Miks tahab Riigikohus sildistada vaatlejad kuritahtlikeks?

Riigikohus tegi 5.03 pöördelise otsuse, mille kohaselt “kaebeõigust kuritarvitades esitatud kaebuse võib jätta ka läbi vaatamata”. Seda võimalust kohus 6.03 ka juba kasutas (vrd kaebusega). Kuna “kuritarvitamise” tuvastamine on subjektiivne, on kohus sellega võtnud endale ja andnud ühtlasi VVK-le õiguse edaspidi vaatlejate kaebused tagasi lükata sisekaemuse, ilmutuse või halvemal juhul vandenõuteooria põhjal.

Sisenesime valimiskaebuste selektiivse õigusemõistmise valda aga juba tunduvalt varem. Minu jaoks on verstapost, kui Riigikohus 27.06.2025 suutis kahte sama VVK otsuse nr 33 peale esitatud vastassuunalist kaebust menetleda nii, et ühe vaatas läbi, aga teise läbivaatamisest keeldus. Nimelt otsustas VVK oma 12.06.2025 koosolekul, missuguseid elektroonilise hääletuse kanaleid lubatakse, ja lükkas puuduste tõttu tagasi nutiseadmetel hääletamise. Samas päevakorrapunktis otsustati puuduste sisulise analüüsita lubada lauaarvutitel hääletamist.

Andre Eli kaebas nutiseadmetel hääletamise tagasilükkamise peale ja tema kaebus kuulus kaasuses 5-25-8 läbi vaatamisele, mina kaebasin lauaarvutitel hääletamise lubamise peale, aga minu kaebus jäeti kaasuses 5-25-11 läbi vaatamata. Sama otsus, ühte hääletuskanalit otsustatakse kasutada, teist puuduste tõttu mitte – aga lubatud on üksnes elektroonilise hääletuse suhtes positiivselt meelestatud kaebused!

Meelevaldseid ja õiguslikult puudulikke otsuseid on kohus teinud elektroonilise hääletamise lubamiseks 2005. aasta Rüütli kaasusest saadik, kuid 5.03 otsusega õigus selliseks meelevallaks ka formaliseeriti.

Kurja silma menetlus

Sellega siseneti valimisvaatlejate tõrjumisel uude ajastusse. Kui terve 2025. aasta suve poetasid VVK esimees Ingrid Kullerkann ja Riigikohtu esimees Villu Kõve vastastikku vihjeid vaatlejate väidetava pahausksuse kohta kaebuste mitte-avalikes saatesõnades, kust need vahel jõudsid ka otsustesse, siis nüüd on asi ametlik.

Edaspidi võib valimisvaatleja kaebuse kõrvale lükata lihtsalt väidetava pahausksuse või kuritarvituse, st sisuliselt valesti vaatamise tõttu. Sobimatu pilgu tuvastamiseks piisab aga ametniku subjektiivsest hinnangust. Sellel on sarnaseid jooni usundites laialdast rakendust leidnud “kurja silma” teooriaga, mille toel võis vale silmavaate eest vajadusel ka tuleriidale saata – mille poolest erineb Riigikohtu väljapakutud menetlus?

Kohtu tegevus pole ka juhuslik, sest 19.02 “vaatlejad on ründajad” otsusega kaasuses 5-26-4 anti RVT-le õnnistus vaatlejate tõrjumise meetmete juurutamiseks institutsionaalsesse praktikasse. Kaspar Kartanase eemaldamine 4.03 koosolekult selle tõttu, et ta andis teada koosoleku salvestamisest, on selle loogiline jätk. Riigikohtu praktika põhjal võib oletada, et edaspidi vaadataksegi läbi üksnes meeldivaid kaebusi.

Kuigi VVK oleks pidanud Riigikohtu enda soovituste järgi kaasuse 5-25-7 lahendis salvestamise otsustamisel kaaluma riske, siis midagi sellist 4.03 koosolekul ei toimunud – VVK liikmed ütlesid lihtsalt, et nende meelest salvestamiseks “pole põhjust”. Samamoodi keelduti koosoleku lõpus salvestise edastamisest MTÜ-le Ausad Valimised põhjendusega, et “protokoll ju tuleb”. Kaebajate ligipääsu tagamist salvestisele on Riigikohus ise pidanud vajalikuks kaasuse 5-25-48 lahendis.

Vandenõuteooria või õigusteooria?

Võib eeldada, et kaebused VVK koosolekult väljaviskamise ja salvestistele ligipääsu võimaldamata jätmise kohta esitavad nii Kaspar Kartanas kui MTÜ Ausad Valimised. Tõenäoliselt jätab 5.03 otsusega varjamatult aktivistlikuks pööranud Riigikohus menetluses tähelepanuta selle, et salvestamine ei saanud kuidagi takistada VVK koosoleku läbiviimist – arutusel polnud ühtegi isikuandmeid sisaldavat vmt delikaatset küsimust.

Kuigi pahauskseks või kuritarvitavaks võiks siin pidada VVK poolt Kartanase eemaldamist, mille tõttu tal jäi koosolekul osalemata, siiski võib oletada, et Riigikohtu kõhutunne koos heakskiidu saanud “vaatlejad on ründajad” vandenõuteooriaga ja vastse “kurja silma” lahendiga võimaldab pahauskseks sildistada hoopis Kartanase ja asjassepuutuvad kaebused tagasi lükata.

Seejuures on Riigikohtu otsused valimiskaebuste menetlemisel end ammu lahti haakinud mistahes õigusemõistmise reeglitest – selles saab veenduda näiteks mu kaebustevaramu (vt [3], [4], [5] ja [6]) võrdlemisel kaebuste kohta tehtud otsustega. Elektroonilise hääletamise küsimuste kaebemenetlus on asunud hävitama õiguskorda laiemalt ja selle põhjuseks on peamiselt Riigikohtu soovimatus valimiskaebusi sisuliselt arutada.

Näiteks selleltsamalt 12.06.2025 nutiseadmetega hääletamise otsustamise koosolekult visati mind, Kartanast ja Sulev Švilponist samuti välja. Kartanase ja Švilponise väljaviskamise kuulutas kohus kaasuses 5-25-7 küll õigusvastaseks, kuid eemaldas minu kaasusest pärast kolme kuud menetlemist.

Netihääletuse mõju demokraatiale

Ilmselt saame näha, kuidas väljaviskamised ja valimiste korrektsuse hindamiseks vajaliku teabe edastamisest keeldumised muutuvad RVT ja VVK tegevuses igapäevaseks praktikaks. Heaks kiidetakse see Riigikohtu esimehe ja kaasosaliste vaenukõnega kuritarvitustest, millega tegi Villu Kõve algust aprillis 2025 mind trahviga ähvardades, olles sunnitud selle ajakirjaniku täpsustava küsimuse peale tagasi võtma.

Kui minna veel ajaloos tagasi, siis mäletatavasti 2024. aasta kevadel elektroonilise hääletuse seadusemuudatuste läbisurumiseks 344 SE raames pidi Riigikohus kiitma kaasuses 5-24-2 heaks obstruktsiooni murdmise innovatiivse praktika. Võib vaielda, kas obstruktsiooni põhjuseks oli elektrooniline hääletus, kuid pärast 2023. aastal ametisse astunud “kehtetute sedelite valitsust” obstruktsioon lahvatas. Selle murdmise rolli parlamentarismi lammutamisel ja Riigikogu “kummitempli” funktsiooni süvendamisel ei saa alahinnata.

Nüüd annab “kurja silma” kaasusega Riigikohus iseendale ja VVK‑le õiguse valimiskaebusi subjektiivsetel alustel kõrvale jätta. Demokraatliku avalikkuse võimalusi ja põhiseaduslikku õigust valimiste läbiviimise ja tulemuste kindlakstegemise sammude korrektsuses veenduda pärsitakse süstemaatiliselt ja vahenditega, mis õigusriigi arsenali ei kuulu.

Kuigi see võib paista keerulise õigusvaidlusena protseduurika üle, pole asi detailides, vaid demokraatlike valimiste jätkumises. Hääle salajasuse tagatisteta ja võltsimist välistavate meetmeteta eksperimentaalse netihääletuse käigushoidmiseks õiguspõhimõtetesse erandite tegemine õõnestab õigussüsteemi üha sügavamalt.

Tegu on arhiveeritud ja toimetatud sotsmeediapostitusega, milles kirjeldan Riigikohtu 5.03.2026 lahendit kaasuses 5-26-8 ja selle järelmeid. Päisepildil 2025. aasta KOV valimiste vaatlemiselt 20.10.2025 Riigikogus on Dilaila Nahkur-Tammiksaar, Airi Mikli, Ingrid Kullerkann ja Sirje Kaljumäe vahetult pärast intsidenti, mille raames VVK esimees Kullerkann süüdistas mind esimest korda “kurjas silmas” ja pahandas, et miks pildistan avalikul ja vaadeldaval üritusel. Tema pahameelega liitus Mikli, kuid Nahkur-Tammiksaar pidas pildistmist aktsepteeritavaks – ja oli ka 4.03.2026 koosolekul VVK liikmetest ainus, kes ei pidanud problemaatiliseks, et Kaspar Kartanas teeb koosolekust videosalvestuse. Elukogenud Tartu halduskohtunik Kaljumäe hoidis küll 20.10 esmakordselt piloteeritud “kurja silma” menetlusest kõrvale, kuid 4.03 pidas vajalikuks olla salvestamise vastu, sest “ei näinud selleks vajadust”.