Ühisteadmuse dilemmadest koroonateavituse näitel

On teada, et digitaalsetes võrgustikes levib informatsioon peamiselt nende sõlmpunkte moodustavate arvamusliidrite seisukohtade kaudu – nende seisukohtadega arvestamine ja arvamusliidrite küsimuste sisuline läbiarutamine tagab, et algselt kriitikutena paistvad kodanikuteadlased kujunevad edaspidi suurimateks toetajateks.

Kui valitsusi ja riigiasutusi tabab usaldamatus, asutakse pahatihti otsima viga väidetavalt puudulikust kommunikatsioonist. Harva nähakse aga vigu tegevustes endis, sagedasem pole ka küsimine kommunikatsiooni luhtumise sisemiste põhjuste järele. Ilmselt on igaüks meist kogenud, kui ebameeldiv on ülalt-alla suhtlus käsulaudade keeles. Selline suhtlus väljendab eeldust, et vähesed targad ütlevad asjatundmatule ja informeerimata enamusele, kuidas asjad on ja mida peaks tegema.

Koroonakriisis on aga saanud ilmseks, et neid väheseid tarku ei ole või ei suuda nad vajalikes tegevustes ka isekeskis kokkuleppele jõuda. Kriisikommunikatsiooni aabitsatõde on edastada selgeid sõnumeid ja hoida ära paanika. Loodusõnnetuste või tuntud katastroofide puhul on see hea nõuanne ning tavapäraselt on sellises olukorras kõrge ka kodanike valmisolek juhtnööre järgida, kuid koroonakriis on kõike muud kui tavapärane.

Ühiselt tunnetatud teadmatus

Kui vaadata kriisi jõudmisele meie ühisteadvusse, siis esimesed märgid ilmusid detsembris ja vormusid kogukondlike algatustena jaanuaris 2020, mil sai globaalse pilguga kodanikele selgeks, et viirus on tõsine ega jää Wuhanisse pidama. Kogukondlikud juhtnöörid viirusega toimetulemiseks valmisid aktivistide ja nende teadlastest sõprade koostöös, põhinesid sarnastel rahvusvahelistel projektidel ning juhendasid hoidma distantsi ning valmistama ning kandma kaitsemaske.

Sel hetkel võis ettekujutus maskides ja kaitseülikondades ühiskonnast paista väljalõikena ulmefilmist ja neid algatusi endid oleks võinud pidada vandenõuteooriaks. Tegelikult jutud viiruse peletamisest hanerasvaga ja terviseameti halvustav suhtumine maskidesse kui viirusevastasesse meetmesse seda hoiakut ka väljendasid.

Kriisi jõudmine valitsuse ja riiklike institutsioonide töölauale polnud seega kuigi ladus, kuid vähemalt alguses toimus see ühise tõdemuse valguses, et mitte keegi ei tea täpselt, kas viirus levib piisk- või tolmnakkusena, missugused on täpselt sellega seotud ohud ja võimekus haigestunud inimesi aidata, kas on tulemas vaktsiine või on karantiin ainus võimalus terveks jääda.

Kodanikuteaduse sünd kriisist

Kui märtsikuus kehtestati meile veel tundmatu pandeemia ohjamiseks eriolukord ja karantiin, siis ei olnud sellele vastu seismas skeptikute horde. Samal ajal said eriolukorra kehtestamise asjaolud kriitikat õigusteadlastelt ja ühiselt tunnetatud teadmatuses algatati koroonastatistikast ülevaate saamiseks koroonakaart, piirangutest ülevaate saamiseks konkureeriv lehekülg terviseameti omale. Valitsuskomisjoni poolt loodi teadusnõukoda, mis oleks pidanud juhtima meid kriisist välja, kuid ka sellele tekkis kohe nimekaid, sh akadeemikutest nõuandjaid väljastpoolt.

Väliste nõuandjate pingutused ja sisuline töö abistamisel ei jõudnud pahatihti teadusnõukoja ega valitsuseni ja arusaadavalt puudus sellise nõu vastuvõtmiseks protokoll ja harjumus. Siiski võib näha neis osaliselt luhtunud ja osaliselt piikide murdmise tulemusel siiski õnnestunud abistamiskatsetes esimesi märke kasvavast lõhest tegelikkuse ja valitsuse soovi vahel hoida kriisis oma ainuteadja ning selgete sõnumite allika positsiooni.

Viirusega, selle leviku ja vastumeetmetega seotud asjaolusid vaieldi taustal alles läbi teadlaste endi poolt, ametlikud infoleheküljed olid aga puudulikud ega selgitanud piisavalt teadaolevat ja selle piire. Nii olidki koroonaviiruse levikut varakult ettenäinud aktiivsed kodanikud sunnitud võtma endale kodanikuteadlase rolli ning püüdma leida adekvaatse info Maailma Tervishoiuroganisatsiooni, Euroopa Liidu, Ameerika Ühendriikide jt suuremate riikide vastavate ametite kodulehtede teaduskokkuvõtetest.

Nende kodanikuteadlaste, sh sageli sellise tegevuse kõrvalt ühtlasi eri valdkondades tegutsevate päris teadlaste kimbatus riigi kommunikatsiooni enda jaoks mõtestamisel on tegelikult see koht, mille juba hiljem täitsid riigi pandeemia- ja vaktsineerimispoliitika raevukad kriitikud.

Ühiste teadmiste poole

Valitsuse teadmatus on siin ehk väiksem patt kui suutmatus oma teadmiste piire tunnistada ja neid selgelt markeerida. Kriisi haldamisel valitud ülalt-alla kommunikatsiooni, vigade mitte tunnistamise ja poliitilise näo säilitamise mudel on sellises olukorras ohtlik, sest pikas perspektiivis murendab see usalduse valitsuse ja riigi vastu. Seega pole viga mitte eelkõige kehvas kommunikatsioonis, mida võiks parandada reklaamiagentuurile suuremate summade maksmisega, vaid suletud kommunikatsioonimudelis eneses.

Praeguseks on hakanud selguma, et viirus levib ka aerosoolidena ja siiani teadusliku konsensusena kehtinud eristus piisk- ja tolmnakkuste vahel vajab ümbervaatamist, ka on hakanud selguma, et hoolimata väljatöötatud vaktsiinide uudsusest on need siiski parim abivahend pandeemia ohjamiseks. Seejuures ei ole aidanud nende tõdemusteni jõudmisele kaasa niivõrd valitsuse manitsevad ja kärkivad, sageli ka vastuolulised sõnumid, vaid järjekordse pandeemialainega kaasnev kõigile ühiselt tajutud oht ja taustal toimuvate teadusdebattide keerdkäikude, seejuures nende eksimuste ja parandamiste sisuline seletamine avalikkusele.

Koroonakriis on olnud lisaks tervisekriisile ka teaduse ja teaduskommunikatsiooni kriis. Kui ka teadlased peavad eri valdkondades oma baaseeldusi ümber vaatama, siis oleme tegelikult kõik koos alles teel teadmiste poole. Kuna viiruskriis puudutab meid kõiki, siis on üldsuse mõistetav soov, et teadlaste pingutuste tulemusena settiv teadmine ei oleks rohkem ega vähem kui meie kõigi ühiselt jagatud teadmine – ja sel teel on iga panus tervitatav.

Teadlaste eksirännakud sotsmeedias

Pea kaks aastat pärast pandeemia algust on vähemasti teadusnõukoja liikmed saanud aru, et kriitikute motivatsioon pole oma tuumas pahatahtlik ning nendega on vältimatu rääkida, kuid see toimub peamiselt nõukojaliikmete isikliku pingutusena sotsiaalmeedia vestlustes. See on tänuväärne, kuid tegelikult vääriks selles valguses ümbervaatamist valitsuse kommunikatsioonimudelid tervikuna. Kodanikena on meil kõigil õigus teada, missuguste uuringute või hinnangute alusel määratakse piiranguid, missugustest teadustöödest lähtub vaktsineerimispoliitika ja missugused on selle õiguslikud alused.

Nii ei leia ametlikul kriisiinfo lehel avaldatud pressiteadetes jätkuvalt viiteid ei valitsuse otsustele, protokollidele ega teadusuuringutele, millel need otsused põhinevad. See on ülalt-alla kommunikatsiooni puudulikkuse näide ja sellega ühelt poolt alahinnatakse kodanikke ja teiselt poolt ilmselt tahetakse peita ka omaenda otsuste kesist tõenduspõhisust. Kuid kas sellise info kinnihoidmine mitte ei toeta kodanikuteaduse kõige halvemate vormide teket, kus puudulik või vastakas info tekitab pettumust ning teaduse metodoloogiaga vähem kursis olevad kodanikud täidavad lüngad kõige ulmelisemate oletustega?

Selle vastu ei aita sotsiaalmeediagigantide pingutused, kellel pole väärinfo tasakaalustamiseks viidata muud kui praeguseks enam-vähem korrektse kuju saanud rahvusvahelisele statistikale ja valitsuse enda jätkuvalt vastuolulisele kriisilehele.

Kiputakse vist arvama, et eestlane on rumal ega väärigi seletusi ja teadusviiteid – samal ajal osutatakse meie värskeid rahvuslikke esiviisikukohti PISA ülemaailmsetes teadusvaldkondade testides ja Euroopa meediakirjaoskuse indeksites. Kas kodanike mõistmisvõime selline alahindamine pole mitte märk põhjendamatust üleolevusest ja ehk ka otsustajate endi ebakindlusest?

Eeskuju digikodanike algatustest

Esimese pandeemialaine ajal tegime Vikipeedia kogukonnaga pingutuse, et sageli Google’i otsingutes esimeste viidetena pakutavad entsüklopeediaartiklid koroona teemal oleksid ajakohased ja kutsusime selleks uusi ja vanu kaasautoreid nende artiklite toimetamisele tähelepanu pöörama. Vikipeedia kõiki keeleversioone kureeriv Wikimedia Foundation tegi koostöökokkuleppe Maailma Tervishoiuorganisatsiooniga ning töötas välja protseduurid, millega tagada koroonateemaliste artiklite kõrge kvaliteet veebientsüklopeedia ingliskeelses versioonis.

Sellest oleks õppida ka Eesti riigil ja valitsusel, kes abiliste kõrvalelükkamise asemel saaks adekvaatse info tagamisel rakendada sarnast kontrollitud ühisloome meetodit. On teada, et digitaalsetes võrgustikes levib informatsioon peamiselt nende sõlmpunkte moodustavate arvamusliidrite seisukohtade kaudu – nende seisukohtadega arvestamine ja arvamusliidrite küsimuste sisuline läbiarutamine tagab, et algselt kriitikutena paistvad kodanikuteadlased kujunevad edaspidi suurimateks toetajateks.

Nii võiks ka teadusnõukoda näha enda rolli laiemalt kui lihtsalt sotsiaalmeedia hoomamatute vaidluste kallutajana. Kas ei oleks arukas ka Tartu Ülikooli poolt esimese pandeemialaine lõpul loodud koroonat puudutava tõenduspõhise infosaidi kontekstivabade lühikokkuvõtete koostamise asemel panustada ühiselt tunnetatud teadmise loomisse koos kodanikuteaduse entusiastidega?

Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere rõhutas hiljutises intervjuus, et informatsioon on müra, kui see pole vastu võetud ja sellest pole aru saadud. Teadusteemade kommunikeerimisel ei piisa tema sõnutsi sellest, “kui tulistame puusalt pimedusse pressiteateid” ja teadustulemuste kommunikeerimise eesmärk peab olema “teha selgeks, mida see teadustulemus tähendab”.

Ka teadus on arenemises ja praegu konsensusena kehtiva teadmise kriitikud ei tee midagi väga erinevat vandenõuteoreetikutest, sest otsivad vigu olemasolevast teadmisest ja teooriatest. Kui aidata neid nn vandenõuteoreetikuid veidi järele teaduse metodoloogias, kas ei võiks nad kujuneda ühiskonda omal viisil panustavateks kodanikuteadlasteks? Teaduse sotsiaalsete aspektide uurijad on näidanud, et teadusentusiastide vandenõuteoreetikuteks sildistamisest on rohkem abi nende kaasamisest ühise teadmuse loomisse – ja mida muud me kriisiolukorras tahame, kui seda, et jõuaksime ühiselt tunnetatud teadmiseni, missugused on parimad lahendused meie ees seisvatele väljakutsetele!

Fast, fair and fun – eeskuju Taiwanilt

Tasub pöörata tähelepanu sellele, et Interneti ja digitehnoloogia kontekstis võib olla keeruline säilitada ideaalkujutlust demokraatiast, kus kodanikud teevad informeeritud otsuseid parima olemasoleva teabe põhjal nii valimistel kui valitsuste otsuste järgimisel. Digitehnoloogia on veel pärast veebi 30. sünnipäeva endiselt uudne ja selle põhjustatud muutused võrgustunud ühiskonna demokraatlikku sidekoesse tegelikult pärale jõudmata, valitsustel ja riiklikel institutsioonidel on jätkuvalt kiusatus kasutada tehnoloogiat oma seisukohtade kampaaniakorras levitamiseks ja eirata infomere hoovuste sisemist loogikat.

Ka Eesti e-riigi puhul on tuvastatud, et digikodanike võimestamise asemel on suurem jagu auru läinud valitsemise lihtsustamisele. Facebooki kokkukukkumise taustal rääksin hiljuti Delfile, et on eksitus panustada suletud ärilistele platvormidele kodanikele olulise info edastamisel. Kuigi esialgu võib tunduda digitaristu teenuse sisseostmine mugav ja efektiivne, siis suletetud platvormide eelistamine teeb meid digikodanikena pikas perspektiivis hoopis vaesemaks – tiigrihüppes karastunud digikodanikud ja e-riik ise kujunevad niimoodi tootjalõksus olevateks digiheidikuteks. Kindlate tootjate ja nende suletud platvormide eelistamine paneb meid ühtlasi infolõksu.

Hea näide radikaalselt vastupidisest suunast on Taiwanilt, kus häkkerist digiminister Audrey Tang on juba pea pool tosinat aastat juurutanud avatud ja kaasavate tehnoloogiate rakendamist. Riik hakkab silma ka koroonapandeemia positiivse haldamise poolest, mille lipukirjaks on “kiire, õiglane ja lõbus” (fast, fair and fun) ja kus on tehtud julgeid ja süstemaatilisi samme kodanikutehnoloogide või civic tech entusiastide tehnoloogiliselt võrdõiguslikuks kaasamiseks riigivalitsemisse.

Ilmselt oleks pidanud sarnase suunamuutuse võtma Eestis ette juba 10-15 aastat tagasi – viimati pakkus radikaalse avatuse poole orienteerumist Daniel Vaarik oma Eesti kui Rajaleidja soovitustes, kuid veel 2018. aastal nentis ta, et kriitikute kaasamise diskursus pole kahjuks jõudnud e-riigi arsenali.

Aga nagu väidetavalt ütleb Hiina vanasõna, siis parim aeg puude istutamiseks on küll 20 aastat tagasi, aga järgmine parim aeg selleks on praegu – äkki võtaks julguse kokku ja prooviks vähemalt? Igatahes oleks pretentsioonika tiigrihüppe kujundamine viigriliuks samm, mis tooks Eesti tagasi digitaalse innovatsiooni maailmakaardile – eeskujud ja tehnilised võimalused on kahtlemata olemas, kuid tuleb julgeda teha koostööd ja neid kasutada.

Artikkel ilmus esialgsel kujul 14. novembril 2021 Eesti Päevalehe veebiküljel.