October 19, 2016

Miks ma ei hääletanud?

Kaasava eelarve sisu ja mõtte üle on Tartus korduvalt vaieldud. Nii mullune kui ka tänavune eelarvemenetlus tõstatasid aga taas hulga küsimusi. Näiteks, miks sirutab kaasav eelarve oma kombitsad linnaeelarvesse? Või miks pole esitatud ettepanekute menetlemisel võrdsust ja selgust?

Kaasava eelarve teise hooaja eel 2013. aastal korraldasime linnaelanikega arutelu projekti eesmärkide üle, mis jõudis lõpuks kaasava linnajuhtimise komisjoni, sealt edasi volikokku ja e-Riigi akadeemia vastavasse raportisse. See oli vajalik arutelu, sest linna juhtkonnas ei tundunud olevat selget arusaamist, mis projektiga kaasava eelarve näol üldse tegu on ja miks seda tehakse.

Arutelu tulemusena pandi paika ja hääletati kaasava linnajuhtimise komisjonis läbi kaasava eelarvemenetluse kolm peamist eesmärki, mille täitmine peaks ühtlasi olema projekti edukuse mõõdupuu. Need eesmärgid olid, 1) parandada linnaelanike teadlikkust linnaeelarve kujunemisest, 2) suurendada koostööd linnaelanike- ja kogukondade vahel, 3) leida lahendus mõnele olulisele probleemile linnakeskkonnas või viia ellu mõni huvitav idee.

Kui projekt 2011. aastal käima lükati, siis e-Riigi akadeemia eksperdid Kristina Reinsalu ja Ivar Tallo rääkisid “kaasavast eelarvemenetlusest”. See on aga hoopis midagi muud kui eraldiseisev projektikonkurss nimega “kaasav eelarve”.

Linnal on üksainus eelarve, mille menetlemine peaks olema linnaelanikele rohkem avatud. Linnaeelarve kujundamine avatumaks on projekti kolmest eesmärgist esimene ja kõige olulisem. Kui me räägime linnaeelarvest eraldi veel ühest eelarvest, mille me tahame teha “kaasavaks”, siis me oleme end tegelikult juba patiseisu mänginud.

Nii on kaasava eelarvemenetluse koosolekutel abilinnapead igal aastal lubanud, et projekti raames tutvustatakse ka linnaeelarve kujunemist, toodetakse eelarvet selgitavat infograafikat ja interaktiivseid tee-ise-oma-eelarve lahendusi linnaelanikele jpm. Kui aeg käes, siis saadakse aga maha ainult ad hoc lühijutlusega kaasava eelarve tutvustusüritusel, kus kümnekonnale kohale tulnud entusiastile poetatakse paar bürokraatlikku sõna eelarvest.

Ent lisaks sellele, et “kaasavast eelarvest” tehakse mõistelise eksituse tõttu “päris eelarvest” eraldiseisev projekt, on eelarvega sidumisel takistuseks selle linnaelanikele avatud osa väiksus.

Millal jõuab 2% peale eelarvest?

Eelarve avatud osa maht on olnud stabiilselt 0,1% ümber linnaeelarvest. Kui projekt algatati, siis võeti selle jaoks eeskujuks Brasiilia linn Porto Alegre, kus peetakse avatuks kogu eelarvet, alguses oli linnaelanike poolt määratud eelarve osa 10% ja see on tõusnud aastatega 21% peale.

Ivar Tallo e-Riigi Akadeemiast hindas 2012. aastal Tartule soovitavaks kaasava eelarve mahuks 5%, valdkonda uurivad teadlased nimetavad osaluseelarve ideele vastavaks projekte, kus maht on minimaalselt 2%, alla selle on seos eelarvega “sümboolne”, üle maailma on keskmine 9% eelarvest.

Maailmapanga ja ÜRO raportite järgi on kaasava avatud eelarveosa mahu kasv sellisele tasemele meetme õnnestumise jaoks võtmetähtsusega, Tartus on see maht aga 20 korda alla tuvastatud miinimumi ja 100 korda alla keskmise ning on jäänud nelja aasta jooksul sisuliselt samaks.

Enne 2% piiri ületamist ei saa seega Tartus rääkida kaasavast eelarvemenetlusest. On ka selge, et linnaelanikud ei pööra projekti raames tähelepanu päris eelarvele enne, kui neile avatud osa ei hakka pretendeerima mingile tõsiseltvõetavale osale sellest.

Minu tagasihoidlik ettepanek 2016. kaasava eelarvemenetluse aruteludel oli, et võiks avatud eelarve mahu hea tahte märgiks kahekordistada. Selle asemel tõsteti seda ainult niipalju, et summa käiks enam-vähem kaasas loomuliku inflatsiooniga.

Linnaelanike kogukondade koostöö

Eesmärkide sõnastamisel 2013. aastal osutati ka, et linnaelanike koostöö hakkab tööle ainult siis, kui eelarvemenetluse raames on piisavalt võimalusi esitatud projektide arutamiseks ja nende esitajad hakkavad konkureerimise asemel tegema koostööd.

Selle aasta 21 projektist kolm puudutasid aga näiteks liikluskorralduse parandamist Tammelinnas, neli puudutasid Emajõe äärse ala korrastamist, kaks projekti konkureerisid Raadil ühele ja samale muruplatsile, omavahel konkureerisid ronimistorn Supilinnas ja parkuuriväljak Annelinnas.

Ideede tutvustusel nende esitajatega rääkides selgus, et tegelikult puudub nende esitajatel arusaam, mis asi see kaasav eealarvemenetlus on, milles nad osalevad.

Osad leidsid, et tegemist on projektiga, mille ülesanne on linnale tulu tuua ja pidasid kaasava eelarvemenetluse edukuse kriteeriumiks linna tulevate turistide hulka, teised jälle leidsid, et sellega tuleks teha ainult tõsiseid asju või lahendada reaalseid probleeme, kolmandad jällegi seda, et seda peaks kasutama linnapildi põnevamaks muutmiseks.

Võib arvata, et kaasava eelarvemenetluse idee pole projektis osalejatele kohale jõudnud osalt linna enda puuduliku arusaamise tõttu protsessist, sest nii ei suudeta ka osalejates seda “õiget arusaama” kuidagi tekitada, teisalt on aga probleem projektidele esitatud väike rahahulk, mis ei võimaldagi linnaelanikel algatada koostööd millegi mõistliku ärategemiseks.

Projekti eesmärkide ja koostöö soosimise vastu töötab ka võimukoalitsiooni poolt 2014. aasta menetluse jaoks väljaspool kaasava linnajuhtimise komisjoni arutelusid sisse sokutatud ja läbi surutud muudatus, et summa jagatakse kahe enim hääli saanud projekti vahel. See muudab võimatuks mistahes sisulisemad projektid ning teeb niigi eesmärgipäratu projektikonkursi pigem jagelemiseks taskuraha nimel.

Palju huvitavaid projekte

Selle aasta ideede esitluselt lahkudes arutasime kolleegiga, et miks oli seal nii piinlik. Oli ju kokku tulnud hulk toredaid inimesi, kellel olid head kavatsused ja kes kõik ajasid mingit endale või oma kogukonnale tähtsat asja.

Kokku 87 ideest jõudis läbi eelarutelude esitlusele 21, neist oli valmis oma ideed esitlema tulema 13. Need kümmekond isikut publikust, kes ise ühtegi ideed ei esitlenud, olid kas linna poliitilised juhid või teised asjaga seotud ametnikud, lisaks paar aktivisti ja ajakirjanikku. Arutuse all oli, kas paigutada protsendi murdosa linnaeelarvest roosasse jänesesse või püüda sellega lahendada mõnda päris probleemi linnas.

Vajadus investeerida linnakeskonda Annelinnas, Raadil või Tammelinnas, Emajõe ääres või raudtee ääres on ilmselgelt suurem kui kaasava eelarve projektile lubatud rahalised piirid. Juba 2014. aastal võitnud Emajõe kaldapiirete projekt tähendas seda, et linn pidi investeerima kaldakindlustuse renoveerimisse 45 000 eurot lisaks käsipuude paigaldamisele, mis oli projekti algne sisu ja pidi maksma kuni 70 000 eurot. Ilma lisainvesteeringuta oleks olnud käsipuude paigaldamine lihtsalt raha tuulde loopimine.

Kuna kaasava eelarve projektid pääsevad niimoodi päris linnaeelarve ridade kallale, siis on projektide esitajate mõttes ebaaus, et vastavaid põhimõtteid pole selgelt määratletud. Roosa jänese kuju püstitamine ja elukeskkonna parandamine Annelinnas pole asjad, mida saaks arutada ja hääletada samadel alustel.

Eriti kurioosne on eelmisel aastal võitnud Arena Tartu eskiisprojekt, mis realiseerudes eeldab linnalt miljonitesse ulatuvat investeeringut, kuigi projekt ei vastanud tegelikult kaasava eelarve kriteeriumidele ja lisati hääletusvooru alles abilinnapea nõudmisel pärast seda, kui ekspertkomisjon oli selle diskvalifitseerunud. Projekti eestvedajad olla ähvardanud linna vastasel juhul kohtuga ja linna sõnul oli lihtsam nad lõpphääletusele lubada, selmet riskida kohtuprotsessi ja võimaliku mainekahjuga kaasavale eelarvele.

Probleemiks pole siin mitte ainult projektide ebaühtlane tase, ebaselgus kaasava eelarvemenetluse mõiste või selle eesmärkide osas, vaid see, et sellega loob linn endale rahva näivat toetust suurtele investeeringutele, mis vajaks arutelu hoopis teisel tasemel. Kuni kaasava eelarvemenetluse jaoks ei tagata selgust ning kõigile võrdseid võimalusi, seni ei vääri minu arvates jagatav taskuraha hääle loovutamist ebaõiglase süsteemi toetuseks.

Kui “kaasava eelarve” projektid ajavad oma kombitsad “päriseelarvesse”, siis tuleks minimaalselt olemasolev olukord legaliseerida, dokumenteerida tegelikud kulutused ja anda kaasava eelarve osakaal linnaeelarvest vabaks nagu see on Porto Alegres, mis projekti algatamisel eeskujuks oli.

Artikkel ilmus 19. oktoobril 2016 Tartu Postimehes.