July 7, 2015

Organiseerunud piraatide tulevikuperspektiividest

Kaugosalesin möödunud nÀdalavahetusel Piraadiparteide Internatsionaali aastakoosolekul, kus oli arutuse all organisatsiooni tulevik ja hÀÀletusel hulk vÔrdlemisi ebaolulisi pÔhikirjamuudatusi. Ebaolulised on need eriti seetÔttu, kuna organisatsiooni tulevik on juba selle algusest peale, aga iseÀranis viimase kahe aasta jooksul olnud tuliste vaidluste objektiks.

Kuigi piraadid suudavad olla edukad ĂŒksikute aktivismi tulipunktide puhul (nt ACTA, lausjĂ€lgimine, panoraamivabadus) vĂ”i teatud perioodide vĂ€ltel ĂŒksikutes riikides (nt Rootsi, Saksamaa, TĆĄehhi, Island), siis stabiilne rahvusvaheline koostöö on endiselt asi, milleni on vaja jĂ”uda. MĂ€letan vĂ€ga hĂ€sti, et kui ma osalesin esimest korda internatsionaali aastakoosolekul Prahas, siis tundus mulle eriti tĂŒĂŒtu, kui pikema ajalooga piraadid eri Euroopa riikidest ja pool-riikidest kukkusid vaidlema pĂ”hikirja ja eri tegevuste sellele vastavuse ĂŒle ning sisustasid sellega mĂ”nuga terve pĂ€eva ja pool teistki. Taolised meeleolud valdavad internatsionaalis tegelikult siiani.

Kusjuures igal aastal on ĂŒldkoosoleku toimumise eel ja jĂ€rel tekkinud tugev opositsioon, on kirjutatud artikleid ja pöördumisi, Ă€hvardatud luua uus internatsionaal vĂ”i mitu. Sel aastal on jĂ”udnud olukord niikaugele, et internatsionaalist astusid protestiks juhatuse haldussuutmatuse ja/vĂ”i koostöövĂ”imetuse tĂ”ttu ametlikult vĂ€lja nii Austraalia kui Briti Ühendkuningriikide piraadiparteid, sama Ă€hvardasid teha ka paljud teised ja tĂ”id kĂŒsimuse hÀÀletusele oma ĂŒldkoosolekutel. Lisaks vĂ€lja astunutele on huvi internatsionaali tegevuse vastu kaotanud ka paljud seni organisatsiooni toetanud liikmed, kvoorum saadi ĂŒldkoosoleku esimesel pĂ€eval minu kui Eesti delegaadi kaugosaluse teel kokku alles Ă”htul kl 17-ks, kuigi oleks pidanud olema koos juba ennelĂ”unaks.

Sildi #teamninja egiidi all toimunud kampaania juhatuse vĂ€ljavahetamiseks Piraadiparteide Internatsionaalis.Pool-sĂ”ltumatu piraadivĂ€ljaanne The Pirate Times tegi seekord ĂŒldkoosoleku ettevalmistamisel tubli tööd ja avaldas hulga eri maade piraatide visioone[1] selle kohta, missugustel alustel rahvusvaheline koostöö vĂ”iks toimuda ja olla mitte koormaks kaelas, vaid inspireeriv ja edasiviiv. Teatud mÀÀral neid teemasid ka internatsionaali ĂŒldkoosolekul mĂ”lgutati, aga see kĂ”ik jĂ€i siiski episoodiliseks. Tundus, et koosolekuruumis fĂŒĂŒsiliselt kohal viibinutel polegi erilist soovi suurt midagi arutada — kui arvata vĂ€lja ĂŒldkoosoleku teisel pĂ€eval ka internatsionaali uude juhatusse kandideerinud Henrique Peeri tiraad usaldusest senise juhatuse vastu.

Etteheited internatsionaali töökorraldusele

Vahelduva eduga end vaidluskĂŒsimustega kursis hoidnuna sĂ”nastaksin peamise probleemina, et piraadid ei suuda leida rahvusvahelise koostöö formaliseerimiseks viisi, mis ĂŒhelt poolt sobiks kokku digipĂ”lvkonna hajusa organiseerumise pĂ”himĂ”tetega ja samal ajal sobiks rahvusvaheliseks lipulaevaks vĂ”i kehandiks, millelt saada abi ning vajadusel ka tugineda. Konkreetsemalt vĂ”ib tuua vĂ€lja:

  • Euroopa kahe suurima piraadiorganisatsiooni, st Rootsi ja Saksamaa piraadiparteide lahkhelid eri pĂ”himĂ”ttelistes kĂŒsimustes, nt otsedemokraatia, organiseerumise viisid, pĂ”himĂ”tted jmt (muide, Saksamaa piraadid on internatsionaalis tooni andvad, mis tĂ€hendab automaatselt Rootsi piraatide pigem leiget huvi organisatsiooni tegevuse vastu);

  • Juhatuse suutmatus veenda piraatide rahvusvahelist ĂŒldsust, et nende tegevusel on nii sĂŒgav mĂ”te, et liikmed jt oleks motiveeritud neis kaasa lööma vĂ”i enda peale vĂ”tma vĂ”i lausa neid ise algatama, seejuures viisil, mis tagaks vĂ”rdsed vĂ”imalused nii vĂ€iksemate piraadiorganisatsioonide liikmetele kui ka eri piraadiagendaga seotud huvigruppide tegevuseks ning soosiks kĂ”igi osapoolte viljakat koostööd;

  • Juhatuse suutmatus saada lĂ”puks korda rahaasjad (nt ĂŒhele internatsionaali pangakontole on ligipÀÀs kadunud, kuna ĂŒks selle omaaegsetest loojatest ei ole valmis koostööks) ja juriidilised dokumendid, mille alusel organisatsiooni rahvusvaheliselt tunnustataks;

  • Tegelikult puudub internatsionaalil sellisel viisil visioon, sest kuigi piraadiliikumine on juba definitsiooni poolest rahvusvaheline (Internet ei tunnista riigipiire, eksole), siis ei anna eri maade piraatidele eriti palju juurde see, et keegi lihtsalt on ja esindab mingil staatilisel viisil autoriĂ”iguste uuendamise vajadust, sĂ”navabadust Internetis, vajadust eraelu puutumatuse jĂ€rele jm kĂ”igi piraatide poolt vaikimisi jagatud ideid, selmet tekitada dialoogi ja sĂŒnnitada uusi ideid vĂ”i praktikaid.

Ehk mingis mĂ”ttes on kĂŒsimus selles, et kas internatsionaal saab olla lihtsalt juriidiline keha ja kattevari, mis tagab ĂŒhildumise harjumuspĂ€rase bĂŒrokraatiaga — vĂ”i on see piraadiliikumise ideedega nii karjuvas vastuolus, et lihtsalt ei tööta. Ja mulle endale tundub, et siin tĂ”esti on see karjuv vastuolu.

VÔimuvertikaali langetamise paradoksid

Formaalse keha ja sisuliste eesmĂ€rkide dilemma pole ainus, millega piraadid peavad rinda pistma. SamavĂ”rra on probleemiks see, et asju tuleb ajada nii, et oleks reaalselt vĂ”imalik mĂ”jutada riikide poliitilisi eesmĂ€rke, st saaks oma esindajad otsustavatele kohtadele neid eesmĂ€rke mĂ”jutama, muutma ja looma. See eeldab olemasoleva poliitsĂŒsteemiga kohandumist, mis kĂ€ib aga risti vastu piraatide eesmĂ€rgile muuta poliitika tegemise viisi ja teha poliitikat ajastu vĂ€ljakutsetega haakuval viisil.

KĂ”ige Ă”petlikumal viisil elasid seda ilmselt lĂ€bi Saksamaa piraadid, kes sattusid ootamatusse langusse pĂ€rast esialgset suurt edu, kus nad valiti jĂ€rjepanu nelja Saksamaa liidumaa parlamentidesse.[2] Kuigi 2012. aasta kevadel nauditi veel 13% toetust, siis 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel saadi 1,4% hÀÀltega seal ainult ĂŒks koht, millel tegutseb nĂŒĂŒd europarlamendis autoriĂ”iguse uuendamise eest vastutav Julia Reda. Ja seda hoolimata sellest, et 2014. aastal oli sisuliselt kogu Saksamaa pöördes Snowdeni paljastuste pĂ€rast ja sellest, et NSA kuulas pealt koguni liidukantsler Merkelit ennast.

Soodsat olukorda ei suutnud piraadid kasutada, kuna nad ei muutnud oma avatud parley’d ka pĂ€rast pĂŒĂŒnele pÀÀsemist, mis aga kĂ”rgenenud meedia tĂ€helepanu all mĂ”jus avaliku sitaloopimise vĂ”i “pasarahena” (ise nad kasutasid selle kohta ingliskeelset terminit “shitstorm”). KĂ”ik avatud arutelude eri aspektid hakkasid ĂŒksteist vĂ”imendama, Ă€kiline edu sundis ĂŒhtlasi rohkem tegelema partei identiteediga ning lĂ”puks ajas see seni Ă”lg Ă”la kĂ”rval vĂ”idelnud aktivistid kisklema. Tulemuseks oli valijate toetuse mĂ€rkimisvÀÀrne langus.

SĂŒmptomaatiline ja esmapilgul piraatide kui tehnokraatide puhul ehk ka ĂŒllatav on, et onlainis otsuste tegemise mehhanismi pole suutnud kokku leppida ei Saksamaa piraadid ega ĂŒkski teine suurem piraadiorganisatsioon, sj ka mitte internatsionaal, kuigi see on juba aastaid olnud eri viisidel arutamise ja otsustamise objekt (jah, ka seekord vĂ”eti vastu pĂ”himĂ”tteline otsus, et e-demokraatia keskkonna otsused on organisatsiooni jaoks kehtivad).

PĂ”hjus on selles, et puudub Ă”iglane meetod seda korraldada, alati on keegi diskrimineeritud, kellegi taskus on liiga paljude lukkude vĂ”tmeid ja on lĂ”he nende vahel, kes elavad igapĂ€evaselt onlainis ja nende vahel, kes mitte. Saksa Piraadipartei kohta tehti sealses meedias vahel isegi nalja, et see soosib tudengeid ja töötu abirahast elatujaid, sest neil on vĂ”imalik 247 onlain-aruteludes lĂ€rmi lĂŒĂŒa ja niimoodi esile tĂ”usta. Omamoodi meritokraatia Ă€raspidine vorm, aga samas vĂ€ljendab vĂ€ga olulist kĂŒsimust tuleviku demokraatia jaoks. Üldse on traditsioonilised demokraatia kĂŒsimused vĂ”rdsetest vĂ”imalustest ĂŒhiskonna asjades osalemisel jmt piraatide jaoks olulisemad kui esmapilgul vĂ”iks arvata. Tehnoloogia tundjatena on piraadid ĂŒhtlasi tehnoloogia kĂ”ige teadlikumad ja pĂ”hjalikumad kriitikud ega lĂ€he kaasa noore infoĂŒhiskonna hullusega, mille raames kaldutakse pidama tehnoloogiat lihtsaks lahenduseks kĂ”igile olemasolevatele probleemidele.

SeetĂ”ttu on piraatide aktiivsem kaader vĂ”tnud tehnoloogia suhtes pigem nomaadliku positsiooni, mille kreedoks on, et tehnoloogiliste vahendite mĂ”ttes anything goes, aga niikaua, kuni see ei sunni loobuma vabadusest vĂ”i pĂ”himĂ”tetest. See tĂ€hendab sisuliselt seda, et jĂ€rjepanu asustatakse ja hĂŒljatakse eri digitaalseid keskkondi ja vahendeid, mis tunduvad mistahes konkreetse eesmĂ€rgi jaoks sobivad. Kui on vaja hÀÀletada, siis kasutatakse midagi sobivat ja hetkel usaldusvÀÀrset, kui on vaja mingeid kĂŒsimusi laiemas seltskonnas arutada, siis midagi muud jne jne. Ja igal hooajal on oma lemmikud. See variant sobib ehk tĂ”esti digitaalsetele nomaadidele, kes on varustatud asjakohase kĂ”rbetarkusega, aga mitte piraatide ontlikest koduperemeestest ja -naistest toetajatele, kes sooviks samuti infovabaduse rindel tegutseda.

Piraadid oma puujalga ei hÀbene

See vĂ”iks olla voorus, aga poliitilise ja/vĂ”i valimisedu mĂ”ttes on see kindlasti miinus. Ja ma tegelikult ei taha ĂŒtelda, et piraadid oleks kuidagi eriti ausad vĂ”i Ă”ilsad, aga nad lihtsalt ei salli tĂ€ielikku umbluud ega suuda seda eriti jĂ€rjekindlalt ajada. See lihtsalt ei sobi liikumise keskmise esindaja natuuriga. Kusjuures kreeka piraadid ei vĂ€si keeleoskajatena igal vĂ”imalikul juhul tĂ€psustamast, et piraadiliikumise nĂ€ol pole tegu ainult mingite vĂ”rdlemisi oluliste seadusemuudatuste lĂ€bisurumisega, vaid ei rohkem ei vĂ€hem kui kognitiivse kĂŒsimusega, mille lahendamine peaks ilmselt tooma kaasa kopernikliku pöörde poliitikas. Kui eemalt vaadates vĂ”ib piraadi puujalg paista kahetsusvÀÀrne puudena, siis piraatide jaoks on oma puude tunnistamine ning tĂ”siseltvĂ”tmine pigem auasi.

Kui piraadid ei kanna kontoririietust ja rÀÀgivad sĂŒĂŒdimatult oma argoos, siis see vĂ€line nĂŒanss peegeldab ka sisu. Trollimine, meemid, pasarahe jmt pole midagi, millest piraadid tahaks tingimata ĂŒle saada ja mida kultuursest infoĂŒhiskonnast vĂ€listada, vaid nad tahaks seda pigem kasulikult hĂ”lvata. Kui Rootsi piraadid lĂ€ksid oma netipĂ”lvkonna hĂ”lvamise projektis nii deklaratiivseks, et registreerisid siseringi suhtlusviisi kui ametliku usulahu[3], siis obskuursuse, sisulisuse ja protesti piiril on kĂ”ige adekvaatsemalt suutnud balansseerida ilmselt Islandi piraadid, kes on praeguseks suutnud enda poindi hoomatavaks teha juba kolmandikule valijatest. Oma osa on siin ehk sealse ĂŒhiskonna vĂ€iksusel — igaĂŒks teab kedagi, kes on pĂ€riselt mĂ”nda piraati nĂ€inud ja vĂ”ib oma suguseltsile kinnitada, et piraadid pole mitte hullud, vaid lihtsalt tĂ”sised.

Aga mida sa ise teeksid, kui sa oled lootusetult tĂŒdinud harjumuspĂ€rasest parteilisest etendusdemokraatiast ja pole nĂ”us mingil juhul poliitikaga tegelema, kui see ei vii ellu kas mingisugust adekvaatsemat laadi osalusdemokraatiat[4] vĂ”i veel parem tĂ€ielikku valgustatud otsedemokraatiat? Ilmselt ei teekski vĂ”i teegi suurt midagi, nagu suurem jagu sellest ĂŒha suurenevast hulgast poliitikast vÔÔrdunud inimestest eri riikides. Aga piraadid vĂ”tavad sellest rahulolematusest kantud vĂ€ljakutset tĂ”siselt ning ĂŒritavad liiga suuri eeldusi tegemata leida tasakaalu tĂ€ieliku huvipuuduse jm loomulike kalduvuste, rohujuure taseme aktivismi, globaalse poliitika ja kohalike kĂŒsimuste korraldamise vahel. Olukorras, kus maailm muutub kĂŒmne aastaga rohkem, kui varem sajandiga, ei tundu piraatidele tĂ”siseltvĂ”etavad need ĂŒldised dilemmad ja valikud, mida pakuvad end vasak/parem skaalale paigutavad erakonnad ja nende poliitkategemise viisid, isegi kui need suudavad veel inertsist teatud edu saavutada.

VĂ”imuvertikaali langetamisel pole skaalaks mitte niivĂ”rd parem/vasak, vaid pigem siis juba ĂŒleval/all, infoĂŒhiskonnale sobiva kodanikuaktivismi mudeli raames aga hoopis avatud/suletud.

Internatsionaali tulevik

VĂ”imalik, et piraadiparteide internatsionaaliga lĂ€heb samamoodi nagu eelmisel sajandil kommunistliku internatsionaaliga ja neid luuakse jĂ€rjepanu hulgem ning end Ă”igustab lĂ”puks see, mis töötab. Samas on tĂ€helepanuvÀÀrne, et uue internatsionaali algatus sai seekord teoks juba enne “esimese” internatsionaali aastakoosolekut[5] ning andis koos vĂ€lja astunud piraadiparteidega tooni kogu ĂŒldkoosolekule. InfoĂŒhiskond siiski paistab protsesse natuke kiirendavat, mida nĂ€itab tegelikult ka see, et vĂ€hem kui dekaadiga on piraadiliikumine juba levinud ĂŒle maailma kĂ”igile kontinentidele ning ajab eri riikides edukalt vĂ”rseid.

Kui internatsionaali ĂŒldkoosoleku sisust rÀÀkida, siis vastu vĂ”etud pĂ”hikirjamuudatused ei puudutanud mitte midagi olulist, sh vĂ”eti minu meelest tĂ€iesti rumalalt vastu muudatus, mis sundis tasakaalustama 7-liikmelises juhatuses selle liikmete geograafilist jaotumist. Kuigi see vĂ€ljendas tajutud probleemi internatsionaali senise Euroopa- ja Saksamaa-kesksusega, siis poleks seda pidanud kindlasti pĂ”hikirja tasemel reguleerima. Deklaratsioonidest vĂ”eti vastu posu autoriĂ”igust, privaatsust, vĂ”rguneutraalsust, avaliku sektori lĂ€bipaistvust jmt puudutavaid iseenesestmĂ”istetavusi, millest peaks tulevikus kujunema seni esinduslikema konsensusliku piraadiliikumise dokumendi kĂ”rvale, milleks on Euroopa piraatide ĂŒhine valimisprogramm[6], ka globaalse tĂ€hendusega samavÀÀrne programmdokument. Vaieldavamad olid ehk meditsiini kĂ€ttesaadavuse ja universaalse baassissetuleku deklaratsioonid, millest esimene tekitas kĂŒsimusi ka juba ĂŒldkoosolekul, kuid vĂ”eti nendest hoolimata vastu.

Tegelikult huvitaski kĂ”iki pigem, mis saab internatsionaalist endast ja kes asub seda jĂ€rgmisel perioodil juhtima. Kui pĂ€rast esimehe valimiseks korraldatud hÀÀletusvooru selgus, et kumbki kandideerinud juhatuse kriitikutest sai tunduvalt rohkem hÀÀli kui mĂ”lemad senise juhatuse liikmed, siis olid paljud pinged maandatud ja edasi tĂ€ideti aseesimehe ja ĂŒlejÀÀnud viie juhatuse liikme ametikohad juba ladusalt. Nagu nĂ”iavĂ€el sattusid juhatusse ja ka selle varupinki inimesed, kes sobisid ilma ĂŒhegi mugandusvajaduseta ka geograafiliste piirangutega, mis just vastuvĂ”etud pĂ”hikirjamuudatusega juhatuse koosseisule seati. Juhatuse koosseis sai jĂ€rgnev:

Juhatuse esimees Andrew Reitemeyer on seejuures huvitav valik, kuna ta on esiteks Uus-Meremaa piraatide esimees ja teiseks ĂŒks eestvedajaid Pirate Timesi juures, milles just tema algataski internatsionaali tulevikku puudutava artiklitesarja. Seejuures on ta ise esinenud vĂ”rdlemisi tasakaaluka kriitikuna[7], erinevalt nĂ€iteks aseesimeheks valitud Saksamaa Nordrhein-Westfaleni liidumaa (see on ĂŒks neist liidumaadest, kus piraadid on parlamendis) piraatide esimehest Patrick Schifferist, kes on olnud vastasleeri vĂ€gagi energiline ja isegi sĂ”jakas esindaja.

PÀrast esimeheks valimist deklareeris Reitemeyer piraatide meililistis tÀnusÔnade vahele sujuvalt:

Ma isiklikult sooviks meid nÀha panustamas energiat mÔttetankri ehitamisse, mis pÔhineks piraatide pÔhimÔtetele ja tagaks Islandi Piraadiparteile mistahes abi, mida neil vÔiks vaja olla, et saada esimeseks riigi valitsuses esindatud piraadiparteiks.

Üldiselt tundub, et vĂ€hemalt juhatuse esimeeste tasemel on oodata tegutsemist samas vaimus ideedega, millele ebapiisava tĂ€helepanu pööramise tĂ”ttu loodi uue internatsionaali algatus. Ka lubas Reitemeyer leida viise internatsionaalist vĂ€lja astunute vĂ”i vĂ€lja astumise vormistamisega poole peal olevate piraadiparteidega koostöö jĂ€tkamiseks. Muide, vĂ€lja astumine on ĂŒhe reaalse valikuna tĂ”statatud ka Eesti Piraadipartei ĂŒldkoosoleku jaoks, mis peaks toimuma hiljemalt varasĂŒgisel.

Minu enda kontakt Reitemeyeriga on olnud pĂ”gus, aga samas nĂ€rviline. Ta palus mult infot Eesti Piraadipartei kohta, mille kohta palusin mina omakorda, et kui ta edastatud info pĂ”hjal midagi kirjutab, siis laseks mul selle enne ĂŒle vaadata. Seda ta teha ei lasknud ja kui ma siis kurtsin, et pahasti lĂ€ks, siis ta lubas edaspidi enam mitte Eesti Piraadipartei kohta infot kĂŒsida. Ma arvan, et ta on nĂŒĂŒdseks sellest ĂŒle saanud, kuigi selle vahejuhtumi pĂ”hjal on mulle jÀÀnud mulje, et esimeheks vĂ”ib olla Reitemeyer tegelikult liiga tundlik ja ma ise oleks ehk eelistanud selles rollis nĂ€ha pigem jĂ”ulisema natuuriga Schifferit.

Uue juhatuse puhul on aga varasematega vĂ”rreldes lisaks eriline see, et seal on tĂ”epoolest esindatud kĂ”ik viis maailma kontinenti, mis peaks tagama selle, et tegevused ei saa olema enam Euroopa-kesksed. Kuna see oli ĂŒks suuri etteheiteid senisele juhatusele, on lootust, et osad kriitikud peavad kas asuma tööle vĂ”i leidma midagi muud, mille kallal Ă”iendada. Samas on uus juhatus vĂ”tnud ka suuna mitte niivĂ”rd formaalsele esindamisele, vaid mĂ”ttetankri loomisele, mis oli konkureeriva internatsionaali ĂŒks eesmĂ€rke ning vĂ”iks anda vĂ”imaluse panustada kĂ”igile endistele ja tulevastele kriitikutele. KĂŒsimus on siin eelkĂ”ige selles, kuidas otsustab uus juhatus delegeerida vĂ€lja vĂ”imu ja vastutuse. Esindusfuktsiooni mĂ”ttes on uues juhatuses positiivseks tuuleks aga Genfis resideeruv Richard Hill, kes saab hakata organisatsiooni eest kĂ”nelemas kĂ€ima oma kodulinnas asuvate loendamatute rahvusvaheliste organisatsioonide peakorterites.

Eks nĂ€is, kas vana ja uus internatsionaal sulavad nĂŒĂŒd uue juhatuse all kokku, praegu on seda raske ennustada. Minu arvates sĂ”ltub palju sellest, kui innustavad suudavad vĂ”imu saanud kriitikud olla ja kas nende kaasmĂ”tlejad suudavad lisaks seni tehtud ohtrale kriitikale ka end reaalselt tööle panna.

Koostöö Euroopas ja... Eestis

Juba natuke rohkem kui nĂ€dala pĂ€rast toimub aga ka Euroopa Piraadipartei esimene sarnane koosolek, kus ilmselt tuleb samuti arutuse alla organisatsiooni tulevik ja seda ĂŒpris sarnase tonaalsusega. Euroopa Piraadipartei on muidugi ĂŒpris teistsugune organisatsioon kui Piraadiparteide Internatsionaal, algselt oli selle loomine mĂ”eldud toetama Euroopa Parlamendi valimiskampaaniat ja organisatsioon pidi rahuldama Europarty‘le seatud nĂ”udmisi.[8] Kuna mĂ”lemad eesmĂ€rgid on nĂŒĂŒd vĂ€hemalt mĂ”neks aastaks pĂ€evakorrast maas ja Euroopa-ĂŒlene koostöö toimub niikuinii kas europarlamendi esinduspiraat Julia Reda kontori vahendusel vĂ”i muude informaalsemate algatuste raames, siis on kĂŒsimus, kas ja miks on meil ĂŒldse Euroopa Piraadiparteid vaja.

Organisatsiooni ebaaktuaalsuses nĂ€ib olevat veendunud ka esimeheks valitud, kuid oma rollist praeguseks sisuliselt loobunud endine Rootsi Piraadipartei europarlamentÀÀr Amelia Andersdotter, kes kinnitab, et Euroopa ĂŒlene koostöö toimib niigi ja rohkem kui organisatsiooni formaalseks elushoidmiseks pole mĂ”tet ressursse kulutada. Selle asemel kavatseb tema panustada tegevusse nendes projektides, mis viivad piraadiagendat edasi mingis konkreetses piir- vĂ”i valdkonnas.

Umbes samasuguseid kĂŒsimusi vĂ”ib tegelikult kĂŒsida ka Eesti Piraadipartei kohta, et kas ja milleks seda ĂŒldse vaja on, kui selle peamine funktsioon on vahel laenata oma brĂ€ndi valimistel ja seista koos muude organisatsioonidega mingite algatuste taha, sageli aga ka piraadilippu pigem vaka all hoides kui lehvitades. Samas, kui arvata vĂ€lja mĂ”ningane paranoilisus Piraadipartei vastu selle algusaegadel ja segased seigad uute liikmete privaatprojektide omistamisega organisatsioonile, siis on tegelikult organisatsioon tĂ€itsa asjalikult siin kanda kinnitanud.

Osalemine eri protestiliikumiste korraldamisel alates Euroopa mastaabiga ACTA-vastasest kampaaniast kuni sildi “Aitab valelikust poliitikast” all toimunud kohalike protestideni on kĂ”ik ĂŒhiskonnas oma mĂ”ju avaldanud. Esimene kĂŒll ei toonud erilist kuulsust nimeliselt Piraadiparteile, kuid vĂ”imaldas aktivistidel sisuliselt esimest korda Eestis proovida tĂ€napĂ€evaste digivahenditega organiseerumise mudelit ja teha selleks koostööd Euroopa piraatide jt aktivistidega. Teine neist kujunes lĂ”puks hoopis JÀÀkeldri protsessiks, mis oli aktivistide ringides algselt kĂ”lanud ideede kahvatu vari, nagu oli ka Rahvakogu osalusdemokraatia mĂ”ttes lĂ€bikukkumine. Kuigi ka valeliku poliitika vastase protestiliikumise pĂ”hjustajaks olnud Silver Meikar piraadiprogrammiga Euroopa Parlamenti ei saanud ja on nĂŒĂŒdseks liitunud hoopis sotsiaaldemokraatidega, siiski oli 6018 hÀÀlt korralik tulemus ja tagasisidekĂŒsitluse jĂ€rgi olid umbkaudu pooled hÀÀled nende teemade toetamise tĂ”ttu, mille piraadid tema kampaaniasse panustasid.

Piraadipartei tulevikust Eestis

Samas kohalikel valimistel valimisliitudes osalemine andis otsesemaid tulemusi, olles kÔige edukam Tartu valimisliidu Vabakund kooseisus, mis vÀljendab oma mitmepalgelisuses, parteipoliitika stampide eiramises ja anarhilises organiseerumises kÔigist algatustest kÔige lÀhedasemalt piraatide arusaama sellest, kuidas peaks poliitikas osalemine tÀnapÀeval kÀima. Kui see projekt saab vigadest jooksvalt Ôppides viidud lÔpule niimoodi, et peamised eesmÀrgid saavad tÔesti tÀidetud, siis vÔiks see olla vabalt mudel vÔrguajastu poliitilise organiseerumise jaoks.

Ses mÔttes on Piraadiparteil kohaliku poliitika kujundamisel oma roll tÀitsa olemas, proovitud on kÔike peale kampaania Riigikogu suunal[8], mis on valimiste mÔttes kÔige keerulisem ja ressurssenÔudvam, seda nii inimressursi kui raha mÔttes. Ka on Riigikokku kandideerimine kÔige ebamugavamaid piiranguid seadva regulatsiooniga (pole vÔimalik osaleda ei valimisliitudena ega olemasolevate erakondade liitudena, edukas olemiseks on vaja kandideerida tosinas eri piirkonnas, oluline on panna igas piirkonnas vÀlja tÀisnimekirjad, mis nÔuab mÀrkimisvÀÀrselt raha jne jne).

Sisuliselt on siin kĂŒsimus, et kas kujundada Piraadipartei teiste uute erakondade eeskujul ĂŒmber organisatsioonilises mĂ”ttes tĂ€iemÔÔduliseks erakonnaks ja pista rinda kĂ”igi nende probleemidega, mis sellega kaasnevad, vĂ”i jĂ€tkata peamiselt valveorganisatsioonina, tegeldes valikuliselt ĂŒksikute oluliste projektidega ning pakkudes vajadusel piraatide pĂ”himĂ”tetega haakuvatele projektidele tuge. Hetkel on olukord kĂŒll selline, et ilma mĂ”ne suurema piraatide pĂ”hiteemasid puudutava skandaalita, mis ĂŒhendaks seniseid ja tooks hulganisti uusi liikmeid, ei ole organisatsioonil jaksu end erakonnaks ĂŒmber kujundama asuda.

Mis poleks iseenesest probleem, kui senised Piraadiparteiga seotud inimesed lĂ”puks ei tĂŒdiks muude tegemiste kĂ”rvalt ĂŒhiskonnale sellist teenust pakkumast ega mĂ”tleks uutele jahimaadele siirdumisest. Samas leidub ikkagi hulganisti neid, kes tahaks nĂ€ha Piraadiparteid tegutsemas just erakonnana ja ka neid, kes vĂ”iks neid pĂŒĂŒdlusi ka vĂ€ljastpoolt toetada, nt europarlamentÀÀride dĂŒnastia esindaja Indrek Tarand on sotsvĂ”rgustikes korduvalt kutsunud piraate ĂŒles vajalikud 500 liiget kokku koguma, piraadiliikumise veendunud toetaja Artur Talvik on Vabaerakonna koosseisus Riigikogus jmt.

Äkki oleks ĂŒleĂŒldise poliitilise radikaliseerumise taustal mĂ”istlik töötada lĂ”puks ometi vĂ€lja Piraadipartei programmilised seisukohad kohalikes kĂŒsimustes ja seada end toetajate abiga Riigikogu valimiste vĂ”imekusse? Äkki oleks Eesti tĂ€pselt see Ă”ige koht, kus kopeerida Islandi piraatide edulugu, arvestades paljusid sarnasusi nii poliitilises situatsioonis kui ĂŒhiskonnas endas?

Viited

[1] http://piratetimes.net/category/piratetopics/pirate-visions-piratetopics/
[2] a) http://www.theatlantic.com/international/archive/2012/09/open-source-politics-the-radical-promise-of-germanys-pirate-party/262646/ b) http://piratetimes.net/what-is-happening-in-germany/ ja c) https://www.opendemocracy.net/can-europe-make-it/alessio-colonnelli/how-pirates-in-germany-have-lost-their-way
[3] http://kodu.ut.ee/~p6der/kopimismi-pyhakiri/scripture.et.xhtml
[4] https://boamaod.github.io/blog/2013/01/18/demokraatiate-yhitamisest/
[5] http://pirateint.org/2015/05/29/aiming-for-the-stars-the-goal-and-purpose-of-a-new-pirate-international/
[6] http://piraadipartei.ee/euro2014-programm
[7] http://piratetimes.net/andrew-reitemeyer-the-pirates-a-multifaceted-political-experiment-pirate-visions/
[8] 1) http://majandus24.postimees.ee/812090/euroopa-piraadid-lahevad-valimistele-uhiselt, 2) https://en.wikipedia.org/wiki/European_political_party#Proposed_Europarties
[9] http://piraadipartei.ee/23062014-piraadipartei-jÀtkab-poliitikauuendust-ning-vÔtab-suuna-riigikogule