Autoriõiguse kaks liigat
Lõpuks jääb olelusvõitluses eeldatavasti peale parem ökosüsteem ja hakkab määrama, kuidas oma loominguga peamiselt ümber käime ja missuguseid seadusi selleks vajame. Samas ei julge ennustada, kas meie silmad seda uut ja õiglast regulatsiooni näevad — enne jõuab vast inimene Marsilegi?
Mitte keegi ei viitsi enam autoriõigusest rääkida. Vaidlused hargmaiste suurettevõtete lobistide rünnakurühmade ja nende “autorikaitsjatest” käsilastega ei tundu kuskile viivat, iga vähegi valgustunud kodanik on võtnud positsiooni, et ootame lihtsalt ära, kuni dinosaurused ise välja surevad.
Vahel harva ollakse veel valmis naerma keskaja skolastikale sarnanevate mitu-inglit-mahub-nõelasilma tüüpi küsimuste üle, mida autoriõiguse kaasused ja debatid ohtrasti pakuvad — aga seegi on juba habemega nali. Võimalik, et selline enda lahtiühendamine autoriõiguse süsteemist pole mõistlik taktika, aga kes see ikka tahab oma aega pahatahtlike lollidega vaidlemisele raisata?
Eriti, kui sellest tulenev kasu on pea olematu. Vajalikku reformi ei tule ei Euroopa Liidust ega kuskilt mujalt, ainult veidi kosmeetikat. Milleks vaevuda?
Autoriõiguse kaksikmoraal
Inimesed on üldiselt harjunud käituma nagu autoriõigust poleks. Sotsmeedia, blogid, ajalehed, portaalid, sh riiklikud, portfoliod jne jne — need kubisevad autoriõiguse rikkumistest, aga keegi ei hooli. Ollakse valmis kandma kahjusid, kui mõni kaebus esitatatakse, aga see on umbes samas kategoorias nagu vältimatu kulumine — lihtsalt tuleb eelarvesse sisse kirjutada ja unustada.
Samas on vabakasutust edendavad litsentsid — olgu GNU litsentsid tarkvarale või Lessigi algatatud Creative Commonsi litsentsid kultuuri- jm sisule — haaranud enda kätte järjest rohkem valdkondi.
Sisuliselt kasvabki teineteise kõrval teineteist ignoreerides kaks erinevat autoriõiguse liigat, mille omavaheline seos piirdub sellega, et see põhineb ühisel anakronistlikul seadustikul, mis iseenesest ühtegi normaalset inimest väga ei huvita. Seda seadustikku häkivad ühed juristide abiga omakasu nimel, teised aga mingite teiste (ja vahel ilmselt ka samade) juristide abiga ühiskondliku hüve nimel — kuid eesmärgipäraselt ei kasuta keegi seda enam ammu.
Ilmselt läheb aega, kuni harjutakse neid kahte liigat nägema teineteist mitte välistavate alternatiividena ning mõistma, mida kumbki neist intellektuaalse loomingu ökosüsteemile pakub. Kui see rahunemine lõpuks saabub, on ehk võimalik võtta need liigad omakorda kokku uue põlvkonna intellektuaalse omandi regulatsioonis… Aga mida teha, et see rahunemine kiiremini saabuks?
Mitte midagi ilma litsentsita
Selleks peaks kõik need meist, kes pole juhtumisi mõni pika ajaloo jooksul kokku ahnitsetud autoriõiguse portfelliga hargmaine ettevõtte — see on siis umbes 99,9% meist —, igatahes kõik need meist võiks endale selgeks teha, et kuhu ja mis tingimustel me tahame, et meie loodud materjal leviks, kes võiks seda kasutada ja taaskasutada ning mis tingimustel, kes kindlasti peaks seda kasutama ja taaskasutama, selle põhjal meie endi elusid ja üldiselt kultuuri rikastama — ja valima välja enda valdkonnas relevantse litsentsi, millega kogu oma looming märgitseda.
Kuigi kõlab paraja ninanokkimisena, pole see praktikas üldse nii keeruline:
- Kui pead end kultuuri- ja kunsti vallas tegutsejaks, vali mõni loomingulise ühiskasutuse litsentsidest
- Kui sinu valdkonnaks on arvutisüsteemid ja tarkvara, vali mõni sobivana tunduv avatud koodilitsents
Tegelikult polegi suurt vahet, missugune litsents valida — sest aeg annab arutust ja iga enam-vähem mõistlik litsents on parem kui autoriõiguse vaikimisi hullusärk.
Lõpuks jääb olelusvõitluses eeldatavasti peale parem ökosüsteem ja see ökosüsteem hakkab määrama seda, kuidas lihtsurelikest loovisikutena oma loominguga peamiselt ümber käime ja missuguseid seadusi selleks vajame. Poliitilise tõe kriteerium on praktika ning see näitab meile lõpuks kätte, kuidas “kapitalism ja vabaturg tuleb kapitalistide endi käest päästa, et kultuuriloome, majandusareng ja innovatsioon ning vabadus saaks jätkuda” — nagu seab oma Lessigi “Vaba kultuuri” arvustuses eesmärgiks Allan Aksiim.
Samas ei julge küll üldse ennustada, kas meie silmad seda uut ja õiglast regulatsiooni näevad — enne jõuab vast inimene Marsilegi?
Tegu on kommentaariga Lawrence Lessigi “Vaba kultuuri” eestikeelse tõlke ilmumise puhul. Päises olev pilt Lawrence “The Ref” Lessig CC BY DonkeyHotey, vt ka ilmumisele pühendatud muusikaviktoriini remiksikultuuri eri vastuseid.