February 16, 2016

Neljanda vÔimu varjatud seadusloome

Riigikogus ei lĂ€inud 2006. aastal lĂ€bi nn Delfi seadusega kĂ”igi kommentaatorite registri kohustuslikuks muutmine.[2] Ent samasugune asi lĂ€ks 2007. aastal lĂ€bi LĂ”una-Koreas. 2012. aastal kuulutas sealne kĂ”rgeim kohtuinstants vastava seaduse Ă”igustĂŒhiseks pĂ”hjendusega, et see ohustab demokraatiat ja sĂ”navabadust.[3] Meie riigikogu “praagi” on nĂŒĂŒd seadusandja soovist mööda minnes oma viimaste otsustega parandanud kĂ€sikĂ€es rahvusringhÀÀling ja Eesti suurim pĂ€evaleht.

Lubatu piiride ilmne ja pidev ĂŒletamine tekitab ĂŒhiskonnas paratamatult igatsuse vaoshoituse ja tasakaalukuse jĂ€rele, luues vĂ”imulolijaile soodsa pinnase ja andes vĂ”imaluse ahendada avalikku vĂ€ljendusvabadust kuni vaikiva oleku saavutamiseni. —Madis Ernits, Ă”iguskantsleri asetĂ€itja-nĂ”unik

[1]

AnonĂŒĂŒmsus sĂ”navabaduse garantii digikeskkonnas ja seda tuleb kaitsta kui inimĂ”igust.Aasta alguses mĂ€ngis Postimees oma veergudel maha anonĂŒĂŒmsete netikommentaaride vĂ€itluse.[*] Ainus selles ĂŒhepoolses debatis viidatud teaduslik uuring vĂ”rdles immigratsiooniteemaliste artiklite anonĂŒĂŒmseid ja muid kommentaariume.[4] Uuringust nĂ€htus, et sellise vastuolulise teema puhul kalduti anonĂŒĂŒmsetes kommentaariumides mĂ€rksa rohkem kasutama moraalselt vastuvĂ”etamatuid vĂ€ljendusviise. Seejuures vĂ€ideti uuringus, et anonĂŒĂŒmsusel on ĂŒhtlasi vĂ”rdsustav ja demokraatlikku vĂ€itlust edendav toime.

AnonĂŒĂŒmsus ei pĂ”hjusta vihakĂ”net

AnonĂŒĂŒmsete kommentaaride arutelus tuleks eelkĂ”ige vaadata, kas nende vĂ€idetav negatiivne mĂ”ju on niivĂ”rd universaalne vĂ”i mĂ€rkimisvÀÀrne, et vĂ”iks sundida hukka mĂ”istma anonĂŒĂŒmset kommenteerimist iseenesest. Erinevalt Postimehe debatis sĂ”na vĂ”tnud arvamusliidritest pole valdkonnaga tegelevad teadlased sellise kirvetööga sugugi nĂ”us. Pigem leitakse, et anonĂŒĂŒmsusel on palju kasulikke funktsioone.

NĂ€iteks pagulasdebati veebiinkarnatsioone uuriv Liisi Laineste kinnitab Sirbis, et “suhtlusmeedia agressiivsustase on suhteliselt konstantne ning anonĂŒĂŒmsus, mida on seni peetud ĂŒheks leimi pĂ”hiliseks ajendajaks, ei mĂ€ngigi nii suurt osa”.[5]

Rahvusvahelise pressiinstituudi (IPI) 2014. aasta sĂŒgise heade praktikate soovitus hoiatab vĂ€ljaandeid anonĂŒĂŒmsust keelamast ja pĂ”hjendab: “Selliste reglementidega kaasneda vĂ”iv kahju, mis seisneb nende inimeste kommenteerimisest hoidumises, kes — olgu siis Ă”igustatult vĂ”i Ă”igustamatult — kardavad surveavaldusi oma vaadete tĂ”ttu, vĂ”iks panna paljud meediavĂ€ljaanded hoiduma anonĂŒĂŒmsuse keelamisest. Ei ole tugevalt pĂ”hjendatud uurimistöid, mis kinnitaksid, et anonĂŒĂŒmsuse keelamine vĂ”iks iseenesest tĂ”sta meediasaitidel peetavate diskussioonide taset.”[6]

Pole korrektne ka vĂ€ide, et anonĂŒĂŒmsuse lubamine on midagi erandlikku ning enamik maailma vĂ€ljaandeid on sellest loobunud. Nii kinnitab Maailma Ajalehtede ja VĂ€ljaandjate Liidu (WAN-IFRA) ĂŒlevaade 2013. aastast, mida Mall Hellam pĂŒĂŒdis debatis esitada anonĂŒĂŒmsete kommentaariumite keelamist Ă”igustava raportina, et lubajate-piirajate hulk on ligikaudu samas suurusjĂ€rgus: “TĂ€isnimega registreerimine vs anonĂŒĂŒmsuse vĂ”imaldamine jĂ€i lahknevaks kĂŒsimuseks, kus polnud konsensust, kumb neist on eelistatum.”[7]

Eri organisatsioonide soovitused aga rĂ”hutavad kui ĂŒhest suust, et erinevalt anonĂŒĂŒmsuse keelamisest ja lubamisest mĂ”jutavad nii kommentaariumide ĂŒldist kvaliteeti kui ka vĂ€ljenduse vaoshoitust mĂ€rksa olulisemal mÀÀral paljud muud meetmed: lĂ€bipaistev modereerimine, autorite aktiivne osalus kommentaariumis, silmapaistvate kommentaaride esiletĂ”stmine, kommentaatorite kogukonna kaasamine kommenteerimiskeskkonna kujundamisse jms.

Sedasama suunda vĂ€ljendab ka Euroopa InimĂ”iguste Kohtu lĂ”ppotsus Delfi vs Leedo kĂŒsimuses 2015. aastast, mis rĂ”hutades anonĂŒĂŒmse kommenteerimise olulisust sĂ”navabaduse jaoks leiab, et Delfi oleks pidanud panustama rohkem kommentaariumi modereerimisse.[8]

Kommentaariumis pole midagi head?

NĂŒĂŒd anonĂŒĂŒmse kommenteerimise keelanud vĂ€ljaandeid ĂŒhendab ilmselt segu ajaloolisest pĂ”lgusest elik kadedusest Delfi „peldikuseina” kui ajakirjandusmudeli vastu ja soovist rehabiliteerida oma suutmatust inspireerida lugejaid hiljutistes kuumades vaidluskĂŒsimustes.

Kui ERRi uudisteportaal nĂ€is mĂ€ngivat sellele, et anonĂŒĂŒmsuse keelamine vĂ”iks tagada nende kommentaariumile teatud moraalse ĂŒleoleku ja turuniĆĄi, siis Postimehe puhul oli otsus pigem kĂŒĂŒniliselt majanduslik, muus osas kasutati lihtsalt Ă€ra ĂŒhiskonnas ĂŒha kasvavat nĂ”udmist grammatilise korra ja moraalse puhtuse jĂ€rele.

Postimehe veergudel ja ERRi teledebatis vĂ€ljendasid nende vĂ€ljaannete kĂ”neisikud lĂ€bivalt vaenulikkust mitte ainult anonĂŒĂŒmse, vaid ka kommenteerimise kui sellise vastu.[9] See annab aimu nende vĂ€ljaannete toimetustes valitsevast meelsusest, mis nĂ€eb lehesabas kommenteerivaid lugejaid pigem tĂŒĂŒtute segajate kui koostööpartneritena ajakirjandustöös.

Niisuguse hoiaku puhul on ilmselt liigne eeldada, et suudetakse reaalselt kasutusele vĂ”tta rahvusvaheliste organisatsioonide soovitatud parimaid praktikaid vĂ”i panustada tĂ”siselt kommentaariumide haldamisse. NĂ€iteks Postimehe puhul vĂ”ib kommentaariumi ajalooliseks kirstunaelaks pidada otsust, et lisatud kommentaarid kustutatakse kolm pĂ€eva pĂ€rast sisestamist. Kuigi ilmselt loodeti sellega vĂ€hendada tagantjĂ€rele kaebusi ja modereerimisvaeva, siis ĂŒhtlasi kaotas see nii autorite kui asjalike kommentaatorite motivatsiooni pakkuda artiklile olulist lisa kommentaariumis vĂ”i vĂ”tta ette pĂ”hjalikumaid debatte.

Demokraatia pole enam moes

Teisalt aga hĂ€irib vĂ€ljaandeid ilmselgelt kommentaariumide lihtrahvalik meelsus, millele ollakse sunnitud ĂŒha enam alla vanduma. Üleilmses infovĂ€ljas on kommentaatorid muutunud vĂ€ljaannete suhtes kriitilisemaks kui kunagi varem, ĂŒhiskonnas arutuse all olevad vastuolulised teemad seavad ajakirjanikele tĂ”siseid nĂ”udmisi ning vĂ€ljaannete toimetustel on ĂŒha raskem kujundada rahvast tĂ”eliselt valgustavaid seisukohti. Selle asemel pĂŒĂŒtakse aga teenida ĂŒksikuid moraalseid plusspunkte enda arvates oluliste ĂŒhiskonnagruppide silmis.

Kommentaariumides ja sotsvĂ”rgustikes vohanud isetekkeline ja vĂ”imudega arveid Ă”iendav rahvaliikumine, mida tervitati juubeldades ACTA-protestide ajal ja suuresti ka Reformierakonna rahastusskandaali jĂ€rgsete AVP-protestide puhul, on nĂŒĂŒd taunimisvÀÀrne ja kuulub vaigistamisele. NĂ€iteks pole keegi peale Mari-Liis Jakobsoni söandanud meedias soovitada rĂ€ndekriisi arutamiseks nn Rahvakogu meetodit.[10] Kooseluseadusest rÀÀkimata. Demokraatia pole ilmselt lihtsalt enam moes.

Sellest vaatepunktist on arusaadav Postimehe valik anonĂŒĂŒmsusse mitte investeerida. SellepĂ€rast et selle vĂ”rdsustav ja demokraatlikku debatti edendav toime praegu lihtsalt ei mĂŒĂŒ ja tegelikult ei ole organisatsioonis selle arendamiseks ka pĂ€devust ega valmidust. Samuti pole imekspandav, et turundajad on otsustanud seda kĂŒĂŒniliselt esitleda kui “parema arvamuskultuuri” ja “Eesti ĂŒhiskonna tervemaks ja paremaks” muutmise algatust.[11]

RahvusringhÀÀlingut ei peaks aga majanduslik huvi sedavĂ”rd kĂ”igutama. SeetĂ”ttu on iseĂ€ranis laiduvÀÀrne nende soov korvata omaenda suutmatust lugejaid pagulas- ja kooselukĂŒsimustes inspireerida lehesabas domineeriva lihtrahvalikkuse sĂŒstemaatilise vaigistamisega.

Kirvega sÔnavabaduse kallale

Postimees on valinud oma uue kommenteerimisajastu orwellilikuks lipukirjaks: “Arutle vabalt ja viisakalt!”[11] On igati sĂŒmptomaatiline, et toimetuseni pole vĂ€ljaande enda veergudelt jĂ”udnud Aro Velmeti hiljutine diagnoos: “Kui viisakas arutelukultuur on saavutatud sootsiumi ĂŒhe osa marginaliseerimise teel, ei ole see terve, demokraatlik arvamuskultuur.”[12]

Need, kes on varmalt radikaalse sĂ”navabaduse eest vĂ€lja astunud, kui tegu on veresaunaga nöökajakirja Charlie Hebdo toimetuses vĂ”i Kaur Kenderi hĂ€lbekirjandusliku dĂŒstoopiaga, on unustanud, et sĂ”navabaduse tuleproov on voltaire’ilik valmisolek asuda barrikaadidele oma oponentide Ă”iguse eest vĂ€ljendada ka kĂ”ige pĂ”lastusvÀÀrsemaid ideid.

Twitteri riiakas eesliin ja muu progressiivne haritlaskond, kes on tervitanud anonĂŒĂŒmsete kommentaaride keelamist kui olulist punktivĂ”itu, ei ole endale teadvustanud, et Postimees kehtestab vastuolulise tĂ€isnimereglemendiga sellesama korra, mille pĂ€rast on mh LGBT-kogukonnad koos digiĂ”iguste aktivistidega aastaid Facebookiga vĂ€gikaigast vedanud ja saavutanud alles 2015. aasta detsembris olulise jĂ€releandmise. Postimees lubab kommentaatoritel end kĂŒll Facebooki kontoga tuvastada, kuid on vĂ€listanud Facebookis nĂŒĂŒd lubatud pseudonĂŒĂŒmid ja tĂ”otanud kĂ”ik nn libakontod avastamise korral kustutada.

Iseenda karikatuurina kinnitab Postimees, et “uue kommentaariumi” eesmĂ€rk on kaitsta vĂ€hemusi nende vastu suunatud vihakĂ”ne eest.

JÔhkrusega jÔhkruse vastu

Daniel Vaariku arvates on jĂ”hker nĂ”uda autoritelt vĂ€ljaannetele kaastööd, kui anonĂŒĂŒmsed kommentaatorid vĂ”ivad selle iga hetk sĂ”imu ja ad hominem argumentidega ĂŒle valada. [13] Kuid veelgi jĂ”hkram on n-ö lihtrahvale suunatud nĂ”udmine: “Kui sul on midagi öelda, pead julgema seda teha oma tĂ€isnime all.”

AnonĂŒĂŒmsus pole mitte lihtsalt natuke gay, vaid igaĂŒks meist on mingis kĂŒsimuses vĂ€hemus ja kogeb arvamust kujundades vĂ”i vĂ€ljendades kogukonna survet. Meil kĂ”igil on hulk nii kĂŒpseid kui ka pooltooreid veendumusi, mida me pole valmis töökaaslaste, vanemate vĂ”i isegi lĂ€hedaste ees vĂ€ljendama, aga mida tahaksime siiski turvalises keskkonnas arutada.

Suur hulk inimesi pole ka valmis tooma oma head nime ohvriks riiakate trollide ja epateerivate arvamusliidrite omavahelistes maadejagamistes. Need on avalikkuse tĂ€helepanu mitte soovivad oma ala eksperdid ja siseinfo omajad, kes tahaks kĂŒll debati tasakaalustatuse mĂ”ttes esitada oma argumendid, aga ei soovi isikikult n-ö minna poliitikasse.

Kui arvamusliidrite vastase vaenu ja ad hominemid saab kommentaariumist modereerimise teel eemaldada, siis ĂŒksikisiku vĂ€ljendusvabadusele kogukonna poolt avaldatavat survet leevendavad digikeskkonnas reaalselt ainult pseudonĂŒĂŒmid ja anonĂŒĂŒmsus.

Seejuures pole tavalise netikasutaja suhtes ka vĂ€hem jĂ”hker vĂ€ide, et kui sulle Postimehe kommentaariumis tĂ€isnime all arvamust avaldada ei sobi, siis vĂ”id seda teha kuskil nurga taga mĂ”nes anonĂŒĂŒmses blogis vm keskkonnas. PĂ”hiĂ”igused peavad kehtima kĂ”ikjal. Ei saa vĂ€ita, et kuna tegu on ainult kommentaariumiga, siis sĂ”navabadus ei loe.

Teatud ĂŒhiskonnagruppide sĂŒstemaatiline tĂ”rjumine kommentaariumidest on oma olemuselt samasugune diskrimineerimine nagu nahavĂ€rvi alusel ööklubi ukselt tagasisaatmine.

Neljanda vÔimu varjatud seadusloome

Nn Delfi seaduse kĂ”neisikuks oli omal ajal justiitsminister Rein Lang, kes oli seisukohal, et teatud netiteenuste kasutamisel peaks ID-kaardiga sisselogimise tegema seadusega kohustuslikuks.[14] Kuigi see on karjuvas vastuolus nii ĂŒldiste inimĂ”iguste kui Euroopa Ă”igusega, siis on viimastel aastatel kĂ€inud vĂ€lja ideed ID-kaardist kui “Interneti juhiloast” ka president Toomas Hendrik Ilves.[15]

Langi unistuse kĂ”igi kommentaatorite registrist on nĂŒĂŒd teostanud rahvusringhÀÀling ja Postimees. Esimene peaks olema riigi poolt loodud eetilise ajakiranduse etaloniks, teine on Eesti suurim pĂ€evaleht. Üheskoos surusid nad lĂ€bi omaaegse Delfi seaduse tehnilise tagaukse kaudu, allumata seejuures mistahes lĂ€bipaistvuse nĂ”uetele vĂ”i hea seadusloome tavale, mida me eeldame seaduste tekste arutavalt Riigikogult.

Kuigi rahvusringhÀÀlingut tuleb tunnustada, et nad lubavad kommentaariumis ka pseudonĂŒĂŒme, provotseerisid just nemad oma avalikes sĂ”navĂ”ttudes Postimeest “lĂ”puni minema” ja “lĂ”petama igasuguse anonĂŒĂŒmsuse toimetusvastutust kandvas ajakirjanduseses”.[16]

Riikliku kĂ”igi kommentaatorite registri pidamine ERRi poolt on aga pĂ”hiĂ”iguste vaatepunktist tĂ€pselt samasugune riive nagu Postimehe tĂ€isnime-reglement. Nii mĂ”istavad lisaks Korea pĂ”hiseaduskohtu otsusele ka ÜRO inimĂ”iguste raportid aastatest 2011 ja 2015 rahvusringhÀÀlingu tegevuse juba ette hukka, vĂ€ites et onlain-teenuste, sh “kommentaaride postitamise ja andmete ĂŒleslaadimise” puhul ei tohiks riiklikud institutsioonid seada teenuste kasutamise tingimuseks ei kasutajate tuvastamist ega ka pĂ€risnimede kasutamist. Sama peaks silmas pidama eraettevĂ”tted.[17]

Meedia kui informaalne neljas vĂ”im peaks ideaalis tagama rahva kui suverÀÀni kontrolli kĂ”igi ĂŒlejÀÀnud kolme vĂ”imu ĂŒle. SeetĂ”ttu on ajakirjandus olnud enamasti vĂ€ljas sĂ”navabaduse jÀÀgitu kaitsjana, nt Eestis koonduti viimati 2010. aastel nn allikakaitse seaduse vastaseks kampaaniaks, mis pĂŒĂŒdis piirata ajakirjanike Ă”igust sĂ€ilitada oma allikate anonĂŒĂŒmsus.[18]

Interneti levikuga seoses on aga kodanikuajakirjandus hakanud ĂŒha enam konkureerima traditsioonilise meediaga ja pretendeerib nĂŒĂŒd traditsioonilise meedia kĂ”rval viienda vĂ”imu tiitlile. See on tekitanud meediamaastikul olulisi pingeid. KĂ€esoleva aasta alguses intensiivistunud kommentaariumisĂ”du tulekski vaadelda kui vĂ”itlust neljanda vĂ”imu sĂŒdametunnistuse pĂ€rast, kus on omavahel lahingus uued ja vanad ajakirjandusmudelid ning mille tulemustel on otsene mĂ”ju meie demokraatia tulevikule.

Digitaalne lausjÀlgimine hÀvitab demokraatia

Meie riiklikuks uhkuseks olev digitaalne isikutunnistus, millega registeerimine on nĂŒĂŒd juba kuu aega ERRi uudisportaalis kommenteerimise ametlikuks tingimuseks ja veebruari algusest Postimehes kommenteerimise de facto tingimuseks, on mitmes mĂ”ttes eripĂ€rane. Esiteks tagab see meile piisavalt lollikindla isikutuvastuse, et seda kasutada elementaarsete onlain-teenuste jaoks, teiseks aga tagab see meie onlain-tegevuste piisavalt lollikindla seostatuse meie reaalse isikuga.

Kui e-hÀÀletuse puhul tehakse meie poliitiliste vaadete ja vĂ”imalikesse vĂ€hemusrĂŒhmadesse kuulumise salajas hoidmise nimel monumentaalseid pingutusi[19], siis nĂŒĂŒdsest rahvusringhÀÀlingu ja Postimehe omanduses tekkiv kĂ”igi avalikus diskussioonis osalejate arvamuste tĂ€ielik isikustatud register viib meid ilmselt maailmas esimeseks mitte ainult esimeste ĂŒleriigiliste e-valimiste lĂ€biviijana, vaid kaudselt ka esimese absoluutselt lollikindla lausjĂ€lgimise ja meelsuskontrolli sĂŒsteemi sisseviijana.

Lisaks rahvast teeniva valvekoera rollile seadustandva, tÀidesaatva ja kohtuvÔimu suhtes on meedial aga ka poliitilisteks debattideks avalikku foorumit pakkuv nn hÀÀletamise eeskoja funktsioon.

Kui iga lihtinimeste poliitilised jm veendumused on riikliku isikutunnistuse alusel kantud digitaalsesse registrisse, siis sellise andmebaasi lekkimine on liigne oht vabadele valimistele ja eksib otseselt pĂ”himĂ”tte vastu, mida tuntakse isikuandmete kaitse vallas andmeminimalismi pĂ”himĂ”ttena. Kui isikuandmete kaitse pĂ€itsete pĂ€he panemisega Facebook’i ja Google’i totalitaristlikele andmebaasidele tegeleb jĂ”uliselt Euroopa Parlament, siis meie kohalike inimĂ”igustega kaubitsejatega peame siiski esmajoones ise hakkama saama.

Vabaduste piiramine on kumuleeruv

Peaaegu ainuke tsiviilotstarbeline avalik koht, kus nĂ”utakse kĂ”igilt enda regisreerimist ametliku isikutunnistusega, on kasiino. Ainult seal mĂ€ngijatelt ei nĂ”uta erinevalt Postimehe kommentaariumist oma tĂ€isnime kogu maailmale avaldamist. Kas avalik arutelu demokraatlikus riigis on tĂ”esti niivĂ”rd ohtlik ettevĂ”tmine, et peaks toimuma sama pingelise riikliku jĂ€relvalve all nagu hasartmĂ€ngude korraldamine, sellele kĂŒsimusele vĂ”iks neljas vĂ”im otsida vastust oma sĂŒdametunnistusest.

Eesti pÔhiseadus kaitseb nii eraelu puutumatust kui ka sÔnavabadust. Need kaks pÔhiÔigust annavad kokku Ôiguse avaldada oma seisukohti ka nii, et need ei mÔjutaks kahjulikult inimese eraelu.

TĂ€naval kaitseb niisuguste sĂ”navĂ”ttude Ă”igust nĂ€o ette asetatav mask, mida pole suurenevast terrorihirmust hoolimata siiani keelatud kanda ka meeleavaldustel. Digikeskkonnas tagatakse aga anonĂŒĂŒmsus muude tehniliste vahenditega, mille arbitraarne keelamine ĂŒldotstarbelistes uudisteportaalides pole Euroopa Ă”igusruumis kohane.

Kuigi Postimehe aasta alguse nĂ€idisdebatis ainsana anonĂŒĂŒmsete kommentaatorite kaitsjatest sĂ”na saanud Mihhail Lotman vĂ€idab minu arvates korrektselt, et sellised sĂ”navabaduse piirangud on oma olemuselt kumuleeruvad,[20] siiski eksib ta kahes asjas.

Esiteks on Postimehel eraettevĂ”tjana kahtlemata Ă”igus kehtestada kommentaariumile oma reeglid, kui sellega ei rikuta mĂ”nda seadust. Antud juhul pole need aga reeglid ilmselt siiski Euroopa Ă”igusega kooskĂ”las. Ja teiseks, isegi kui juriidiliselt on kĂ”ik korrektne, siis pole ERRi ja Postimehe tegevus mitte ainult “oluline rĂŒnnak sĂ”navabaduse vastu”, nagu ĂŒtleb Mihhail Lotman, vaid lisaks “koordineeritud rĂŒnnak”, mis vÀÀrib vĂ€hemalt samasugust tĂ€helepanu nagu omal ajal Delfi seadus.

[*] Blogipostitus on pikem versioon Eesti PĂ€evalehes ilmunud kokkuvĂ”tvast artiklist, mis omakorda pĂ”hineb Postimehe poolt tagasi lĂŒkatud tekstil, mida vĂ€ljaanne polnud valmis avaldama iseenda poolt algatatud debatis anonĂŒĂŒmsete kommentaaride teemal. PĂ”hjenduseks tĂ”i Postimees, et peab oma seisukohta Ă”igeks ja aja jooksul on seda teemat juba arutatud kĂŒll. Seejuures ei kaasanud nad korraldatud debatti ei Ă”igusteadlasi, inimĂ”iguste organisatsioone ega netivabaduse aktiviste, kes oleks olnud selle teema puhul iseenesestmĂ”istetavad huvigrupid.

Viited

[1] https://www.juridica.ee/juridica_et.php?document=et/articles/2007/3/125320.SUM.php
[2] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/teibitud-suuga-noored-sonavabaduse-eest?id=12249119
[3] http://www.nytimes.com/2012/08/24/world/asia/south-korean-court-overturns-online-name-verification-law.html
[4] http://arvamus.postimees.ee/3459683/andra-siibak-kuidas-muutub-inimese-kaitumine-ja-olek-anonuumses-kontekstis
[5] http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/pagulaskriis-internetis/
[6] http://ipi.freemedia.at/fileadmin/user_upload/IPI_AnonymousSpeech_Oct2014.pdf
[7] http://www.wan-ifra.org/reports/2013/10/04/online-comment-moderation-emerging-best-practices
[8] http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-155105
[9] http://etv.err.ee/v/paevakajasaated/vabariigi_kodanikud/saated/bac2a76d-2a73-4bce-8681-f2d5ba99d9f9/vabariigi-kodanikud
[10] http://uudised.err.ee/v/arvamus/2d32cd4c-a369-4579-9089-a5a78e2f43a8/mari-liis-jakobson-parim-pagulasteemaline-arutlusviis-rahvakogu-teadmatuse-loor-voi-koigi-soda-koigiga
[11] http://arvamus.postimees.ee/3521559/juhtkiri-uus-kommentaarium-arutle-vabalt-ja-viisakalt
[12] http://arvamus.postimees.ee/3478963/aro-velmet-viisakuse-poliitika
[13] http://arvamus.postimees.ee/3458433/daniel-vaarik-anonuumne-trollimine-voib-votta-soovi-arvamust-avaldada
[14] http://arvamus.postimees.ee/1665783/lang-osa-netikeskkondi-peaks-olema-ligipaasetavad-id-kaardiga
[15] http://www.postimees.ee/3256361/president-ilves-kellegi-virtuaalset-identiteeti-ei-tohi-kuritarvitada
[16] http://uudised.err.ee/v/eesti/d631cdc9-8393-4fc1-8fd7-96f5260c7d41
[17] https://www.hrw.org/news/2015/06/17/un-online-anonymity-encryption-protect-rights
[18] http://www.postimees.ee/238375/suured-ajalehed-protestivad-eelnou-vastu-valgete-kulgedega
[19] http://boamaod.github.io/blog/2015/03/30/rohkem-kryptot-v2hem-usaldust/
[20] http://www.lotman.ee/blogi/ano-ja-pseudonuumidest