuvõtja vaimne võimekus.

Seda maailmanägemist on oma tuntud manifestlikus kirjutises “My, dzieci sieci” tabavalt kokku võtnud Poola poeet ja kirjanik Piotr Czerski (vt eestikeelset tõlget “Meie, võrgulapsed”).

Tasub tähele panna, et me ei räägi siin õigupoolest mitte niivõrd radikaalse infovabaduse pooldajate südamesoovidest, me räägime digikeskkonna kui sellise tehnilistest parameetritest. Digikeskkonna infovabadus pole mitte ideoloogia, vaid see on tehniline paratamatus — ja seda vähemalt seni, kuni me ei loobu fundamentaalsetest demokraatlikest printsiipidest.

Digikeskonna avardumisega eksponentsiaalselt kasvavat infovabadust ei ole võimalik annulleerida. Kuigi infovabadus on olnud esmajoones pigem tehniline paratamatus, on see siiski kujunenud ühtlasi infoühiskonna kodaniku võõrandamatuks õiguseks ka ühiskondlikus ja poliitilises tähenduses. Kui varem oli infoühiskonna aktivistidel lihtsalt kombeks naeruvääristada iga katset seda õigust piirata, siis infoühiskonna poliitilise eneseteadvuse kasv on viinud selleni, et aktivistid on mures asjatundmatust seadusloomest tulenevate kahjude pärast digikeskkonnas veel kogenematute kodanike jaoks. Sunni võimalikkusest digikeskkonnas

On viga kujutada ette, et kopeerimist saab sunnivahendite, nt tehniliste kaitsemeetmete abil peatada. Digikeskkonna piiramatu käideldavuse ja vahetu ligipääsetavuse tõttu pääseb elukogenud digikodanik lõpuks mööda igast seadusega sellele pandud piirangust. Poliitiliselt teadlik digikodanik mõistab seejuures, et see pole elutervet infoühiskonda silmas pidades lahendus. Nimelt pääseb digikeskkonnas kehtiva piiramatu käideldavuse tõttu lõppkokkuvõttes sunnivahenditest mööda ja soovitud koopiatele paari sisseharjunud liigutusega ligi igaüks, ka seaduslooja poolt pealesunnitud kassi-hiire mäng muutub digitaalse elu harjumuspäraseks osaks.

Ohtlik on seejuures aga juhuslike tarbekoopiate tegijate suunamine digikeskkonna hämaraladele, kus kontroll nende üle kaob peaaegu täielikult. Selles veendumiseks tasub heita pilk mõnda kasutusel olevasse varivõrku ja mõtelda, kas meil on soov saata sinna nende alaealiste ja kogenematute digikodanike hordid, kes on praegu nõus soovitud koopia hankimiseks klõpsama mistahes linki ega loe kunagi läbi ühtegi hoiatusteadet?

Üritades piirata koopiate tegemist digikeskkonnas me ainult forsseerime seda protsessi. Ainuke võimalus sundida see protsess pöörduma on aga loobuda digikeskkonnas demokraatlikest põhiõigustest, nt sõnumisaladuse õigusest. Kas me oleksime sellega nõus? ACTA-kaubandusleping igatahes on üritanud astuda sammukese selle õiguse tühistamise poole.

Digikeskkonna arengulugu on näidanud, et sellised piiramisüritused muutuvad peagi kassi-hiire mänguks, kus leitakse radikaalse infovabaduse tagamiseks ühtede vahendite ammendumisel alati üha uusi viise. Agressiivse kopeerimisvastase võitlusega saavutatakse eelkõige kasutatavate kanalite liikumine põranda alla, sideühenduste krüptimise intensiivistumine ja varivõrkude esiletõus.

Rangelt võttes pole võimalik teha kodanikele ettekirjutusi, mida ja kuidas nad kopeerivad. Nii kopeerimist ja selle käigus tehtavaid moraalseid valikuid on aga võimalik mõjutada pehmete vahenditega ning sellele peakski suuna võtma.

Oleme veendunud, et intellektuaalse omandi õiguste jõustamine digikeskkonnas pole võimalik samadel alustel nagu seda on jõustamine tavalises füüsilises keskkonnas, ja et ajapikku tuleb paratamatult loobuda rangetest ettekirjutustest, mis on seatud ärilise eesmärgita koopiaid tegevaile eraisikutele.

Rõhutate oma talvises läkituses, et ACTA kaubanduslepingus ette pandud karistusabinõud on „mõeldud ainult organiseeritud kuritegevuse tõkestamiseks“ ega ole „kindlasti mitte üksikute või individuaalsete internetikasutajate jaoks“.

Oleme südamest rõõmsad, et olete meiega ühisel seisukohal, et ACTA-sugused lepingud ei tohiks anda alust üksikisikute karistamiseks intellektuaalse omandi õiguse rikkumiste eest. Peame aga kahjutundega nentima, et Te pole ilmselt selles osas piisavalt informeeritud. Lisaks sellele, et Euroopa Parlamendi erikomisjonid on nüüdseks tuvastanud, et ACTA-kaubanduslepingus pakutavad kaitseabinõud kodanikuõiguste tagamiseks pole piisavad, on ka Euroopa Liidus hetkel kehtiv intellektuaalomandi õiguste jõustamise IPRED-direktiiv olnud järjekindlalt aluseks just üksikute eraisikute süüdimõistmiseks autoriseerimata kopeerimise eest ning võimaldanud nõuda neilt hiiglaslikke kahjutasusid. Digikeskkonna eripärane jõud

Siinkohal sooviksime seoses kodanikuõigustega selgitada veel ühte digikeskkonna eripärast tulenevat olulist nüanssi. Osutasime varem asjaolule, et digikeskkonnale on omane kvalitatiivne erinevus füüsilisest keskkonnast, mis väljendub informatsiooni vahetus ligipääsetavuses ja piiramatus käideldavuses.

See erinevus on ühelt poolt digikeskkonna vooruseks, kuna võimaldab taolisi ühiskondlikku valgustatust edasiviivaid projekte nagu näiteks Vikipeedia. Teiselt pool võib ta kehtivate seaduste raames osutuda ka ohuks – just seesama Vikipeedia on olnud erinevate tagurlike seadusloome algatuste tulemusel korduvalt sulgemisohus, viimane neist puhkudest oli ühendriikide SOPA-seaduseelnõu, mis sundis ingliskeelse Vikipeedia 18. jaanuaril protestiks pimendama oma leheküljed terveks ööpäevaks. Sama praktikat on juba 2011. aastal protestimiseks kasutanud ka Vikipeedia itaaliakeelne haru.

Kõige selle juures on Vikipeedia vabatahtlike valduses tohutu hulk väärtuslikku entsüklopeedilist materjali, mida ei saa avaldada sel põhjusel, et siis ähvardaks neid ja Vikipeediat kohtuasjad autoriõiguse rikkumise eest. Võib väita, et võrreldes valgustusaja alguse entsüklopedistidega on toimunud teadmiste vaba levitamise osas tagasiminek, varasem riigivõimu ja usuringkondade poolt peale sunnitud temaatiline tsensuur on asendunud kõikehõlmava juriidilise tsensuuriga autoriõiguste kaitse egiidi all.

Kuigi kehtiv autoriõiguse jõustamise seadustik on entsüklopedistide seisukohalt tagurlik, on siiski arusaadav, et Vikipeedia peab vastava sihtasutuse eestkoste all tegutseva võrguentsüklopeediana vastutama võimalike rikkumiste eest, isegi kui need on naeruväärsed.

Probleem on aga selles, et oma tegevuse eest digikeskkonnas vastutab samal määral ka iga üksik eraisik oma juhuslikes toimetamistes. Digikeskkonna piiramatu käideldavuse ja vahetu ligipääsetavuse omadused on sellised ühiskondlikud vabastajad ja võrdsustajad, et muudavad iga üksiku kodaniku potentsiaalilt võrdseks mistahes äriühingu või organisatsiooniga. Pole vahet, kas koopia avalikku ruumi teeb oma käega teismeline koolilaps või rahvusvahelise suurettevõtte nõukogu oma otsusega, sest digikeskkonnas on selle liigutuse tulemus sama.

Ent kas on õiglane ja sotsiaalselt vastutustundlik karistada sellises olukorras eraisikut samadel alustel juriidilise isikuga? Rahvusvahelised autoriõiguste ülesostmisega tegelevad kirjastused, plaadifirmad jt sarnased ettevõtted on oma ajaloolist positsiooni ära kasutades võidelnud endale seadusandjalt välja seadused, mis lubavad karistada ja esitada kahjunõudeid eraisikutena tegutsevatele kodanikele samal viisil ettevõtetega. Kriteeriumiks on siin ainult autoriõiguse valdajale tekitatud hüpoteetiline kahju ja sellise lähenemise tulemuseks on see, et kui õiguste valdajale tundub, et mõni isik on talle digikeskkonnas autoriseerimata koopiaid valmistades või nende valmistamist võimaldades tekitanud piisava kahju, et seda välja nõuda, siis ei kaitse seda kodanikku miski peale lootuse, et õiguste omaja on rikkunud mõnda protseduurireeglit.

Digikeskkonnas loomulikuna toimuva massilise kopeerimise tõttu pole õiguste omajatel tarvis muud, kui valida endale välja sobivaimad ohvrid ja saavutada nendega kohtuväline kokkulepe n-ö soodustusega kahjusumma ulatuses. Sellisest teguviisist on kujunenud välja terve tööstusharu ja reaalne karjäärivalik moraalselt ambivalentsetele advokaatidele.

Ligipääsetavus ja käideldavus ei võimesta aga digikodanikke ainult koopiate levitamise osas, vaid ka paljus muus digikeskkonda puutuvas. Üksik kodanik võib oskusliku tegutsemise korral ka seisata terve infosüsteemi töö, hankida endale andmeid, mis pole tema silmadele mõeldud, blokeerida info liikumist jpm. Kas võiks olla vastuvõetav hakata ainuüksi nende ohtude tõttu iga kodanikku digikeskkonnas jälgima nagu terroristi või spiooni?

Oleme veendunud, et ka digikeskkonnas kehtivad kodanikele üldjoontes samasugused õigused, vabadused ja kohustused nagu tavakeskkonnas. Näeme suurt ohtu upsakas asjatundmatuses, mida infoühiskonna asjade käsitlemisel kasutatakse, kui samastatakse autoriõiguse rikkumine ja vargus, piraatlus ja tööstuslik spionaaž, digitaalne kodanikuallumatus ja küberrünnak jpm. Me soovime igal juhul vältida olukorda, kus küberjulgeoleku tagamise sildi all hakatakse riivama kodanike põhiõigusi ja seisame vastu nii sellist mõtteviisi soosivale retoorikale kui ka seda üritavatele algatustele. Me ei soovi kodanikena mingil juhul digikeskkonna militariseerimist ega keelutsoonide sisseseadmist.

Hoolimata sellest, et üksik kodanik on digikeskkonnas selle eripärade tõttu võimeline pakkuma n-ö konkurentsi rahvusvahelisele suurettevõttele või viima läbi n-ö küberrünnakut infosüsteemile, sellegi poolest jääb ta selle juures kõigi õigustega kodanikuks. Eeldusel, et ta tõepoolest ei tegutse kellegi ärihuvide nimel või viies ellu kellegi sõjalist strateegiat. See konkreetsest isikust sõltumatu asjaolu, et digikeskkonnas on võimalik seda kõike teha vähemate ressurssidega kui tavakeskkonnas, ei anna õigust digikodanikku tavakodanikuga võrreldes represseerida.

Digikodaniku vastutuse automaatne võrdsustamine äriühingu või sõjaväelase vastutusega digikeskkonna eripära arvestamata on meie arvates ebaõiglane.

Vastupidiselt ACTA vaimule vajame digikodanike õiguste piiramise asemel hoopis kaitseabinõusid nende põhiõiguste kaitstuse tagamiseks digikeskkonnas. Digikeskkonnas tegutsevad kodanikud vajavad kaitset sideteenuste pakkujate käes olevate tsensuuri- ja jälitamisvõimaluste eest, isiklike andmete kuritarvitamise eest sisuteenuste pakkujate poolt, infovälja kujundavate monopolide eest jpm. Ilma eraelu puutumatuse, sõnumisaladuse ja infovabaduse igakülgse kaitseta digikeskkonnas sunniksime oma sünnipärased ja väljakujunenud digikodanikud digitaalsesse totalitarismi.

See ei ole infoühiskond, milles me tahaksime elada. Heatahtlikud soovitused

Arvestades digikeskkonna avardumist on digikodanike õiguste probleem üha kasvav ja vajab lahendamist kõik osapooli kaasates.

Kinnitate 7. juunil Postimehes avaldatud artiklis pealkirjaga “Kõlbeline kriis”, et “suur enamus kodanikke on mõistlikud, ausad, hea tahte inimesed, keda on võimalik veenda argumentidega ning kes on võimelised arukaid otsuseid langetama”. Soovitaksime ka Teil järele mõtelda, mida võiksite ise ära teha digi- ja tavakodanike parema kaasamise nimel eluterve ja kultuurse infoühiskonna kujundamisse.

Loodame, et võtate homsel hääletusel kuulda mõistuse ja südametunnistuse häält ning ühinete nende vastutustundlike Euroopa Rahvapartei saadikutega, kes esindavad Poolat ja Hollandit ning on lubanud hääletada otsustamise edasilükkamise vastu ja teha lõpu sellele demokraatliku protessi naeruvääristamisele, mis lepingu menetlemisega kaasnenud on. Oleme seisukohal, et seda kaubanduslepingut ei ole enam võimalik käesoleva menetluse raames parandada ning otsustamise edasilükkamine on vastutustundetu, kuna ei lase Euroopa Parlamendil keskenduda uute ja paremate eelnõude koostamisele, mis võiks puhtalt lehelt alustades ning kõiki huvigruppe kaasates pakkuda vastuvõetavaid lahendusi intellektuaalomandi õiguste kaitse ja võltskaupade levitamise aktuaalsetele probleemidele.

Lugupidamisega “jne” MTÜ Piraadipartei

See avalik pöördumine on kirjutatud Piraadipartei aktivistide poolt ACTA-kaubanduslepingu lõpphääletusele eelnenud paari nädala jooksul ja saadetud Tunne Kelamile hääletuse eelnenud päeval. Tunne Kelam avaldas taga dialoogi otsinud aktivistidele seisukoha ACTA osas alles hääletuse eelõhtul kella 20 paiku, väites seejuures, et “lepingu tõlgendamine on kahjuks ammu väljunud mõistliku dialoogi raamest”.