Organiseerunud piraatide tulevikuperspektiividest

Kuigi piraadid suudavad olla edukad üksikute aktivismi tulipunktide puhul (nt ACTA, lausjälgimine, panoraamivabadus) või teatud perioodide vältel üksikutes riikides (nt Rootsi, Saksamaa, Tšehhi, Island), siis stabiilne rahvusvaheline koostöö on endiselt asi, milleni on vaja jõuda. Mäletan väga hästi, et kui ma osalesin esimest korda internatsionaali aastakoosolekul Prahas, siis tundus mulle eriti tüütu, kui pikema ajalooga piraadid eri Euroopa riikidest ja pool-riikidest kukkusid vaidlema põhikirja ja eri tegevuste sellele vastavuse üle ning sisustasid sellega mõnuga terve päeva ja pool teistki. Taolised meeleolud valdavad internatsionaalis tegelikult siiani.

Kusjuures igal aastal on üldkoosoleku toimumise eel ja järel tekkinud tugev opositsioon, on kirjutatud artikleid ja pöördumisi, ähvardatud luua uus internatsionaal või mitu. Sel aastal on jõudnud olukord niikaugele, et internatsionaalist astusid protestiks juhatuse haldussuutmatuse ja/või koostöövõimetuse tõttu ametlikult välja nii Austraalia kui Briti Ühendkuningriikide piraadiparteid, sama ähvardasid teha ka paljud teised ja tõid küsimuse hääletusele oma üldkoosolekutel. Lisaks välja astunutele on huvi internatsionaali tegevuse vastu kaotanud ka paljud seni organisatsiooni toetanud liikmed, kvoorum saadi üldkoosoleku esimesel päeval minu kui Eesti delegaadi kaugosaluse teel kokku alles õhtul kl 17-ks, kuigi oleks pidanud olema koos juba ennelõunaks.

Pool-sõltumatu piraadiväljaanne The Pirate Times tegi seekord üldkoosoleku ettevalmistamisel tubli tööd ja avaldas hulga eri maade piraatide visioone^[1] selle kohta, missugustel alustel rahvusvaheline koostöö võiks toimuda ja olla mitte koormaks kaelas, vaid inspireeriv ja edasiviiv. Teatud määral neid teemasid ka internatsionaali üldkoosolekul mõlgutati, aga see kõik jäi siiski episoodiliseks. Tundus, et koosolekuruumis füüsiliselt kohal viibinutel polegi erilist soovi suurt midagi arutada — kui arvata välja üldkoosoleku teisel päeval ka internatsionaali uude juhatusse kandideerinud Henrique Peeri tiraad usaldusest senise juhatuse vastu.

Etteheited internatsionaali töökorraldusele

Vahelduva eduga end vaidlusküsimustega kursis hoidnuna sõnastaksin peamise probleemina, et piraadid ei suuda leida rahvusvahelise koostöö formaliseerimiseks viisi, mis ühelt poolt sobiks kokku digipõlvkonna hajusa organiseerumise põhimõtetega ja samal ajal sobiks rahvusvaheliseks lipulaevaks või kehandiks, millelt saada abi ning vajadusel ka tugineda. Konkreetsemalt võib tuua välja:

• Euroopa kahe suurima piraadiorganisatsiooni, st Rootsi ja Saksamaa piraadiparteide lahkhelid eri põhimõttelistes küsimustes, nt otsedemokraatia, organiseerumise viisid, põhimõtted jmt (muide, Saksamaa piraadid on internatsionaalis tooni andvad, mis tähendab automaatselt Rootsi piraatide pigem leiget huvi organisatsiooni tegevuse vastu);

• Juhatuse suutmatus veenda piraatide rahvusvahelist üldsust, et nende tegevusel on nii sügav mõte, et liikmed jt oleks motiveeritud neis kaasa lööma või enda peale võtma või lausa neid ise algatama, seejuures viisil, mis tagaks võrdsed võimalused nii väiksemate piraadiorganisatsioonide liikmetele kui ka eri piraadiagendaga seotud huvigruppide tegevuseks ning soosiks kõigi osapoolte viljakat koostööd;

• Juhatuse suutmatus saada lõpuks korda rahaasjad (nt ühele internatsionaali pangakontole on ligipääs kadunud, kuna üks selle omaaegsetest loojatest ei ole valmis koostööks) ja juriidilised dokumendid, mille alusel organisatsiooni rahvusvaheliselt tunnustataks;

• Tegelikult puudub internatsionaalil sellisel viisil visioon, sest kuigi piraadiliikumine on juba definitsiooni poolest rahvusvaheline (Internet ei tunnista riigipiire, eksole), siis ei anna eri maade piraatidele eriti palju juurde see, et keegi lihtsalt on ja esindab mingil staatilisel viisil autoriõiguste uuendamise vajadust, sõnavabadust Internetis, vajadust eraelu puutumatuse järele jm kõigi piraatide poolt vaikimisi jagatud ideid, selmet tekitada dialoogi ja sünnitada uusi ideid või praktikaid.

Ehk mingis mõttes on küsimus selles, et kas internatsionaal saab olla lihtsalt juriidiline keha ja kattevari, mis tagab ühildumise harjumuspärase bürokraatiaga — või on see piraadiliikumise ideedega nii karjuvas vastuolus, et lihtsalt ei tööta. Ja mulle endale tundub, et siin tõesti on see karjuv vastuolu.

Võimuvertikaali langetamise paradoksid

Formaalse keha ja sisuliste eesmärkide dilemma pole ainus, millega piraadid peavad rinda pistma. Samavõrra on probleemiks see, et asju tuleb ajada nii, et oleks reaalselt võimalik mõjutada riikide poliitilisi eesmärke, st saaks oma esindajad otsustavatele kohtadele neid eesmärke mõjutama, muutma ja looma. See eeldab olemasoleva poliitsüsteemiga kohandumist, mis käib aga risti vastu piraatide eesmärgile muuta poliitika tegemise viisi ja teha poliitikat ajastu väljakutsetega haakuval viisil.

Kõige õpetlikumal viisil elasid seda ilmselt läbi Saksamaa piraadid, kes sattusid ootamatusse langusse pärast esialgset suurt edu, kus nad valiti järjepanu nelja Saksamaa liidumaa parlamentidesse.^[2] Kuigi 2012. aasta kevadel nauditi veel 13% toetust, siis 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel saadi 1,4% häältega seal ainult üks koht, millel tegutseb nüüd europarlamendis autoriõiguse uuendamise eest vastutav Julia Reda. Ja seda hoolimata sellest, et 2014. aastal oli sisuliselt kogu Saksamaa pöördes Snowdeni paljastuste pärast ja sellest, et NSA kuulas pealt koguni liidukantsler Merkelit ennast.

Soodsat olukorda ei suutnud piraadid kasutada, kuna nad ei muutnud oma avatud parley’d ka pärast püünele pääsemist, mis aga kõrgenenud meedia tähelepanu all mõjus avaliku sitaloopimise või “pasarahena” (ise nad kasutasid selle kohta ingliskeelset terminit “shitstorm”). Kõik avatud arutelude eri aspektid hakkasid üksteist võimendama, äkiline edu sundis ühtlasi rohkem tegelema partei identiteediga ning lõpuks ajas see seni õlg õla kõrval võidelnud aktivistid kisklema. Tulemuseks oli valijate toetuse märkimisväärne langus.

Sümptomaatiline ja esmapilgul piraatide kui tehnokraatide puhul ehk ka üllatav on, et onlainis otsuste tegemise mehhanismi pole suutnud kokku leppida ei Saksamaa piraadid ega ükski teine suurem piraadiorganisatsioon, sj ka mitte internatsionaal, kuigi see on juba aastaid olnud eri viisidel arutamise ja otsustamise objekt (jah, ka seekord võeti vastu põhimõtteline otsus, et e-demokraatia keskkonna otsused on organisatsiooni jaoks kehtivad).

Põhjus on selles, et puudub õiglane meetod seda korraldada, alati on keegi diskrimineeritud, kellegi taskus on liiga paljude lukkude võtmeid ja on lõhe nende vahel, kes elavad igapäevaselt onlainis ja nende vahel, kes mitte. Saksa Piraadipartei kohta tehti sealses meedias vahel isegi nalja, et see soosib tudengeid ja töötu abirahast elatujaid, sest neil on võimalik 24/7 onlain-aruteludes lärmi lüüa ja niimoodi esile tõusta. Omamoodi meritokraatia äraspidine vorm, aga samas väljendab väga olulist küsimust tuleviku demokraatia jaoks. Üldse on traditsioonilised demokraatia küsimused võrdsetest võimalustest ühiskonna asjades osalemisel jmt piraatide jaoks olulisemad kui esmapilgul võiks arvata. Tehnoloogia tundjatena on piraadid ühtlasi tehnoloogia kõige teadlikumad ja põhjalikumad kriitikud ega lähe kaasa noore infoühiskonna hullusega, mille raames kaldutakse pidama tehnoloogiat lihtsaks lahenduseks kõigile olemasolevatele probleemidele.

Seetõttu on piraatide aktiivsem kaader võtnud tehnoloogia suhtes pigem nomaadliku positsiooni, mille kreedoks on, et tehnoloogiliste vahendite mõttes anything goes, aga niikaua, kuni see ei sunni loobuma vabadusest või põhimõtetest. See tähendab sisuliselt seda, et järjepanu asustatakse ja hüljatakse eri digitaalseid keskkondi ja vahendeid, mis tunduvad mistahes konkreetse eesmärgi jaoks sobivad. Kui on vaja hääletada, siis kasutatakse midagi sobivat ja hetkel usaldusväärset, kui on vaja mingeid küsimusi laiemas seltskonnas arutada, siis midagi muud jne jne. Ja igal hooajal on oma lemmikud. See variant sobib ehk tõesti digitaalsetele nomaadidele, kes on varustatud asjakohase kõrbetarkusega, aga mitte piraatide ontlikest koduperemeestest ja -naistest toetajatele, kes sooviks samuti infovabaduse rindel tegutseda.

Piraadid oma puujalga ei häbene

See võiks olla voorus, aga poliitilise ja/või valimisedu mõttes on see kindlasti miinus. Ja ma tegelikult ei taha ütelda, et piraadid oleks kuidagi eriti ausad või õilsad, aga nad lihtsalt ei salli täielikku umbluud ega suuda seda eriti järjekindlalt ajada. See lihtsalt ei sobi liikumise keskmise esindaja natuuriga. Kusjuures kreeka piraadid ei väsi keeleoskajatena igal võimalikul juhul täpsustamast, et piraadiliikumise näol pole tegu ainult mingite võrdlemisi oluliste seadusemuudatuste läbisurumisega, vaid ei rohkem ei vähem kui kognitiivse küsimusega, mille lahendamine peaks ilmselt tooma kaasa kopernikliku pöörde poliitikas. Kui eemalt vaadates võib piraadi puujalg paista kahetsusväärne puudena, siis piraatide jaoks on oma puude tunnistamine ning tõsiseltvõtmine pigem auasi.

Kui piraadid ei kanna kontoririietust ja räägivad süüdimatult oma argoos, siis see väline nüanss peegeldab ka sisu. Trollimine, meemid, pasarahe jmt pole midagi, millest piraadid tahaks tingimata üle saada ja mida kultuursest infoühiskonnast välistada, vaid nad tahaks seda pigem kasulikult hõlvata. Kui Rootsi piraadid läksid oma netipõlvkonna hõlvamise projektis nii deklaratiivseks, et registreerisid siseringi suhtlusviisi kui ametliku usulahu^[3], siis obskuursuse, sisulisuse ja protesti piiril on kõige adekvaatsemalt suutnud balansseerida ilmselt Islandi piraadid, kes on praeguseks suutnud enda poindi hoomatavaks teha juba kolmandikule valijatest. Oma osa on siin ehk sealse ühiskonna väiksusel — igaüks teab kedagi, kes on päriselt mõnda piraati näinud ja võib oma suguseltsile kinnitada, et piraadid pole mitte hullud, vaid lihtsalt tõsised.

Aga mida sa ise teeksid, kui sa oled lootusetult tüdinud harjumuspärasest parteilisest etendusdemokraatiast ja pole nõus mingil juhul poliitikaga tegelema, kui see ei vii ellu kas mingisugust adekvaatsemat laadi osalusdemokraatiat^[4] või veel parem täielikku valgustatud otsedemokraatiat? Ilmselt ei teekski või teegi suurt midagi, nagu suurem jagu sellest üha suurenevast hulgast poliitikast võõrdunud inimestest eri riikides. Aga piraadid võtavad sellest rahulolematusest kantud väljakutset tõsiselt ning üritavad liiga suuri eeldusi tegemata leida tasakaalu täieliku huvipuuduse jm loomulike kalduvuste, rohujuure taseme aktivismi, globaalse poliitika ja kohalike küsimuste korraldamise vahel. Olukorras, kus maailm muutub kümne aastaga rohkem, kui varem sajandiga, ei tundu piraatidele tõsiseltvõetavad need üldised dilemmad ja valikud, mida pakuvad end vasak/parem skaalale paigutavad erakonnad ja nende poliitkategemise viisid, isegi kui need suudavad veel inertsist teatud edu saavutada.

Võimuvertikaali langetamisel pole skaalaks mitte niivõrd parem/vasak, vaid pigem siis juba üleval/all, infoühiskonnale sobiva kodanikuaktivismi mudeli raames aga hoopis avatud/suletud.

Internatsionaali tulevik

Võimalik, et piraadiparteide internatsionaaliga läheb samamoodi nagu eelmisel sajandil kommunistliku internatsionaaliga ja neid luuakse järjepanu hulgem ning end õigustab lõpuks see, mis töötab. Samas on tähelepanuväärne, et uue internatsionaali algatus sai seekord teoks juba enne “esimese” internatsionaali aastakoosolekut^[5] ning andis koos välja astunud piraadiparteidega tooni kogu üldkoosolekule. Infoühiskond siiski paistab protsesse natuke kiirendavat, mida näitab tegelikult ka see, et vähem kui dekaadiga on piraadiliikumine juba levinud üle maailma kõigile kontinentidele ning ajab eri riikides edukalt võrseid.

Kui internatsionaali üldkoosoleku sisust rääkida, siis vastu võetud põhikirjamuudatused ei puudutanud mitte midagi olulist, sh võeti minu meelest täiesti rumalalt vastu muudatus, mis sundis tasakaalustama 7-liikmelises juhatuses selle liikmete geograafilist jaotumist. Kuigi see väljendas tajutud probleemi internatsionaali senise Euroopa- ja Saksamaa-kesksusega, siis poleks seda pidanud kindlasti põhikirja tasemel reguleerima. Deklaratsioonidest võeti vastu posu autoriõigust, privaatsust, võrguneutraalsust, avaliku sektori läbipaistvust jmt puudutavaid iseenesestmõistetavusi, millest peaks tulevikus kujunema seni esinduslikema konsensusliku piraadiliikumise dokumendi kõrvale, milleks on Euroopa piraatide ühine valimisprogramm^[6], ka globaalse tähendusega samaväärne programmdokument. Vaieldavamad olid ehk meditsiini kättesaadavuse ja universaalse baassissetuleku deklaratsioonid, millest esimene tekitas küsimusi ka juba üldkoosolekul, kuid võeti nendest hoolimata vastu.

Tegelikult huvitaski kõiki pigem, mis saab internatsionaalist endast ja kes asub seda järgmisel perioodil juhtima. Kui pärast esimehe valimiseks korraldatud hääletusvooru selgus, et kumbki kandideerinud juhatuse kriitikutest sai tunduvalt rohkem hääli kui mõlemad senise juhatuse liikmed, siis olid paljud pinged maandatud ja edasi täideti aseesimehe ja ülejäänud viie juhatuse liikme ametikohad juba ladusalt. Nagu nõiaväel sattusid juhatusse ja ka selle varupinki inimesed, kes sobisid ilma ühegi mugandusvajaduseta ka geograafiliste piirangutega, mis just vastuvõetud põhikirjamuudatusega juhatuse koosseisule seati. Juhatuse koosseis sai järgnev:

• Andrew Reitemeyer (esimees, Uus-Meremaa)
• Patrick Schiffer (aseesimees, Saksamaa)
• Karla Medrano (Mehhiko)
• Henrique Peer (Brasiilia)
• Min Chiaki (Jaapan)
• Richard Hill (Šveits)
• Chemseddine Ben Jemaa (Tuneesia)

Juhatuse esimees Andrew Reitemeyer on seejuures huvitav valik, kuna ta on esiteks Uus-Meremaa piraatide esimees ja teiseks üks eestvedajaid Pirate Timesi juures, milles just tema algataski internatsionaali tulevikku puudutava artiklitesarja. Seejuures on ta ise esinenud võrdlemisi tasakaaluka kriitikuna^[7], erinevalt näiteks aseesimeheks valitud Saksamaa Nordrhein-Westfaleni liidumaa (see on üks neist liidumaadest, kus piraadid on parlamendis) piraatide esimehest Patrick Schifferist, kes on olnud vastasleeri vägagi energiline ja isegi sõjakas esindaja.

Pärast esimeheks valimist deklareeris Reitemeyer piraatide meililistis tänusõnade vahele sujuvalt:

Ma isiklikult sooviks meid näha panustamas energiat mõttetankri ehitamisse, mis põhineks piraatide põhimõtetele ja tagaks Islandi Piraadiparteile mistahes abi, mida neil võiks vaja olla, et saada esimeseks riigi valitsuses esindatud piraadiparteiks.

Üldiselt tundub, et vähemalt juhatuse esimeeste tasemel on oodata tegutsemist samas vaimus ideedega, millele ebapiisava tähelepanu pööramise tõttu loodi uue internatsionaali algatus. Ka lubas Reitemeyer leida viise internatsionaalist välja astunute või välja astumise vormistamisega poole peal olevate piraadiparteidega koostöö jätkamiseks. Muide, välja astumine on ühe reaalse valikuna tõstatatud ka Eesti Piraadipartei üldkoosoleku jaoks, mis peaks toimuma hiljemalt varasügisel.

Minu enda kontakt Reitemeyeriga on olnud põgus, aga samas närviline. Ta palus mult infot Eesti Piraadipartei kohta, mille kohta palusin mina omakorda, et kui ta edastatud info põhjal midagi kirjutab, siis laseks mul selle enne üle vaadata. Seda ta teha ei lasknud ja kui ma siis kurtsin, et pahasti läks, siis ta lubas edaspidi enam mitte Eesti Piraadipartei kohta infot küsida. Ma arvan, et ta on nüüdseks sellest üle saanud, kuigi selle vahejuhtumi põhjal on mulle jäänud mulje, et esimeheks võib olla Reitemeyer tegelikult liiga tundlik ja ma ise oleks ehk eelistanud selles rollis näha pigem jõulisema natuuriga Schifferit.

Uue juhatuse puhul on aga varasematega võrreldes lisaks eriline see, et seal on tõepoolest esindatud kõik viis maailma kontinenti, mis peaks tagama selle, et tegevused ei saa olema enam Euroopa-kesksed. Kuna see oli üks suuri etteheiteid senisele juhatusele, on lootust, et osad kriitikud peavad kas asuma tööle või leidma midagi muud, mille kallal õiendada. Samas on uus juhatus võtnud ka suuna mitte niivõrd formaalsele esindamisele, vaid mõttetankri loomisele, mis oli konkureeriva internatsionaali üks eesmärke ning võiks anda võimaluse panustada kõigile endistele ja tulevastele kriitikutele. Küsimus on siin eelkõige selles, kuidas otsustab uus juhatus delegeerida välja võimu ja vastutuse. Esindusfuktsiooni mõttes on uues juhatuses positiivseks tuuleks aga Genfis resideeruv Richard Hill, kes saab hakata organisatsiooni eest kõnelemas käima oma kodulinnas asuvate loendamatute rahvusvaheliste organisatsioonide peakorterites.

Eks näis, kas vana ja uus internatsionaal sulavad nüüd uue juhatuse all kokku, praegu on seda raske ennustada. Minu arvates sõltub palju sellest, kui innustavad suudavad võimu saanud kriitikud olla ja kas nende kaasmõtlejad suudavad lisaks seni tehtud ohtrale kriitikale ka end reaalselt tööle panna.

Koostöö Euroopas ja... Eestis

Juba natuke rohkem kui nädala pärast toimub aga ka Euroopa Piraadipartei esimene sarnane koosolek, kus ilmselt tuleb samuti arutuse alla organisatsiooni tulevik ja seda üpris sarnase tonaalsusega. Euroopa Piraadipartei on muidugi üpris teistsugune organisatsioon kui Piraadiparteide Internatsionaal, algselt oli selle loomine mõeldud toetama Euroopa Parlamendi valimiskampaaniat ja organisatsioon pidi rahuldama Europarty’le seatud nõudmisi.^[8] Kuna mõlemad eesmärgid on nüüd vähemalt mõneks aastaks päevakorrast maas ja Euroopa-ülene koostöö toimub niikuinii kas europarlamendi esinduspiraat Julia Reda kontori vahendusel või muude informaalsemate algatuste raames, siis on küsimus, kas ja miks on meil üldse Euroopa Piraadiparteid vaja.

Organisatsiooni ebaaktuaalsuses näib olevat veendunud ka esimeheks valitud, kuid oma rollist praeguseks sisuliselt loobunud endine Rootsi Piraadipartei europarlamentäär Amelia Andersdotter, kes kinnitab, et Euroopa ülene koostöö toimib niigi ja rohkem kui organisatsiooni formaalseks elushoidmiseks pole mõtet ressursse kulutada. Selle asemel kavatseb tema panustada tegevusse nendes projektides, mis viivad piraadiagendat edasi mingis konkreetses piir- või valdkonnas.

Umbes samasuguseid küsimusi võib tegelikult küsida ka Eesti Piraadipartei kohta, et kas ja milleks seda üldse vaja on, kui selle peamine funktsioon on vahel laenata oma brändi valimistel ja seista koos muude organisatsioonidega mingite algatuste taha, sageli aga ka piraadilippu pigem vaka all hoides kui lehvitades. Samas, kui arvata välja mõningane paranoilisus Piraadipartei vastu selle algusaegadel ja segased seigad uute liikmete privaatprojektide omistamisega organisatsioonile, siis on tegelikult organisatsioon täitsa asjalikult siin kanda kinnitanud.

Osalemine eri protestiliikumiste korraldamisel alates Euroopa mastaabiga ACTA-vastasest kampaaniast kuni sildi “Aitab valelikust poliitikast” all toimunud kohalike protestideni on kõik ühiskonnas oma mõju avaldanud. Esimene küll ei toonud erilist kuulsust nimeliselt Piraadiparteile, kuid võimaldas aktivistidel sisuliselt esimest korda Eestis proovida tänapäevaste digivahenditega organiseerumise mudelit ja teha selleks koostööd Euroopa piraatide jt aktivistidega. Teine neist kujunes lõpuks hoopis Jääkeldri protsessiks, mis oli aktivistide ringides algselt kõlanud ideede kahvatu vari, nagu oli ka Rahvakogu osalusdemokraatia mõttes läbikukkumine. Kuigi ka valeliku poliitika vastase protestiliikumise põhjustajaks olnud Silver Meikar piraadiprogrammiga Euroopa Parlamenti ei saanud ja on nüüdseks liitunud hoopis sotsiaaldemokraatidega, siiski oli 6018 häält korralik tulemus ja tagasisideküsitluse järgi olid umbkaudu pooled hääled nende teemade toetamise tõttu, mille piraadid tema kampaaniasse panustasid.

Piraadipartei tulevikust Eestis

Samas kohalikel valimistel valimisliitudes osalemine andis otsesemaid tulemusi, olles kõige edukam Tartu valimisliidu Vabakund kooseisus, mis väljendab oma mitmepalgelisuses, parteipoliitika stampide eiramises ja anarhilises organiseerumises kõigist algatustest kõige lähedasemalt piraatide arusaama sellest, kuidas peaks poliitikas osalemine tänapäeval käima. Kui see projekt saab vigadest jooksvalt õppides viidud lõpule niimoodi, et peamised eesmärgid saavad tõesti täidetud, siis võiks see olla vabalt mudel võrguajastu poliitilise organiseerumise jaoks.

Ses mõttes on Piraadiparteil kohaliku poliitika kujundamisel oma roll täitsa olemas, proovitud on kõike peale kampaania Riigikogu suunal^[8], mis on valimiste mõttes kõige keerulisem ja ressurssenõudvam, seda nii inimressursi kui raha mõttes. Ka on Riigikokku kandideerimine kõige ebamugavamaid piiranguid seadva regulatsiooniga (pole võimalik osaleda ei valimisliitudena ega olemasolevate erakondade liitudena, edukas olemiseks on vaja kandideerida tosinas eri piirkonnas, oluline on panna igas piirkonnas välja täisnimekirjad, mis nõuab märkimisväärselt raha jne jne).

Sisuliselt on siin küsimus, et kas kujundada Piraadipartei teiste uute erakondade eeskujul ümber organisatsioonilises mõttes täiemõõduliseks erakonnaks ja pista rinda kõigi nende probleemidega, mis sellega kaasnevad, või jätkata peamiselt valveorganisatsioonina, tegeldes valikuliselt üksikute oluliste projektidega ning pakkudes vajadusel piraatide põhimõtetega haakuvatele projektidele tuge. Hetkel on olukord küll selline, et ilma mõne suurema piraatide põhiteemasid puudutava skandaalita, mis ühendaks seniseid ja tooks hulganisti uusi liikmeid, ei ole organisatsioonil jaksu end erakonnaks ümber kujundama asuda.

Mis poleks iseenesest probleem, kui senised Piraadiparteiga seotud inimesed lõpuks ei tüdiks muude tegemiste kõrvalt ühiskonnale sellist teenust pakkumast ega mõtleks uutele jahimaadele siirdumisest. Samas leidub ikkagi hulganisti neid, kes tahaks näha Piraadiparteid tegutsemas just erakonnana ja ka neid, kes võiks neid püüdlusi ka väljastpoolt toetada, nt europarlamentääride dünastia esindaja Indrek Tarand on sotsvõrgustikes korduvalt kutsunud piraate üles vajalikud 500 liiget kokku koguma, piraadiliikumise veendunud toetaja Artur Talvik on Vabaerakonna koosseisus Riigikogus jmt.

Äkki oleks üleüldise poliitilise radikaliseerumise taustal mõistlik töötada lõpuks ometi välja Piraadipartei programmilised seisukohad kohalikes küsimustes ja seada end toetajate abiga Riigikogu valimiste võimekusse? Äkki oleks Eesti täpselt see õige koht, kus kopeerida Islandi piraatide edulugu, arvestades paljusid sarnasusi nii poliitilises situatsioonis kui ühiskonnas endas?

Viited

[1] http://piratetimes.net/category/piratetopics/pirate-visions-piratetopics/
[2] a) http://www.theatlantic.com/international/archive/2012/09/open-source-politics-the-radical-promise-of-germanys-pirate-party/262646/ b) http://piratetimes.net/what-is-happening-in-germany/ ja c) https://www.opendemocracy.net/can-europe-make-it/alessio-colonnelli/how-pirates-in-germany-have-lost-their-way
[3] http://kodu.ut.ee/~p6der/kopimismi-pyhakiri/scripture.et.xhtml
[4] https://boamaod.github.io/blog/2013/01/18/demokraatiate-yhitamisest/
[5] http://pirateint.org/2015/05/29/aiming-for-the-stars-the-goal-and-purpose-of-a-new-pirate-international/
[6] http://piraadipartei.ee/euro2014-programm
[7] http://piratetimes.net/andrew-reitemeyer-the-pirates-a-multifaceted-political-experiment-pirate-visions/
[8] 1) http://majandus24.postimees.ee/812090/euroopa-piraadid-lahevad-valimistele-uhiselt, 2) https://en.wikipedia.org/wiki/European_political_party#Proposed_Europarties
[9] http://piraadipartei.ee/23062014-piraadipartei-jätkab-poliitikauuendust-ning-võtab-suuna-riigikogule