Põhjendamiskihk teeb kõik küsitavaks

Teda erutasid halvaendeliselt utoopilised visioonid inimühiskonna tulevikust, mida ta pahatihti ei suutnudki näha erinevana omaenda kogukonna elukorraldusest. Tema mõtlemise teravdatud tähelepanu suure plaani vastu ei leidnud kuigi mõttekat vastukaja ümbruskondsete seas, kelle võimetuse ees näha oma silmeesisest kaugemale pidi ta oma äratundmised kammitsaisse panema. Ning siis luges ta Platonit ja Nietzschet.

Soome koolipoiss hankis endale relva. Selle inimvaimu eneseülistusliku tippteose kõigutamatu metalsus voogas tema enese südame kammitsetult kultiveeritud ja külma kirglikkust, mis lasi kuulda ta südameahelate pinguldumise kõlinat ja kindlustas talle sellega äärmuslasest veidriku maine.

Ning tema süda ja tema relv ühendasid oma kirejõu ühise eesmärgi nimel: tuua sellesse kalestunud olukorda natukenegi veresooja ja vaimutuld. — Nad otsustavad oma tavatu topeltarmuavalduse paigaks valida kooli — või mis valikut siin üldse olla saabki: see ühiskonna oleviku ja tuleviku haridusliku kujundamise esmane ja igipõline võitlusväli ilmneb sellise tormleva manifesti ainuvõimaliku paigana.

Filosoofia on kindlasti ohtlik

Niisiis otsustavadki nad kõiki harjunud tavasid eirates ja järjekorras seismata sekkuda ühiskondlikku kasvatustegevuse läbiviimisse. Kas see kõik ei näi hullumeelsena? Mida üldse arvata kooliõpilase sellistest hoiakuist, taotlusist, mõtteist, tundeist? Küsimus on minu jaoks iseäranis oluline, sest töötan filosoofiaõpetajana ühes Tartu keskkoolis.

Pärast kooliõpilane Auvise korraldatud inimjahti Jokelas kerkis nimelt Soome avalikkuses kiiresti üles küsimus, kas pole midagi valesti Soome haridusega, täpsemalt sellega, et õpilased nagu Auvinen võivad nt filosoofia tunnist saada inspiratsiooni äärmuslikeks tegudeks.

Auvinen oli end oma hoiakutes kinnitanud Platonile, Nietzschele ja ka üldisemalt eksistentsialismiaatele. Selle taustal esitati filosoofiaõpetajatele kohe avalikult soovitus Platoni filosoofiat mitte idealiseerida, avaldati kahtlust, kas Nietzsche käsitlemine filosoofia algkursuses on üldse kohane. Leiti, et filosoofia ainekavad tuleks üle vaadata, et tagada nende tegelik vastavus üldistele hariduseesmärkidele — ning teisalt rõhutati ka kohe, et kriitiliste ja radikaalsete mõtteviiside väljajätmine filosoofiatunnist oleks samuti ohtlik.

Juhtumisi alustasin 12. klassi kohustuslikku filosoofia algkursust ühe klassikomplektiga nimelt Platonist ja Nietzschest. Kohe seejärel tuli kirjandusõpetaja soovitusel eksistentsialism. Kas ma ei karda, et minu õpilaste peades liiguvad ka sellised mõtted? Kas ma ei karda, et ma oma tegevusega neid soodustan?

Vastus on: ma tean, et ma soodustan õpilastes selliseid mõtteid, aga ma ei näe teist võimalust. Ja see vajab selgitust.

Filosoofia on kindlasti ohtlik asi. Seda mitte tingimata selles tähenduses, et mõne filosoofilise arutluse kuulmine võiks panna inimest midagi äärmuslikku tegema, vaid selle tõttu, et filosoofiaga tegelemine muudab teatud määral inimese suhtumist ümbritsevasse. Märgatakse ja mõteldakse asjadele, mida enne ei adutudki.

Ent milles siis see oht? Selles, et filosoofiaga tegeldes pole õieti kunagi ette teada, missugune muutus end ümbritseva mõtestamises täpselt aset leiab. Sellele on ka lihtne seletus, nimelt see, et filosoofilistele küsimustele pole olemas üheseid vastuseid. Neid pole suudetud filosoofia paarituhandeaastase ajaloo vältel „kokku leppida“.

Põhjendamiskihk teeb kõik küsitavaks

Filosoofia koosneb ennemini probleemidest ja nende selgitustest koos poolt- ja vastuargumentidega teatud küsimuste sellisele või teistsugusele sõnastamisele. Filosoofia ei koosne valmisteooriatest, käitumisjuhistest või maailmapiltidest. Filosoofilise arusaama tutvustamine koolis on seega eelkõige küsimuse tõstatamine.

Pisut teisest vaatekohast on filosoofia ohtlik, sest ümbritseva mõtestamine käib põhjendamise viisil. Mida enne ei adutudki ja mida siis nüüd küsimuste püstitamisega valgusvihku tõstetakse, seda püütakse hõlmata, liigendada, selle olemasolu kõige muu suhtes selgitada — ühesõnaga: tekib vältimatu suunatus põhjendustele. See suunatus põhjendustele on kahtlemata ohtlik ning seda mitmesuguses mõttes.

Esmalt lihtsalt häirivad põhjendusi otsivad teisi, põhjendamisfanaatikuid tõrjutakse ning nende suhted lähedastega võivad oma põhjendamiskihu oskusliku varjamise tehnikateta tõsiselt vussi minna. Põhjendamiskihk muudab aga ka kõik olemasoleva küsitavaks. Selle inimese vaade, kelles ei tormle põhjendamistungid, on leebe ja rahulik, see paitab õrnalt asju. Seevastu põhjendaja keskendub, täheldab, eristab, suhestab ja mitte miski ei jää tema jaoks esiti päris tavalise ja helgena püsima.

Tõsi, põhjendaja oskused muutuvad pikapeale dünaamilisemaks ning pikapeale võib tema arusaamine asjadest endise helguse suhtes uuesti paika nihkuda. Ent see pole garanteeritud, ja kui see toimub, siis see võtab kindlasti aega.

Selles tähenduses olen ma veendunud, et filosoofiaõpetajana ohustan ma õpilasi — ja kui ma ei ohustaks, siis peaks ma oma tegevust pidama läbikukkunuks. Ja ehk märkavad ka taiplikumad lugejad, et ma püüan teidki ohustada…

Kas selline ohustamine on üldse riikliku õppekava ja ühiskonna taotlustega kooskõlas? On küll. Kuigi esineb ka suundumus viilida hariduses maha kõik nurgad ning kõik turvalisse plastmassi vormida, seavad üldisemad haridusdokumendid siiski teadliku ja põhjendusi otsiva inimese kujundamise kasvatuse üheks oluliseks eesmärgiks. Seda oleks neil dokumentidel ka raske vältida, sest inimese tungi põhjenduste otsimisele on ilmselt võimatu temast jäädavalt eemaldada.

Küllaltki raske on kujutleda inimest ilma tema põhjendamisvajaduseta. Võib arvata, et loomad oma tegevust ei põhjenda. Inimene põhjendab. Kui inimene oleks loom, siis poleks inimesel ka probleeme põhjendamise ega Platonite või Nietzschedega. Just see, et inimene võib püüda asju ühel või teisel viisil põhjendada, teeb võimalikuks, et mõni põhjendus on parem, teine halvem, st teeb võimalikuks hea ja kurja.

Loomad ei tee head ega kurja, loomad lihtsalt käituvad. Kui hirmuäratav kiskja jahib endale saaki, siis ta pole selle tõttu kuri. Ta pole ka hea. Jah, me paneme küll väravatele silte „kurjade koerte“ kohta, aga see on eksitav, sest koerad ei põhjenda oma tegevust ega mõista headuse ja kurjuse dilemmat sel viisil nagu inimesed.

Filosoofia oht on inimeseksolemise oht

Seega tuleb ütelda, et filosoofias peituv oht on ühtlasi paratamatu inimeseksolemise oht. Olla inimene tähendabki teada, et mil määral ja kuidas asju põhjendada on tarvis. Kui inimene otsib põhjendust kõigele, siis lõpetab ta ummikus, kui ei otsi üldse põhjendusi, siis vanglas või hullumajas.

Aga inimeseksolemisse kuulub mõningatel juhtudel ka põhjenduste otsimisest loobumine. Midagi tuleb võtta omaks ka lihtsalt etteantuna, sest vastasel juhul ju polekski midagi põhjendada. Ent mis on inimesele antud? See, mida põhjendused ei hõlma? See, mida pole võimalik põhjendada? See on inimeseksolemise ohu teine pool, tuleb teada, mida tuleb lihtsalt omaks võtta — ent nii võidakse ilma põhjendamata omaks võtta midagi sellist, mis on tegelikult halb.

Selgub, et inimeseksolemine on olemine kahekordse ohu piiril — põhjendamise ja põhjendamatuse piiril. Ilma selle ohuta poleks me tegelikult inimesed. Ka filosoofia õpetamise peab toimuma ohu piiril. Pole võimalik ilma selle ohuta filosoofiat õpetada ega ole ilma selle ohuta ka inimene olla. See oht on midagi, mis tuleb „lihtsalt etteantuna omaks võtta“. Ilma seda ohtu omaks võtmata ei saa inimene olla.

Õpilane Auvinen oli ilmselgelt sellest ohust kantud. Kui ta oleks minu filosoofiatunnis selliste seisukohtadega välja tulnud, siis oleks ma oma tegevust filosoofiaõpetajana õnnestunuks pidanud. Ma usun, et tal poleks siis olnud vajadust minna oma seisukohtasid sõnadest vahetumalt mõjuvate vahenditega kooli sööklasse tutvustama. Tal poleks olnud vaja blogides suurushullustust eksponeerida. Ent on võimalik, et tema filosoofiatunnid olid teistsugused. Ohutud.

Artikkel ilmus 30. novembruk 2007 Delfi portaalis.