16. veebruar 2016

Anonüümsus on vahel eluliselt vajalik

Eesti põhiseadus kaitseb nii eraelu puutumatust kui ka sõnavabadust. Need kaks põhiõigust annavad kokku õiguse avaldada oma seisukohti ka nii, et need ei mõjutaks kahjulikult inimese eraelu. Tänaval kaitseb niisuguste sõnavõttude õigust näo ette asetatav mask, mida pole suurenevast terrorihirmust hoolimata siiani keelatud kanda ka meeleavaldustel. Digikeskkonnas tagatakse aga anonüümsus muude tehniliste vahenditega.

Lubatu piiride ilmne ja pidev ületamine tekitab ühiskonnas paratamatult igatsuse vaoshoituse ja tasakaalukuse järele, luues võimulolijaile soodsa pinnase ja andes võimaluse ahendada avalikku väljendusvabadust kuni vaikiva oleku saavutamiseni.
— Madis Ernits, õiguskantsleri asetäitja-nõunik1

Riigikogus ei läinud 2006. aastal läbi nn Delfi seadusega kõigi kommentaatorite registri kohustuslikuks muutmine.2 Ent samasugune asi läks 2007. aastal läbi Lõuna-Koreas. 2012. aastal kuulutas sealne kõrgeim kohtuinstants vastava seaduse õigustühiseks põhjendusega, et see ohustab demokraatiat ja sõnavabadust.3 Meie riigikogu “praagi” on nüüd seadusandja soovist mööda minnes oma viimaste otsustega parandanud käsikäes rahvusringhääling ja Eesti suurim päevaleht.

Aasta alguses mängis Postimees oma veergudel maha anonüümsete netikommentaaride väitluse (vt märkust artikli lõpus). Ainus selles ühepoolses debatis viidatud teaduslik uuring võrdles immigratsiooniteemaliste artiklite anonüümseid ja muid kommentaariume.4 Uuringust nähtus, et sellise vastuolulise teema puhul kalduti anonüümsetes kommentaariumides märksa rohkem kasutama moraalselt vastuvõetamatuid väljendusviise. Seejuures väideti uuringus, et anonüümsusel on ühtlasi võrdsustav ja demokraatlikku väitlust edendav toime.

Anonüümsus ei põhjusta vihakõnet

Anonüümsete kommentaaride arutelus tuleks eelkõige vaadata, kas nende väidetav negatiivne mõju on niivõrd universaalne või märkimisväärne, et võiks sundida hukka mõistma anonüümset kommenteerimist iseenesest. Erinevalt Postimehe debatis sõna võtnud arvamusliidritest pole valdkonnaga tegelevad teadlased sellise kirvetööga sugugi nõus. Pigem leitakse, et anonüümsusel on palju kasulikke funktsioone.

Näiteks pagulasdebati veebiinkarnatsioone uuriv Liisi Laineste kinnitab Sirbis, et “suhtlusmeedia agressiivsustase on suhteliselt konstantne ning anonüümsus, mida on seni peetud üheks leimi põhiliseks ajendajaks, ei mängigi nii suurt osa”.5

Rahvusvahelise pressiinstituudi (IPI) 2014. aasta sügise heade praktikate soovitus hoiatab väljaandeid anonüümsust keelamast ja põhjendab: “Selliste reglementidega kaasneda võiv kahju, mis seisneb nende inimeste kommenteerimisest hoidumises, kes — olgu siis õigustatult või õigustamatult — kardavad surveavaldusi oma vaadete tõttu, võiks panna paljud meediaväljaanded hoiduma anonüümsuse keelamisest. Ei ole tugevalt põhjendatud uurimistöid, mis kinnitaksid, et anonüümsuse keelamine võiks iseenesest tõsta meediasaitidel peetavate diskussioonide taset."6

Pole korrektne ka väide, et anonüümsuse lubamine on midagi erandlikku ning enamik maailma väljaandeid on sellest loobunud. Nii kinnitab Maailma Ajalehtede ja Väljaandjate Liidu (WAN-IFRA) ülevaade 2013. aastast, mida Mall Hellam püüdis debatis esitada anonüümsete kommentaariumite keelamist õigustava raportina, et lubajate-piirajate hulk on ligikaudu samas suurusjärgus: “Täisnimega registreerimine vs anonüümsuse võimaldamine jäi lahknevaks küsimuseks, kus polnud konsensust, kumb neist on eelistatum."7

Eri organisatsioonide soovitused aga rõhutavad kui ühest suust, et erinevalt anonüümsuse keelamisest ja lubamisest mõjutavad nii kommentaariumide üldist kvaliteeti kui ka väljenduse vaoshoitust märksa olulisemal määral paljud muud meetmed: läbipaistev modereerimine, autorite aktiivne osalus kommentaariumis, silmapaistvate kommentaaride esiletõstmine, kommentaatorite kogukonna kaasamine kommenteerimiskeskkonna kujundamisse jms.

Sedasama suunda väljendab ka Euroopa Inimõiguste Kohtu lõppotsus Delfi vs Leedo küsimuses 2015. aastast, mis rõhutades anonüümse kommenteerimise olulisust sõnavabaduse jaoks leiab, et Delfi oleks pidanud panustama rohkem kommentaariumi modereerimisse.8

Kommentaariumis pole midagi head?

Nüüd anonüümse kommenteerimise keelanud väljaandeid ühendab ilmselt segu ajaloolisest põlgusest elik kadedusest Delfi „peldikuseina” kui ajakirjandusmudeli vastu ja soovist rehabiliteerida oma suutmatust inspireerida lugejaid hiljutistes kuumades vaidlusküsimustes.

Kui ERRi uudisteportaal näis mängivat sellele, et anonüümsuse keelamine võiks tagada nende kommentaariumile teatud moraalse üleoleku ja turuniši, siis Postimehe puhul oli otsus pigem küüniliselt majanduslik, muus osas kasutati lihtsalt ära ühiskonnas üha kasvavat nõudmist grammatilise korra ja moraalse puhtuse järele.

Postimehe veergudel ja ERRi teledebatis väljendasid nende väljaannete kõneisikud läbivalt vaenulikkust mitte ainult anonüümse, vaid ka kommenteerimise kui sellise vastu.9 See annab aimu nende väljaannete toimetustes valitsevast meelsusest, mis näeb lehesabas kommenteerivaid lugejaid pigem tüütute segajate kui koostööpartneritena ajakirjandustöös.

Niisuguse hoiaku puhul on ilmselt liigne eeldada, et suudetakse reaalselt kasutusele võtta rahvusvaheliste organisatsioonide soovitatud parimaid praktikaid või panustada tõsiselt kommentaariumide haldamisse. Näiteks Postimehe puhul võib kommentaariumi ajalooliseks kirstunaelaks pidada otsust, et lisatud kommentaarid kustutatakse kolm päeva pärast sisestamist. Kuigi ilmselt loodeti sellega vähendada tagantjärele kaebusi ja modereerimisvaeva, siis ühtlasi kaotas see nii autorite kui asjalike kommentaatorite motivatsiooni pakkuda artiklile olulist lisa kommentaariumis või võtta ette põhjalikumaid debatte.

Demokraatia pole enam moes

Teisalt aga häirib väljaandeid ilmselgelt kommentaariumide lihtrahvalik meelsus, millele ollakse sunnitud üha enam alla vanduma. Üleilmses infoväljas on kommentaatorid muutunud väljaannete suhtes kriitilisemaks kui kunagi varem, ühiskonnas arutuse all olevad vastuolulised teemad seavad ajakirjanikele tõsiseid nõudmisi ning väljaannete toimetustel on üha raskem kujundada rahvast tõeliselt valgustavaid seisukohti. Selle asemel püütakse aga teenida üksikuid moraalseid plusspunkte enda arvates oluliste ühiskonnagruppide silmis.

Kommentaariumides ja sotsvõrgustikes vohanud isetekkeline ja võimudega arveid õiendav rahvaliikumine, mida tervitati juubeldades ACTA-protestide ajal ja suuresti ka Reformierakonna rahastusskandaali järgsete AVP-protestide puhul, on nüüd taunimisväärne ja kuulub vaigistamisele. Näiteks pole keegi peale Mari-Liis Jakobsoni söandanud meedias soovitada rändekriisi arutamiseks nn Rahvakogu meetodit.10 Kooseluseadusest rääkimata. Demokraatia pole ilmselt lihtsalt enam moes.

Sellest vaatepunktist on arusaadav Postimehe valik anonüümsusse mitte investeerida. Sellepärast et selle võrdsustav ja demokraatlikku debatti edendav toime praegu lihtsalt ei müü ja tegelikult ei ole organisatsioonis selle arendamiseks ka pädevust ega valmidust. Samuti pole imekspandav, et turundajad on otsustanud seda küüniliselt esitleda kui “parema arvamuskultuuri” ja “Eesti ühiskonna tervemaks ja paremaks” muutmise algatust.11

Rahvusringhäälingut ei peaks aga majanduslik huvi sedavõrd kõigutama. Seetõttu on iseäranis laiduväärne nende soov korvata omaenda suutmatust lugejaid pagulas- ja kooseluküsimustes inspireerida lehesabas domineeriva lihtrahvalikkuse süstemaatilise vaigistamisega.

Kirvega sõnavabaduse kallale

Postimees on valinud oma uue kommenteerimisajastu orwellilikuks lipukirjaks: “Arutle vabalt ja viisakalt!"11 On igati sümptomaatiline, et toimetuseni pole väljaande enda veergudelt jõudnud Aro Velmeti hiljutine diagnoos: “Kui viisakas arutelukultuur on saavutatud sootsiumi ühe osa marginaliseerimise teel, ei ole see terve, demokraatlik arvamuskultuur."12

Need, kes on varmalt radikaalse sõnavabaduse eest välja astunud, kui tegu on veresaunaga nöökajakirja Charlie Hebdo toimetuses või Kaur Kenderi hälbekirjandusliku düstoopiaga, on unustanud, et sõnavabaduse tuleproov on voltaire’ilik valmisolek asuda barrikaadidele oma oponentide õiguse eest väljendada ka kõige põlastusväärsemaid ideid.

Twitteri riiakas eesliin ja muu progressiivne haritlaskond, kes on tervitanud anonüümsete kommentaaride keelamist kui olulist punktivõitu, ei ole endale teadvustanud, et Postimees kehtestab vastuolulise täisnimereglemendiga sellesama korra, mille pärast on mh LGBT-kogukonnad koos digiõiguste aktivistidega aastaid Facebookiga vägikaigast vedanud ja saavutanud alles 2015. aasta detsembris olulise järeleandmise. Postimees lubab kommentaatoritel end küll Facebooki kontoga tuvastada, kuid on välistanud Facebookis nüüd lubatud pseudonüümid ja tõotanud kõik nn libakontod avastamise korral kustutada.

Iseenda karikatuurina kinnitab Postimees, et “uue kommentaariumi” eesmärk on kaitsta vähemusi nende vastu suunatud vihakõne eest.

Jõhkrusega jõhkruse vastu

Daniel Vaariku arvates on jõhker nõuda autoritelt väljaannetele kaastööd, kui anonüümsed kommentaatorid võivad selle iga hetk sõimu ja ad hominem argumentidega üle valada. 13 Kuid veelgi jõhkram on n-ö lihtrahvale suunatud nõudmine: “Kui sul on midagi öelda, pead julgema seda teha oma täisnime all.”

Anonüümsus pole mitte lihtsalt natuke gay, vaid igaüks meist on mingis küsimuses vähemus ja kogeb arvamust kujundades või väljendades kogukonna survet.14 Meil kõigil on hulk nii küpseid kui ka pooltooreid veendumusi, mida me pole valmis töökaaslaste, vanemate või isegi lähedaste ees väljendama, aga mida tahaksime siiski turvalises keskkonnas arutada.

Suur hulk inimesi pole ka valmis tooma oma head nime ohvriks riiakate trollide ja epateerivate arvamusliidrite omavahelistes maadejagamistes. Need on avalikkuse tähelepanu mitte soovivad oma ala eksperdid ja siseinfo omajad, kes tahaks küll debati tasakaalustatuse mõttes esitada oma argumendid, aga ei soovi isikikult n-ö minna poliitikasse.

Kui arvamusliidrite vastase vaenu ja ad hominemid saab kommentaariumist modereerimise teel eemaldada, siis üksikisiku väljendusvabadusele kogukonna poolt avaldatavat survet leevendavad digikeskkonnas reaalselt ainult pseudonüümid ja anonüümsus.

Seejuures pole tavalise netikasutaja suhtes ka vähem jõhker väide, et kui sulle Postimehe kommentaariumis täisnime all arvamust avaldada ei sobi, siis võid seda teha kuskil nurga taga mõnes anonüümses blogis vm keskkonnas. Põhiõigused peavad kehtima kõikjal. Ei saa väita, et kuna tegu on ainult kommentaariumiga, siis sõnavabadus ei loe.

Anonüümsus sõnavabaduse garantii digikeskkonnas ja seda tuleb kaitsta kui inimõigust. Kui netikasutajate õigused on ainult deklaratiivsed ja neid praktikas ei rakendata, siis muutub Internet digitaalseks kõrbeks ja seda me ei tohi lasta juhtuda.

Teatud ühiskonnagruppide süstemaatiline tõrjumine kommentaariumidest on oma olemuselt samasugune diskrimineerimine nagu nahavärvi alusel ööklubi ukselt tagasisaatmine.

Neljanda võimu varjatud seadusloome

Nn Delfi seaduse kõneisikuks oli omal ajal justiitsminister Rein Lang, kes oli seisukohal, et teatud netiteenuste kasutamisel peaks ID-kaardiga sisselogimise tegema seadusega kohustuslikuks.15 Kuigi see on karjuvas vastuolus nii üldiste inimõiguste kui Euroopa õigusega, siis on viimastel aastatel käinud välja ideed ID-kaardist kui “Interneti juhiloast” ka president Toomas Hendrik Ilves.16

Langi unistuse kõigi kommentaatorite registrist on nüüd teostanud rahvusringhääling ja Postimees. Esimene peaks olema riigi poolt loodud eetilise ajakiranduse etaloniks, teine on Eesti suurim päevaleht. Üheskoos surusid nad läbi omaaegse Delfi seaduse tehnilise tagaukse kaudu, allumata seejuures mistahes läbipaistvuse nõuetele või hea seadusloome tavale, mida me eeldame seaduste tekste arutavalt Riigikogult.

Kuigi rahvusringhäälingut tuleb tunnustada, et nad lubavad kommentaariumis ka pseudonüüme, provotseerisid just nemad oma avalikes sõnavõttudes Postimeest “lõpuni minema” ja “lõpetama igasuguse anonüümsuse toimetusvastutust kandvas ajakirjanduseses”.17

Riikliku kõigi kommentaatorite registri pidamine ERRi poolt on aga põhiõiguste vaatepunktist täpselt samasugune riive nagu Postimehe täisnime-reglement. Nii mõistavad lisaks Korea põhiseaduskohtu otsusele ka ÜRO inimõiguste raportid aastatest 2011 ja 2015 rahvusringhäälingu tegevuse juba ette hukka, väites et onlain-teenuste, sh “kommentaaride postitamise ja andmete üleslaadimise” puhul ei tohiks riiklikud institutsioonid seada teenuste kasutamise tingimuseks ei kasutajate tuvastamist ega ka pärisnimede kasutamist. Sama peaks silmas pidama eraettevõtted.18

Meedia kui informaalne neljas võim peaks ideaalis tagama rahva kui suverääni kontrolli kõigi ülejäänud kolme võimu üle. Seetõttu on ajakirjandus olnud enamasti väljas sõnavabaduse jäägitu kaitsjana, nt Eestis koonduti viimati 2010. aastel nn allikakaitse seaduse vastaseks kampaaniaks, mis püüdis piirata ajakirjanike õigust säilitada oma allikate anonüümsus.19

Interneti levikuga seoses on aga kodanikuajakirjandus hakanud üha enam konkureerima traditsioonilise meediaga ja pretendeerib nüüd traditsioonilise meedia kõrval viienda võimu tiitlile. See on tekitanud meediamaastikul olulisi pingeid. Käesoleva aasta alguses intensiivistunud kommentaariumisõdu tulekski vaadelda kui võitlust neljanda võimu südametunnistuse pärast, kus on omavahel lahingus uued ja vanad ajakirjandusmudelid ning mille tulemustel on otsene mõju meie demokraatia tulevikule.

Digitaalne lausjälgimine hävitab demokraatia

Meie riiklikuks uhkuseks olev digitaalne isikutunnistus, millega registeerimine on nüüd juba kuu aega ERRi uudisportaalis kommenteerimise ametlikuks tingimuseks ja veebruari algusest Postimehes kommenteerimise de facto tingimuseks, on mitmes mõttes eripärane. Esiteks tagab see meile piisavalt lollikindla isikutuvastuse, et seda kasutada elementaarsete onlain-teenuste jaoks, teiseks aga tagab see meie onlain-tegevuste piisavalt lollikindla seostatuse meie reaalse isikuga.

Kui e-hääletuse puhul tehakse meie poliitiliste vaadete ja võimalikesse vähemusrühmadesse kuulumise salajas hoidmise nimel monumentaalseid pingutusi20, siis nüüdsest rahvusringhäälingu ja Postimehe omanduses tekkiv kõigi avalikus diskussioonis osalejate arvamuste täielik isikustatud register viib meid ilmselt maailmas esimeseks mitte ainult esimeste üleriigiliste e-valimiste läbiviijana, vaid kaudselt ka esimese absoluutselt lollikindla lausjälgimise ja meelsuskontrolli süsteemi sisseviijana.

Lisaks rahvast teeniva valvekoera rollile seadustandva, täidesaatva ja kohtuvõimu suhtes on meedial aga ka poliitilisteks debattideks avalikku foorumit pakkuv nn hääletamise eeskoja funktsioon.

Kui iga lihtinimeste poliitilised jm veendumused on riikliku isikutunnistuse alusel kantud digitaalsesse registrisse, siis sellise andmebaasi lekkimine on liigne oht vabadele valimistele ja eksib otseselt põhimõtte vastu, mida tuntakse isikuandmete kaitse vallas andmeminimalismi põhimõttena. Kui isikuandmete kaitse päitsete pähe panemisega Facebook’i ja Google’i totalitaristlikele andmebaasidele tegeleb jõuliselt Euroopa Parlament, siis meie kohalike inimõigustega kaubitsejatega peame siiski esmajoones ise hakkama saama.

Vabaduste piiramine on kumuleeruv

Peaaegu ainuke tsiviilotstarbeline avalik koht, kus nõutakse kõigilt enda regisreerimist ametliku isikutunnistusega, on kasiino. Ainult seal mängijatelt ei nõuta erinevalt Postimehe kommentaariumist oma täisnime kogu maailmale avaldamist. Kas avalik arutelu demokraatlikus riigis on tõesti niivõrd ohtlik ettevõtmine, et peaks toimuma sama pingelise riikliku järelvalve all nagu hasartmängude korraldamine, sellele küsimusele võiks neljas võim otsida vastust oma südametunnistusest.

Eesti põhiseadus kaitseb nii eraelu puutumatust kui ka sõnavabadust. Need kaks põhiõigust annavad kokku õiguse avaldada oma seisukohti ka nii, et need ei mõjutaks kahjulikult inimese eraelu.

Tänaval kaitseb niisuguste sõnavõttude õigust näo ette asetatav mask, mida pole suurenevast terrorihirmust hoolimata siiani keelatud kanda ka meeleavaldustel. Digikeskkonnas tagatakse aga anonüümsus muude tehniliste vahenditega, mille arbitraarne keelamine üldotstarbelistes uudisteportaalides pole Euroopa õigusruumis kohane.

Kuigi Postimehe aasta alguse näidisdebatis ainsana anonüümsete kommentaatorite kaitsjatest sõna saanud Mihhail Lotman väidab minu arvates korrektselt, et sellised sõnavabaduse piirangud on oma olemuselt kumuleeruvad,21 siiski eksib ta kahes asjas.

Esiteks on Postimehel eraettevõtjana kahtlemata õigus kehtestada kommentaariumile oma reeglid, kui sellega ei rikuta mõnda seadust. Antud juhul pole need aga reeglid ilmselt siiski Euroopa õigusega kooskõlas. Ja teiseks, isegi kui juriidiliselt on kõik korrektne, siis pole ERRi ja Postimehe tegevus mitte ainult “oluline rünnak sõnavabaduse vastu”, nagu ütleb Mihhail Lotman, vaid lisaks “koordineeritud rünnak”, mis väärib vähemalt samasugust tähelepanu nagu omal ajal Delfi seadus.

Blogipostitus on pikem versioon Eesti Päevalehes ilmunud kokkuvõtvast artiklist, mis omakorda põhineb Postimehe poolt tagasi lükatud tekstil, mida väljaanne polnud valmis avaldama iseenda poolt algatatud debatis anonüümsete kommentaaride teemal. Põhjenduseks tõi Postimees, et peab oma seisukohta õigeks ja aja jooksul on seda teemat juba arutatud küll. Seejuures ei kaasanud nad korraldatud debatti ei õigusteadlasi, inimõiguste organisatsioone ega netivabaduse aktiviste, kes oleks olnud selle teema puhul iseenesestmõistetavad huvigrupid.


  1. https://www.juridica.ee/juridica_et.php?document=et/articles/2007/3/125320.SUM.php ↩︎

  2. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/teibitud-suuga-noored-sonavabaduse-eest?id=12249119 ↩︎

  3. http://www.nytimes.com/2012/08/24/world/asia/south-korean-court-overturns-online-name-verification-law.html ↩︎

  4. http://arvamus.postimees.ee/3459683/andra-siibak-kuidas-muutub-inimese-kaitumine-ja-olek-anonuumses-kontekstis ↩︎

  5. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/pagulaskriis-internetis/ ↩︎

  6. http://ipi.freemedia.at/fileadmin/user_upload/IPI_AnonymousSpeech_Oct2014.pdf ↩︎

  7. http://www.wan-ifra.org/reports/2013/10/04/online-comment-moderation-emerging-best-practices ↩︎

  8. http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-155105 ↩︎

  9. http://etv.err.ee/v/paevakajasaated/vabariigi_kodanikud/saated/bac2a76d-2a73-4bce-8681-f2d5ba99d9f9/vabariigi-kodanikud ↩︎

  10. http://uudised.err.ee/v/arvamus/2d32cd4c-a369-4579-9089-a5a78e2f43a8/mari-liis-jakobson-parim-pagulasteemaline-arutlusviis-rahvakogu-teadmatuse-loor-voi-koigi-soda-koigiga ↩︎

  11. http://arvamus.postimees.ee/3521559/juhtkiri-uus-kommentaarium-arutle-vabalt-ja-viisakalt ↩︎

  12. http://arvamus.postimees.ee/3478963/aro-velmet-viisakuse-poliitika ↩︎

  13. http://arvamus.postimees.ee/3458433/daniel-vaarik-anonuumne-trollimine-voib-votta-soovi-arvamust-avaldada ↩︎

  14. https://feministeerium.ee/3-kiiret-kusimust-europarlamentaar-ja-piraadiparteilane-julia-reda/ ↩︎

  15. http://arvamus.postimees.ee/1665783/lang-osa-netikeskkondi-peaks-olema-ligipaasetavad-id-kaardiga ↩︎

  16. http://www.postimees.ee/3256361/president-ilves-kellegi-virtuaalset-identiteeti-ei-tohi-kuritarvitada ↩︎

  17. http://uudised.err.ee/v/eesti/d631cdc9-8393-4fc1-8fd7-96f5260c7d41 ↩︎

  18. https://www.hrw.org/news/2015/06/17/un-online-anonymity-encryption-protect-rights ↩︎

  19. http://www.postimees.ee/238375/suured-ajalehed-protestivad-eelnou-vastu-valgete-kulgedega ↩︎

  20. http://boamaod.github.io/blog/2015/03/30/rohkem-kryptot-v2hem-usaldust/ ↩︎

  21. http://www.lotman.ee/blogi/ano-ja-pseudonuumidest ↩︎