Riigikohtu vägivaldne lahendus vaatlemise probleemile
Riigikohtu lahendus on anda valimiste korraldajale vabad käed vaatlejate institutsionaalseks represseerimiseks valesüüdistustega -- mis toimus seni hillitsetult, saab kõrgeima kohtu heakskiiduga igapäevaseks praktikaks.
Riigikohus otsustas 19.02 kaasuse 5-26-4 lahendis, et RVT juht võis ametlikult Riigikogu komisjonis väita, et valimisvaatlejad on kollektiivselt viinud läbi ründeid e‑hääletamise süsteemi vastu. Sellega ei andnud kohus Arne Koitmäele ainult õigust valetada, vaid tõdemus “vaatlejad on ründajad” sai Riigikohtu sammuga osaks ametlikust institutsionaalsest praktikast.
Otsuse tähistamiseks korraldas VVK juba samal päeval oma seaduse järgi “avaliku” koosoleku pähe salakoosoleku, kus seljataga kuulutati vaatlejate MTÜ esindaja “pahauskseks”. Teadaolevalt pole seda varem juhtunud, et kaebaja on jäetud enda kaasust arutavale koosolekule kutsumata – aga kui “vaatlejad on ründajad”, siis polegi neid vaja kutsuda.
Pahausksuse laulu laulis VVK ka enne KOV valimisi ja võib eeldada, et Riigikogu valimiste ootel proovitakse institutsionaalselt läbi kõik vaatlejate represseerimise võtted. Seniste vägivallaharjutuste repertuaari kuuluvad võtted politseiga koosolekult eemaldamisest kuni dokumentide poole koosoleku pealt salastamiseni – olmelisest mõnitamisest rääkimata.
Süüdistused Riigikogu komisjonis
Mäletatavasti andis Koitmäe Riigikogu korruptsioonikomisjonis 26.01 teada:
“See, mida MTÜ Ausad Valimised läbi viis valimiste käigus – ehk siis need ründed e‑hääletamise süsteemi vastu – need kõik tuvastati ja need on ka audiitori raportis kirjas /—/.”
Riigikohus vastas oma 19.02.2026 otsuses valimisvaatlejate kaebusele sisuliselt kahes punktis:
- Tegu oli lihtsalt sõnadega ja sellised vaidlused pole meie asi.
- Need sõnad ei mõjuta kuidagi valimiste tegelikku korraldust.
Kaasuse 5-26-4 kokkuvõtva viimase punktiga võivad kõik ise tutvuda, aga seal minnakse silma kinni pigistamisega niikaugele, et väiteid olevat justkui esitanud hoopis vaatlejad. Kuhjatud reservatsioonid peaks ilmselt kohut välja vabandama, aga päris kindlasti pole tegu lihtsalt Koitmäe sõnade, vaid käibiva institutsionaalse tõekspidamise väljendusega.
Sellisena mõjutab see juba ammu valimiste tegelikku korraldust ja vaatlemist, mille kohta ütleb ODIHR oma 2025. aasta õigusraportis, et see polegi praegu mõistlikult võimalik.
Pole eluliselt usutav, et Villu Kõve, Saale Laos ja Nele Siitam sellest kõigest aru ei saa. Oma otsusega nad mitte ei taandu ebaolulisest küsimusest, vaid ütlevad, et nemad kätt ette ei pane: vaatlejate kohta valesüüdistuste esitamine ja nende najal tegutsemine on edaspidi tervitatav. Ja seda võib teha täiesti ametlikult kõigi silme all – kasvõi Riigikogu komisjonis!
Pole vaatlejat, pole probleemi
Kuidas lahendada ODIHRi 2025. aasta õigusraporti punktides 65-68 osutatud põhiseaduslik probleem, et vaatlemine pole mõistlikult võimalik? Probleem kaob, kui kõrvaldada vaatlejad enne, kui nad üldse midagi vaadelda üritavadki.
Riigikohtu kaks põiklevat teesi hakkavad praktikas tööle iseenda vastanditena. Seni koridorides ja kohvinurkades poolihääli väljendatu on nüüd vaikimisi osa igast koosolekust ja valimistoimingust. Seda ei peagi enam välja ütlema, sest signaal on Riigikohtu poolt mitmekordselt võimendatuna kõigile kohale jõudnud:
“Vaatlejad on ründajad.”
Mida enne pidi looritama protokollides, saatesõnades ja otsuste kõrvalmärkustes, on nüüd saanud ametliku heakskiidu kõige kõrgemal tasemel.
RVT on valimiste ja vaatlemise korraldaja ja tal on seaduse järgi õigus vaatlejaid toimingutelt eemaldada, kui need paistavad toiminguid segavat või on ruumi liiga vähe. Riigikohtu otsuse esmane mõju see, et “ründajate” suhtes ollakse valvel ning hoitakse nad kõigest piisavalt kaugel. Kui mõni vaatleja püüabki saada millestki lähemat ülevaadet, siis esmalt tehakse sammud, et ründaja eemal hoida – küsimusi küsitakse pärast.
Kujutame näiteks ette KOV valimistele sarnast korduslugemist Riigikogu konverentsisaalis, kus auditeerimisel tekib jälle tehniline probleem, mis võiks mõjutada valimistulemust. Toimingute läbiviijad on segaduses ega suuda otsustada, mida teha, vaatlejad lähenevad arvutitele ja ekraanidele, et saada toimuvast paremat ülevaadet – ja sel hetkel ei tea keegi, mis on probleem või kas see võib ohustada e‑hääletust. Pinge muutub talumatuks ja toimingute juht pobiseb mikrofoni:
“Vaatlejad on ründajad.”
Riigikohtu poolt õigusliku võimenduse saanud võlusõnad ei vaja viitamist ega lahtiseletamist, pole vaja anda ühtegi töökäsku, kõik teavad, mida teha, ja edasine sünnib iseenesest. Sündmuskohale kõige lähemal olnud vaatleja juhatatakse toimingute segamise tõttu saalist välja, sündmuskohale lähenenud ülejäänud vaatlejate kohta avastatakse äkitselt, et nad pole end esitlenud ja nad saadetakse registreerimislehe juurde.
Sündmuskoha ja jahmunud vaatlejate rühma vahele moodustub RVT töötajatest bioloogiline müür. Toimuvat näevad uduselt ekraanilt lõpuks kõige paremini need, kes jäid oma kohale istuma, aga kõik intsidendi asjaolud jäävad ebaselgeks. Nominaalselt sõltumatu audiitor jääb raportis napisõnaliseks:
“Audiitorid ei tuvastanud e-valimiskasti sulgemisel ega häälte lugemisel puudusi, mis võiksid kuidagigi mõjutada e-hääletamise tulemusi. Häälte lugemisel järgiti toimingutes andmete terviklikkuse ja konfidentsiaalsuse tagamiseks vajalikke turvalisuse nõudeid.”
Kui üldtunnustatult totalitaarses riigis ei luba võimud vaatlejaid jaoskondadesse sisuliselt veenduma valimiste läbiviimise sammude korrektsuses, siis ei peeta valimisi demokraatlikuks. Kas meil läheb teisti?
Tegu on arhiveeritud ja toimetatud sotsmeediapostitusega, milles analüüsin MTÜ Ausad Valimised valimiskaebuse 19.02.2026 lahendit Riigikohtu kaasuses 5-26-4.