Meeleavaldustest Internetis. Esimene osa
Keegi ei saa öelda, et ummistamisaktsioonid ja muud senitundmata meeleavalduse vormid tuleb ilma pikemata kõrvale jätta. Küll võib olla, et nende korraldamisel on vaja tunda seadust ja jälgida, et oleks täidetud teatud tingimused. Tulles vastu paljudele Anonymouse kriitikutele — kui ummistamisaktsioon viiakse läbi meelelahutuseks, aga mitte meelavaldusena, siis on meil probleem.
Eelmisel nädalal lugesin "Postimehes" kokku kuus artiklit Interneti-meeleavalduste teemal. Kolm neist pidasid mõistlikuks teema üle edasi mõtelda [1] [2] [3], kolm püüdsid aga sellekohased arutelud ilma argumentidesse süüvimata kõrvale lükata [4] [5] [6]. Kuna neist viimastest vähemalt kaks on minu jaoks seni jätnud võrdlemisi aruka mulje, siis olin üllatunud ja omajagu pettunudki.
Sama nädala lõpus avanes mul endal võimalus käia seda teemat ka Vikerraadio "Huvitajas" korra arutamas. Lisaks olen pingeliselt aru pidanud nii Eesti Interneti Kogukonna kui Eesti Piraadipartei jt aktivistide/huvilistega. Järgevad tiraadid ongi kõigi nende arutelude sete.
Millest üldse jutt käib?
Kui me räägime Interneti-meeleavaldustest, siis me ei räägi Anonymousest. Me ei räägi ülepea tingimata anonüümsetest meeleavaldustest. Kuigi DDOS-tüüpi ummistusaktsioonid on hetkel Interneti-meeleavalduse musternäiteks, siiski ei räägi me ka tingimata ainult veebide ummistamise aktsioonidest. Me räägime Interneti-meeleavalduse vormidest üldse.
Sellisena on tegu kodanikuõiguste küsimusega, kuivõrd igas demokraatlikus riigis on eri vormides avalike koosolekute korraldamise õigus sõnavabaduse lahutamatuks osaks. Ka Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab õiguse "ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada", mille raames pakub Avaliku koosoleku seadus omakorda välja lõpetamata nimekirja meeleavalduse eri vormidest, milleks on "demonstratsioon, miiting, pikett, religioosne üritus, rongkäik".
Veebide ummistamise aktsioone arutades olen märganud kahte enda arvates tähelepanuväärset kalduvust.
Esiteks on ummistamise vastu paljud turvaeksperdid jm IT-inimesed. Nende meelest on veebiummistamine üks ohtlik tüütus. Ummistajate tõrjumise asemel võiks ju tegeleda millegi asjalikuga, ja alati on oht, et ummistajad võtavad maha mingi tõeliselt olulise teenuse. Mõned nüüdsed eksperdid omavad kogemusi mõlemast leerist, sest on kunagi ise osalenud Anonymouse aktsioonides. Seetõttu teavad nad omast käest, kui kontrollimatult sellised aktsioonid Internetis kulgeda võivad.
Teiseks on märgatav vaatenurk, mille esindajad püüavad hoida kilbil meie rahvuslikku e-riigi kaubamärki. Nad kutsuvad üles konstruktiivsusele ja on mõnevõrra pahased, et keegi kohalikest meie edulugu lörtsida tahab. Ka muretsevad nad selle pärast, et meie järeltulevad põlved oleks sellesse edulukku initsieeritud ega teeks midagi, mis võiks nende tulevikku meie helesinises e-riigis rikkuda. Kui selle vaatenurga esindaja pole eriti kursis e-valdkonna köögipoolega, siis kasutab ta ummistusaktsioonide selgitamisel kohatuid võrdlusi, jätab tähelepanuta olulisi seikasid ja eksib oluliste tehniliste nüansside suhtes.
Sellises taustsüsteemis pole eriline ime, et kodanikuõiguste külg on asja juures võrdlemisi arutamata jäänud. IT-inimesed on rohkem praktikud ega tunne selliste küsimuste vastu sügavamat huvi. Nemad tahavad, et arvutisüsteem töötaks. E-riigi usku inimesed aga mõtlevad pigem oma visiooni raamides ega taha sinna kõrvale lubada küsimusi tekitavaid paradigmasid. Seda viimast võib muuseas märgata ka nii ID-kaardi kui e-valimiste teemade puhul.
Samas tuleb IT-ekspertide rahustuseks kohe ütelda, et kui räägitakse ummistusaktsioonide seadustamisest, siis pole ükski selle eestkõneleja pakkunud välja, et igasugune ummistamine tuleks lubada. Pigem on toodud erineva tugevusega väiteid alates sellest, et hulk juba toimunud ummistusaktsioone on olnud oma loomult igati õiguspärased poliitilised meeleavaldused, kuni selleni, et teatud tingimustel elluviidud ummistusaktsioonid võivad vastata õiguspärase poliitilise meeleavalduse nõudmistele. Emmal-kummal juhul väärib asi igatahes arutamist.
Ilgelt tahaks ummistada!
Miks me üldse ummistusaktsioonidest räägime? Üks põhjus on kindlasti see, et nende puhul ei toimu (või vähemalt ei pea toimuma) võõrasse arvutisüsteemi sissetungimist. See teeb ummistusaktsioonid muudest piiripealsetest arvutisüsteemi häirimise vormidest ühtedeks üldsusele vastuvõetavamateks. Ka on sellised aktsioonid mõteldavad analoogias istumisprotestide või muude tavakeskkonna protestidega, kus inimesed oma kohaloluga mõnes kohas rahumeelselt midagi takistavad ja niimoodi oma meelsust näitavad. Mistahes analoogiad pole muidugi kunagi täielikud, kuid nad annavad antud juhul siiski kinnituse, et ummistusaktsioonide puhul pole tegemist millegi enneolematuga ja et õigupoolest on tegu asjaga, millesarnaseid me oleme nõus teatud tingimustel lubama.
Miks üldse on ummistamist vaja? Miks ei või piirduda nt petitsioonide vms kampaaniatega, nagu manitseb meid tegema Linnar Viik? Kas midagi sellist nagu infosüsteemi ummistamine saab üldse kuidagi olla põhiõigus?
Esiteks tasub mõtelda sellele, et miks me lubame eri meeleavalduse vorme tavakeskkonnas. Ilmne põhjus on kindlasti see, et demokraatia pole üheplaaniline nähtus. Samamoodi nagu võimude lahusus tagab demokraatia elujõulisust, tagab seda ka eri sõnavabaduse vormide mitmekesisus. Seetõttu on igasugu piirangud sõnavabadusele alati väga kahtlased, ja targem on neid varakult vältida, kui pärast kahetseda.
Kui võrrelda tuntumate meeleavalduse vormidega, siis ummistamine vastab oma üldiste taotluste poolest piketile, kus kogunetakse meelt avaldama mõne probleemse asutuse juurde eesmärgiga anda oma meelsusest teada nii selle asutuse juhtidele, töötajatele, asutuse klientidele kui ka asutuse naabritele ja tagatipuks veel lihtsalt üldsusele. Ühtlasi häiritakse piketeerides asutuse tööd, mõnikord leebemalt, aga mõnikord halvates töö teatud ajaks täielikult. Piketeerijate hulk ei ole seejuures oluline, tegu on enamasti aktivistide grupiga, mis soovib tõstatada avalikkuse ees mõnda teemat, mis muul juhul tähelepanuta jääks. Avalikkust sunnitakse probleemi märkama oma aktiivse kohaloluga otse probleemi algallika juures.
Selleks kõigeks pakub võimaluse meie tavaline füüsiline keskkond koos meie demokraatlike põhiõigustega. Pole lihtsalt optimaalne piirata liikumisvabadust ja sõnavabadust sellisel viisil, et inimesetel poleks võimalik koguneda mõne asutuse juurde ja ajutiselt selle tegevust halvata. Lisaks sellele, et tegu on väljakujunenud demokraatlike printsiipidega, takistaks sellised piirangud ka muid vabadusi, mistõttu oleks häiritud kõikvõimalikud muud valdkonnad alates pereelust kuni kaubanduseni. Selle kõige tõttu võime küll leigevereliste eestlastena toriseda, kui mõni aktivist jälle kuskil avalikus kohas oma südant ruuporisse puhtaks karjub, aga me siiski lepime sellega — või vähemalt meie seadused teevad seda.
Pean igati loomulikuks, et sarnasel viisil tahetakse meelt avaldada ka Internetis.
Kui alustada kõige lihtsamast, siis juba see fakt, et ummistusaktsioonid toimuvad, näitab, et digikeskkonnas leidub koht, mis loomu poolest sobib nendeks meeleavaldusteks. Juhin tähelepanu, et meeleavaldusi saab mõttekal viisil korraldada ainult ruumis, mis ei ole nende instantside täieliku kontrolli all, mille vastu meelt avaldatakse. See on üks meeleavalduste põhimõtteline tingimus ja see on ühtviisi täidetud tavakeskkonna piketi kui ka Interneti ummistusaktsiooni puhul. Nagu nt ka linnavalitsuse hoone esise platsi puhul, on ka serverite ees olev ribalaius põhimõtteliselt avalikus kasutuses ning selles toimuv liikumine kontrollitav ainult suurte tagasilöökidega liikumisvabadusele.
Jätab külmaks? Mulle tundubki, et infoühiskond pole veel nii kaugele arenenud, et Internetti käsitletaks avaliku ruumina täies õiguslikus mõttes ja et meie põhiõigusi Internetis võetaks sama tõsiselt nagu mujal.
Ummistamisest intelligentsemalt
Usun, et ülaloleva ummistamisjutu peale ütleks juhuslikult valitud arvutisüsteemi haldaja tõenäoliselt, et olgu, olgu, tore on, aga enda serveri ees ma neid vandaale näha ei taha ja sellisele asjale tuleb keeld peale panna. Ilmselt sellise üldise sentimendi raames asi niimoodi kujunenud ongi, et Karistusseadustik lubab panna inimese "arvutisüsteemi toimimise takistamise" eest kuni viieks aastaks vangi. Arvutisüsteemide haldajad laseks ilmselt heal meelel kõik oma süsteemid "elutähtsateks teenusteks" tituleerida ning keelata nendes profülaktiliselt kõik toimingud, mida üldiselt avalikus ruumis lubatakse.
Seejuures on märkimisväärselt veider, et IT-inimesed on üldiselt infovabaduse suhtes meelestatud väga positiivselt. Seletan seda vastuoksust endale keskmise IT-inimese pragmaatilise hoiakuga. Tegeldakse sellega, mis on oluline konkreetsete probleemide lahendamiseks, ega vaevuta süüvima IT-valdkonna kodanikuõiguste küsimustesse ja sellesse, missuguseid tagasilööke võib hiljem tuua mõni praegu mõistlikuna tundunud pragmaatiline lahendus.
Õnneks pole see siiski täiesti universaalne nähtus.
Ummistusaktsioone on õigustanud nt vaba tarkvara liikumise algataja Richard Stallman. Samuti on teinud ettepaneku taoliste aktsioonide legaliseerimiseks Hollandi liberaalne erakond D66 (seesama, mis oli koos Euroopa Parlamendi piraatide/rohelistega üks jõulisemaid ACTA-vastaseid). Ka leidub advokaate, kes on valmis pro bono kaitsma Anonymouse nime all ummistusaktsioone korraldanud häkkereid.
Eraldi väärib mainimist, et Saksamaal on apellatsioonikohus 2006. aastal mõistnud õigeks ühe ummistusaktsiooni korraldaja. Tegu oli aktsiooniga, millega protestiti Lufthansa lennukompanii osalemise vastu asüülitaotlejate deporteerimisel. Ka selle aktsiooni järel, kus olevat osalenud 13 000 kodanikku oma arvutitega, tõstatati küsimus asja legaalsuses ja vehiti nii terrorismi kui muude sildistamistega, kuid asi lõppes siiski õigeksmõistva otsusega.
See ei tähenda aga, et ummistamine oleks Saksamaal legaliseeritud, sest 2011. aastal mõisteti üks ummistaja jällegi süüdi. Märkimisväärne erinevus Lufthansa-juhtumiga võrreldes oli aga, et sellel ummistajal polnud poliitilisi motiive, vaid ta tegeles lihtsalt väljapressimisega ning kasutas selleks kuritegelikul teel omandatud robotvõrku.
Seega pole sugugi otsustatud, mismoodi vaataks asjale kohus praegu, kui mõni organisatsioon otsustaks taas korraldada poliitilise meeleavalduse ummistamine vormis. Saksamaa — nagu ka Eesti — on praeguseks liitunud Budapesti arvutikuritegevusvastase konventsiooniga, mille järgi peab arvutisüsteemi häirimine olema kriminaalkuritegu. Selle ja pronksiöö rahutuste koosmõjus on ilmunud ka meie oma Karistusseadustikku punkt, mis keelab "arvutisüsteemide toimimise takistamise".
Kas see tähendab ummistusaktsiooni korraldaja mõistetaks Eestis ilma pikemalt mõtlemata süüdi kriminaalkuriteos?
Ma pole jurist, aga mul on alust arvata, et see sõltub küllaltki tugevalt konkreetsest aktsioonist. Samasuguse suhtumise on ummistusaktsioonidesse kujundanud ka märkimisväärne hulk teemaga tegelevaid teadlasi. Kui ummistamine on käsitletav sõnavabaduse rakendamisena, siis ei tohiks see olla kuritegu, liiati siis veel kriminaalkuritegu — mistõttu võib kohus teatud juhtudel vabalt otsustada, et arvutisüsteemi töö takistamise paragrahv kaotab fundamentaalsema sõnavabaduse printsiibi tõttu mõjujõu.
Ühesõnaga, arutamist on nende teemadega seoses küllaga.
Kübermeeleavalduste taustsüsteemist
Minu jaoks on kogu temaatika taustaks tegelikult kaks küsimust: (1) Kas digikeskkonnas kehtivad üldjoontes needsamad õigused, mis tavakeskkonnas? (2) Kui kehtivadki, kas siis Internet on piisavas tähenduses avalik ruum, et seal võiks korraldada eri tüüpi meeleavaldusi, sh vaidlusaluseid ummistusaktsioone?
Neile kahele punktile toetust leida pole kuigi keeruline. Näiteks kuu aja eest kinnitas president Toomas Hendrik Ilves oma pöördumises Eesti järjekordse esikoha puhul Interneti-vabaduse edetabelis: "Küberruumis peavad fundamentaalsed õigused olema kaitstud samasuguse pühendumisega nagu mujal." Sama nõuavad ühes oma manifestidest ka Eesti Piraadipartei aktivistid: "Oleme veendunud, et ka digikeskkonnas kehtivad kodanikele üldjoontes samasugused õigused, vabadused ja kohustused nagu tavakeskkonnas."
Kui ühte seisukohta kinnitavad nii infoühiskonna oma südameteemaks võtnud president kui ka kõige järelejätmatumad infovabaduse eestkõnelejad, siis paistab meil olevat suhteliselt valdav konsensus, et põhiõigused peavad olema ühtviisi tagatud nii tava- kui digikeskkonnas.
Küberruumi meeleavaldustesse puutuvad põhiõigused oleks siis ilmselt põhiseaduses sätestatud "õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada" ja seda võimaldav "õigus vabalt liikuda".
Tasub muidugi tähele panna, et president Ilves ise tegelikult oma printsiibist alati kinni pole pidanud, näiteks 2012. aasta kevadel suutis ta ühes oma teises pöördumises panna ilma kulmu kergitamata ühte patta ummistusaktsioonid, terrorismi, küberrünnakud, piraatluse, tööstusspionaaži ja palju muud huvitavat. Kuigi ma tunnustan selles pöördumises rõhutatud üldist taotlust leida viise, kuidas tagada riigi, ettevõtete ja eraisikute turvalisus küberruumis, on siiski ilmne, et seda valgustatud arusaama, et ka küberruumis peavad põhiõigused kaitstud olema, sellest tekstist ei leia.
Siit paistab aga veel üks oluline asi, mis takistab meil nende teemade adekvaatset arutelu, nimelt sildistamine.
Kuigi Karistusseadustiku terrorikuritegude paragrahvis on mainitud "arvutisüsteemi toimimise takistamist" (või sellega ähvardamist), siis pole mistahes ummistamise eesmärk automaatselt "tõsiselt häirida riigi poliitilist, põhiseaduslikku, majanduslikku või ühiskondlikku korraldust" või "tõsiselt hirmutada elanikkonda". Terrorism on tänapäeval üks liiga varnast võtta õigustus kodanikuvabaduste piiramiseks, näideteks on siin huvipakkuvate isikute korduvad põhjalikud läbiotsimised lennujaamades või aktiivsete meeleavaldajate profülaktilised arreteerimised.
Lisaks sellele on terrorismi musterjuhuks siiski pigem midagi, millega ohustatakse asjassepuutumatute inimeste elusid ja/või rahvusvahelist julgeolekut. EKSS-ist loeme näiteks, et terrorism on "süstemaatiline vägivalla kasutamine või sellega ähvardamine poliitiliste v. sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks". Pole mingit põhjust midagi sellist ilma lisatingimusteta kõigile ummistusaktsioonidele omistada. Seega minu poolt suur "böö" kõigile, kes võtavad asja arutades ühena esimestest asjadest välja terrorismimalaka.
Kas ummitusaktsioonid on küberrünnak? Aktiivset tegutsemist mistahes eluvaldkonnas võib kirjeldada "rünnaku" metafooriga. Reporterid "ründavad" küsimustega ministrit jne. Kui adekvaatne on infosüsteemide ummistuste korraldamisel seos sõjandusega? Kas toimub kõigi väeosa allüksuste koordineeritud pealetung vastase positsioonidele vms? Mis väeosadest me siin üldse räägime? Otseses mõttes sõdivad siiski riigid vm võrreldavad üksused. Seega osutused "kübersõjale" võiks minu arvates koos terrorismimalaka, Punaste Brigaadide ja Al Qaidaga kappi tagasi panna. Samas, asja ajavad siin segaseks ka ummistamistega kuulsaks saanud Anonymouse aktivistid ise, kes kasutavad oma tegevuse kirjeldamisel ka militaarset sõnavara ja annavad sellega alust tembeldamiseks.
Samas tuletan meelde, et kui me räägime ummistusaktsioonide kui selliste lubatavusest, siis pole mõtet jääda kinni üksikutesse meile tuntud näidetesse, vaid me peaksime tõusma teatud mõistlikule üldistustasemele. Kui ummistamist korraldavad tsiviilisikud ning nad teevad seda mingil isikuvastast vägivalda mitte sugereerival viisil, siis ei näe ma põhjust, miks peaks nende tegevust "rünnakuks" nimetades kuidagi eriti tähendusrikast nägu tegema. Pigem võiks püüda mitte trollida arutelu sõjandusterminite kasutamisega.
Kas Internet on avalik ruum?
Lisaks küsimusele, et kas Internetis kehtivad harjumuspärased demokraatlikud põhiõigused, on oluline uurida, kas Internet on üldse avalik koht. Sest oma sõnavabaduse rakendamine meeleavalduse vormis on määratletud selliselt, et seda võib teha eelkõige avalikus ruumis.
Avaliku ruumi sõnaselget definitsiooni ma seadustest leida ei suutnud, kuid eri diskussioonides jääb kajama seisukoht, et avalik ruum on midagi, kuhu pääsevad kõik võrdsetel alustel ja võivad seal ka viibida võrdsetel alustel. Mistõttu pole avalik ruum mitte ainult linnaväljak, vaid ka supermarket. Tõsi viimane on küll eravalduses olev avalik ruum ja seetõttu mingis tähenduses poolavalik ruum.
Igasuguses avalikus ruumis on mingid reeglid selle kohta, kuidas seal käituda, sh kuidas tagada ruumi ühine kasutamine eri huvidega inimeste poolt. Avalikus ruumis saab ühtlasi asu avalikkus (või avalik sfäär), mis on sisuliselt kujuteldav koht, milles kodanikud arutavad avalikku huvi pakkuvaid asju, koonduvad oma seisukohtade eest seismiseks jne. Tegemist on nähtusega, mis moodustab suure osa meie demokraatiast. Avalikkus võib seejuures teostuda nii pargis kui ka kohvikus, aga ka ajalehes või televisioonis, kuid vajab teostumiseks siiski avalikku ruumi mingisugusel elementaarseimalgi kujul.
Internet oleks seda malli järgides suures ulatuses eravalduses olev avalik ruum, sest andmekandjad ja sideliinid kuuluvad enamasti kellelegi. Kui otsida Internetist absoluutses mõttes avalikku ruumi, siis võiks põhimõtteliselt püüda märgitseda eraldi avaliku ruumina nt riigiametite jms valduses olevad seadmed ja sideliinid. See võimaldaks meil leida Internetis harjumuspärase avaliku ruumi linnaväljaku tähenduses, samas on selline eristus praktikas kasutu.
Nimelt minnakse sellesse tavamõistes avalikku ruumi ikkagi läbi hulga eravalduses olevate avalikuks kasutuseks mõeldud seadmete, tehes seda väga intensiivselt, enamasti mitmeid kordi sekundis. Näiteks veebilehe vaatamiseks saadetakse lehte sisaldava andmekandja poole mitmeid päringuid, millele seda andmekandjat vahendav süsteem mitmel viisil vastab. Nii käib lihtsa veebilehe vaatamisel üks andmepakettide pidev edasi-tagasi sõelumine läbi eri omanike valduste, ja on suhteliselt mõttelage püüda määratleda, et kas õiguslik subjekt on selle kõige käigus nüüd avalikus ruumis või poolavalikus ruumis või kas üldse saab inimese kohalolu Interneti teatud paigas määrata pakettide järgi, mida tema arvuti edastab ja mis Internetis omasoodu sihtmärki otsivad.
Erinevalt pealiskaudsele vaatajale avanevast pildist pole Interneti tuumaks siiski mitte teatud kasutustingimustega veebisaidid, vaid pigem TCP/IP protokollistik. Vint Cerf, üks selle protokollistiku autoreid kinnitab, et tegu on poliitiliste järelmitega protokollistikuga, sest kõik osalised on selle protokolli järgi sõltumata oma arvutusvõimsusest vms parameetritest võrdsed. See tähendab, et Internet on arhitektuuri poolest loodud võimaldama demokraatlikku avatud ruumi.
Kui füüsilises keskkonnas asuvale erakasutuses olevale ruumile on enamasti seatud mingid kasutuspiirangud, nt lahtioleku ajad, sihtotstarve vms, siis Interneti andmesideprotokollid on lahti ööpäevaringselt ja nende avalikule kasutusele piiranguid üldiselt ei seata. Kui piiranguid on, siis on need enamasti pakettide optimaalsete liikumistrajektooride tagamiseks, ja võrguliiklusse sekkumisse muudel eesmärkidel vaadatakse halvasti.
Seega ei näe ma Interneti puhul eriti sügavat tähendust avaliku ja erakasutuses oleva "poolavaliku" ruumi eristusel, sest seda erisust praktikas sisuliselt pole ja seda pole ka võimalik mingis kuigi mõttekas tähenduses tekitada. Mistõttu jääb meile pigem dilemma, et kas Internet on tervikuna avalik ruum või pole ta seda.
Et tegu on avaliku ruumiga, sellele osutavad Interneti kõige fundamentaalsemad omadused. Sedasama peegeldab minu arvates aga ka Interneti roll ühiskonnas.
Näiteks on meil olemas veebikonstaablid, kes peavad Internetis korda. Internetis toimuvad avalikud arutelud, millega kõik inimesed võivad liituda, toimuvad kampaaniad ja algatused. Riigiasutused omavad Internetis oma esindusi ja võimaldavad endaga suhelda. Internetis on võimalik allkirjastada õiguslikult siduvaid lepinguid, teha finantstehinguid. Saab valida esindajaid Riigikogusse ja omavalitsustesse.
Muuseas, Linnar Viik, kes on üks neist kärmetest kübermeeleavalduste kriitikutest, kirjutab ühes oma vanemas artiklis: "Olen arvamusel, et avalik internet on lahutamatu osa meie avalikust ruumist. Soov seda ruumi korrastada on võimalik vaid kogu avalikku ruumi korrastades. Tasub aga püüda ka enamat — kuna internet on meile uusim ja arenevaim osa avalikust ruumist, peaksime püüdma seda kasutada ka avalikuks hoiakute muutmiseks või vähemalt mõistmiseks."
Kuna ta kinnitab, et Internet on avaliku ruumi osa ja et Internetti kui avalikku ruumi tuleb korrastada kogu avalikku ruumi korrastades, siis näib temagi eeldavat, et tegu on ühetaolise avaliku ruumiga.
Kõik Internetti meelt avaldama!
Niisiis on meil hulganiselt tõendeid selle kohta, et Internet on avalik ruum, kus peaks kehtima demokraatlikud põhiõigused. See tähendab ühtlasi seda, et kui keegi väidab, et mõni põhiõigus Internetis millegipärast ei kehti, siis lasub selle tõestamise koorem üldiselt temal enesel. Ning kuna Eesti Vabariigis — nagu igas viisakas demokraatlikus riigis — kuulub meeleavalduste korraldamine sõnavabaduse osana põhiõiguste komplekti, siis — kui me ei lase end eksitada arutlustesse kunstlikult sokutatavast sõjaduslikust terminoloogiast — tuleb eeldada, et ka Internetis on rahumeelne meeleavaldamine oma eri kujudel kodanike võõrandamatu õigus.
Ehk siis keegi ei saa öelda, et ummistamisaktsioonid ja muud senitundmata meeleavalduse vormid tuleb ilma pikemata kõrvale jätta. Küll võib olla, et nende korraldamisel on vaja tunda seadust ja jälgida, et oleks täidetud teatud tingimused. Tulles vastu paljudele Anonymouse kriitikutele — kui ummistamisaktsioon viiakse läbi meelelahutuseks, aga mitte meelavaldusena, siis on meil probleem.
Juhin tähelepanu, et ka tavakeskkonnas on piketeerimine päris keeruline tegevus. Asju valesti korraldades võib riskida trahvidega. Väga valesti tehes ka kriminaalkaristusega. Aga peab olema erakordselt rumal meeleavaldaja, et sattuda reaalselt vangi. Mõtelgem kasvõi pronksiöö rahutustele! Ummistusaktsioonide puhul on aga kriminaalkaristus standardiks ja viis aastat vangistust on varnast võtta. Kas see on proportsionaalne karistus? Millega seda põhjendatakse?
Kuigi tõestamise koorem lasub minu arvates praeguseks ammugi ummistamise vastastel, siiski pole ma veel põhiliste argumentideni jõudnudki. Mistõttu lõpetan praeguseks pikaleveninud jutu ja kirjutan sellele suure tõenäosusega millalgi lähiajal järje.
Jääge ootele!