E-hääletus ei tohi toimuda põhiseaduslikus vaakumis!

Tutvustasin riigikogu põhiseaduskomisjonile kollektiivset pöördumist, mis nõuab e-hääletuse vaadeldavaks muutmist. Pärast mu ärakuulamist ja poolt tosinat jahmunud küsimust lükkas komisjon seisukoha võtmise edasi. Loodetavasti tähendab see, et vaadeldavuse probleemidele leitakse sisulised lahendused.

Vaatlemise abil valimiste demokraatliku kontrolli tagamine on tõepoolest keeruline põhiseaduslik küsimus, mis on põhjustanud palju tülisid kuluaaris ja mille arutelu põhiseaduse tasemel oleme aastakümneid edasi lükanud. Kuigi arutelu kisub vahel tehniliseks, on küsimus oma olemuselt pigem õiguslik, sest valimiste demokraatlik läbiviimine eeldab hääletamistulemuste avalikku kindlakstegemist ja pole selge, kuidas seda arvutite kasutamisel saavutada.

E-hääletusega 2000ndatel alustades usuti, et vaadeldavust saab tagada tseremoniaalselt – arvutid pakitakse vaatlejate juuresolekul pidulikult lahti, paigaldatakse sinna tarkvara ja niisuguse tsremooniana viiakse avalikkuse kontrolliva pilgu all läbi kõik järgnevad valimisprotseduurid. Kuna see ei erine väga pabersedelitega toimetatavate valimiste vaatlemisest, jäeti valimistulemuste avaliku kindlakstegemise ja vaadeldavuse põhiseaduslikud küsimused arutamata.

Hirm krüptograafia ees

Kuna sellise vaatlemise korral jäävad arvutid “mustadeks kastideks“ ja neis toimuv sisuliselt vaadeldamatuks, soovitasid Tartu krüptograafid juba 2000ndatel selle kõrval valimiskasti kontrolli krüptograafia vahenditega. Kuna poliitkute meelehärmiks soovitati seda juurutada kiirustamata ega olnud soovitatud rätpsepakrüptograafia ka poliitikuid nõustanud õukonnainformaatikutele lõpuni arusaadav, hakati vaidluste järelmina pidama sellist kontrollimist takistuseks e-hääletuse läbiviimisele.

Nüüdseks on rahvusvaheliste vaatlejate ja kohalike aktivistide survel küll loobutud algsest tsemoniaalse vaadeldavuse kontseptsioonist, kuid kas vana vimma või puuduva pädevuse tõttu või nende kombinatsioonis ei ole siiski suudetud tegelikkuses rakendada soovitatud krüptograafilist kontrolli. Nii on rahvusvaheliste vaatlejate värske hinnang meie kontrollmehhanismidele lausa hävitav:

“Nagu eelnevalt soovitatud, peaksid valimiste korraldajad kaaluma meetodeid, kuidas saavutada läbiv (end-to-end) kontrollitavus. Praeguste kontrollitavuse mehhanismide parandamiseks peaksid valimiste korraldajad kõrvaldama puudused individuaalses kontrollitavuses ja tagama, et kõik e-hääletamise tulemuste kindlaksmääramise kriitilise tähtsusega etapid oleksid auditeeritavad.” (OSCE/ODIHR, 2023)

Me mitte ainult pole läbi kukkunud kontrollitavuse tagamisel, sest meie süsteemis ei kata demokraatlik kontroll valimistulemuste kindlakstegemise kõiki olulisi samme, vaid me oleme puudulikult rakendanud ka QR-koodi süsteemil põhinevat individuaalset ehk valija isikliku hääle kontrolli.

Kontrollitavuse madalseis

Seega võib ütelda, et e-hääletuse vaadeldavus ehk demokraatlik kontroll elektroonsete valimiste üle on praeguseks läbi aegade kõige madalamal tasemel, sest pole enam seda algselt piisavaks peetud tseremoniaalselt vaadeldavust, millest on loobutud, aga pole ka seda teist krüptograafilist vaadeldavust, millesse algselt ei usutud, aga mida pole nüüd suudetud korrektselt rakendada.

Läbiva kontrollitavuse tõrjumist on aegade algusest saatnud jutud sellest, kuidas see võivat ohustada hääletamise salajasust ning võimaldada häältemüüki. Tõepoolest, ka rahvusvaheliste vaatlejate 2019. aasta raport kinnitas meile, et oleme loonud valija isikliku hääle kontrolli mehhanismi, mis “on vastuolus riiklike seaduste ja rahvusvaheliste standarditega, mis puudutavad hääle salajasust“.

Lähemalt vaatlusel selgub, et QR-koodil põhinev valija isikliku hääle kontroll võimaldab valijal digiallkirja tõsikindlusega tõendada, kelle poolt ta oma hääle andis. Kuigi see võib paista hääletusprotokolli süütu kõrvalnähuna, siiski võimaldab see nõuda valijalt hääle tõendamist väljapressijal – aga veelgi enam korraldada mugavalt häälteostu osapoolte kokkuleppel. Selline tõendatavus pole kindlasti soovitatav.

Olukord on tõepoolest košmaarne, sest kooskõlas algsete kartustega oleme ohverdanud hääletamise salajasuse, aga see ohver on olnud asjata, sest selle eest lubatud kontrollitavust pole me sellegipoolest saavutanud. Välisvaatlajate hinnangul pole asi ohvri ebapiisavuses, vaid selles, et me pole demokraatlike valimiste nõudmistest õigesti aru saanud.

Õiguslik soovmõtlemine

Aga nagu poleks sellest veel küll, on selgunud, et 2023. aasta valimistel loeti kokku 312 818 e-häält, millel puudusid kehtivad digiallkirjad ja hääletussedelil puudus kehtiv haldusüksuse kood. Sellised sedelid oleks tulnud seaduse järgi kehtetuks kuulutada ning kuna seda ei tehtud, siis on meil ametis Riigikogu, mille mandaat põhineb kehtetutel sedelitel.

Täpsemad arvutused näitavad, et kui kehtetud sedelid oleks eemaldatud, oleks kaotanud riigikogu koha praegusest koosseisust 22 rahvasaadikut. Kui tutvustasin põhiseaduskomisjonis valimiste vaadeldavust nõudvat kollektiivset pöördumist, tekitas mandaadi legitiimsuse küsimus selle liikmete seas märgatavat ebamugavust.

Lisaks isiklikule ebamugavusele on aga veelgi ebamugavam sellest tulenev küsimus, et kui e-hääli peab lugema kokku seadust eirates, siis kas see tähendab, et e-hääletust polegi võimalik läbi viia seaduspäraselt?

Tegelikult on e-hääletuse algusest peale lükatud edasi ka arutelu uudse hääletusviisi vastavusest põhiseadusele ja ainuke põhiseaduslikke küsimusi arutanud riigikohtu otsus ütleb sõnaselgelt:

“Vabariigi President ei vaidlusta ja kolleegium käesolevas asjas ei käsitle elektroonilise hääletamise üldist kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega.” (Märt Rask, Tõnu Anton, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Ants Kull, 2005)

Kuigi kolleegium 2005. aastal pidas sellist arutelu võimalikuks ja ehk isegi vajalikuks, siiski pole seda kunagi aset leidnud ja kõrged õigusametnikud on läbi aegade peamiselt väljendanud soovi ning lootust, et e-hääletus osutub põhiseaduspäraseks millalgi tulevikus, kui selline hindamine läbi viidaks.

“Elektroonilise hääletamise plussidest tasub põhiseaduse seisukohast silmas pidada just soovi suurendada valimisaktiivsust ning seeläbi riigivõimu legitiimsust. Kui aga hakkavad levima kahtlused Interneti-hääletuse tulemuste objektiivsuse ning hääletamise salajasuse osas, võib riigivõimu legitiimsus sootuks väheneda. /—/ E-hääletamisest ei tohi kujuneda uut elektroonilist sõidupiletit, mis tekitab probleeme sõitjatele ning mille kasutuselevõtt ja õiguspärasus on kahtluse alla seatud.” (Allar Jõks, 2004)

“Tehnilise lahenduse probleemid, mis vajavad lahendamist, ei tähenda veel automaatselt, et e-hääletamise idee ei ole üldse põhiseaduspäraselt teostatav.” (Indrek Teder, 2011)

“Ma ei saa praegu öelda, et kehtiv regulatsioon oleks minu arvates põhiseadusega tingimata vastuolus, kuid leian, et seda tuleks vähemasti korrakohaselt ja põhjalikult argumente kaaludes hinnata.” (Villu Kõve, 2023)

Kuni seda hindamist pole toimunud, seni võib selliseid sõnavõtte ilmselt igati õigustatult nimetada õiguslikuks soovmõtlemiseks.

Riigiõiguslikud kasvuraskused

Arvestades, et rahvusvahelised vaatlejad toovad ühemõtteliselt välja, et meie e-hääletus ei vasta hääletamise salajasuse põhimõttele, algselt suurimat tüli põhjustanud kontrollitavuse lahendus on teostatud vigaselt ning selle õiguspõhimõtted siiani läbi arutamata, e-hääletuse läbiviimisel eiratakse seadusi ega suudeta anda eiramisele õiguslikku seletust ei VVK, riigikohtu ega prokuratuuri poolt, siis pole mõeldav, et e-hääletusega saaks üldse jätkata põhiseaduspära tervikliku hindamiseta.

Valimiste demokraatliku kontrolli puudutava õigusselguse osas võib võrdluseks tuua Saksamaa ja sealse konstitutsioonikohtu, mis arutas vaadeldavuse küsimuse läbi 2009. aastal ning seadis selged nõudmised elektrooniliste vahenditega läbiviidavatele valimistele:

“Valimiste avalikkuse põhimõttest lähtuvalt /—/ peavad valimiste kõik olulised sammud olema avalikult vaadeldavad välja arvatud juhul, kui selle välistavad muud põhiseaduslikud kaalutlused. Kui valimisteks võetakse kasutusele elektroonilisi seadmeid, siis peavad valimiste läbiviimise ja tulemuste kindlakstegemise olulised sammud olema kodanikele tõsikindlalt ja eriteadmisteta kontrollitavad.” (2 BvC 3/07, 2 BvC 4/07, 2009)

Seda selgust pole meil kunagi olnud ja kui riigikohtu esimees Villu Kõve tegi valimiste järel ettepaneku “kaaluda vähemasti nii RKVS § 48² lg-te 3 ja 4 kui ka nende alusel kehtestatud reeglite põhiseaduspärasuse hindamiseks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist“, siis õiguskantsler Ülle Madise keeldus sellest esmalt sotsiaalmeedia postituses, mida kinnitas hiljem üle ka riigikogus esinedes.

Isegi kui sellise põhiseaduslikkuse järelevalve võib algatada ka riigikohus, tähendab selle algatamine valimiskaebuse alusel valimistulemuste väljakuulutamise edasilükkamist määramata tulevikku. Kahtlemata oleks rahuarmastavam, kui selle algataks valimiste vahelisel ajal õiguskantsler, kelle ülesannete hulka see seaduse järgi kuulub. Kui ta aga oma isikliku seotuse tõttu e-hääletuse väljatöötamisega ei tunne end selleks piisavalt erapooletuna, siis on tal vast võimalik oma rollist ka taanduda?

Kuna pole teada, kuidas lahenevad meie noore demokraatia riigiõiguslikud kasvuraskused ja kas üpris ilmselt põhiseadust eirava e-hääletusega kavatsetakse jätkata, edastasin kokku loetud kehtetute e-häälte küsimuse arutamiseks ka Euroopa Inimõiguste Kohtule. Ehk saame sealt digidemokraatia edendamiseks inspiratsiooni?

Artikkel ilmus 29. septembril 2023 Eesti Päevalehes pealkirja all “Meil on ametis riigikogu, mille mandaat põhineb kehtetutel sedelitel”. Päises on fragment pildist “Vabariigi Valimiskomisjoni Elektroonilise Hääletamise Komisjoni poolt häälte salajasuse tagamiseks hävitatud kõvaketaste jäänused” CC BY-SA Irve.