E-hääletuse "nurjatu probleem" laheneb koodi ja koodeksi koostöös
Olen ka ise petnud end lootusega, et e-hääletuse küsimusele leiavad lahenduse õigusteadlased või krüptograafid iseseisvalt — ent nurjatute probleemide lahendamiseks on vaja meil kõigil piire ületada.
EKRE on olnud e-hääletuse suhtes põhiseaduslikult konservatiivsel seisukohal ja seda õigustatult ning järjekindlalt alates Arnold Rüütli kaebusest 2005. aastal kuni e-hääletuse töörühma loomiseni 2019. aasta valitsuskoalitsioonis. Suure parlamendierakonna sisulise valimiskaebuse rolli e-hääletuse põhiseaduspärasuse küsimustele tähelepanu toomisel ei saa alahinnata. Selle mõju on näha Villu Kõve eriarvamuses, mis kutsub algatama järelevalvemenetlust. Sisulise aruteluni jõudmine laseb end aga ilmselt üksjagu oodata.
Tegeliku töö uudse hääletusviisi probleemide kaardistamisel on teinud aastate jooksul ära siiski sõltumatud vaatlejad, kelle lugematute kaebustega kättevõideldud pudemeteta poleks ka Paul Kerese õiguslikult parketikõlbulik manööver olnud veenev. Nii jääb seekordsete valimiste taustal õhku küsimus: miks eemaldatakse valimiskastist kõhkluseta korrektse templita pabersedelid, aga loetakse kokku seaduse nõuetele vastava digiallkirjata ja valimiskomisjoni enda kehtestatud vormi eiravad häälekonteinerid?
Usaldus ettekäändeks mugavusele
Riigikohtu järjekordseid otsuseid päid kinni hoides lugenud e-hääletuse veteranvaatlejad otsustasid seekord tulla üldsusele appi ning liitsid oma uute kolleegidega jõud ühisavalduseks, mis sisaldab viite õiguslikku, protseduurilist ja infotehnoloogilist nõudmist e-hääletuse sisulise vaadeldavuse tagamiseks. Mitmekesise taustaga e-vaatlejate kogemus kinnitab, et põhiseaduslikust vaakumist ületamatumgi võib olla eri tõugu valgekraede piiratus infotehnoloogilise baasontoloogia aktiivsel tõlgendamisel.
Ei ole juhus, et valimiste korraldajale lähedalseisev õukond on veennud seadusandjat delegeerima IT-küsimuste pähe valimiskomisjonile tegelikkuses määrava tähtsusega õigusküsimused – e-hääle määratlusest kuni kontrollitavust tagava krüptograafia nõueteni. Selline delegeerimine väljendab ühelt poolt keeruliste küsimuste kõrvalejätmise mugavust, aga teistpidi realiseerub see pimeda usuna, et IT-süsteemid mingil üleloomulikul põhjusel lihtsalt teevadki, mida me neilt ootame või mida väidab neid tegevat lähim IT-ekspert.
Pole ime, et arutelusid e-hääletuse üle on püütud raamistada usalduse ja usuküsimusena – sest arutelud selle efemeerse hääletusviisi üle tõepoolest võtavad keskaegse kristliku skolastika mõõtmed, mille igapäevane leib oli arvutada välja nõelatera otsa tantsima mahtuvate inglite hulk.
Riigikohus koodi kallale
Isegi kui riigikohtuniku eriarvamus on lootustandev, ei realiseeru see praktikas enne, kui uue põlvkonna villukõved suudavad aktiivsete infotehnoloogidena veenduda, et e-hääletuse protokoll ja seda realiseeriv lähtekood tõepoolest väljendab neid õiguspõhimõtteid, mida nad auväärsest koodeksist näpuga järge ajades välja loevad ja aktiivselt tõlgendavad.
Näiteks on siinkirjutaja veendnud, et Riigikohus on oma 2005. aasta otsuses hääletamise salajasust tõlgendades rängalt eksinud, kuid probleem pole mitte mõne käepärase eksperdi pimedas usaldamises või napis ja hooajalises õiguslikus debatis, vaid selles, et infotehnoloogia ja põhiõiguste lahendamine eraldiseisvalt ei olegi võimalik.
Koodi ja koodeksi olemuslikku kokkukuuluvust on oma 1999. aasta klassikalises teoses mõjusalt kirjeldanud ühendriikide juuraprofessor Lawrence Lessig. Eesti e-hääletuse ajalugu palistav nurjatu probleem vaadeldavuse ja isegi lihtsalt mõistetavusega väljendab nende mõlema samaaegset lahendusse hõlvamise vajadust üha tungivamalt. Tegelikult on nurjatute probleemide lahendamiseks vaja piire ületada meil kõigil, sest vagurusega neid ei murra.
Jäägu nende riigikohtunike hingele sisutud targutused sellest, kuidas e-hääletuse teemalised pöördumised auväärt kohtu poole on tingitud korralduse ja tehnilise külje raske mõistatavuse poolt tekitatud “mõnetisest umbusust”. Rääkige palun enda eest ja hoiduge panemast sõnu suhu neile, kelle detailideni informeeritud valimiskaebusi e-hääletuse koodi ja koodeksi vastuoksuste teemal pole te suutnud sisuliselt menetleda!
Artikkel ilmus pealkirja all “E-hääletuse nurjatu probleem näitab vajadust IT-lahenduste ja põhiseaduse sobitamiseks” 31. märtsil 2023 Eesti Päevalehes. Päisepildi litsents on CC BY-NC Midjourney ja Märt Põder või sõltuvalt tõlgendusest, sj eeldatavasti doktorikraadi olemasolul intellektuaalomandi õiguses selle blogi vaikimisi litsents elik mõni muu väheste piirangutega vabakasutuslitsents. Sama litsentsiga on ka kõik ülejäänud e-hääletuse seeriat illustreerivad inglipildid.