Mis on puurikaklejate matšieelses sõnapoksis kaalul?

Väheste reeglitega täiskontaktsetel võitlusaladel pole pika taastumisaja tõttu lihtne korraldada turniire ja seetõttu tekivad eri liigade edetabelid üksikute matšide kaupa. Pole alati selge, kust algab või lõppeb matšide turundamisel sport ja missuguseid enne matši lendu saadetud solvanguid ja ähvardusi peaks pidama tegelikeks.

Tšetšeeni päritolu Hamzat Tšimajevi ja ühendriikide oma Sean Stricklandi eelturundus sportliku vabavõitluse esiliigas UFCs on tasemel, mis sünkroonis globaalsete sündmustega kergitab tsiviliseerituse kaant inimühiskonna palavalt podisevalt ja puhuti üle keevalt sisikonnalt. Vabavõitluse huvilisel on teoorias võimalik jätta spordiheeroste isikud ja matšieelne turundus kõrvale ning jälgida seda kui lihtsalt sporti, aga praktikas on see keeruline.

Ise harrastasin seda sporti viimati 15 aasta eest, mul on kogemus nii MMA Raju pilootürituse poksiringist kui spordisaalist, aga mu huvi selle spordiala vastu on alati olnud ühtlasi antropoloogiline. Seetõttu hakkas mul laupäevase matši eelturunduse taustal tasapisi kerkima küsimus, kumba globaalse sporditaeva tähte eelistaksin või ennustaksin matši võitma.

Eelistus või ennustus?

Kuigi matšide tulemusi lubavad ennustada kihlveokontorid, mille järgi on ülekaalukas favoriit Tšimajev, ei ole tegu täppisteadusega ja tegelikult annab oma kangelase valimine võimaluse teha ühiskondlikult kasulikku kultuuritööd iseenda või ajastu väärtuste üle järelemõtlemisega. Lõppeks on ka tugitoolisport sport ja pöidlahoidja või kaasaelaja füüsiline sooritus võib samuti teoorias aidata matšiks õnne andva spordijumala kaalukausse kallutada.

Kuigi juhtivprofessor Marek Tamm teatas eile ERRis, et kuluurisõda ei tule, siis laupäeva hilisõhtul, st meie aja järgi juba pühapäeva varahommikul toimuval matšil on kõik kultuurisõja lahingu tunnused: Tšimajevi ja Stricklandi matšieelses sõnapoksis kangastuvad nii Hormuzi väina blokaad kui islami ja kristluse mõõduvõtmine, aga ka ühiskondlike väärtuste küsimused alates suhtumisest perevägivalda kuni koolikiusamiseni.

Tšimajev lubab oma fännidele, et teda toetades leiavad mehed tee abielusadamasse ja naised endale väärilise kaasa, Strickland jällegi seob enda võidu kristlike väärtuste tuleprooviga, heites Tšimajevile ette nii barbarlikkust kui gängivägivalla ähvardusi, millele olevat Ameerikas kohane reageerida tulirelva haaramise ning mitmekesi ühe vastu astujate maha kõmmutamisega.

Tšetšeeni kangelane teatas endale omasel tasasel häälel ja firmamärgiks kujunenud salakavala naeratuse saatel, et soovib järgi proovida ühendriikide puurivõitleja liha, sj täpsustades, et ameeriklaste valge kanaliha talle väga meeldib. Kuna võitlejad on aastate eest osalenud ka ühisel treeningul, lisavad valmivale liharoale vürtsi väited, et kes keda seal alistuma sundis või ei sundinud.

Strickland kaitseb ameerikalikke väärtusi ka sellega, et lisab igasse lausesse vähemalt ühe vägisõna ja implitseerib tšetšeeni võitleja ebakohast huvi kitsede vastu, andes seejuures teada, et maadlus on tema meelest natuke liiga gei ja õiged mehed võitlevat püsti. Oponendi väärtuskilbis nägi ühendriikide kangelane mõra ka seal, kus tšetšeen kiitis oma sõprade ja toetajate arvukust – mees olevat nõrk ega julgevat astuda ausasse silm silma vastu võitlusse.

Ameerikalike väärtustega ei klappivat ka Tšimajevi seisukohad naiste rolli kohta ühiskonnas ja perevägivalla ülistamine: tšetšeen nimelt lubas pressikonverentsil korduvalt, et kavatseb olla matšil Stricklandile isa eest, kelle kohta oli Strickland varem pihtinud, kuidas see lapsepõlves nii tema kui ema kallal vägivallatses.

Sõnapoksis võibki Stricklandil olla õnnestunud korvata salakavala lihunikuirvega Tšimajevi eeldatavat üleolekut maadlusmatil ameerikalike väärtuste ropusuise deklareerimisega. On sellest abi ka tegelikus võitluses?

Kuidas küla koerale

Kui Tšimajev esitleb end palgasõdurina, kes on vabavõitluse maailma esindusliigas lihtsalt raha pärast, siis Strickland näeb end ameerika kultuurisõdalasena, kelle võidust sõltub ka UFC enda püsimajäämine.

Matšieelses plõksimises paitstsid võitlejad ühisel arvamusel olevat ainult selles, et konkurent puurist elavana ei lahku.

Lisaks saatsid pressikonverentsi ja eelkajastust arutelud sellest, kas võitlejate tavapärane matšieelne näokontroll üldse toimub, sest sellega kaasnevat oht matši ennetähtaegseks alguseks või lausa ärajäämiseks. Mitut masti lendusaadetud ähvarduste tõttu olevat võitlejaid kutsutud turvama politsei ning tavapärasest suurem turvameeskond, ka olevat nad paigutatud plahvatusohtlike kontaktide vältimiseks eraldi hotellidesse.

Liiga võtmefiguuri Dana White’i sarkastilise lõõpimise saatel anti pressikonverentsil teada, et võitlejatele matšieelset silmavaatamise võimalust pakkuv null-raund ikkagi tuleb.

Jõllitamisraund toimus spordisündmuse eelmängu jälgijate hirmude ja ootustega perfektses kooskõlas, sest kultuuriteadlikult koeraks sõimatud Tšimajev püsis salakavala võõrvõitleja rollis ning kostitas Stricklandi alatu jalahoobiga, mida võib ilmselt kategoriseerida knee stomp‘iks.

Matšieelset jõllraundi turvanud arvukas saatkond lahutas võitlejad neid käsipidi kokku laskmata ja toimetas nad lavalt minema. Kuigi sportliku vabavõitluse liiga 2000ndatest üles töötanud ja seda siiani juhtiv Dana White paistis esiti jalahoobist ehmunud, võis eemale jalutades märgata ta näol halvastivarjatud muiet.

Siia kõrvale sobib vast tsiteerida juhtivprofessor Marek Tamme:

“Veel olulisem on see, et “kultuurisõda” üksnes ei kirjelda konflikti, vaid toodab seda juurde. Kui avalikus ruumis korratakse, et käib sõda, siis hakataksegi end tajuma sõjas osalejatena: kompromiss näib nõrkusena ja vastaspool ohuna. Nii muutub välditav konflikt näiliselt vältimatuks, sest keelekasutus ise teisendab vastasseisu teravamaks.”

Võiks ju arvata, et selline tunnustatud väärtuste vastu igal sammul eksivaid kangelasi ja väärtuste vulgaarset polarisatsiooni valgusvihku tõstev spordiala ei vääri muud kui ühiskonna vankumatut hukkamõistu – isegi kui kogu matšieelne vastasseisu üleskütmine on näitemäng avalikkuse jaoks, kas oleks see isegi ainult teesklusena moraalselt lubatav?

Tõsi, ka sellelesamale näitemängu küsimusele otsis ajakirjandus mõlemalt võitlejalt vastust, sest tavapäraselt on kombeks matši järel vastasvõitlejal ikkagi spordimehelikult kätt suruda.

Sellekohaseid lubadusi võitlejad siiski välja ei andnud.

Kuna suurem meediatöö on tehtud, on nüüd kultuurisõdalastel siin- ja sealpool puurivõret paar päeva aega, et end tegelikuks matšiks valmis panna – ja ilmselt on kõigi nende tülitsemiste ja leppimiste kohta midagi kirjas ka suurte summadega lepingutes.

Vihapatarei tahab laadimist

Ilmselt jäävad kestma arutelud selle üle, kas kohtunike otsus oli õiglane, aga Stricklandi võidukõne on eelnenud ähvarduste ning mõnituste taustal kahtlemata liigutav:

“Tahaksin lihtsalt paluda vabandust oma moslemitest ja kristlastest fännidelt. Läksin liiale ja austan teid kõiki. Tšetšeenias on vägevad võitlejad. Mu vastane oli metsik. /—/ Ta võis murda mu nina, aga teate mis, kutid, fännid, ma armastan teid kõiki. Ma poleks täna siin, kui poleks teid, mu kristlastest fännid, moslemitest fännid, valge-, musta- ja pruuninahalised fännid, ma armastan teid kõiki. Me oleme kõik ameeriklased ja see ongi unistus. Aitäh!”

Ühendriikide võitleja kõne pole ehk päris Homerose või Pindarose klassist ja kuigi samal üritusel proovis üks osaleja pressikonverentsil tõesti kõnelda ka riimis, sai ta Stricklandi manitsuse osaliseks, et tegu on teesklusega, mis tõsisele võitlejale ei sobivat, ja soovituse olla rohkem tema ise. Eks jääb igaühe enda otsustada, kas sellist tüüpi gladiaatorite võitlus hävitab või loob väärtusi, kas see toetab mürgist või raviotstarbelist maskuliinsust või on see kõik hoopistükkis sooneutraalne – aga ilmselt pole põhjust arvata, et inimesed ja ühiskond töötavad tänapäeval kuidagi oluliselt teistmoodi kui Homerose või Caesari aegadel.

Pressintervjuust kuuleb täpsemalt ka sellest, kuidas Strickland ise matšile tagasi vaatab. Vabavõitleja möönab, et vihapatarei sai tal kogu matšile eelnenud ärplemise järel tühjaks ja vajab laadimist. Ühtlasi selgitab ta, kuidas käivad tema tõlgenduses kokku matšieelne plõksimine, käitumine matši ajal ja pärast seda.

Kuigi Tšimajev viskas kindad pärast matši sümboolselt rahva sekka, on ta juba andnud teada, et kavatseb Stricklandiga paegi uuesti kohtuda. Ühtlasi kasutan juhust ja tuletan kõigile meelde, et pankraation on auväärse ajalooga klassikaline olümpiaala!

Mu sotsmeedia voogu jõudsid UFC sportliku vabavõitluse liiga järjekordse ürituse matšieelsed plõksimised, mis hakkasid silma tugeva väärtuskonfliktiga. Kuna olin end nendele juba mõtlemast tabanud, siis panin mõned neist ka hommikuks kirja ja kuigi füüsiliseks on läinud asi ka nimekate võitlejate varasemates jõllitamisraundides, siis seekord ületati taas teatud piir. Paljud tahaks ilmselt pigistada vabavõitluse vulgaarsema külje ees silma kinni, aga minu arvates on see asja ja võitluse olemuslik osa – kuidas motiveerivad end üksikud võitlejad, nende toetajad ja terved populatsioonid. Täiendasin algset postitust 10. mail matšijärgse videoga, mille kohta tegin eraldi postituse ka Zuckerbergi reservaadis.