Kuidas mitmekordistada oma hääl valimistel?

Mis asi on siis see “poliitikas olemine”, mille kohta mult järjepanu küsitakse? Kas see, et ma valimisprogramme läbi viitsin lugeda ja hoolikalt valimas käin? Või see, et ma aastaid valimas käinuna olen jõudnud veendumusele, et see suurt midagi ei muuda? Mis on siin täpselt see suur samm poliitikasse, mida minu tegevusele projitseerima kiputakse?

Mulle tundub, et siin on taustaks üks teatud müstifitseeriv ettekujutus poliitikast, mis varjutab meedia ja kogu seal etenduva kemplemise abiga inimeste ratsionaalse kaalutelu võime. Mida me üldse tahame? Kas mitte seda, et meie pooldatavad ideed leiaks tee tegelikkusse? On meil ideed? Minul igatahes on. Mulle on südamelähedane kogu infovabastusliikumise ideedepõimik, mis pole tegelikult muu, kui valgustusliikumise teeside kordamine tänapäevase infosulustamise ajajärgu raamides. Mida me peaksime siis tegema, et meie seisukohad saavutaks kandepinna reaalses maailmas?

Võtkem näiteks Tartu

Reformierakond paneb Tartus välja 100-pealise nimekirja. Taustaks on valimisprogramm, mis kiidab end taevasse ja kirjutab enda nimele kõik, mida Tartus on eales tehtud ning lubab lisaks veel olemasoleva sajakordistada. Volikogusse pääseb traditsiooniliselt 10 saadikut kellegi kodanik Kruuse häältega, mis tulenevad peaasjalikult tema reklaamikampaaniast, mis on toidetud linna ja maksumaksja rahadest. Lisaks pääseb volikogusse 4 saadikut 50 auväärse kandideerija häältega, kellest igaüks saab umbkaudu viis või 50 häält oma sõpradelt, sugulastelt ja äraräägitud töökaaslastelt. Need 10+4+3=17 inimest, kes pääsesid 2009. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimistel Reformierakonnast Tartu linnavolikokku, moodustavadki koalitsiooni ja otsustavad, mis on linnaelanike jaoks õige.

Mis on sellel pildil valesti? Jah, meie linna valitseb eri mõjutusvahendite abil ette lükatud klakööride armaada, mida juhib käputäis suflööre.

Kohtasin ühte tuttavat reformierakondlast enne sedasamust Reformierakonna Tartu üldkogu, kus kinnitati 100-pealine kandideerijate nimekiri. Ta ütles, et erakonna poisid on talle paaris asjas vastu tulnud ja ta kandideerib tänutäheks nende nimekirjas. Heitis nalja, et ta näeb välja nagu asotsiaal, aga küllap Photoshop teeb imesid. Sest Reformierakond toetab oma kandidaate igakülgselt.

Kui 2009. aastal tagas 65-pealine kari 17 volikogukohta, millest enamik pääses sisse n-ö võõraste häältega, siis nüüdsest 100-pealisest karjast oodatakse Silver Meikari pihtimusest alanud rahastusskandaali, Anna Haava tn võimukuritarvituste ja Oa tn korruptsioonikuritegude taustal imesid. Küllap Kruuse toob oma isikliku reklaamikampaania abil rumalamate valijate häältega seekord ehk vähem kui kümme volikogu kohta, aga klakööride armaada oma sugulaste-sõprade häältega tasandab kampaaniameistrite unistustes toimunud skandaalid ning koalitsiooni äraspidine edulugu jätkub.

Reformierakond on õigupoolest meeleheitel. Kvantiteeti üritatakse kõigest hingest pöörata kvaliteediks. Seda nii lõppematu kandidaatide rivi kui ka lõputu hulga täitmatute valimislubaduste mõttes.

Lihtne viis oma hääle mitmekordistamiseks

Mida peaksime linnaelanikena sellest kõigest arvama, mida tegema? Läheme teeme valimiskasti juures õige valiku? Täidame kodanikukohust ja mõjutame niiviisi poliitikat?

Ajalugu näitab, et see ei tööta. Suur enamik linnaelanikest ei malda mõtelda sellele, kuidas töötab valimissüsteem ja mismoodi see pannakse teenima meelevaldsete suflööride huve. Ainuke reaalne võimalus midagi muuta, on raputada endalt poliitika müstifitseerimise udu ning astuda valimissüsteemi manipuleerimise vastu siis, kui selleks on veel võimalus. Ehk siis tuleb võtta poliitikat kui elementaarset matemaatikat ja võtta kodanikualgatuse korras erakondliku ringkaitse vastu kasutusele nende endi relvad.

See tähendab, et iga aktiivne linnaelanik peaks endale aru andma, et neil on võimalik mitmekordistada oma hääl valimistel sellega, kui käiakse valimistel välja oma kandidatuur. Igal valijal on hulk sõpru ja töökaaslasi. Iga valija on kellegi sugulane. Erinevalt erakondade mahitatud käsi-peseb-kätt-võtmes “toetuskandideerimisest” on aga tavalistel inimestel sõbrad, tuttavad ja sugulased, kes on poliitmanipulatsioonides pettunud. Need sõbrad, tuttavad ja sugulased valivad teid siirast tahtest midagi Tartus muuta. Teie hääl mitmekordistub teile antud häälte abil ja asjal on tõepoolest tulemus. Sest erakondadel pole enam 100-pealiste karjade monopoli, kogukond mängib erakonna üle!

Miks siunata poliitikat kodus köögilaua taga või sõpradega kõrtsis, kui lahendus on nii lihtne ja matemaatiline? Rahulolematus olemasolevaga on niivõrd lihtne pöörata reaalseks muutuseks! Tuleb lihtsalt kandideerida mõnes enda veendumustega sobivas mitteerakondlikus valimisliidus – ja võite ise näha linna muutumas mõistlikumaks, inimlikumaks, avatumaks! Tõeline kodanikualgatus on võimsam kui mistahes riigi rahakoti peal elav poliittehnoloogiline kampaania rahva tahte anastamiseks! Ja õnneks pole volikokku kandideerimisel vaja maksta ka kautsjonit nagu Riigikogu valimistel.

Kihutuskõne Tartu linna elanikele

Aga mis on siis Tartus nii halvasti, et linnaelanikud peaks aktiveeruma ja võimu vastu välja astuma? Bussid ju sõidavad, lapsed käivad koolis ja linnaametnikud teevad oma tööd. Milles probleem?

Siin võiks piisata pilguheidust sellisele Eesti linnale nagu Tallinn. Viimase kümne aastaga on Tallinn tohutult arenenud. Kui 1990ndate lõpus oli meie pealinn tolmune tööstuslinn, kus vaevalt midagi toimus, siis nüüd on see muutunud mitmepalgeliseks kultuurilinnaks, kus julgetakse mõtelda suurelt ja proovida uusi asju. Kasvõi näiteks tasuta ühistransport on oma korralduslikest puudustest hoolimata suurepärane samm linnaosade sidumiseks ja elanike võimaluste laiendamiseks.

Tartus on aga suurem jagu arengust toimunud täiesti sõltumatult linnavõimust. Kui kümne aasta eest oli Tartu suvel sisuliselt surnud, siis nüüd toimub siin pidevalt midagi. Genialistide klubi õues toimus suvi läbi põnevaid üritusi, Rüütli tänava kohvikud on sagimist täis, linnas käib hordide kaupa väliskülalisi ja Tartu Ülikooli pürib hulganisti välistudengeid. Kuidas linn sellele kaasa aitab? Käivad jutud sellest, et tänavakohvikud tuleks sulgeda kella 22-st ning välisõppejõudude ja tudengite probleemid on kuuldavasti jäetud nende endi lahendada. Õppigu ära eesti keel ja saagu hakkama!

Samas räägitakse sellest, kuidas Tartu peab saama maailma mastaabis oluliseks teaduskeskuseks, kus annab tooni teadmispõhine ettevõtlus ja kus tehakse koostöös maailma teadlastega inimkonna jaoks olulisi avastusi ning vohavad nutikad lahendused ja uued tehnoloogiad. Linnaks, kuhu üliõpilased jäävad ka peale ülikooli lõpetamist.

No andke andeks, kui midagi sellist tõesti toimub, siis mitte linnajuhtide vägitegude tõttu, vaid pigem nende kiuste. Mis tuge on linnalt saanud Tartust maailma turule jõudnud ettevõtted? Kuidas on linn panustanud Tartu arenemiseks rahvusvaheliseks teaduskeskuseks? On keegi midagi kuulnud veel mõnest Tartu linna ja Tartu Ülikooli õnnestunud ühisprojektist peale Juri Lotmani monumendi TÜ raamatukogu ees? Kas see ongi see kuulus ülikoolilinn, millest võib ajalooõpikutest lugeda?

Linnavalitsemine vajab värskendust. Üht-teist on küll tehtud, aga liiga palju on tegemata. Liiga palju soovmõtlemist, liiga palju tegematajätmisi. Liiga palju valesid prioriteete.

Kuidas meil asjad käivad?

Tuleb loobuda sellest arusaamast, et poliitika on mingi ebamaine tegevus, mida teeb keegi teine, mingisugused poliitikud. Mitte linnaelanikud, vaid klaköörid, kes püüavad oma kampaaniakäsiraamatutes toodud juhiste järgi jätta linnaelanikele muljet, et nad tegelevad millegi väga keerulise ja tänuväärsega, kuhu profaanil on targem mitte sekkuda. Samal ajal, kui iga kasvõi korra linnavolikogu istungit külastanu teab, et seal toimuv on isegi naeruväärsem kui rahvusringhäälingu “Pehmete ja karvaste” nimeline poliitparoodia. Kuigi mõned poliitikud on mingi oma eriala spetsialistid, ei ole kindlasti tõsi, et poliitikud suudavad hinnata üldist hüve paremini kui “lihtsurelik”. Selleks ongi meil demokraatlikud valimised, mis peavad andma rahvaesindajatele kätte tegevussuuna.

Kandideerimine pole midagi müstilist. See on lihtne protsess ja koosneb kahest komponendist, milleks on linnaelanike tahe ja kübeke põhikooli taseme matemaatikat. Oma tahtel on rumal mitte lasta mõjule pääseda ja matemaatiliste tõsiasjade eiramine ei vii edasi. Pole olemas mingit aukartustäratavat ega põlastusväärset “poliitikasse minemist”, vaid poliitika on sama igapäevane asi nagu poes piima järel käimine. Kes arvavad, et valimas käimisest kandideerimiseni on suur samm, elumuutus ja arenguhüpe, siis nad on lihtsalt meedia poolt loodud ja müstifitseeritud poliitikakuvandi võimuses. Ent kui me linnaelanikena otsustame poliitikaga mitte tegelda, siis pole enam meie asi kurta, kui poliitika hakkab meie tahte vastaselt tegelema meiega.

Minu soovitus on lihtne: täitke oma kodanikukohust ja kandideerige! Mitmekordistage oma hääl ja mõjutage seda, mis linnas järgneva nelja aasta jooksul toimuma hakkab! Kandideerige mistahes värskemas valimisliidus ja mitte mõnes erakonnas! Isegi kui te ei usu, et suudate esile kutsuda suuri muutusi – ka lihtne võimuvärskendus on linnale kasulik, sest see sunnib praegusi võimulolijaid lõpuks jälle pingutama, et võita tagasi rahva kadunud usaldus.

Ja kui te endale sobivat valimisliitu ei leia, siis looge ise üks ja leidke sinna sadakond kandidaati oma sõprade seast! Häälte võimendamine kogukondade võrgustike abiga on ainuke šanss poliitilise sumbumise parandamiseks. Kandidaatide nimekirjas näeme!