Kes ohustab (jälle) e‑hääletust?

Tundub, et laiem avalikkus pole teinud nädala jooksul märkama, et on lekkinud e‑hääletuse süsteemi ohtu seadev riskikäsitlusplaan. See pole minu liialdav kirjeldus, vaid nii on raamistanud seda valimiste korraldaja ja järelevalvet teostavad asutused. Kas nüüd siis jääb e‑hääletus selle realiseerunud ohu tõttu ära?

Riigikohus vastusena mu 2024. aasta valimiskaebusele rõhutas, et e‑hääletuse riskikäsitlusplaani “teatavaks saamine kaebajale või kolmandale isikule loob ohu e‑hääletamise süsteemi kahjustamiseks” ja “[k]una kaebaja seetõttu nende andmetega tutvuda ei saa, tegi kolleegium seda tema eest”.

Sellesama salajase riskikäsitlusplaani arutelu ajaks viskas valimiskomisjon minu kui valimisvaatleja 6.03.2025 selge õigusliku aluseta välja oma “avalikult” koosolekult, mille vaidlustasin ka Riigikohtus – valimiskomisjon põhjendas mu eemaldamist jätkuvalt e‑hääletuse süsteemi kahjustamise ohuga.

Nüüdseks on kõrge kohus 11.04.2025 kaasuses 5-25-3 otsustanud, et mind võis koosolekult välja visata, sest tegu oli kõigest e‑koosolekuga ja kuna mu väljaviskamiseks ei pidanud tarvitama füüsilist vägivalda, ei vääri sündmus Riigikohtu sisulist tähelepanu.

Valimiskomisjoni piiramatu omavoli

Vägivallatseja sellise õigustamise vastu ja minu kaitseks astus eriarvamuses välja Vahur-Peeter Liin, mille eest tänan uue põlvkonna riigikohtunikku südamest, kuid tähelepanu väärib siin sisulisemgi kurioosum – vägivallaakti põhjustanud ja e‑hääletuse süsteemi väidetavalt ohtu seadva riskikäsitlusplaani lekitas kohtumenetluse käigus lõpuks valimisteenistus ise.

Taustaks õilis deklaratsioon, et “valimistega seotud küsimustel on demokraatlikus ühiskonnas eriline kaal”, lekitati niisuguse “erilise kaaluga” menetluse käigus kergekäeliselt seesama ohtlik dokument, mille varjamiseks minu kallal esmajoones vägivalda üldse tarvitama asuti!

See tõstatab õigustatud küsimuse, kas tõepoolest oli valimiskomisjoni siiras huvi kaitsta e‑hääletust potentsiaalselt ohustavat dokumenti vaatleja pilgu eest – või oli mu väljaviskamise tegelik motiiv panna toime n-ö distsiplineeriv vägivallaakt komisjoni tegevuse suhtes kõigiti seaduslikku, aga ebamugavat huvi üles näidanud valimisvaatleja vastu?

Ilmselt pole “avalikkus” oma eri grammatilistes vormides sattunud tosinat valimisseadustes määratletud toimingut kirjeldama juhuslikult, vaid vajadus selleks tuleneb valimiste läbiviimise enda avalikust iseloomust. Kui Riigikohus tahab anda valimiskomisjonile ulatusliku õiguse otsustada, missuguse osa valimiste korraldusest võib kuulutada salajaseks, ja täiendavalt anda valimiskomisjonile ka vaba voli tarvitada vägivalda valimisvaatlejate kallal, siis oleme triivinud demokraatlike valimiste õiguspõhimõtetest ohtlikult kaugele.

Turvalisuse universaalpõhimõte

Oma järelduses Riigikohtu viieliikmeline koosseis Villu Kõve juhtimisel igatahes üksnes deklareerib, et nende jaoks “pole selge”, kas avalikult koosolekult väljaviskamise võimaluse on jätnud seadusandja sätestamata nimelt või kogemata. Selle ebaselguse pelga nentimisega jätab põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium andmata sisulise hinnangu väljaviskamise enda õiguspärasusele, kuid jätab andmata ka põhiseadusest lähtuva tõlgenduse koosolekute “avalikkust” deklareerivale seadusele.

Selle aseainena viidatakse innovatiivsele “turvalisuse” põhimõttele, mis paistab Riigikohtu käsitluses universaalselt asendavat põhiseaduses tegelikult nimetatud valimispõhimõtteid.

Kõrge kohtu käitumises on see muidugi ammune muster, et e‑hääletusega seotud küsimustes välditakse oma põhiseaduslikkuse järelevalve ülesannet, kuid sama tõbi paistab nüüdseks olevat nakatanud ka e‑koosolekuid.

Riigikohtule see tõsiseltvõetavust ei lisa, kui õiguspõhimõtted lakkavad kehtimast üksnes seetõttu, et hääletuse või koosoleku läbiviimiseks kasutati arvuteid, aga veenvam pole ka õiguskantsleri Ülle Madise sõnastatud kreedo, et õiguspõhimõtete eiramise teeb lubatavaks tehnoloogiline innovatsioon “kui selline”.

Valimiskaebuse arutamisel tavapäratu viieliikmelise koosseisu otsusest asjakohaseid põhjendusi ei leia, mistõttu ei jäägi kaebajal ja avalikkusel üle muud kui oletada. Selle juures on lisaks juba mainitud Vahur-Peeter Liini eriarvamusele abiks ka vaidlusaluse riskikäsitlusplaani varasemas kaasuses 5-24-14 minu kui kaebaja eest salastanud Nele Siitami täiendav arvamus.

Erakordselt koormav menetlus

Kuna eraldi osa otsusest moodustab arutelu kaebeõiguse üle, võib oletada, et seaduses nõutud seitsme tööpäeva pikkuse tähtaja kolm nädalat ületanud otsuse puhul oli esiti lootus kaebus üldse arutamata jätta – on ju Riigikohtu esimees Villu Kõve teinud korduvalt ettepaneku valimiskaebuste arutamise “erakordselt suur töö” delegeerida kõrge kohtu asemel näiteks halduskohtule. Miks ja kuidas jõudis valimiskaebus ülepea tavapärase kolmeliikmelise koosseisu käest viieliikmelise koosseisu kätte, jääb arusaamatuks, sest sellise sammu jaoks tüüpiliselt kasutatavat kohtumäärust ei vormistatud.

Kui Riigikohut tõepoolest valimiskaebuste arutamine koormab, ei aita nende sisuliselt arutamata jätmine siiski kaasa koormuse vähendamisele, sest nagu õpetab 13.06.2023 intervjuus Riigikohtu esimees Villu Kõve ise – vältimaks samade küsimuste tõstatamist hiljem, tuleks “esitatud väited argumenteeritult ümber lükata, mitte jätta neile vastamata”.

Kuigi argumenteerimatust heidab Villu Kõve intervjuus ette valimiskomisjonile ja valimisteenistusele, käib seesama siiski ka Riigikohtu otsuste kohta, milles poetatakse oraakellikke lauseid vaevumata neid põhjendama. Kõrge kohus paistab olevat unustanud, et nad tegutsevad sekulaarses demokraatlikus ühiskonnas, kus otsused on sisuliselt maksvad üksnes koos avalikkusele arusaadavate põhjendustega – eriti kergesti võivad põhjenduste puudumisel kaotada kandepinna tegelikkuses aga Riigikohtu pärusmaaks olevad õigusfilosoofilised väited.

Farsi maiguga on ilmselt juba menetluse enda käigus lekkinud ohtliku saladokumendi varjamise õigustamine ilukõnega valimiste “erilisest kaalust” demokraatlikus ühiskonnas. Otsuse muutis aga lisaks ka aegunuks juba enne selle 11.04 väljakuulutamist kaasuse kunstlik kitsendamine e‑koosolekutele – sest juba 3.04 eemaldati valimisvaatleja Sulev Švilponis samasuguse innovatiivse põhjendusega ka valimiskomisjoni füüsiliselt koosolekult. Otsuse kitsendamise vastu e‑koosolekutele võtsid eri tugevusega sõna nii oma täiendavas arvamuses Nele Siitam kui eriarvamuses Vahur-Peeter Liin.

Kui Riigikohtu kangelaslikkus otsustamise vältimisel kõigi enda käsutuses olevate vahenditega pole juba iseenesest tragikoomiline, ei aita see igatahes kaasa õiguspraktika sisulisele kujundamisele ega ootuspäraste õigushüvede tagamisele valimisvaatlejate jt osapoolte jaoks. Kas ei ohusta aga e‑hääletust vaatlejatest enam valimiste korraldaja, kes lekitab ohtlikke saladokumente ja vägivallatseb valimisvaatlejate kallal, ja Riigikohus, kes paistab tegevat kõik enda võimuses oleva, et selle kohta mitte midagi arvata?

Riskikäsitlusplaani lekke tausta uuris Õhtuleht oma 21. aprilli 2025 loos pealkirjaga “Üks teeb käki, teine saagu karistada? Riigikohus lekitas kogemata dokumendi, kust saab ideid e-valimiste tuksi keeramiseks”. Lekkinud riskikäsitlusplaan on kuulutatud ametkondlikuks kasutamiseks AvTS §35 lg1 p9 alusel ja mulle pole antud juhist selle mitte levitamiseks. Saan seda lahkesti edastada ajakirjanikele jt saladokumentidega ümber käia mõistvatele huvilistele, kes võivad siis juba ise otsustada, mida nad sellega peale hakkata – andke oma huvist julgesti teada!