Kehtetute sedelite valitsus

Konstantin Päts ravis omal ajal Eesti lonkavat demokraatiat amputeerimisega, keelustades demokraatia üldse. Pätsi “vaikiva ajastu” hõnguga on ka Riigikohtu otsus mitte anda omapoolset tõlgendust faktile, et kokku loetud e-hääled ei vastanud nõuetele – neil puudusid seaduse nõutud digiallkirjad ja vormikohane ringkonnakood.

Seadus näeb ette, et nõuete vastu eksivad e-hääled kuulutatakse kehtetuteks ja jäetakse lugemisel kõrvale, kuid seda ei tehtud.

Nüüd olemegi siis määratud elama mureneva usaldusega valitsuse all, sest kuigi võib tunduda, et tulemused on välja kuulutatud ja ministrid ametisse astunud, siiski hakkavad kehtetud sedelid valitsusel kannul käima ja selle jalgealust õõnestama. Riigikohtul oli võimalus nõuda korrigeerivat e-häälte ülelugemist ja pole välistatud, et see oleks tulemuse lõpuks samaks jätnud. Aga me ei tea seda.

Riigikohtu abitus

Suurim probleem selle juures ilmselt ongi Riigikohtu otsus liituda vaikijate ja mätsijate seltskonnaga, kuigi just neilt oleks võinud oodata lahendust, mis mitte ei vii meid lähemale, vaid päästab “põhiseaduse kriisist” – nagu seda on juba sildistanud mõned häälekamad konservatiivid.

Ses tähenduses jääb arusaamatuks Villu Kõve tagantjärele rahustav üleskutse riigimehelikkusele ja hoiatus valimistulemuste vaidlustamise eest. Kokku 51% häältest moodustanud 312 181 kehtetut sedelit pole ebaoluline pisiasi ega jää saladuseks – ükspuha kui väga tahab seda maha vaikida Priit Hõbemägi, Arnold Sinisalu või Kaja Kallas.

Hoolimata riigi kõrgeima auastmega juristi eriarvamusest ja manitsevatest juhtkirjadest ei tea tegelikult keegi asjaosalistest, mis selle e-hääletusega üldse valesti on ja mida peaks parandama – olgu siis seadustes või mujal. Pätsilik sunnitud vaikimine demokraatliku ühiskonnakorralduse baasküsimustes aga eeldatavasti viib ka pätsilikule tulemusele.

Hävitav päästeplaan

Olukord toonasest ju väga ei erinegi, sest globaalne majanduslangus ja sõjameeleolud on samamoodi pildil. Sarnane Pätsi ajastuga on ka usk sellesse, et demokraatia allutamine kontrollile, nt tagauste sissehitamine valimissüsteemi on kuidagi demokraatia enda teenistuses ja kaitseb Eesti riiki potentsiaalselt võimule tulevate natside või Venemaalt tuleneva ohu eest.

Pätsi puhul usk demokraatia ohverdamisse demokraatia nimel end ei õigustanud – miks siis tahame teha sama asja läbi uuesti?

Õigupoolest on ka Riigikohtu “naljad” tähtaegade ja kaebeõigusega üpris kohatud, sest 51% sedelite kehtetus on midagi, millele peaks reageerima sõltumata sellest, kas mina või üldse keegi kaebab. Nii on KarS §163 järgi “häälte ebaõige lugemine” kriminaalkuritegu, mille kahtluse korral peaks leiduma instants, mis alustab uurimist ja sekkub – pole kahtlust, et minu kaebus dokumenteeribki ühte sellist rikkumist…

See on soo, kuhu samamoodi edasi rapsides vajub ainult sügavamale.

E-hääletuse osalusvaatluse käigus ilmnenud puudujääke allajooninud kaebuse teksti leiad siit. Päisepilt on tuletatud teos Renee Altrovi fotost, mis kujutab 312 181 kehtetu sedeli valitsust koos õiguskantsleriga, kes on e-hääletuse üks algatajatest ning kelle meelest pole e-hääletuse põhiseaduslikkust vaja kontrollida. Algse pildi ja tuletatud teose litsents on CC BY-NC.