Miks ei võiks avalikkust kartev valimisametnik kanda koosolekul maski?

Valimiste küsimused on Riigikohtu hinnangul demokraatliku ühiskonna jaoks “erilise kaaluga”. Sellega ei ühildu aga kohtu ja valimiste korraldaja katsed pärssida nende küsimuste avalikku arutelu, milleks on vaatlejaid nii koosolekutelt välja visatud kui korraldatud koosolekuid, kus polegi võimalik osaleda.

Juuresoleva pildi tegin tõenduseks, et RVT juht osales VVK 4.03 koosolekul veebiühenduse teel. Seda võimalust VVK eitas ja sundis vaatlejad tulema kohale füüsiliselt. Kui pildi avaldas VVK käitumisele tähelepanu juhtimiseks 6.03 veebiväljaanne Valija Hääl, siis eemaldati postitus valimiste korraldajate taotluse alusel.

Probleem olevat VVK avaliku koosoleku alguses tehtud fotoga paljastatud isikuandmetes. Kas seaduse järgi avalikul koosolekul osalevate ametnike isikud, st nende näod, nimed jmt võivad tõepoolest kuuluda salastamisele?

Ilmselt tuleb möönda ametnike õigust isikuandmete kaitsele, kuid sellele ei saa tuua ohvriks avalikku debatti demokraatliku ühiskonnakorralduse jaoks “erilise kaaluga” küsimuste üle.

Valimiste küsimusi kajastavate väljaannete tsenseerimise ja koosolekute salvestiste ligipääsu piiramise asemel saaks probleemi lahendada, kui ametnikud kannaksid koosolekutel isikuandmete kaitseks maske.

Arvestades avalikku huvi VVK koosolekutel toimuva vastu ja vaatlejate Riigikohtu hinnangul “olulist rolli” valimiste demokraatlikkuse tagamisel riivab ühiskonnakorralduse aluseid kindlasti vähem mõningane füüsiline ebamugavus, mis ametnikule maskikandmisega osaks võib saada.

Seejuures ei pea maskikandmine olema ametnikule kohustus, vaid üksnes võimalus oma isikuandmete kaitseks. Küpsemates demokraatiates on ametnikud õppinud igapäevaselt kandma n-ö tsiviliseerituse maski. Kuigi see võiks olla eesmärk ka meil, ei saa panna pahaks, kui selleni jõudmiseks kasutatakse abivahendeid.

Niimoodi saaks seni kiivalt varjatud erilise kaaluga toimingud ja koosolekud teha demokraatliku avalikkuse hindavale pilgule ligipääsetavaks ka tegelikkuses. Ühtlasi saaks loobuda vaatlejaid ahistavast näokontrollist veebikoosolekute jälgimise tingimusena ja teha need kättesaadavaks tavapäraste videoülekannetena.

Allpool saab tutvuda MTÜ Ausad Valimised poolt 12.03.2026 Riigikohtule esitatud vastuväidete kokkuvõttega kaasuse 5-26-13 menetluses, algse kaebuse leiab siit. Riigikohtu üldkogu hinnangul on VVK koosolekutel vaja kaitsta ametnike “välimust, suulist kõnet, esitatavaid hinnanguid ja seisukohti”, mille tõttu on VVK-l “õigus keelata teistel koosolekul kohalviibijatel, sh vaatlejatel koosolekut salvestada”. VVK 4.03 koosolekust ei võimaldatud veebiülekannet, keelati vaatlejal koosoleku isiklikuks tarbeks salvestamine, visati vaatleja koosolekult sellega mitte nõustumise tõttu välja ja keelduti MTÜ-le Ausad Valimised edastamast koosoleku salvestist.

Avalikkusel peab olema võimalik avaliku koosolekuga suhestuda

VVK esitab oma 10.03 selgitustes¹ väite, et avaliku koosoleku salvestise või muu materjali võib edastamata jätta üksnes põhjusel, et sellest valmib protokoll, st selgituse sõnastust kasutades VVK “otsustas salvestise edastamise taotluse rahuldamata jätta, leides, et selleks puudub vajadus, arvestades koosoleku avalikkust ja protokolli koostamist”.

Kaebaja ei nõustu VVK kitsa ja sisuliselt põhjendamata arusaamaga koosoleku avalikkusest, mis paistab eeldavat, et avalikkuseks piisab üksnes sellest, kui VVK-st või RVT-st sõltumatute, st avalikkust esindavate osapoolte koosolekuruumi pääsemine pole teatud tingimustel välistatud. Kaebaja on seisukohal, et avalikkust ei saa käsitleda formaalsena, vaid tuleks hinnata funktsionaalselt, kas avalikkuse osalemise poolt võimaldatavad hüved on koosoleku puhul tagatud ka tegelikkuses.

Kaebaja hinnangul on RKVS §12 lg3 koosolekute avalikkuse nõue täidetud siis, kui avalikkusel on võimalus koosolekul arutatuga ka sisuliselt suhestuda, mille hulka kuulub ka koosolekutel arutatu omapoolne käsitlemine nii kaebemenetluses kui laiemalt avalikkuses. Avalikkuse nõue pole ebaoluline kõrvalküsimus, mille võiks kõrvale lükata väitega, et tuleb kaitsta VVK liikmete või RVT teenistujate-töötajate välimust või häält kui nende isikuandmeid teadmata osapoolte võimalike kuritarvituste eest.

Arvestades valimistesse puutuvate küsimuste erilist kaalu demokraatliku avalikkuse jaoks on eelduspärane, et VVK liikmed ja RVT teenistujad-töötajad arvestavad oma avaliku rolliga samamoodi nagu Riigikogu ja selle komisjonide avalikel istungitel osalejad aga ka kutsutud külalised, kelle hulka on korduvalt kuulunud ka RVT ja VVK esindajad. Seejuures on silmatorkav Riigikogu Kantselei allasutuses, st RVT-s aset leidvate VVK koosolekute avalikkuse käsitluse lahknevus muude Riigikogu Kantselei poolt korraldavate avalike koosolekutega, millest pakutakse üldiselt nii jooksvat ülekannet kui selle järelvaatamise võimalust. Kui selliseks lahknevuseks pole selget seaduslikku alust, võib see viidata põhjendamatutele erisustele demokraatlike institutsioonide läbipaistvuse standardi järgimises.

Kaebuse esitamise järel ilmnes VVK 10.03 selgitustest vaatleja Kartanase poolt Riigikohtule esitatud valimiskaebuse juurde², et kaebaja esindaja poolt enne koosoleku algust tehtud foto tsenseeriti RVT või VVK taotluse alusel veebiväljaande Valija Hääl 6.03 artikli juurest, mis kajastas 4.03 koosolekut³. Selline sekkumine vaatlejate ja sõltumatute ajakirjandusväljaannete tegevusse seab kahtluse alla RVT ja VVK koosolekute avalikkuse põhimõtte institutsionaalse tõlgenduse, sest kui kaebaja esitas ajakirjanikule foto, millega tõendas veebiülekande toimumist, mille läbiviimise ja mille abil osalemise võimalust RVT oli 3.03 eitanud, siis eeldatavasti hindas toimetaja avaliku huvi olemasolu ning foto avaldati asjakohase kaalumise tulemusel.

Meedia õigus avaliku koosoleku käiku, selle osalejaid ja nende tegevust, väiteid ja nende esitamise laadi ning oletatavat motivatsiooni kirjeldada ei erine oma olemuselt koosolekul osaleva vaatleja või ajakirjaniku õigusest avalikust koosolekust osa saada. Selleks, et valimisvaatlejatel kui inimõiguste kaitsjatel⁴ ja ajakirjandusel kui neljandal võimul oleks võimalik teostada oma põhiseaduslikke õigusi nagu PS §44 õigus saada üldiseks kasutamiseks levitatavat teavet ja sellega paaris olev §45 õigus tsensuurivabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni, aga ka eraldi PS §56 tulenev demokraatliku avalikkuse õigus valimiste läbiviimise ja selle tulemuste kindlakstegemise sammude korrektsuses veendumiseks, peab neile olema tagatud avaliku koosoleku korraldajatega võrdväärne ligipääs nii koosolekule endale kui selle jaoks loodud ja selle käigus tekkinud materjalidele.

Iseäranis kuna Riigikohus on kaasuste 5-25-13, 5-25-16 ja 5-25-19 lahendites kaitsnud seisukohta, et RVT võib avaldada oma veebilehel teavet, mis ei vasta tõele või on ekslik, aga seda pole võimalik vaidlustada ei valimiskaebuse korras ega ole ka VVK-l otseselt jõustatavat kohustust RVT avaldatud ekslikku teavet RVT ja VVK ühistes infokanalites korrigeerida, siis peab demokraatlikule avalikkusele, st vaatlejatele ja ajakirjandusele olema sisuliselt tagatud võimalus RVT ja VVK esitatud väidetele tähelepanu juhtida ning tuua tõenditele tuginedes välja nende ekslikkust või eksitavust. Kuigi kaebajale jääb mõistetamatuks Riigikohtu seisukoht, et valimiste korraldajad ja järelevalvajad võiks põhiseaduslikus mõttes erilise kaaluga demokraatia baasküsimustes avaldada ebakvaliteetset, ekslikku või lausa eksitavat teavet, ei saa olla demokraatliku riigikorralduse põhimõtetega kooskõlas, kui valimiste eest vastutavatel asutustel on informatsioonilise asümmeetria tõttu eksitamise monopol, millega kaasneb ülesanne vaatlejate ja valimistele pühendunud väljaannete avaldatud sisu aktiivselt tsenseerida.

Sellist infomonopoli taotleva ja tsenseeriva motivatsiooni olemasolu valimisasjade korraldamisel on väljendanud nii RVT kui VVK ning seda kirjeldab ilmekalt Valija Hääle 12.03 postitus pealkirjaga Valimiskomisjon võttis Riigikohtus sihikule Valija Hääle⁵. Postituses on viidatud ka MTÜ Ausad Valimised veebisaidil avaldatud KOV valimiste elektroonilise hääletuse eelraporti osaks olnud videomaterjali tsenseerimist Youtube’i poolt⁶ pärast RVT poolseid arvamusavaldusi justkui võiks avaldatud materjal olla eksitav.⁷

Isegi kui on mõistetav valimiste eest vastutavate asutuste mure, et nende esitatud väiteid hüpoteetiliselt võidakse esitada kontekstist väljas või eksitavalt, siiski lasub neil vastutus viia läbi oma toiminguid ning esitada teavet nende kohta nii täpselt, selgelt ja professionaalselt, et koosolekutel või RVT ja VVK ühisel veebilehel avaldatud materjali hüpoteetiline vääriti esitamine või ka pahatahtlik kontekstist välja rebimine ei avaldaks mõju nende ülesandele viia läbi demokraatlikke valimisi seaduse nõuetele vastavalt ning järgides selleks ette nähtud reegleid. Seejuures ei kuulu demokraatliku avalikkuse, sh vaatlejate ja ajakirjanduse tõrjumine RVT ja VVK seadusekohaste ülesannete hulka ning on kaebaja hinnangul lepitamatus vastuolus demokraatlike valimiste põhiseaduslike printsiipidega⁸.

Seetõttu on kaebaja seisukohal, et isegi kui VVK väide 4.03 ja laiemalt ka ülejäänud toimunud ja plaanitavate koosolekute avalikkusest võib olla grammatiliselt korrektne, siiski pole võimalik sisuliselt ega faktiliselt nõustuda VVK väitega, et “koosoleku protokoll tagab piisava ülevaate koosoleku käigust”, sj ei saa piisavuse hindamine demokraatliku avalikkuse jaoks olla VVK suvaotsus. Isegi kui kaebaja peab grammatiliselt korrektseks VVK väidet, et salvestist kasutatakse “protokolli koostamise abivahendina ning see ei ole mõeldud automaatselt avalikuks edastamiseks”, siiski ei taotlenud kaebaja VVK 4.03 koosolekul protokolli avalikustamist ega teinud ettepanekut sellise avalikustamise automatiseerimiseks. Küll aga on kaebaja seisukohal, et VVK ei tuvastanud salvestise edastamisest keeldumisel sellise toimingu eesmärki ega hinnanud selle saavutamiseks kasutatavate meetmete, st keeldumise asjakohasust.

Kaebaja palub kohtul hinnata salvestisele ligipääsu tagamise ja koosolekute demokraatlikule avalikkusele ligipääsetavuse küsimust kohases põhiseaduslikus kontekstis.