Miks on Tartu linnal vaja infoaednikku?

Ei saa ütelda, et Tartus infoga üldse ei tegeleta. Linnavalitsuses on hulk täiesti märkimisväärse suurusega osakondi, mis muuga ei tegelegi: avalike suhete osakond, infotehnoloogia teenistus, linnavalitsuse infokeskus jms. Ent siiski valitseb linnarahva seas ühtne arusaam, et Tartu kodulehelt on võimatu midagi leida, linna infokanalid töötavad ebastabiilselt ja e-kaasamisega märkimisväärselt ei tegelda.

“Aga kuidas nii?” küsib vastutav linnaametnik. “Tartu on ju see linn, mis võttis esimesena kasutusele kaasava eelarve süsteemi ning konsulteerib linnaelanikega netis busside värvi ja kujunduse teemal. Milles probleem?”

Linnavalitsuse dokumentidest selgub, et eri osakonnad ja ametnikud tegelevad infosfääri tähenduses täiesti vastassuunaliste asjadega. E-kaasamise üritusele kutsutakse kohale Linnar Viik, kes deklareerib valdkonna kolme vaalana: avatud standardid, avatud andmed, avatud tarkvara. Samas kinnitatakse infosüsteemi kasutamise korras, et ebasoovitav on kasutada OpenDocumenti formaadis faile!

Vähegi asjast jagavale inimesele hakkab infosüsteemide nukker absurd silma kõikjal. Näiteks pikka aega ei olnud kodulehe üldotsinguga võimalik ülepea midagi leida, sest ei suudetud linnavalitsuse saidil olevat infohulka mõistlikult indekseerida. Lõpuks tehti otsus asendada düsfunktsionaalne otsing lingiga Google’i otsingule. Nüüd leiab linnavalitsuse lehe otsinguakna kaudu üles nii spämmi Kivilinna Gümnaasiumi vikis kui ka Lady Gaga videod. Kui mugav!

Probleem on selles, et linnavalitsuse infosüsteem koosneb tükkidest, mis on loodud eri aegadel. Pole mõeldud tulevikule, on tellitud või tehtud ära moodulid, et lahendada probleem mingil konkreetsel ajahetkel. Tulemuseks on, et infosüsteemi lahendus kasutajaliidesest kuni ehituskivideni mõjub iseäranis groteskselt tänapäeval, kus infosüsteem pole enam ainult andmebaas, milles hoitakse infot laternapostide ja lastetoetuste kohta, vaid ambitsioon info kujundamises osaleda on tekkinud ka vabakondadel ja linnakodanikel, nüüd, kus moesõnaks on saanud e-kaasamine ning visionäärid käivad linnavalitsuses avaandmeid jutlustamas.

Lahendus probleemile pole parem infosüsteem, vaid terviklik ettekujutus infosfääri toimimisest. Linnavalitsus on infosõlm, mis peab suutma töötada väga erinevatel kihtidel ja liidestuda kõigis vajalikes suundades. Infot ei loo ainult linnavalitsus, vaid ka kodanikud ja neilgi on õigus infoloomes intelligentselt osaleda. Sellele ei saa läheneda nii, et meil on itimehed, kes tegelevad tehnilise küljega, siis ideoloogid, kes seavad eesmärke, ja lõpuks veel kliendid, kellele jääb üle võtta peaasjalikult nuriseja roll. Ühe tänapäevase linnavalitsuse infosüsteemis peaks nende vahel toimuma sümbioos, infoloome pole enam linnavalitsuse monopol.

Linna infohalduses on vaja paradigmamuutust. Infotehnoloogia teenistus ei oska tegelda kasutajaga, avaliku teabe osakond ei tunneta aga infosfääri sisemist hingamist. On vaja infoaednikku, kes ületaks valdkondlikud lõhed ja suudaks viia Tartu lõpuks ometi ilma rumaluste ja vapustusteta infoajastusse.

Linnavalitsuse digitaalne pale peab olema kasutajale lihtne ja vajaduste järgi mugandatav. Kasutaja pole kunagi süüdi, kui ta mingi probleemi otsa põrkab, alati on süüdi linn. See tähendab, et ei saa eirata elementaarseid ergonoomiaprintsiipe ja tulla 2013. aastal välja projektidega, mis kuuluvad oma kasutusloogikalt 1990ndatesse ega arvesta erivajadustega kasutajatega.

Linnavalitsuse infosüsteem peab samas suutma käia ühte sammu ka vaba tarkvara liikumisega, mille sihiks on tagada infosüsteemide sõltumatus, täiendatavus ja demokraatlikkus lähtekoodi kättesaadavuse ning auditeeritavuse mõttes. Ülemaailmsete lausjälgimisskandaalide valguses on selline auditeeritavus samuti väga oluline ning linnavalitsus peab oma kodanike ees vastutama ka isikuandmete kaitstuse pärast. Tulevikku vaadates on aga vaba tarkvara osakaalu suurendamine samm lähemale liidestatavate avaandmete mõtteviisi tegelikuks muutmisele ja üldisemalt vabaühenduste haakimisele linna infohaldusse.

Kuigi linnaametnikud tõdevad oma koosolekutel ühtepuhku, et e-kaasamise jaoks on võtmetähtsusega organisatsiooni enda sisemine avatus, pole seda tähelepanekut suudetud tõsiselt võtta. Valitsev erakond lubab oma programmis lisada olemasolevale konglomeraadile täiendavaid juhuprojekte, nagu Tartu linna nutirakendus, või panna netti üles volikogu hääletuste tabeli. See on aga praeguse olukorra jätkamine või isegi süvendamine.

Sümptomaatiline on siin see, et ei võeta tõsiselt kodanike soovi osaleda. Ja ma ei räägi siin osalemisest busside kujunduse valimisel või musta auku kaduvate ankeetide täitmisest, mille kohta kunagi tagasisidet ei tule, vaid reaalsest digitaalsest osalusest, kus kodanikul on motivatsioon kaasa lüüa, sest ta teab, et tema osalus loeb.

Seepärast käimegi Vabakunnaga välja eelnõude infosüsteemi täiendamise sel viisil, et kõik toimuv oleks linnakodanikule hõlpsasti jälgitav — ning täpina i peal seisame siduva rahvaalgatuse institutsiooni loomise eest, mis tagab, et kodanike kontrolliv pilk hoiab volikogu ja seal olevad jõud püsivalt motiveerituna linnaelanikke reaalselt kuulama.

Tartu on piisavalt kompaktne linn, et selliseid visioone ellu viia. Kuigi me ei oleks selle juures esimesed, sest vaba tarkvara ulatusliku kasutamisega on rahvusvahelist tähelepanu teeninud Müncheni linn, mis on ka selle pealt hoidnud kokku miljoneid. Ka teist näidet pole vaja kaugelt otsida, sest Berliini linna omavalitsus rakendab mitmekülgselt rahvaalgatuse vahendeid.

Berliini ja Müncheni kogemuste ühendamisel muutuks Tartu teenäitajaks ka rahvusvahelisel tasemel. Seetõttu seisan ma selle eest, et muuta Tartu lõpuks ometi moodsaks vabalinnaks, kus tõepoolest julgetakse mõtelda vabalt ja linnaelanike tarvis on olemas tõsiseltvõetav kanal heade mõtete teostamiseks.

Artikkel ilmus 16. oktoobril 2013 Tartu valimisliidu Vabakund kodulehel.