See huvitav aasta sõna "sohutama"

Lahkusin kogukondliku sotsvõrgustiku Est.social tiimist pärast kuuajalist intensiivse panustamise perioodi. Kui kaastöö tegemise tingimuseks moderaatorina peab olema labasuste ja eri ühiskonnarühmade vastase üleskihutamise talumine, siis ei saa selline projekt olla minu jaoks. Mul on kahju, et nii läks, aga mul polnud võimalik modereerimise tõsiseltvõetavuse ja töökultuuri osas mööndusi teha.

Üks minu lemmikumatest inglise keele online-sõnastikest Merriam-Webster kuulutas väga sobivalt 2022. aasta sõnaks “gaasikeeramise”, mille vasteks eesti keeles on pakutud ka “sohutamist”. Minu kogemus Est.socialis vastab 90% sellele, kuidas kirjeldab seda nähtust Maari Põim oma Feministeeriumi kokkuvõttes.

Õhinapõhised projektid algavadki tavaliselt suhtelisest teadmatusest tiimiliikmete osas, kuid Est.sociali tiimis jõudis olukord teatava absurdsuseni juba üpris alguses, kui projekti peamine kõneisik oli solvunud, et Telegram teda pressiteate põhjal tsiteeris. Ebalusest vandenõuteoreetikute poolt positiivses kontekstis viidatud saada võib ju aru saada, kuid sellele järgnenud lahmivad süüdistused mulle kui pressiteate edastajale tema identiteedi kriminaalses kasutamises KarS § 157² vaimus olid kõike muud kui adekvaatsed ja panid esimesed ohutuled vilkuma.

Andsin kohe tiimile teada, et sellises õhkkonnas töötamine pole minu jaoks aktsepteeritav ja selgitasin järgnenud tiimikoosolekul põhjuseid. Kahjuks järgnesid üpris kiiresti teised samasugused sammud ja ebaadekvaatsuse tipuks oli kõneisiku uste paukudes väljumine moderaatorite ametlikust töövestlusest, kui talle heideti ette suhtlusreegleid ja moderaatorite arutelu eiranud otsuse tegemist. Andnuna seejärel tiimile teada puhkuse võtmisest lõi ta tegelikkuses ühega moderaatoritest konkureeriva vestluse, mida tema esindaja hakkas ametlikus vestluskanalis samm-sammult kasutama kulissidetaguse argumendina moderaatorite otsuste kallutamisel – kuni lõpuks ütles selle ka ilmutatud kujul välja.

Sellega lõppes minu ühe kuu pikkune karjäär Est.socialis.

Ära lase end sohutada!

Andsin teada, et sellistes mängudes mina kaasa ei saa teha ega pea sellist töökultuuri vastuvõetavaks. Kolisin ka oma kasutaja Est.socialist minema – ja see võimalus numbriliikuvuse korras teenusepakkujat vahetada on Mastodonis tõesti suurepärane, sest keegi ei pea tehnilistel põhjustel jääma kinni ahistavasse keskkonda!

Suutsin kiiresti väljuda just seetõttu, et olin paari aasta eest teinud sama asja läbi enam-vähem kõige hirmsamal võimalikul kujul Wikimedia Eestis. Pärast kolme aastat peamiselt tasuta tööd lõppes minu osalus entsükloopeedia edendamisel sellega, et punt sotsiaalsetelt oskustelt mitte just kõige küpsemaid vikipediste otsustasid mu pärast rohkem kui aastast tagakiusamist ühingust pagendada. Ka seal pisendati sõimu, ähvardusi, töökorra ja seaduste rikkumisi ning püüti raamistada süüdlaseks hoopis neid, kelle meelest süsteemne ärakasutamine ja sellest lähtuv töökultuur oli vastuvõetamatu ning sellest ka teada andsid.

Seekord ei hakanud ma kiusajatega läbi rääkima või laskma end veenda, et vastutus nende üleastumiste pärast oleks kuidagi minul – ka Wikimedia Eestis olid etteheited mulle üpris eranditult stiililised. Asju aitab proportsiooni panna, kui mõtelda, et vastaspoole repertuaari kuulus näiteks avalikus kohvikus klaasitäie vee näkku viskamine või rünnak ühingu liikme vastu üldkoosolekul, kus ründaja tuli füüsilise sekkumisega peatada ja koosolek rahunemiseks katkestada. Selliste asjadeni eskaleerumine aga ei ole algatanud ühingus märkimisväärset sisekaemust või suunamuutust – niivõrd juurdunud on igapäevane väärkohtlemine.

Jah, Est.sociali kõneisik tegi pärast minu esimest rahulolematuse väljendust ja tiimipoolset näpuvibutust taustauuringu ning hakkas mulle Wikimedia Eestis toimunut nina alla hõõruma. Vast sai mõttekaaslastelt häid soovitusigi, kuidas oma plaane paremini teostada? Nagu ka Wikimedia Eestis jäi ka Est.sociali kõneisiku poolses äärmiselt napis kommunikatsioonis segaseks, mida heideti mulle ette peale soovimatuse lasta end sohutada või osaleda süstemaatilises väärkohtlemises.

Minu soovitus kõigile on, et ärge laske end ära kasutada, andke oma rahulolematusest kohe teada ning nõudke selle kohest arutamist, sest enamasti on ahistajad, kiusasjad ja ähvardajad oma tegevuses nii kogenud ja süstemaatilised, et pikem vindumine toob kaasa ainult suurema emotsionaalse kahju!

Väljasurnud londilise väljavaated

Plaanisin kirjutada üldpublikule ühe sissejuhatuse kogukondlikku sotsiaalmeediasse ja võimalik, et seal saab Mastodoni ökosüsteemi ja födiversumis seiklemise ideoloogilistest väljakutsetest ka pikemalt lugeda. Igatahes jäävad minust Est.socialile päranduseks selle suhtlusreeglid, mida pidime moderaatoritega jõustama hakkama, kuid mille kaalutleva juurutamise asemel hakati üpris ebaprofessionaalselt tegelema kõige muuga.

Olukorra tegi eriti kahetsusväärseks, et suurem jagu Est.sociali tiimist on tegelikult väga professionaalne ja mul oli puhas rõõm nendega koos töötada – nii pole mul vähimatki põhjust kahelda tehnilises administreerimises, vajalikes IT-oskustes või Zone Media poolt tagatud riistvaras. Ent esimesest hetkest oli teada, et me ei lahenda kogukondliku sotsiaalmeedia arendamisega mitte tehnilist, vaid pigem sotsiaalset probleemi – ja esimesed sammud sel teel osutusid äärmiselt valulisteks. Kuidas saab pakkuda üldotstarbelist suhtlusteenust tiim, milles käib süüdimatu eelarvamuste kultiveerimine küllalt juhusliku valiku hooajaliste pahalase vastu ning mille enda suhtluskultuur jääb kaugelt allapoole enda poolt kehtestamiseks võetud suhtlussreeglite standardit?

Kui meil on tõepoolest soov “pakkuda rahulikumat, rõõmsamat ja tervislikumat alternatiivi probleemides vaevlevatele kommertsvõrgustikele nagu Facebook ja Twitter”, siis 2000ndate netifoorumi vaimus tegutsedes kindlasti kaugele ei jõua. Eks tulevik näitb, kas Est.social suudab jõuda MTÜ loomise, sellega kaasneva läbipaistvuse jm garantiide ning usaldusväärse modereerimistiimini, mis tõepoolest lähtub reeglitest ega ole lihtsalt häälekamate või närvilisemate tiimiliikmete eelarvamuste ja puuduliku enesekontrolli kõrvalsaadus.

Minu kuu aja pikkune kogemus osutus kohutavaks just mõnede tiimiliikmete tõttu, kes ei suutnud endale aru anda, et kolleegide möödaminnes süüdistamine kriminaalkuritegudes või tiimikaaslaste kohta vandenõuteooriate kokkuluuletamine kuulujuttude põhjal pole okei ega aita kaasa töökeskkonna loomisele, kus eelduseks võiks olla kollegiaalne lugupidamine ja inimestel võiks säilida soov ühisesse ettevõtmisse panustada – liiati siis veel vabatahtlikult.

Õnneks on eriilmelisi Mastodoni servereid piisavalt ja ka Est.social võib jätkuvalt omada tähendust kohaliku testserverina, kus saab eri funktsioone järgi proovida ning seejärel kolida juba sobivamasse kohta edasi – turvaliseks kodusadamaks ma seda aga esialgu soovitada küll ei saa!

Päisepilt on kaader tutvustusvideost, mille autoriks Mastodoni õukonnakunstnik dopatwo ja mis on avaldatud CC BY litsentsi all.