Vähem humanitaarset ümarjuttu!

1996. a riikliku õppekavaga määratleti filosoofia gümnaasiumi kohustusliku õppeainena. 2002. a õppekava lülitas filosoofia kohustuslike ainete nimekirjast välja. Uue riikliku õppekavaga püütakse filosoofiale taas gümnaasiumis koht leida, seekord valitavate sotsiaalainete raames. Kuigi filosoofia heitlikku väljas/sees-staatust riiklikus õppekavas võib välja vabandada, osutades välistele põhjustele, nt õppekavaarenduse muutlikkusele või kvalifitseeritud filosoofiaõpetajate vähesusele, on sügavamad põhjused siiski pigem filosoofia õppeaines eneses.

Filosoofia heitlikkus

Kõige üldisemas tähenduses tuleneb “filosoofia heitlikkus” arvatavasti sellest, et ainekavaarendajad, koolijuhid ega isegi filosoofiaõpetajad ei anna endale täielikult aru, mida peaks filosoofia õppeaine gümnasistile pakkuma. Filosoofia uurimisala üldisus lubab filosoofialt oodata peaaegu mida iganes ja seda võimalust kasutatakse ohtrasti: filosoofiat nähakse kui abi küpsuskirjandi kirjutamiseks, eluteeliste valikute tegemiseks, kultuuri- ja mõtteloo tutvustamiseks, argumenteerimis- ja väitlusoskuse arendamiseks, iseseisva mõtlemise julgustamiseks, teadusliku uurimisviisi aluste ja teaduslike avastuste selgitamiseks, humanistlike väärtuste edastamiseks, õpilase maailmapildi kujundamiseks jne. Isegi kui filosoofia selleks kõigeks suuteline oleks, poleks kusagilt võtta õpetajaid, kes oleksid ühtaegu filosoofia ajaloo eksperdid ja hingekarjased, arvamusliidrid ja laia silmaringiga eriteaduste spetsialistid. Lisaks taolise üleinimliku õpetusjõu põhimõttelisele puudumisele poleks meil selliste eesmärkide taotlemiseks ka sobivat õppemetoodikat.

Filosoofiale suunatud ootuste haralisust väljendab iseloomulikult ka see, et eri inimesed on alates 1996. aastast püüdnud gümnaasiumi filosoofiaõpet ainekava vormi valada juba kümmekonnal eri kombel. Teatud hulk filosoofiaõpetajaid on sellise saba ja sarvedeta filosoofiaga isegi rahul. Nimelt tagab väljapakutud ainekavade mitmekesisus ja kiikumine riikliku õppekava piiril selle hädavajaliku loomingulise vabaduse, mida filosoofiliselt angažeeritumad õpetajad nii väga ihkavad.

Õpetajad segaduses

Teisalt on aga tagasihoidlikumaid õpetajaid, kes püüavad isiklikke filosoofilisi seisukohti ja kõikehõlmavat arutelu tunnis pigem vältida. Neile sobib n-ö tavaline õpe: loeng, töö õpikuga, arutlus, kontrolltööd. Nende leivaks jääb seega kas kasutada möödunud aastatuhande lõpul välja antud Indrek Meose filosoofia põhiprobleemide õpikut või valida õpetamise aluseks mõni neist tosinast viimase kümmekonna aasta jooksul tõlgitud filosoofiaõpikust ning esitada/õpetada neis leiduvat materjali. Kahjuks aga ei sobi ükski neist õpikutest otseselt gümnaasiumi filosoofiaõpetuse jaoks ega oma toetust ainekavade ja õpetaja metoodilise abimaterjali näol. Arusaadavalt on õpetajad seega ise parajas segaduses.

Kui õppetöö suudetakse lõppkokkuvõttes siiski mingil arvestataval tasemel ära korraldada, läheb raskeks siis, kui on vaja teha metoodilist tööd, nt seletada kõrvaltvaatajale, mis see filosoofia õppeaine ikkagi täpselt on ja mida see gümnasistile pakkuma peab. Aktiivseid õpetajaid on sellele küsimusele konsensusliku vastuse andmiseks liiga vähe, nende huvi metoodiliste küsimuste vastu üürike ning omavahelised kohtumised nii harvad ja ebamääraste eesmärkidega, et märgatava edasiminekuta jõutakse enamasti arutada üha samu ainevaldkonnakeskseid üldküsimusi, millest ilmselt kõige levinum on: “Mis koolkonna filosoofiat/filosoofiaid tuleks gümnaasiumis õpetada ja kui palju täpselt?” On aga see siis gümnaasiumi filosoofiaõppe kõige olulisem küsimus?

Puudub metoodiline perspektiiv

Minu hinnangul ongi filosoofia õppeaine arenduse peamine probleem, et puudub adekvaatne metoodiline perspektiiv. Filosoofiaõpetajad ise aktiivselt metoodilises töös ei osale, metoodilise arendustöö ülesanded “enda kaela saanud” ülikoolide õppejõududel ja magistri-doktoriõppe üliõpilastel pole aga piisavaid teadmisi ega kogemusi gümnaasiumididaktikast. Tulemus on, et senised katsetused filosoofia ainekavade koostamisel on olnud üldiselt akadeemilise maiguga ega ole võtnud piisavalt arvesse moodsa kasvatusteaduse metoodilisi printsiipe. Aineprogrammid koosnevad põhiosas filosoofia ajaloo suurkujude, nende oluliste teooriate ja mõistete normatiivsetest nimekirjadest.

Senistes arutlustes filosoofia õppeaine üle metoodilisi küsimusi tõsise vaatluse alla võetud ei ole. Arutletud on eelkõige aine filosoofiaspetsiifilise sisu ja teises järjekorras ka selle esitamise viiside üle. Võttes aga aluseks üldsuse põhimõtteliselt heausksed nõudmised filosoofiale ja filosoofia ainevaldkonna pakutavad võimalused neid täita, on võimalik mõlemaid niisuguses arutlusraamistikus sobitada, et õppeaine arenduses ei tekigi metafüüsilisi vaidlusi selle üle, mis on nüüd see filosoofia an und für sich. Keskseks saaksid niimoodi hoopis õpilases filosoofia valdkonna vahenditega toetatavad oskused ja küsimused sellest, missuguseid neist peaks pidama esmaolulisteks ja missuguseid (riikliku õppekava üldosas jm alusdokumentides nimetatud) üldoskustest just filosoofia kõige paremini toetab. Ei pea ju gümnaasiumifilosoofia olema akadeemilise filosoofia lihtsustatud koopia!

Vähem humanitaarset ümarjuttu

Kuigi filosoofialt oodatakse mitmesuguste üldoskuste arendamist, haaratakse filosoofiatunni sisule mõteldes siiski esmalt kinni sellest, mida ollakse harjunud filosoofia nimega seostama, st filosoofia ajaloost ja suurkujudest. Ilmselt on see üks olulisi põhjusi, miks filosoofia on mõnevõrra taunitud nt reaal- ja loodusainete õpetajate (ja ka vastavate õppesuundade õpilaste) ringis – mõeldakse, et filosoofia õppeaine on üks ajaloo õppeaine erivorme ehk siis lihtsalt “veel üks humanitaarse ümarjutu ajamine”. Tuleb tunnistada, et see taunimine on õigustatud. Ilmekalt väljendab filosoofiaõppe nominaalset kammitsetust ka see, et kuigi statistika andmetel peetakse filosoofiaõpetaja ametit enamasti lisaks mõne põhiaine õpetamisele, on reaal- ja loodusainete õpetajate hulgas kogu Eesti peale filosoofiaõpetajaid ainult üks.

Minu hinnangul ongi teine silmatorkav metoodiline puudujääk just see, et õppeaines on põhirõhk teatud humanitaarse sisuga n-ö filosoofilise materjali omandamisel, kuid reaalselt ei õpita tundma filosoofilise mõtlemise aluseid, nt praktilisemat tähendust omava loogika printsiipe, veelgi vähem harjutatakse teadlikult filosoofilise mõtlemise tehnilisi võtteid ja argumentatsiooni. Samas on just kriitiline mõtlemine, argumenteerimis- ja analüüsioskus ning iseseisev mõtlemine trooninud pea kõigi filosoofia ainekavade õppe-eesmärkides aukohal. Reaalselt ei toeta neid eesmärke ainekavad ise ega ka juurdunud filosoofiaõppetraditsioon. Millegipärast jääb filosoofiaõpetajatele ja ainekavaarendajatele haaramatuks ilmselge tõde, et mida tunnis ei harjutata ega hinnata, seda ei omandata.

Gümnaasiumi filosoofiaõpe vajab kindlasti nüüdisajastamist. Tuleb tunnistada ilmselget ja võtta omaks aja- ja asjakohased õppemeetodid. Seejuures oleks mõistlik loobuda filosoofia ajaloo õpetamisest filosoofia pähe ja soosida filosoofia probleemidele keskenduvat lähenemist (ka filosoofia ajalugu koos oma mõttemudelite ja epohhidega on ju filosoofiline probleem); jõuliselt tuleb suurendada filosoofilise mõtlemise tehnika ja võtete omandamist harjutamise kaudu ning seega õpilaste aktiivsete arutluste mahtu tunnis jne. Need metodoloogilised kohandused ei nõua üleinimlikke võimeid, küll aga õpetamistraditsiooni ümberkujundamist. Kahtlen, kas Eesti veidi rohkem kui poolesajal filosoofia tegevõpetajal on tahtmist oma senist õpetamist selliselt ümber kujundama hakata. Takistusi on ju mitmeid – alates sellest, et aktiivsem õpe nõuab senisest rohkem vaeva, kuni selleni, et arutluslikus osas võib jääda puudu omaenese filosoofiakvalifikatsiooni sügavusest.

Rohkem reaalainete õpetajaid

Kui filosoofiaõpetajad ise uuendusteks vajadust ei tunne, ei aita koolitused ega uus ainekava. Seepärast unistan salamisi reaal- ja loodusainete õpetajate invasioonist filosoofia õpetamise valda – lootes, et see vähendaks humanitaarse ümarjutu osatähtsust ning aitaks kaasa loogikast pärineva harjutusvaramu kaasamisele filosoofiaõppesse. Sellist õpetajate siiret võiksid ju soodustada plaanitav gümnaasiumide arvu vähendamine jt muutused hariduskorralduses, mis sunnivad õpetajaid leidma lisavõimalusi eneseteostuseks ja täiendama kvalifikatsiooni.

Algne artikkel “Gümnaasiumifilosoofia vajab nüüdisajastamist” ilmus 28. augustil 2009 Õpetajate Lehes ja pealkirja all “Filosoofia koolis – kas lihtsalt humanitaarne ümarjutt?” 2. septembril 2009 lühedatud kujul Delfis.