March 9, 2015

Kas meil on kohustus usaldada e-hääletust?

Isegi kui pettust pole olnud ja kahtlejad eksivad, on valimised selline ühiskondlik baaskokkulepe, mis peaks ideaalis põhinema osapoolte vabal tahtel. Kui nad selle kokkuleppe õiglusse ei usu ja pettust kahtlustavad, pole õieti vahet, kas see on teoorias õiglane või mitte, sest ilma seda usaldamata ei tunne nad lihtsalt motivatsiooni selles osaleda. Veelgi jõulisemad katsed osapooli kokkuleppesse sundida tõukavad ainult sellest eemale.

Isegi kui pettust pole olnud ja kahtlejad eksivad, on valimised selline ühiskondlik baaskokkulepe, mis peaks ideaalis põhinema osapoolte vabal tahtel. Kui nad selle kokkuleppe õiglusse ei usu ja pettust kahtlustavad, pole õieti vahet, kas see on teoorias õiglane või mitte, sest ilma seda usaldamata ei tunne nad lihtsalt motivatsiooni selles osaleda. Veelgi jõulisemad katsed osapooli kokkuleppesse sundida tõukavad ainult sellest eemale.

Kuigi kahtlejaid kiirustatakse tembeldama vandenõuteoreetikuteks, on siiski mitu põhjust, miks nende usaldamatuses on oma oluline iva.

Usaldama ei saa sundida

Isegi kui pettust pole olnud ja kahtlejad eksivad, on valimised selline ühiskondlik baaskokkulepe, mis peaks ideaalis põhinema osapoolte vabal tahtel. Kui nad selle kokkuleppe õiglusse ei usu ja pettust kahtlustavad, pole õieti vahet, kas see on teoorias õiglane või mitte, sest ilma seda usaldamata ei tunne nad lihtsalt motivatsiooni selles osaleda. Veelgi jõulisemad katsed osapooli kokkuleppesse sundida tõukavad ainult sellest eemale.

Viimase aja näide sellisest üle ääre tõusnud usaldamatusest on valeliku poliitika vastased protestid 2012. aasta sügisel. Kuigi väidetakse, et inimesi ei huvita abstraktsed poliitilised küsimused, siis huvi nende vastu tõuseb, kui tekkib usaldamatus poliitilise süsteemi vastu. Viimase avamine ja valimissüsteemi reformimine olid protestidele järgnenud aruteludes kesksel kohal. Toonane baaskokkuleppe legitiimsus pole saanud tõsiseltvõetavat lahendust.

Sidusa ja koostöövõimelise ühiskonna kujundamise vaatepunktist on valimiste korraldus ka täiesti selgelt vale koht selleks, et püüda näidata oma arvatavat moraalset, intellektuaalset või tehnilist üleolekut. Valimised peaksid olema vabatahtlikult usaldatavad kõigi valijate jaoks. Kui vaikivat usaldust enam pole, on oluline garantii, mis tagaks protsessi läbipaistvuse ja allumise avalikule kontrollile. Igasugune püüd kodanikke muul viisil valimisi usaldama sundida pole demokraatlik.

Valimiste avalikkuse põhimõte

Valimiste läbiviimise ja tulemuste kindlakstegemise protsess peaks kõigile vaimselt tervetele täiskasvanutele olema arusaadav ja ka reaalselt vaadeldav. Just seetõttu tunnistas Saksamaa konstitutsioonikohus sealsed e-valimised 2009. aasta märtsis põhiseadusvastaseks.

Need, kes e-hääletuse tulemustes kahtlejaid vandenõuteoreetikuteks tembeldavad, ei eksi mitte ainult ühiskondliku sidususe ja koostöö soosimise pehmete väärtuste vastu, vaid ka riigiõigusliku põhimõtte vastu, sest nõuavad kodanikelt valimiste usaldamist, ilma et neil oleks reaalselt võimalust nende korrektset läbiviimist kontrollida.

Raske on sellises olukorras midagi ette heita kahtlejatele, küll aga nendele, kes neid naeruvääristada üritavad. Valimised pole asi, mida keegi oleks sunnitud mingitel talle arusaamatutel põhjustel usaldama. Valimiste usaldusväärsus peaks tulenema nende läbipaistvusest ja kontrollitavusest.

Taasavamist ootav debatt

Debatt Eesti e-hääletuse aluspõhimõtete üle toimus suuremas osas ära enne 2005. aastat. E-hääletuse vastavust valimiste avalikkuse põhimõttele pole arutanud ei õiguskantsler ega riigikohus. Tegelikult puudub meil kõrgema taseme seisukohavõtt ka e-hääletuse vastavuse osas hääletamise salajasuse põhimõttele, kuigi õiguskantsler Allar Jõks andis 2004. aastal sellele oma esialgse hinnangu.

Kümne aastaga on bittide-baitide maailmas palju muutunud. Näiteks võiksid meid panna tähelepanelikumalt kaaluma e-hääletamise vastavust hääletamise salajasuse põhimõttele Edward Snowdeni paljastused selle kohta, kuidas julgeolekuasutused digisfääris massiivselt põhiõigusi rikuvad ja omavad tavakasutajate arvutitesse tungimiseks peaaegu piiramatuid vahendeid.

Õigupoolest pole selles debatis tõestamise koorem mitte e-hääletuses kahtlejate, vaid pigem selle uuenduse eestkõnelejate õlgadel. Kui e-hääletusega kaasneb loobumine mingitest põhiõigustest, siis ei peaks see toimuma mitte salamisi, vaid kodanikke informeerides.

Kuigi e-hääletus teeb paljudele elu mugavamaks ja aitab rohkematel inimestel valimistel osaleda, pole sugugi kindel, et see mugavus kaalub üles traditsiooniliste demokraatlike põhimõtete hajumise.

Liiati pole end õigustanud need lootused, mida e-hääletusele pandi selle algatamisel – et see tooks valima noori, suurendaks üldist valimisaktiivsust ja aitaks sellega kaasa ka võimu legitiimsuse tõusule.

Seda pole juhtunud ja pigem kummitab e-hääletust Jõksi toona visandatud negatiivne stsenaarium, et “kui hakkavad levima kahtlused internetihääletuse tulemuste objektiivsuse ja hääletamise salajasuse osas, võib riigivõimu legitiimsus sootuks väheneda”.

Debati taasavamine ei pea seejuures sugugi tähendama, et me seisaks kahe ainuvõimaliku valiku ees, millest üks oleks e-hääletusest loobumine ja teine sellega leppimine selle praegusel kujul. Võimalik, et sedelite-valimiskastide süsteemis tagatud hääle salajasuse ja valimiste avalikkuse põhimõtete oletatavat puudumist e-hääletuse puhul saab korvata muul viisil. Kuid see vajab avalikku arutelu, kus osaleks peale e-hääletamist mõnevõrra pimesi pooldavate tehnoloogiainimeste ka sotsioloogid, politoloogid, riigiteadlased ja teised asjassepuutuvate erialade esindajad.

Ka on järgmiste korraliste valimisteni aega üle kahe aasta, mis peaks olema piisav nende küsimuste avalikuks läbiarutamiseks ja vastava ühiskondliku kokkuleppe kindlustamiseks.

Artikkel ilmus ajalehes Õhtuleht 9. märtsil 2015.