Kas Chat Control võetakse vastu?

Globaalsete tehnoloogiaettevõtete ja moodsa digitaalse ilmavõrgu reguleerimiseks on Euroopa Parlamendil kahtlemata tõhusamad hoovad kui meie kohalikul seadusandjal. Seda võimalust ei kasutata siiski alati eesmärgipäraselt ja europarlamendis toimuvad olulised hääletused jäävad pahatihti piisava tähelepanuta. Nii pole avalikkuses saanud kaugeltki küllaldast tähelepanu Chat Control‘i silti kandva regulatsiooni eri inkarnatsioonide põnevuslugu.

Hea raami sellele epopöale pakub täiskogul sõnumisaladuse küsimustega paralleelselt arutatav tehisaru määruse lihtsustamine, mis sai viimasel hetkel olulise täienduse: lubamatute kasutuste nimekirja said “lahtiriietamisrakendused”. Debatt selle üle on olnud napp nii rahvusvaheliselt kui kohalikul tasemel, kuid lahendatakse kahtlemata tegelikku probleemi. Probleem jõudis avalikkuse ette, kui Twitteri/X-i ametlik tehisaru Grok osutus liiga abivalmiks igati siivsate fotode alusel genereerima ja avaldama alastipilte fotodel olevatest isikutest.

Kuigi muudatusettepanekutes toodi piirangu eesmärgina välja “naiste ja alaealiste tõhus kaitse”, kuulutas eelnõu raportöör Michael McNamara möödunud nädalal põhiõiguste komisjonis:

“Loodan, et see märgib olulist sammu tehisaru turvalise ja vastutustundliku kasutamise poole Euroopas. Seetõttu ma vägagi tervitan ettepanekut, sest see keelab ilma nõusolekuta kasutatavad alastusrakendused. /…/ On oluline, et meie parlament saadab välja sõnumi, et poliitilisele ametikohale pürgimise või avaliku elu tegelaseks olemise hinnaks ei tohiks olla alasti kiskumine ja isiku kujutise väärkasutus.”

Seejuures jätavad saadikud tähelepanuta, et Euroopas on aukartustäratav traditsioon võimukandjate satiirilise lahtiriietamisega, mille silmapaistev näide on Hans Christian Anderseni 1837. aastal avaldatud rahvajutt “Keisri uued rõivad”. Selle ainetel on oma kuulsa šabloontehnikas “Alasti keisri” loonud ka meie oma Banksyks tituleeritud Edward von Lõngus. Kuigi paroodia on näiteks autoriõiguse piirangutest vabastatud, ei ole europarlamentäärid veel avastanud, et poliitikute satiirilistel alastipiltidel on tegelikult potentsiaal aidata meie ühiskonda paremaks muuta.

Lihtrahva läbivalgustamise dilemmad

Europoliitikud paigutasid end algselt lihtrahvast kõrgemale ka teises neljapäeval hääletusele tulevas nn Chat Control‘i või aktivistide kõnepruugis “jutumendi” eelnõus. Selle aruteludes sooviti lubada kõigi kasutajate sõnumivahetuse skännimist pedofiilsete tunnustega meediasisu eemaldamise eesmärgil, kuid välistada sellisest kontrollist poliitikud ja julgeolekutöötajad. Kuigi kummaline erand on tekstist praeguseks välja roogitud, on põhjustanud skandaali Euroopa Parlamendi keeldumine pikendamast sellesama vestluste sisu nuhkimise regulatsiooni 2021. aastast kehtinud ajutist Chat Control‘i versiooni 1.0.

Euroopa Parlament hääletas 11. märtsil sõnumisaladuse põhiõigust riivava versiooni järjekordse pikendamise vastu ning tegi sellesse parandused, mis välistasid pedofiilsete tunnustega sisu skännimise krüpteeritud sõnumivahetuses ja lubasid skännida krüpteerimata sõnumivahetust üksnes pädeva õigusasutuse loal ning konkreetse kahtluse korral. Sellega ei olnud aga lekkinud Euroopa Nõukogu 13. märtsi protokolli järgi rahul liikmesriikide siseministrid, sh Eesti siseminister, kes soovisid senise lauskontrolli jätkumist vaatamata sellele, et selle kasutegur keelatud sisu leviku piiramisel ja laste väärkohtlemise välistamisel on uuringute järgi kaduvväike.

Siseministritele tõttas aga appi Euroopa Parlamendi rahvapartei fraktsioon, kelle ettepanekul pandi juba korrigeeritud ja parlamendi täiskogu poolt kinnitatud eelnõu uuesti hääletusele 26. märtsil.

Eelnõuga on vastakad suhted ka meie oma eurosaadikutel, sest rahvapartei (EPP) liikmetest Jüri Ratas ja Riho Terras ootuspäraselt hääletasid 11. märtsi avavoorus sõnumisaladuse riive pikendamise poolt, kuid lõpphääletusel koos Marina Kaljuranna ja Sven Mikseriga nõustusid sõnumisaladuse nõuetega kooskõlla viidud versiooniga. Seejuures jäid ka lõpphääletusel pikendamise vastasteks Urmas Paet ja Jaak Madison, kelle kolleeg Jana Toom aga oli aga märgitud olulisel hääletusel puudujaks.

Europarlamentäärid oma sõnu söömas

Nüüd on muudatustega juba täiskogu hääletusel nõustunud Jüri Ratas ja Riho Terras ning nende rahvapartei fraktsioon aga allunud siseministrite survele, tahavad parlamendis asuda iseenda sõnu sööma ja kutsuvad seda tegema ka eurosaadikuid nii oma rahvapartei fraktsioonist kui ka kõigist ülejäänud parlamendirühmadest. Sven Mikseri ja Marina Kaljuranna sotsiaaldemokraatide fraktsioon (S&D) koos Urmas Paeda ja Jana Toomi liberaalidega (Renew) on koos teinud muudatusettepaneku, mille kohaselt sõnumivahetuse lauskontroll ikkagi säilib.

Kuigi rahvapartei esindaja Lena Düpont täiskogul päevakorrapunkti tagasilükkamist arutades süüdistas roheliste fraktsiooni (Greens/EFA) seadusloome protsessist etteruttamises (15:24), ei tühista see fakti, et 11. märtsil hääletasid sõnumisaladuse riivet lõpetanud versiooni kinnitamise poolt ka tema enda fraktsioonikaaslased. Kui eeldada, et kordushääletusel tõepoolest saavutatakse soovitud muutus, peaks selle raames oma varasemaid seisukohti ümber hindama asuma ka peaaegu kõik meie eurosaadikud ja kihlveokontorites võiks pigemini teha panuseid, et mitu neist oma sõnu sööma ei hakka.

Iseensesest on parlamendi otsuste järel oht ministrite nõukogu poolseks boikotiks alati olemas, aga tavapäraselt lahendatakse selliseid vaidlusi siiski Euroopa Parlamendi, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Nõukogu kolmepoolsete läbirääkimiste ehk triloogide raames. Parlamendi demokraatiastandardist hälbiv rahvapartei üleskutse juba vastuvõetud eelnõud uuesti hääletama asuda võib märkida tektoonilisi nihkeid ka europarlamendi enda võimutasakaalus, kus sotsiaaldemokraadid on kaotamas varasemat kaalukeele rolli ja rahvaparteiga tahaks pidavaid kuluaarikokkuleppeid teha varem pigem tõrjutud rahvuslaste ja konservatiivide fraktsioonid.

Võibki eeldada, et sõnumisaladuse riive lõpetamine läks 11. märtsil parlamendis läbi, sest see pole ühemõtteliselt ei konservatiivne ega liberaalne väärtus, vaid kuulub klassikaliste demokraatlike väärtuste hulka, mis saab pretendeerida laiale toetusele tavapäraselt vastanduvate maailmavaadete üleselt. Kui eurosaadikud südametunnistuse järgi hääletades ruttasidki seadusloome tempost ette, näitab just paljude noorte eurooplaste jaoks olulise küsimuse kordushääletus siiski parlamendi nõrkust.

Põhiseadusliku sõnumisaladuse tagamine

Meie valijaid Euroopa Parlamendis esindavate saadikute puhul lisandub ka see, et tegelikult viis 11. märtsi muudatus sõnumivahetuse senise valimatu skännimise kooskõlla meie oma põhiseaduse § 43 määratletud sõnumisaladuse põhimõttega, mis ühemõtteliselt deklareerib, et “erandeid võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks”.

Kuigi meie valitud esindajad on Euroopa Parlamendis oma fraksioonide liikmed, väärib siiski meenutamist, et tegelikult esindavad nad seal Eesti kodanikke. Seetõttu väärib eraldi tunnustust Jaak Madison konservatiiv-reformistide fraktsioonst (ECR), kes meie eurosaadikutest ainsana hääletas sõnumirakenduste kontrolli lubamise poolt üksnes pädeva ametiasutuse loaga, viies selle kooskõlla sõnumisaladusega Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud kujul.

Oleme rahvusvahelise netikogukonna ehk Internet Society kohaliku haruna suuresti lootnud Euroopa poliitikas oma Brüsseli kolleegide kohapealsele selgitustööle. Siiski ei saa me jätta sekkumata, kui siseministrite rahulolematusest lähtuvalt püütakse tagasi pöörata meie kõigi põhiõiguste vaatenurgast olulist otsust, mille Euroopa Parlament on juba vastu võtnud ja mis lõpetab ajutisena kehtestatud, aga viis aastat kestnud õigusvaakumi.

Loodetavasti mõistavad ka meie eurosaadikud, et tuulelipuna käitumine ei mõjuks tõsiseltvõetavalt ei nende endi valijatele Eestis ega aitaks turgutada ka europarlamendi niigi pigem madalana tajutud demokraatlikkust. Parlamendi enda au demokraatlikult valitud koguna võiks kaitsta parimal viisil see, kui siseministrite väljapressimisele vastataks kategoorilise “ei”-ga.

Kui sõnumisaladuse massiline riive ei täida oodatud eesmärki ja kahjustab põhiõigusi, ei aita seda õigeks muuta ka poliitilise surve rüütamine demokraatliku hääletuse vormi uuel täiskogul. Lõpuks polegi küsimus selles, kas alasti peaks kiskuma süütuid kodanikke nende sõnumivahetuses või küünilist kuluaaripoliitikat viljelevaid poliitikuid, vaid selles, kas keegi julgeb välja ütelda, et keiser on alasti.

Tegu on algselt EPL/Delfile kirjutatud artikliga, aga kuna üks teatud droon tabas Auvere korstent, siis jäi selle avaldamine venima. Kuigi selle võiks vormistada ka tagasivaateks hääletusele, avaldan siiski selle följetoni elementidega europoliitika analüüsi huvilistele lugemiseks enne tänaseks plaanitud hääletust, mille järel selgub, mitu eurosaadikut oma sõnadele kindlaks jäid. Päisepildil tuletatud teos kaadrist videos “How to actually protect children online” CC BY-SA StopScanningMe/Alexander Lehmann 2023.