Pilk e-demokraatia tööriistakasti

Eile toimus Tallinna Ülikoolis arutelu e-demokraatia lahenduste üle. Prantsuse Instituudi kutsel viibis Tallinnas Valentin Chaput, kes on üks võtmetegelasi Prantsuse digidemokraatia algatuste juures. Kuna järgmisel nädalavahetusel Pariisis toimuva OGP aastakogunemise üks teemasid on e-demokraatia tööriistakasti loomine, siis sai see vestluse läbivaks teemaks.

E-demokraatia tööriistakasti sildi all püüab Prantsuse valitsus koos sealsete kodanikuühiskonna organisatsioonidega saada OGP agendasse nimekirja avatud lähtekoodiga ja taaskasutatavatest e-demokraatia projektidest, mis oleks alati uuenev lähtematerjal e-demokraatia vahendite loojatele, häkatonide korraldajatele ja aktivistidele nende töö lihtsustamiseks. Sisuliselt tähendab see, et praegu üle kogu neti laiali olev e-demokraatia rakenduste virvarr tahetakse koondada ühtsesse kataloogi.

Sellest loodetakse uut tõuget e-demokraatia tööriistade arengule, sest praegu on valdkonna üheks probleemiks, et uusi rakendusi luuakse pidevalt, aga sageli dubleerivad need juba olemasolevate lahenduste funktsionaalsust või veel hullem — kordavad nende vigu. Kataloogi eesmärk on suurendada koostööd e-demokraatia projektide vahel ning tekitada positiivset sünergiat vmt jne.

Tausta loomiseks tööriistakasti projektile andis Valentin Chaput oma ettekandes kiire ülevaate huvitavamatest ja/või edukamatest e-demokraatia rakendustest Prantsusmaal, millest edukaim KOV tasemel on DemocracyOS tarkvara täiendatud versioonil põhinev osalusrakendus Nanterre’i linnas ja riigi tasemel eri RegardsCitoyens.org projektid.

E-demokraatia tööriistad omavalitsustes

Nanterre’i osalustarkvara arendamisel võeti aluseks Argentiinas loodud DemocracyOS ja omavalitsuse ning kodanikuühenduste koostöös läks osalusplatvorm käiku 2016. aasta märtsis ja see on osutunud aktivistide hinnangul edukas. Valentin ja tema kaasasutatud Open Source Politics alustasid platvormi kohanduse väljatöötamist Nanterre’i linna jaoks 2015. aastal ning seda tehti korraldades fookustatud häkatone ja kasutades avatud lähtekoodiga tarkvaraarenduse põhimõtteid.

Valentin ise peab edukuse tagajaks just laiapõhjalist koostööd, mis on taganud platvormile ka kasutajad. Samas on projekt siiski algusfaasis, esialgu on seal arutatavad teemad ette antud omavalitsuse poolt, samas on tegu avatud aruteluplatvormiga, kus kodanikud, asumiseltsid jt organisatsioonid ning ametnikud on toodud ühele platvormile kokku. Järgmistes arendustes tahetakse valitsusväliste algatuste rolli suurendada, ja küsimus pole selles, kas seda teha, vaid kuidas seda teha nii, et arutelu jääks fookustatuks ning oleks suunatud omavalitsuses toimuva edendamisele.

Eesti KOV taseme algatustest andis ülevaate kohalik digiosaluse aktivist Märt Põder. Eestis on KOV e-demokraatia projektid olnud seni väheambitsioonikad, näiteks Tartus on katsetatud e-demokraatia võtteid linna uute busside kujunduse valimisel ning linn sai ka 2013. aastal EMSL tunnustuse kaasava eelarve pilootimise eest. Samas jääb see kaugele e-demokraatia ja osalusdemokraatia vahendite sisulisest rakendamisest, nii on Tartus töötanud kaasava linnajuhtimise komisjoni koostatud kava jäänud linnajuhtide sahtlisse tolmu koguma, ka pole koalitsiooni viimase linnaeelarve kavandis ette nähtud ressursse isegi mitte koalitsioonilepinguga lubatud kaasamisinstrumentide loomiseks.

Märt tutvustas projekte, millega ta koos oma kaasmõtlejatega on häkatonidel püüdnud näidata, mida on võimalik e-demokraatia vallas teha ja kuidas väheste ressurssidega võib teha täiesti kasutatavaid e-demokraatia vahendeid. Nii tutvustas ta Tartu linna dokumendiregistrist kraabitud andmetel põhinevat linna otsuseprotsesside elutsüklit visualiseerivat Open Tartu näidisrakendust, mis töötati välja Garage48 Open & Big Data häkatonil kahe päevaga ja sai häkatoni kolmanda auhinna, ning Soome üleriigilisel Ultrahacki häkkimisturniiril 30 parima hulka jõudnud mobiilirakendust Two Minutes for My City.

Häkatonidelt tunnustust leidnud aktivisti arvates on sellised näidisprojektid üks käepärane vahend, kuidas mõjutada Eesti omavalitsusi avama oma andmekogusid ja tegema sisulist tööd avatud valitsemise vallas. Kui mõned häkkerid suudavad 48h jooksul teha valmis reaalselt töötava kasuliku prototüübi, mis annab linna enda lahendustele silmad ette, siis on selge, et korraliku ressursi ja pädeva projektijuhtimisega saaks Eestis teha imesid.

KOV e-demokraatia rakenduste peamiseks probleemiks pidas Märt seda, et neid tehakse vormitäiteks ning pikaajalise plaanita, seejuures ei võta Eesti projektid arvesse valdkonna ekspertide rahvusvahelist kogemust ning püüavad kohapeal midagi leiutada, aga kukuvad niimoodi lõpuks haledalt läbi. Nii ilmusid eestlastest osalejate nägudele kibedad muiged, kui Valentin tutvustas Pariisi kaasava eelarve projekti, mille osa linna investeerimiseelarvest on 5%, mida linnaelanikud kasutavad tõepoolest raha suunamiseks sinna, kus seda kõige rohkem vaja on, ning kus kaasava eelarve maht on kahe aastaga tõusnud viiekordseks. Tartu kaasav eelarve on jäänud selle algatamisest 2013. aastal 1% tasemele investeerimiseelarvest.

E-demokraatia tööriistad riigi tasemel

Riigi taseme tööriistade vallas oli Valentini näiteks seadusetehase projekt La Fabrique de la Loi, mis on maailmas üks põhjalikumaid ning visualiseerib Prantsuse seadusandluse kõigis oma nüanssides. Selle aluseks on Prantsuse parlamendi avaandmete saatkond, projekti on arendanud Open Knowledge France koos eri kodanikuühiskonna organisatsioonidega ning selle lähtekood on avatud.

See on projekt, mis on oluliselt mõjutanud debatte seadusloome üle Prantsusmaal. Ühelt poolt on tegu olulise abivahendiga ajakirjanikele ja aktivistidele, kes tahavad süüvida seadusmuudatuste tagamaadesse, aga teisalt annab see ka poliitikutele endile ülevaate sellest, kust nende ette lauale jõudvad seadused tulevad ja kuidas on nende väljatöötamisel saadud hakkama huvigruppide kaasamisega.

Siiski on ka kõige edukamate projektide puhul selge, et e-demokraatia vahendid on alles oma arengu esimesel tasemel. Kuigi avaandmete kataloogi kallal tegutsevad robotid suudavad luua tähendusrikka visualiseeringu seadusloomest ning markeerida olulisi etappe, muudatusi jne, on siiski keeruline tuvastada inimkeelse teksti kujul protokollidest, ettepanekutest või arvamusküsitlustest nende sisulist tähendust.

Näiteks on robotile väljakutseks saada aru, kas konkreetne muudatusettepaneku tekst toetab algset ettepanekut või on sellele vastu, kas see lisab debatti uusi argumente või lihtsalt kordab vanu. Kuigi selliste probleemide lahendamiseks sobivad masinõppe algoritmid, ei saa siiski paralamentaarset järelvalvet täielikult robotitele usaldada, vaid osa sisulisest tööst peavad ikkagi tegema ära inimesed. Aga ka seda protsessi saab tehniliste vahenditega oluliselt lihtsustada leiutades crowdsource rakendusi selguse loomiseks mõne konkreetse seadusloome projekti jaoks. Valentini näide oli siinkohal kodanike tagasiside võrdõiguslikkuse seadusele, kus arvamusküsitluste tulemuste adekvaatseks hindamiseks lasti inimestel teiste vastuseid üle vaadata ning täita nende sisu kirjeldavaid lühiankeete, mis omakorda on abiks robotitele küsitluse lõpptulemuse koostamisel.

Mõnes asjas on aga algoritmid vägagi edukad, näiteks võiks ka meil kasu olla robotitest, mis võrdlevad parlamendis ringlevaid tekste alates huvigruppide kirjadest kuni seaduste ja nende seletuskirjadeni, et tuvastada, mis huvigrupi ideed reaalselt seadusetekstidesse jõuavad. Nii on näiteks Prantsumaa parlamendi seadusloomes tuvastatud varjatud lobigruppide ideede jõudmist seadustesse. Sellisest lihtsast robotist võiks olla kasu Eestiski.

Meie oma Riigikogu väljakutsetest avaandmete pakkumisel andis ülevaate Maarja-Leena Saar, kes tegeleb presidendi egiidi all loodud Eesti Koostöö Kogus petitsiooniportaali Rahvaalgatus.ee projekti juhtimisega. Maarja-Leena sõnul puudub meie ametnike seas selge arusaamine, mis on avaandmed ja miks neid vaja on.

Kuigi petitsiooniportaali jaoks oli Riigikogu valmis automatiseeritult edastama andmeid, mis on vajalikud esitatud petitsioonide elutsükli ja seisundi kuvamiseks, siiski jääb väljakutseks nende andmete pakkumine vastavalt Avaliku teabe seaduses kirjeldatud avaandmete standardile. Maarja-Leena kogemus on, et ametnikud saavad seletamise peale aru, et arvulised andmed, statistika jmt võiks pakkuda avalikkusele huvi ning neid võiks avaldada, aga et samamoodi tuleks avaldada ka töö käigus tekkivad toorandmeid, sh tekste, pilte, videot jm digitaalset infovara, selle mõistmisega jäädakse hätta. Seejuures aga on juurdepääsupiiranguta andmete avaliku kataloogi ehk avaandmete kataloogi loomine seaduse poolt ettenähtud kohustus, mis kehtib juba 2015. aasta jaanuarist kõigile riigiasutustele ja omavalitsustele.

Riigikogu tegevuse raames tekkivad andmed on omavalitsuse andmete kõrval kindlasti üks oluline andmete kogum, mille avalikustamise peaks avatud valitsemise eesmärkide raames prioriteediks seadma, sest muidu jäävadki Eesti valitsusametnikud väliskülalistele tutvustama kümne aasta eest uuenduslikuna mõjunud e-valitsust, kus ministrid saavad oma otsuseid allkirjastada ID-kaardiga ilma koosolekule kohale ilmumata, aga samas märkamata, et meil puuduvad tänapäevase e-demokraatia meetmed, mis vähendaks kodanike distantseerumist ja umbusaldust Riigikogu poliitika suhtes.

Pärast ettekandeid toimunud arutelude üks tõdemusi oligi, et kuigi me oleme harjunud rääkima innovatsioonist ettevõtluses ja kiitma oma startup-ökosüsteemi, siis samasugune suhtumine peaks meil olema ka riigiasutuste ja avalike teenuste suhtes. Kuigi Eestis on püütud väita, et X-tee on riigiasutuste jaoks avaandmete ekvivalent, siis tegelikult see niimoodi pole, sest endiselt on tavalistel ministeeriumitöötajatel peaaegu võimatu pääseda ligi teiste riigiasutuste andmekogudele ning sageli on selline andmete puudus ka põhjuseks, miks ministeeriumid tulevad välja halbade ja informeerimata lahendustega meie ühiskondlikele probleemidele.

Nagu ka mujal maailmas, annaks avaandmed olulise tõuke ka riigi institutsioonide töö innoveerimisele ning võimaldaks ametnikel leida nutikaid lahendusi meie ees seisvatele probleemidele. Heaks näiteks on siin Riigiraha andmekogu. Kuigi oma avaandmete kihi suhtes jätab see soovida, siiski on see andnud tõuke nii mõnegi omavalitsuse liitumisläbirääkimistele — sel lihtsal põhjusel, et omavalitsuste ametnikud on saanud tutvuda naabrite raamatupidamisega ning veenduda, et ühinemisel on võimalik tõepoolest oma ülesandeid paremini täita. Kuni andmed polnud avalikud, siis kippusid omavalitsused kahtlustama, et naaber tahab neid alt vedada, ning olid leibade ühte kappi panemise suhtes pigem tõrksad.

Järgmisel nädalal Pariisis

Valentin oli OGP kokkusaamise tulemuste suhtes ootusrikas. Kodanikuühiskonna organisatsioonid on sealse valitsusega e-demokraatia tööristakasti läbi rääkinud ja kui see oma ideaalkujul teoks saaks, siis see lihtsustaks ja elavdaks innovatsiooni avatud valitsemise algatuste jaoks.

Ametlikult tullakse OGPToolbox projektiga välja järgmisel nädalal, mil toimub Pariisis aastakogunemine ning toimub tööriistakastile pühendatud häkaton. Aastakogunemisel peaks olema kohal Eesti aktiviste alates Kersti Kaljulaiust kuni Heiki Lõhmuseni, kõik oma huvide ja agendadega, esindamas oma organisatsioone jm moodustisi. Kuigi meie kolleegid Prantsusmaalt peavad e-demokraatia tööriistakasti projekti üheks olulisimaks, siiski pole selge, kas samamoodi mõtlevad kõik kohalolijad ja kas neist mõni ka häkatonil osaleda kavatseb.

Plaanitavat tööriistakasti on praegu arendatud Prantsuse preaministri avaandmete töörühma eestvedamisel ja selle ideeks on koondada parima avaandmete tava järgi automaatselt ühte kataloogi kõik mööda maailma laiali olevad e-demokraatia tööriistade andmebaasid. Hetkel paistab olevat plaanis hakata neid andmeid liigitama organisatsioonide ja kasutuskohtade järgi ning eristada seejuures tarkvaralahendusi ja nendel põhinevaid teenuseid. Ilmselt on liigitusviise mitmesuguseid, aga vastusena ühele arutelu raames kerkinud küsimusele näib vähemalt ühe esialgse visandi järgi puuduvat andmestruktuuris väli selle kohta, et missuguse õigusliku raamistiku jaoks tööriist mõeldud on.

Sellise hajutatud infol põhineva keskkataloogi loomise puhul ongi ilmselt küsimus, et kas suudetakse leida selline ühisosa kogu olemasolevast infost, mis pärast agregeerimist ka mõttekaks jääb. Kuna e-demokraatia on pidevalt uuenev valdkond, kus pole lõplikke lahendusi ja kus on oluline ka konkreetse lahenduse õiguslik, keeleline ja tehniline kontekst, siis võib selline kataloog jääda oma kvaliteedilt ebaühtlaseks ja ei pruugi olla innovaatoritele nii kasulik, kui see idee tasemel paistab.

Kas see kataloog on plaanitud uuenama autopiloodil või hakkab mõni kogukonnakorraldaja vmt tegelane seda ka haldama, see on ilmselt siin määrava tähtsusega. Võimalik, et oodatakse, et iga riik hakkab pidama vastavat riikliku e-demokraatia lahenduste ja kasutuskohtade kataloogi, mille uuendamine oleks siis mõne ametniku töökohustuseks.

Aga isegi kui see kataloog ei jää projektina kestma, annab see kas või aluse e-demokraatia rakenduste reaalseks liigitamiseks, vähendab kiusatust samastada e-valitsemise ja e-demokraatia rakendusi ning tõstab loodavate lahenduste olulise kriteeriumina esile avatud lähtekoodi ja sellega kohanduva arendusprotsessi olemasolu. Omaette küsimus on, millised Eesti riigi e-lahendustest sinna kataloogi võiks mahtuda — ja kuidas nad seal ausas konkurentsis teiste omasugustega välja paistaksid.