Pargikaitsjad tegid Riigikohtus ajalugu

Veel enne, kui halduskohus on üldse jõudnud Päästame Tartu Keskpargi kaebust hoonestusmahu üle arutama asuda, on linn meie kõigi raha eest ja meie kõigi aega raisates andnud halduskohtule eksitavat infot kaebetähtaja kohta, jäänud kaebetähtaegade küsimuses kaotajaks ringkonnakohtus – ja nüüd lõpuks ka Riigikohtus.

Mis valu on linnal üldse püüda kahtlase väärtusega juriidiliste võtetega vältida üldplaneeringu õiguspärasuse kohtulikku arutelu? Igatahes otsustas Riigikohus möödunud nädala lõpus, et pärast aastast venitamist peab Tartu halduskohus hakkama Keskpargi hoonestamise küsimust sisuliselt arutama. Ja lisaks veel, et meie kaebus polnud esitatud mitte ainult tähtaegselt, vaid rohkem kui kahenädalase varuga.

Õhku jäid põnevad küsimused

Riigikohtu kadalipp oli selles mõttes huvitav, et formaalselt oli küsimuseks pargikaitsjate poolt vahetult enne kaebuse esitamist loodud MTÜ kaebeõigus. Meie eeldus oli, et MTÜ loomine ei tohi kaebeperioodi lühendada võrreldes sellega, mis kehtis meile kui MTÜ loojatele planeeringuprotsessis osalenud eraisikutena. Riigikohtu kaasuses argumenteerisime põhjalikult, kuidas selline olukord oleks vastuolus nii elementaarse õiguskindluse kui ka põhiseadusliku ühinemisvabaduse põhimõttega.

Oma osa argumentatsioonis oli ka linna poolt innovatiivsena esitletud, kuid tegelikkuses üpris võhiklikult teostatud “digiraamatul”, mille vormis üldplaneering koostati ja ka õiguslikus mõttes kehtestati.

Interaktiivne veebirakendus ei vasta tavapäraselt õigusaktidele või digiraamatutele esitatavatele nõuetele, nt pole see allalaaditav ja kohtule esitatav, seda ei saa ei printida, arhiveerida tehnoloogianeutraalselt ega lugeda netiühenduseta, see ei võimalda otsingut, sellesse tehtud muudatusi ei saa mõistlikul viisil jälgida ja isegi linnaametnikud kurtsid selle haldamatuse üle. Tagatipuks blokeeris hüpermoodne digiraamat veel kuu aega pärast üldplaneeringu vastuvõtmist planeeringu sisu vaatamise hoiatuskirjaga, mille kohaselt oli jätkuvalt pooleli muudatuste sissekandmine.

Sellest oleks tulnud üks põnev kohtulahing, kus oleks saanud arutada nii moodsa digikeskkonna kui ühinemisvabadusega seotud õigusküsimusi, kui Riigikohus poleks otsustanud, et raiub Gordioni sõlme läbi ja ütleb, et kaebetähtaeg hakkab jooksma ikkagi hetkest, mil linn on avaldanud planeeringu kehtestamise teated kõigis seadusega nõutud ametlikes kanalites. Kuna aga linn jäi teadete avaldamisega ise hiljaks, sest avaldas nõutud teate Postimehes alles 9. novembril, siis Riigikohus lõpuks lihtsalt nentis, et kaebetähtaeg ei saanud meie puhul mitte kuidagi olla ületatud.

Järeldused avalikkuse jaoks

Nii saime küll Riigikohtus õiguse, kuid ajalugu tegime seekord siiski ainult ses kitsas, aga olulises küsimuses, et nüüd on kõigile teada, et avalikes huvides tegutseva MTÜ jaoks hakkab kaebetähtaeg jooksma hetkest, mil avalikkus on kõik vastavad teated saanud, sj sõltumata MTÜ loomise ajast ja selle liikmetele kehtivatest tähtaegadest. Kuigi linnasekretär Jüri Mölder teeskleb meedias, et peab lõppjäreldust “uueks ja üllatavaks”, siis tegelikult see lihtsalt selgitab ja kinnistab Riigikohtu senist praktikat.

Uus info on siin ehk Riigikohtu rõhutus, et planeeringute puhul määrab kaebetähtaja igal juhul just Planeerimisseadus kui madalama taseme õigusakt. Kui MTÜ oleks osalenud üldplaneeringu protsessis, oleks ühingule vastavalt seadusele kehtinud protsessis osaleja tähtajad, mida oleksime ilmselt saanud nautida, kui oleksime MTÜ selle asutamislepingus/põhikirjas selgelt määratlenud varasema seltsingu õigusjärglasena – see oleks vast infokübe, mille võiks siit kõrva taha panna kodanikeühendused!

Eksistentsiaalsemad küsimused veebirakenduste õiguslikust staatusest või ühinemisõiguse põhimõtetest jäävad aga oma aega ootama, sest linn ei suutnud elementaarsetest tähtaegadest kinni pidada ja seetõttu sai Riigikohus linna sisuliselt pahauskse kaebuse väga lihtsalt ja õigusteaduse alustesse kaevumata tagasi lükata. Siin on tähelepanuväärne, et linn hoolimata iseenda ignorantsusest tähtaegade ja vormistusnõuete suhtes söandas siiski halduskohtule väita, et kaebetähtaja vastu oleme eksinud meie. Kahjuks ei võtnud halduskohus sel hetkel vaevaks linna väiteid piisava põhjalikkusega kontrollida, sest õiguse saime alles ringkonnakohtus, kui olime esialgse otsuse edasi kaevanud.

Miks oli linnal vaja veel edasi Riigikohtusse kaevata, see jääb veidi segaseks – loodeti, et lööme põnnama või pole võimelised argumente Riigikohtule sobivas vormis esitama?

Lõpuks ometi halduskohtus

Igatahes läheb kaasus nüüd pärast aastast ooteaega tagasi halduskohtusse, mis hakkab meie kaebust sisuliselt arutama. Kaebuses oli meil hulk taotlusi, millest mõned võidakse tagasi lükata, kuid eeldatavasti läheb neist olulisemate üle siiski väga sisuliseks aruteluks. Arvatavasti saab otsustavaks, kas linnavõim on üldplaneeringut koostades järginud haldusõigust sisuliselt või otsuseid läbi surudes teadlikult eiranud arengudokumente, keskkonna- jm fakte või uuringuid ning ületanud kaalutlusõiguse piire. Loodetavasti on siit õppinud ka Tartu halduskohus, et linna väiteid ei saa võtta puhta kullana ja et halduskohtuna peab ta siiski täitma endale seadusega pandud uurimusliku menetluse kohustust.

Pargikaitsjaid on küll seni saatnud edu, kuid see on segu MTÜ liikmete isiklikust pühendumusest, visadusest ja õnnest. Halduskohtu menetlused on oma olemuselt väga tehnilised ja edasised võiduvõimalused on otseses sõltuvuses pädeva õigusabi lubamise võimalustest. Seetõttu otsime koos pargikaitsjatega mõnda paljulubavat advokaati või põhimõtetega bürood, kes sooviks leida meiega sobiva kooostöömudeli, et selle kohtuvaidlusega lahendada Tartu linnaelanikele olulist küsimust ja endale nime teha.

Ühtlasi kogume annetusi, et saaksime kohtuvaidlust endale lubada ja loodame, et oleme senise tegevusega näidanud, et meil on Keskpargi säilitamise vaidluses tõsi taga, oleme linnavõimule vääriline vastane ning suudame oma argumendid ka kohtus maksma panna.

Kohtuvaidlused maksavad tuhandeid ja me ei tea, kas lõpphind meie jaoks on 5000 või 10 000 eurot – või otsustab linnavõim teha mõistliku otsuse ja asuda volikogus kultuurikeskusele paremat asukohta läbi rääkima. Volikogu fraktsioonide hulgas on võtmas hoogu arutelud kultuurikeskuse mahu vähendamiseks ja selle ehitamiseks varem sobivaks tunnistatud asukohta Magistri tänaval või üha enam populaarsust koguvasse kohta lammutamisele mineva Sadamateatri asemel.

Tunnistan, et halduskohtu esimese otsuse pealiskaudsus oli mu jaoks ehmatav ning tekitas ka pargikaitsjates igasugu küsimusi. Edasine on siiski näidanud, et kohtus ei maksa mitte koalitsioonileping, kallutatud ideekorjed või värvipiltidega propagandavoldikud, vaid seadused ja argumendid – ning nende selge ja kiretu esitus. Kultuurikeskuse asukoha küsimus on kahtlemata üks viimase aja kõige olulisemaid, sümboolsemaid ja linnarahvast tugevalt polariseerivamaid küsimusi Tartus ning selle läbisurumise õiguspärasuse arutelud kindlasti ei ole koht, kus tiitlitega kohtunikud võiks igavuse peletamiseks suleteravust proovida.

Pargikaitsejate ametlikumad seisukohtad leiab Päästame Tartu Keskpargi veebilehelt, mille vahendusel saab end kohtuprotsessiga kursis hoida. Annetused mistahes jõukohases summas on oodatud MTÜ arvele EE547700771007068552. Abi on juba nii 10 kui 100 eurostest annetustest, kuid näiteks 1000 eurot lubaks meil professionaalselt ette valmistuda terveks päevaks kohtus!