Kontrollidega eksitamine on valimispettus

“On, nigu on,” vastas mulle netihääletuse ristiisa Tarvi Martens pärast VVK koosolekut, kus eitati turvareeglite rikkumist ja keelduti sammudest katkenud turvaahela taastamiseks. Martensi ütlus võtab päris ilmekalt kokku eksperimentaalse netihääletuse seisu pärast veerand sajandi jagu katsetamist, parandustöid ja lõputa vaidlusi.

Kuigi turvareeglite rikkumist tunnistas lõpuks Riigikohus kaasuses 5-25-57, jäid kõik valimistulemust puudutanud kaebused taas sisuliselt menetlemata. Seetõttu dokumenteerisin oma esialgses raportis valimiskasti tervikluse kontrolli luhtumise koos 28 anomaalia ja kahe õigusvastaselt eemaldatud häälega: audiitor polnud sõltumatu ega kirjeldanud intsidente tõepäraselt ning jättis 8570 hääle puhul kontrollimata, kas neid lugemise käigus ära ei vahetatud.

Mu raportiga paralleelselt sai avalikuks Tarvo Treieri uurimistöö, mis toob välja 37 ründestsenaariumit, millest eksperimentaalselt katsetas ta 17 ja millest omakorda 12 jäid auditirakendusele tuvastamatuks. Neist viimased seitse, st F31‑F37 vastavad raportis osutatud häälte väljavahetamise rünnetele. Kuigi on positiivne, et jõudsime puuduste tuvastamisel Treieriga eraldiseisvalt sisuliselt samale tulemusele, siiski jätab Tallinna Tehnikaülikooli doktorant tähelepanuta, et valimissüsteemide tasemel ei saa neid puudusi ületada auditeerimisega, mida ta käsitleb oma teadusartiklis testimise analoogia põhjal.

Isegi kui RVT koostaks 2027. aastaks auditeerimise skriptid, mis katavad väljatoodud 37 rünnet, ja testiks neid küllaldase hoolsusega, siis protokoll oma salajasuse nõudega ei võimalda audiitoril praktikas veenduda, et eraldi masinas jooksutatud skriptidele vaatamata ei viidud tegelikes masinates läbi võltsimist. Kuigi Kristjan Düüna magistritööst lähtuvalt selline täiendav kontroll 2024. aastal sisse viidi, ei ole kontroll osutunud mitte üksnes ebapiisavaks, vaid sellega tulid kaasa ka täiendavad tarkvaravead.

Lahendusena on pakutud otsast lõpuni kontrollitavuse (E2E‑V) rakendamist, mis tähendaks audiitori käsitööst sõltumatu tervikliku krüptoprotokolli loomist. Sellise lahenduse valmimisest teatas 2017. aastal Tarvi Martens isiklikult ja kinnitas 2021. aastal, et seda on juba 3x edukalt rakendatud. Väited sellise kontrolli olemasolust on lükatud korduvalt ümber sõltumatutes rahvusvahelistes raportites ja teaduskirjanduses, aga 2025. aasta kevadel Riigikogu korruptsioonikomisjonis püüdis RVT praegune juht Arne Koitmäe jätkuvalt eksitada jutuga väidetavatest “matemaatilistest kontrollidest”.

Kuigi kõik tegelikus kasutuses olevad arvutid on matemaatilised ja deterministlikud, ei välista see tarkvaravigu ega arvutite kasutamist manipulatsiooniks. Võltsimise saaks välistada ainult terviklik krüptograafiline protokoll, mis lubab kolmandatel osapooltel veenduda tulemuse korrektsuses iseseisvalt hangitud tõendite abil.

Isegi kui faktikontrolörid püüavad asetada valimispettuse tõendamise ülesannet eksperimentaalset netihääletust ebademokraatlikuks pidavate huvirühmade õlule, siis tegelik pettus ongi avalikkuse eksitamine kontrollide osas, mille puudumine ODIHR hinnangul “välistab sisuliselt vaatlejatel e‑hääletuse protsessi eesmärgipärase vaatlemise”. Kui süsteem ja selle manipulatsioon on disainitud nähtamatuks, siis ei saa vaatlejad petmise episoode paljastada – sellise nõudmise esitaja on teinud episteemilise vea!

Kuigi teadlased on juba varastest 1980ndatest netihääletuse n-n Püha Graali otsinud, pole riiklikel valimistel üldiseks kasutamiseks sobivat protokolli leitud. Meie veerand sajandi vanune protokoll selleks igatahes ei kõlba ja selle lappimise saadust kirjeldas professor Alex Halderman 2014. aastal ilmekalt kui Rube Goldbergi hääletusmasinat. See on masin, mille arendamise, juurutamise ja käitamise kulu on nii suur ning kasutegur niivõrd madal, et kõrvaltvaatajale on selge, et selliste kummaliste eksperimentidega võivad tõsimeeli tegeleda üksnes esoteerikute kogukonnad.

Kuna valimistulemus peab olema avalikkuse ja vastanduvate huvirühmade poolt laialdaselt tunnustatud, ei saa sellistel alustel eksperimentaalne netihääletus kunagi vastata demokraatlike valimiste nõuetele – ja Tarvo Treieri uurimistöö tulemusi kajastanud Digigeeniuse artikkel spekuleerib projekti lõpetamise üle õigustatult.

See on lühikokkuvõte kontrollitavuse seisust 15. detsembri 2025 sotsmeediapostituse jaoks, milles selgitasin Tarvo Treieri avaldatud uurimistöö tähendust. Päisepildil on Tarvi Martens tõstnud käed elektronhäälte korduslugemisel 4. märstsil 2019.