Kas õiguskantsler toetab saadikute survestamist salajasel hääletusel?

Õiguskantsleri amet eeldab ranget sõltumatust ja kompromissitut distantsi erakonnapoliitikast. Kuigi Ülle Madiset peetakse presidendivalimiste üheks favoriidiks, maadleb ta juba kuid probleemiga, et õiguskantslerina ei tohiks ta erapooletuse ja sõltumatuse nõude tõttu üldse kandideerida.

Kuigi erakonnapoliitikast peab olema sõltumatu ka president, peab Madise valituks osutumiseks saama toetuse piisavalt hulgalt Riigikogu liikmetelt, st muutuma kandideerimisel vähemalt ajutiselt sõltuvaks rahvasaadikute hoiakutest tema vastu.

Kriitiline on just periood orienteeruvalt 25. augustist kuni 2. septembrini, mil õiguskantsler oleks ametlikult presidendikandidaat. Sel ajal peaks ta püüdma saavutada Riigikogu fraktsioonide ja liikmete poolehoiu, kuid selline pretensioon hävitab talt õiguskantslerina oodatava sõltumatuse.

Õigusliku põhjenduse otsingud

Madise paistab seejuures soovivat minna kindla peale, st kandideerida presidendiks ja loodetavasti saada valituks, kuid ebaõnnestumise korral mitte loobuda õiguskantsleri rollist. Seetõttu on ta väljendanud seisukohta, et tema volitused õiguskantslerina lõppeks alles presidendi ametivande andmisega.

Tallinna Ülikooli avaliku õiguse ja õigusteooria külalisprofessor Madis Ernits sellise seisukohaga ei nõustu ning selgitas 30.07 Riigiõiguse blogis, et Madise on õiguskantslerina huvide konfliktis juba seetõttu, et pole pärast tema SDE poolt presidendikandidaadina 1.07 väljahõikamist andnud selgelt teada oma kavatsusest kandideerida või mitte kandideerida. Ernitsa hinnangul oleks Madise oma kavatsustest pidanud teatama nädala või kahe jooksul, samas “rohkem kui ühe kuu pikkune vaikimine heidab aga õiguskantsleri sõltumatusele ilmselt juba varju”.

Soov kandideerida presidendiks õiguskantsleri rollist loobumata viib professor Ernitsa kirjeldatud huvide konflikti äärmuseni. Riigikogu kolme fraktsiooni tugeva toetuse ja üha tõenäolisemaks muutuva kandideerimise avalikkusele mahamüümiseks paistab olevat Madise leiutanud ka järjekordse õigusinnovatsiooni. Selle taga paistab olevat eeldus, et kui ta esitataks presidendikandidaadiks laiapõhjaliselt, st eeldatavasti erakondade üleselt, siis poleks ta sõltuv üksikutest erakondadest ja sõltumatuse kadumise probleemi ei tekiks.

Juba selline eeldus ise on küsitav, sest sõltuvus paljudest erakondadest on sõltuvus neist igaühest, st eriti tugev sõltuvus. Kuid asi pole ainult ses kummalises katses vabaneda sõltuvusest sõltuvuse süvendamise teel. Isegi fundamentaalsem probleem on, et Madise paistab eeldavat, et kui ta esitatakse presidendikandidaadiks näiteks 68 või enama rahvasaadiku poolt, siis tähendab see sisuliselt tema äravalimist, sest vähemalt niipalju hääli oleks tal valituks osutumiseks Riigikogus vaja.

Salajasuse põhimõtte riivamine

Riigikogu fraktsioonide sellekohast kokkulepet õiguskantsler Madisega on 3.08 kirjeldanud Reformierakonna fraktsioonijuht Õnne Pillak intervjuus ERR-ile, aga täiesti ühemõtteliselt ütleb selle välja Riigikogu esimees Lauri Hussar sama päeva intervjuus TV3-le:

“Ülle Madise ütles mulle sõna-sõnalt nii: kui leerideüleselt tekib võimalus president Riigikogus ära valida, siis tema on väga tõsiselt valmis sellist võimalust kaaluma.”

Võimalus president leerideüleselt ära valida ei sõltu sellest, mitu rahvasaadikut ta kandidaadina üles seavad, sest presidendi valivad vaba mandaadiga Riigikogu liikmed salajasel hääletusel. Üles seadmiseks piisab 21 rahvasaadiku allkirjast ja võimalus saada ära valitud on rangelt võttes kõigil üles seatud kandidaatidel, kuid selle võimaluse realiseerumist ei saa salajase hääletuse tõttu ennustada. Üksikute Riigikogu liikmete häältega kauplemine annab aga märku, et riivatakse hääle salajasuse põhimõtet.

Värske näide sellisest ülekäte läinud häältega kauplemisest on 2024. aastal Tallinnast, kus linnapea valimisel paistis olevat märgistatud hääletussedeleid. Eri fraktsioonide liikmed pidid tegema toetust märkiva ristikese hääletussedelil selleks ette nähtud kastikese kindlasse nurka, et oleks võimalik sedelite kokkulugemisel tuvastada, mis fraktsioon peab veel oma saadikuid töötlema. Probleem pole siin aga mitte ainult hääle salajasust riivav sedelite märgistamine, vaid ka sellega taotletav eesmärk sundida rahvasaadikuid teatud viisil hääletama.

Südametunnistusele vastav valik

Toona võttis selle vastu sõna õiguskantsler Madise isiklikult ning rõhutas oma 18.04 kirjas, et salajasuse põhimõtte eesmärk on anda hääletajale vabadus valida vastavalt oma südametunnistusele ja hääletajat ei tohi otse ega kaude panna olukorda, kus ta vabadus on piiratud faktilise kohustusega tõendada oma häält. Presidendivalimiste kampaanias on aga Madise asunud ise toetama ettekujutust, et fraktsioonidel on võimalik tõendada presidendi äravalimiseks vajaliku vähemalt 68 hääle olemasolu.

Seejuures pole vahet, kas hääle tõendamist nõutakse pärast selle andmist või nõutakse teatud viisil hääletamiseks eelneva kokkuleppe sõlmimist, sest mõlemal puhul piirataks hääletaja vabadust valida vastavalt südametunnistusele.

On ootuspärane ja õige, et fraktsioonides käib arutelu kandidaatide plusside ja miinuste üle, kuid see ei tohiks minna üksikute rahvasaadikute häälte eelneva väljaselgitamise ja lubaduste või kokkulepete nõudmiseni. Madise ise tõdes 2024. aastal, et fraktsioonijuhi väidetav teadmine või isegi huvi fraktsiooni liikmete häälte vastu oleks lubamatu: “Hääletamise salajasus on nii hääletaja õigus kui ka kohustus.”

Isegi kui ausa valimiste korralduse puhul on hääletuskabiini privaatsuses võimalik selliseid õigusvastaseid lubadusi või kokkuleppeid murda, st sisuliselt fraktsioonijuhile või kolleegidele karistamatult valetada, on see siiski viimane kaitsevall valijasunni vastu, mida ei peaks normaaljuhul olema tarvis kasutada. Salajase hääletuse mõte pole mitte see, et kõik valetavad üksteisele ja avalikkusele oma oletatavate valikute kohta ning panustavad päästvale kabiinile, vaid see, et rahvasaadikud saavad oma seisukoha kujundada välise surveta ja teha valiku vastavalt südametunnistusele.

Vaikiv osalus häältekauplemises

Rangelt võttes võib fraktsioonijuht salajase hääletuse põhimõttega vastuollu minemata anda hinnangu üksnes sellele, kas fraktsioonis on mõnele kandidaadile tugev või nõrk toetus. Väited sellest, et kindel arv fraktsiooni liikmeid või mõni konkreetne rahvasaadik hääletab Madise presidendiks valimise poolt või vastu, on kas avalikkuse eksitamine või seaduserikkumine. Sellel piiril balansseerib Kristina Kallase 6.08 intervjuus ERR-ile esitatud väide, et Madisel puudub Züleyxa Izmailova hääl ning seetõttu on praegusel õiguskantsleril vaid 67 toetushäält, st üks hääl vähem valituks osutamisest.

Samas valguses tuleb vaadata ka õiguskantsler Madise ootust, et fraktsioonid annavad talle mingitlaadi kinnituse, et presidendi leerideüleseks äravalimiseks on Riigikogus hääled koos. Sellist kinnitust ei saa ega tohigi salajase hääletuse korral olla. Kui Madise on andnud Hussarile, Pillakule või teistele Riigikogu või fraktsioonide esindajatele mõista, et sellise kinnituse korral on ta valmis kandideerimist rohkem või vähem tõsiselt kaaluma, siis on ta sidunud oma otsuse poliitilise kokkuleppega, mida sõltumatu põhiseadusliku institutsiooni juht ei tohiks tema enda 6.08 sõnade kohaselt sõlmida:

“Sõltumatu põhiseadusliku institutsiooni juht ei tohi end ise kandidaadiks pakkuda, midagi kellelegi lubada, kokkuleppeid sõlmida ega esineda parteipoliitiliste avaldustega.”

Kui õiguskantsler ütleb ühel päeval, et saadikuid ei tohi survestada teatud viisil hääletama ja poliitilised kokkulepped peavad olema õiguskantsleri jaoks välistatud, aga teisel päeval ootab kinnitust erakondade tagatubades juba ette kokkuloetud häälte kohta, siis pole tegu vaidlusega õiguslike detailide üle. Kokkulepe ei lakka olemast kokkulepe, kui anda sellele mingi muu nimi, ega lubadus lakka olemast lubadus sellepärast, et selle andmise ajal olid näpud selja taga ristis – sõltumatu põhiseadusliku institutsiooni juhi jaoks peaks olema sellised mängud kohatud!

See on Delfi arvamusrubriigis 10. augustil 2026 ilmunud artikli pealkirjaga “Õiguskantsler usub vist, et saadikuid saab survestada tema poolt hääletama. Varem on ta seda alati tauninud” arhiveeritud versioon. Päisefotol on tuletatud teos Kaido Haageni fotost CC BY-SA 2015.