Platon kui Popperi tabavaim keelevääratus

Karl Raimund Popperi tõlgendus Platonist on väga põnevalt üles ehitatud. Selle jaoks otsustav on Platoni ja Sokratese suhte tavapärasest erinev mõtestamine, võiks peaaegu ütelda, et ümber pööramine.

Normaalsel juhul on Platoni ja Sokratese seos selgitatud sellega, et “varane” Platon laseb oma dialoogides viimasel esineda enam-vähem sellena, kes või mis ta ajalooliselt oli. Mida enam aga Platon kirjutab, seda enam vassib ta “autentset” Sokratest oma enda välja kujunevate vaadete kasuks ja laseb tollel kõnelda metafüüsilistel teemadel, muuhulgas kosta ideede õpetuse eest. Sellega kirjeldatakse Platoni dialooge kui tunnistusi mõtleja arengust sokraatilisest faasist platoonilisse.

Popper aga püüab vaadelda Platoni ja Sokratese seost ajaloolis-ühiskondlikust seisukohast ning tuvastab nende vahel ühe suure põhimõttelise vastuolu. Nimelt leiab Popper Sokratese olevat demokraatlike jõudude (s. t. avatud ühiskonna) eestkostja, seevastu Platon oli aga aristokraatlike konservatiivide klanni liige (s. t. suletud ühiskonna pooldaja). Eelkõige just selle tõttu ei saa eeldada Sokratese ja Platoni ühemeelsust ega mõtlemise samasuunalisust, Popper peab seega vastavalt oma tähelepanekutele vigaseks arusaama, mis väidab Platoni lähtumist “sokraatilisest hoiakust”, selle omaksvõtnud edasiarendamist.

Kuid Popper sellega ei piirdu. Tema tõlgenduse kvintessentsiks saab väide, et õigupoolest pidi Platon Sokratest lausa vihkama. Platon, nimelt, oli toonase aja intellektuaal, s. t. aristokraat, kes oma jumalast päritud seisusliku eelise tõttu sai endale hõlbuaega ja haridust lubada, seega igakülgne rahva ehk deemose vaenlane, hõimuühiskonnast iganenud kastikorra pooldaja ja selle ühiskondliku korralduse kohandaja ajastu nõuetele vastavaks. Platon armastas oma head verd, oli oma päritolule tänulik ning püüdis siiras tänutundes “vana head” alal hoida.

Kuna aga Sokrates pooldas “humanistlikku” kõigiti transparentset riigikorraldust ning vastavaid reforme, siis ei saanud Platon kuidagi samas vaimus mõtelda, see oleks põhimõtteliselt vastuoluline. Miks aga kasutab siis Platon oma vihatud Sokratese kuju enda dialoogides nii järjekindlalt, miks peaks Platon oma vihatut niivõrd suure hoole ja armastusega esile seadma, et jääb “sokraatilisele” žanrile truuks aastakümneteks? Tõlgenduse nihutab Popper paika väitega, et dialoogides ilmnev pole mitte loomulik kaugenemine õpetaja mõtetest, vaid Platon on algusest peale Sokratese vihatud kuju tahtlikult võltsinud, eesmärgiga parimate propagandanõksude abil deemose kangelase oreooli ja käsitluse laadi ära kasutada ning esitada sel teel — ja rahvale armastatud moel — rahvast eksitavaid, vana ühiskonnakorraldust uuel moel ennistavaid arusaamasid. Mis võiks olla intellektuaalselt veel kavalam kui vastase hävitamine selle enda relvadega, rahva mürgitamine tema enda maiusega?

Ning seda, et Platon kuratlikult tark ning kaval oli — ja isegi omal moel geniaalne —, seda Popper möönab. Kogu Platoni nutist hoolimata on siiski tema varasemates dialoogides veel oskamatust võltsimisest tulenevaid jälgi “autentsest” Sokratesest. Näiteks “Sokratese apoloogias” kinnitab Sokrates veel oma poolehoidu demokraatia suhtes ning viitab oma kuuluvusele rahva eest seisjate ridadesse rõhutades oma võitlemist Ateena demokraatliku valitsuse eest lahingutes, mis olid oligarhiliste huvide vastu. [1]

Ent isegi mitte sellega Popper ei piirdu. Õigupoolest oli Platon kahestunud. Nagu enamiku psühhooside puhul pole asi kunagi lihtne, nõnda ka Platoni puhul. Klassikaline vaimugeeniuse ülevoolava intellektuaalsusega kaasneva sõgeduse sündroom seisneb antud juhul selles, et Platon tegelikult kuskil südame sopis pooldas avatud ühiskonna ideaali ja märkas humanistlikke suundumusi ühiskonnas, tabas nende pöördumatust, kuid ei saanud neid omaks võtta. Humanistlik pööre vaimustas ja painas Platonit ühteaegu ning seda enam pidi ta sellele oma hingeõnnistuse nimel vastu töötama. Popper on leidnud ka ühe koha, kus Platon end ära annab. Nimelt viitab Platon Menexenoses Sokratese suu läbi, et ta olla Periklese kui demokraatia pooldajate vaieldamatu au-teoreeriku kõnest koos kogu ülejäänud kuulajaskonna, polise kodanike ja isegi juhuslikult linnas viibivate võõrastega nii vaimustatud, et see imetlus püsis tema südames kolm päeva takkajärgi. Alles neljandal või viiendal päeval tuli oma endise meelemõistuse juurde tagasi ning tundis taas maad jalge all. Dialoogis püütakse seda esitada justkui irooniana Periklese kõnede suhtes, kuid Popperi meelest on see tegelikult püüdeks oma siirast imetlust endas alla suruda. Allasurumise psühholoogilisi nüansse tabab Platon aga Popperi hinnangul väga hästi, sellest räägib ta Politeias, kus ta rõhutab enda iseloomu kõlbmatute hoidumiste talitsemise äärmist raskust.

Platoni siiras kuid allasurutud poolehoid humanistliku suundumuse suhtes ja selle poolt resonantsi võimendatud viha annavad talle erakordse meisterlikkuse Sokratese esitamisel aristokraatlikku totaalsust õigustavate arusaamade kaitsjana. Sellega on seletatav ka traditsiooniliste ja tunnustatud uurijate seas siiani laialdaselt käibivate Platoni-tõlgitsuste loomulik eksimus [2], mis teeb tast humanisti, inimsuse eest võitleja, mõtlemise ärkamise sümboli. Tõepoolest need tahud Platoni dialoogides esinevad, neid käsitletakse küllaltki meisterlikul teoreetilisel tasemel, kuid üldsuunitlus on otse vastupidine, eesmärgiks on humanistlike taotluste õõnestamine ja oligarhiliste huvide tarbeks ümber mõtestamine. Platon on avatud ühiskonna vaenlane number üks topeltmõttes, n.-ö. deemonliku iroonia etalon — osalt juba omas ajas, ent eelkõige ajaloos kuni tänapäevani välja.

Sellega annab Popperi tõlgitsus ka uue tähenduse “platoonilise armastuse” mõistele, mis viitaks siis psühhoosile, milles on armastus vihkamisega ühinenud, kusjuures viimane on esiplaanil, n.-ö. vaenlase armastus oma viha objekti suhtes. Kui Platoni puhul oli see armastav vihkamine peamiselt latentne, siis sellest “platoonilisest armastusest” ütleb juba sõnaselgelt ära Platoni õpilane Aristoteles, kes tema mõtlemise hoiaku vigasust mõistnuna on kinnitanud, et kuigi armas on Platon, siiski tõde veel armsam.

Sellisena võib põhisisust lähtuvalt kokku võtta Popperi tõlgendust Platoni kohta, kuigi — peab tunnistama — lühendatusest tingituna mõnevõrra utreeritult, varustades väiteid väheste viidetega, lisades enda arvates asjakohaseid sedastusi. Popper jõuab küll nende ülal esitatud teemadeni õigupoolest alles oma “Avatud ühiskonna ja selle vaenlaste” esimese köite [3] viimases peatükis [4]. Ta kinnitab samas, et olla plaaninud selle peatüki tegelikult esimeseks, kuid oli veendunud selle seedimatuses ning varustanud tolle järgu poolest esimese siis hulga eelroogadega, mis näitavad kõigepealt lugejale Platoni mõtlemise kesksete mõistete ja sõlmkohtade põhimõttelist ja ülesehituslikku suunatust totalitaarse ja suletud ühiskonna eestkostele. Alles seejärel on võimalik mõista Platoni paradoksi ning sellele pakutava lahenduse ilmselget paikapidavust.

Ma ei hakka ka siinkohal Popperi pakutavates eelroogades solkima, sest seda on ülal nimetatud paradoksi “objektid” enesepredikatsioooni seadust rikkudes juba väga kurjal toonil ja sama väga paljudel lehekülgedel teinud — kes soovib, see proovib! [5]

Kuskilt hämarast ajusopist aga hakkas mulle Popperit lugedes ilmnema üks end üha kinnitav nägemus, mis — nagu mulle tundub — lähtub küllaltki iseloomulikult Popperi enda käsitlusest ja selle laadist ning jääb “tal” küllaltki truuks. Seda püüaksingi järgnevas kirjeldada.

Alustades kõige vormilisemast, s. t. sõnastusest ja sõnadest, Popper üllatab oma teoses aeg-ajalt oma väljendustega, pikapeale saavad aga üllatuskülalistest juba oodatud kontvõõrad, nimelt pean ma silmas emotsionaalselt laetud seisukohtasid ja mõistvaid tõlgendusi, mis on üles ehitatud sellistest mõistetest lähtuvalt nagu vaen, viha, trots, salgamine, võltsimine, lootustes pettumine, elimineerimine, vastuolu maailmaga jne. Ühelt poolt on loomulik, et Popper omistab neid või nendega sarnaseid omadusi, hoidumisi või püüdlusi Platonile, teose viimane peatükk annab neile ses mõttes selgitust, kuid kohati jääb mulje, et jutt ei käi sugugi mitte tingimata või ainult Platonist, vaid Popper viitab mingile üldisemale vihale (või muule taolisele emotsionaalselt laetud trotsihoiakule; olgu “viha” ja “vaen” siin kirjutises nendeks mõisteteks, millega seda kõige üldisemas ja mitmekesisemas mõttes silmas peetakse). Popper tõuseb tõelise Pegasusena poeesia laine harjale, kui ta räägib sellest, kuidas ta mõistab Platoni siirust ja sellega kaasnevat südamest tulevat viha.

Olgu märgitud, et otsustava viimase peatüki juhtlõngaks on Popperil mõtteline eksperiment, mille käigus püüab ta oma meetodile kohaselt falsifitseerida kõiki oma Platoni-tõlgitsuse põhilisi momente ning ta olla siira kahjurõõmuga ebaõnnestunud kõigis aspektides peale ühe. See üks falsifitseerimatu oli “Platoni viha türannia vastu”. Türanni kirjeldus Politeias olevat niivõrd eluliselt filigraanne ja tunnetuslikult täpne, et seda olevat saanud anda ainult türannia tõeline vihkaja. “Ainult viha võib näha niivõrd teravalt, kui nägi tema oma kuulsas türanni kirjelduses.”

Popper möönab, et viha türannia vastu oleks olnud võimalik lähtuvalt Platoni vaenust demokraatia vastu vastavalt olukorrale ümber tõlgendada, sest türannia tähendas eelkõige valitsemist masside ärakasutamise teel, mis on seega loomu poolest ligidane demokraatiale, aga ometi tundis ta, et sellest ei piisa. Popper eeldab, et Platoni viha türannia vastu oli siiras ja, nagu ta tunnistab, sisuliselt vastav tema enda hoiakule türannia suhtes ning vastav ka Popperi türannia määratlusele. Sellest lähtuvalt tuletab ta ka oma lahenduse “Platoni paradoksile” — mis seisneb Platoni skisofreenilises geeniuses [6]. Kuid tasub siiski tähele panna, et Popper on leidnud vihas türannia vastu Platoniga ühise keele.

Ent ühine pole viimastel mitte ainult viha, vaid ka armastus, nimelt armastus Sokratese vastu. Tasub tähele panna, et see, millega Popper sisuliselt tegeleb, on võitlemine Platoniga Sokratese autentse tõlgenduse, s. t. viimase heakskiitva poolehoiu ehk armastuse pärast. Ja Popperi jaoks on Sokrates “avatud ühiskonna tšempion”.

Arvestades Popperi kalduvust Platonist kõneldes ülimasse emotsionaalsusse tõusta, tuua mängu isiklikud hoidumised, eelistused, kartused, vihkamised — seega pean ma õigupoolest sobivaks lugeda “Avatud ühiskonna ja selle vaenlaste” esimest köidet kui tunnistust konkureerivate ja seejuures loomulikult kirgedest kantud armukeste omavahelist jagelemist oma armastatu pärast, ma pean sobivaks seda lugeda kui üht iseäralikku armastusromaani. Selle juures on minu arvates mõistlik jätta kõrvale küsimus tolle kemplemise seosest “ajaloolise” Sokratesega, kasvõi juba sellepärast, et Sokrates teatavasti tavatses armukesed igal võimalikul juhul pika ninaga jätta [7].

Niisiis oleks Popperi fundamentaalse väite implikatsioon ülearusest puhastatuna: “Mina kiidan ja ülistan Sokratest paremini kui Platon!” Popper püüab seetõttu puhastada Sokratese kõigest platonlikust ja seda äärmisel võimalikul tasemel: Platon on algusest peale Sokratest tahtlikult võltsinud, esitanud teda Sokratese vastandina kõige põhimõttelisemates küsimustes.

Vastanduse Platoni Sokratese ja enda Sokratese vahel ehitab Popper üles lähtuvalt avatud ja suletud ühiskonna mõistetest. Ta tahab, et Sokrates oleks esimene humanist avatud ühiskonna mõttes. Avatud ühiskonda iseloomustab Popperi jaoks indiviidide demokraatlik arutelu ühiskondlike asjade üle lähtuvalt kriitilise ratsionalismi printsiipidest, milleks on esmajoones metodoloogiline nominalism ja teoreetilise arutelu järk-järgulisus. Põhimõtteline lähtepunkt avatud ühiskonna jaoks on siinkohal individualism, üksikisiku sõltumatus; ühiskonna ülesehituse printsiibiks on aga kriitiline mõistus, mis on indiviide siduvana ühiskonna ühendavaks instantsiks. Kuidas Popper seda silmas peab, seda iseloomustab ta mõttelise eksperimendi või metafoorse liialdusega sellisest asjast, mida ta kutsub “abstraktseks ühiskonnaks”. Tegemist on sellise ühiskonnaga, kus inimesed — või täpsemalt: inimindiviidid — on omavahel kontaktis puhtalt mõistuse või kriitilise mõtlemise tasandil ning on suudetud eemaldada või minimiseerida sotsiaalsete ja füüsiliste suhete osakaal inimeste vahelises suhtlemises. Võib kujutada ette, kuidas indiviidid käivad üksteisega läbi ainult vaimselt: nad on üksteisest füüsiliselt eraldatud, suhtlevad kirjatähtede või sõnumite vahendusel, sõidavad ringi suletud mootorsõidukites, järglasi hangivad kunstliku viljastamise teel, intiimseid isikute-vahelisi kontakte ei eksisteeri või kui neid on, siis ainult hingesugulaste vahel ning taas vaimsel tasandil. Selline ühiskond on “täielikult abstraktne ja eba-isikustatud ühiskond”, kus reaalsed sotsiaalsed grupid ja inimeste juhuslikud füüsilised parameetrid ei oma mingit tähendust. Kuigi inimestel on nende bioloogilisest “meikapist” tulenevalt teatud tarvidus ka sotsiaalse lävimise ja muu taolise chit-chati järele, siiski pole see avatud ühiskonna jaoks suuremas plaanis oluline ega ole ka selle osakaalu vähendamine miinimumini negatiivne, vaid pigem tasub tähele panna, et säärases abstraktses ühiskonnas kerkivad endise sotsiaalse sõlmestiku asemele hoopis uutlaadi avatud suhted, mis on abstraktsed ja põhinevad vaimlisel lävimisel — “tõuseb esile uuelaadne individualism”. Popper viitab selle juures ka seigale, et enam ei seoks inimesi füsioloogilised ega bioloogilised kütked, inimese mingisse kindlasse keskkonda või perekonda sündimise julm juhuslikkus ei piiraks nende vabadust ega arengut, pole tähtis kelle poeg või tütar ollakse — indiviid ise loob endale oma elu ja määrab tuleviku.

Näib, nagu elaks Popper Sokratese tava armukesed pika ninaga jätta päris tõsiselt üle ning üldistaks Sokratese hoiaku armukeste suhtes kogu ühiskonna tasemele, n.-ö. platooniline armastus traditsioonilises tähenduses tehakse ühiskonna printsiibiks. Tasub tähele panna, et Popperi avatud ühiskonna ideaal sarnaneb suunitluse poolest tõepoolest Platoni kirjeldusele ideaalsest polisest, vähemalt pidades silmas radikaalsust üldtunnustatud ühiskondlike tavade suhtes — sidudes inimesed lahti nende sünnipärase positsiooni bioloogilisisist kütkeist, lubades neile ühiskonnas täisväärtuslikku osalemist sellest sõltumata. Ometi on see sarnasus väline, sest sisuline vahe tuleneb avatuse ja suletuse mõistetest.

Ühiskond suletuna või avatuna pole avatud ega suletud iseenesest, vaid avatus peab olema avatud millelegi, suletus saab olla suletud millegi suhtes. Popperi abstraktse ühiskonna ideaali kirjeldusest on selgesti näha, mis avatuse ja suletuse moodustab; kuna inimesed on avatud kriitilise mõistuse tasandil, siis suletud on nad muudel inimlikel tasanditel. Platonile heidab Popper ette suletud ühiskonna eest kostmist, mis peaks tähendama siis ülal kirjeldatud ühiskonna vastandit.

Suletud ühiskonda kirjeldab Popper kui hõimuühiskonna laadset orgaanilist ühiskonda, mille raames on inimesed määratud oma kohale vastavalt üldkehtivatele tavadele ning jagavad vastutust üksteise suhtes, s. t. pole täisväärtuslikud indiviidid, vaid on “mutrikesed masinavärgis”. Seega on “suletud ühiskond” avatud inimlikul tasandil läbi jagatud vastutuse üldkehtivate ühiskondlike tavade ees ja nende edasikandmise tarvis, suletud on see aga selles mõttes, et üksikul inimesel puudub ligipääs üldkehtivate tavade algupära juurde, ühiskondlik olemine kujundub küllaltki ettearvamatult inimeste praktilises läbikäimises ja mitte läbi üldtunnustatud mõistuse printsiipide, et nende poolt kinnitatuna koheselt rakenduda.

Ses mõttes on Popper püüdnud oma ühiskonna-ideaalist praktika kui kõrvalise eemaldada, lootes selle kui siiski vältimatu tuua sisse tagauksest, s. t. juba kriitilise ratsionalismi poolt töödelduna. Platon seevastu näib eeldavat praktika fundamentaalsust ning tunnistab inimest oma loomuse kogu skaalal. Samas ei puudu Platonilgi instants praktika suunamiseks üldisemal tasandil, ses mõttes pole ühiskond siiski traditsiooni suletud. Praktika kujundamine on antud vastava ala spetsialistide ehk filosoofide kätte, kelle puhul on täheldatav midagi sarnast Popperi kriitilise ratsionalismi printsiipidega: filosoofidel on kõrgeim praktiline teadmine ehk teadmine poliitilisest otstarbekohasusest, mida traditsiooniliselt hüveks kutsutakse, ja on jumalikku päritolu. Seda kõrgeimat praktilist teadmist valdavad ainult filosoofid ning on võimelised selle üle kõige otsesemas tähenduses arutlema ainult teiste omasugustega, s. t. hüve kui poliitilise otstarbekohasuse teadjatega. Just selle poole on suunatud ka Popperi etteheide suletuse osas — teadmine poliitilis-praktilisest otstarbekusest pole oma aluste tasandil ühiskonna liikmetele kättesaadav, on nende eest suletud. Avatud on aga ühiskondlike seadmuste rakendumine inimlikul tasandil, seda läbi inimliku vastutuse ühiskonna osana. See viimane avatus puudub aga Popperi “avatud ühiskonnal”.

Eelneva põhjal ilmneb, et Platoni ja Popperi ühiskonna-ideaalide või utoopiate (Platoni “politeia” ja Popperi “abstraktne ühiskond”) erinevus pole kuigi põhimõtteline, vaid see seisneb eelkõige ühiskondlike suutluste jaotuses. Mõlemad jaotavad kõigile nende võimete kohaselt, Platon annab otsustusõiguse fundamentaalsetes küsimustes valitud spetsialistide kätte, ülejäänutele jätab ta vastutuse spetsialistide poolt tehtud otsuste elluviimisil ja üldtunnustatud tavadena edasikandmisel. Popper annab kogu otsustusõiguse valimatult kõigile ühiskonnas ning selle tarbeks moondab ta luust-lihast inimesed indiviidideks, mõttelisteks üksusteks, mis on võimelised seda otsustusõigust kriitilise ratsionalismi raames rakenduma. Kõik mis jääb sinnapoole kriitilisest mõistusest kantud indiviidi on idiootsus ega puutu Popperi arvates kuidagi ühiskonna toimimisse. Selles mõttes näib Popper absolutiseerivat Platoni käsitluse ühe joone, viivat selle äärmuseni, lootes sellega ilmselt teenida ära Sokratese armastuse.

Eelneva põhjal tuleb tunnistada, et Popper on oma hingesugulust Sokratesega küllaltki hästi kiitnud, sest Sokrates on selle käsitluse valguses ilmselgelt esimene tõeline humanist, humanistlikku pööret järjekindlaimalt alustavana suurim nende seas, kes tuues filosoofia kõrgustest maa peale tegeleb inimesega ning taotleb inimese kui indiviidi eesmärgipäraselt kriitilise ja ratsionaalse arutlusvõime välja kujundamist ja sisse seadmist, kes seisab sellega õhtumaade mõtlemise ajaloos tugevaimas humanistlikus tõmbetuules ja on üks vaieldamatutest avatud ühiskonna prohvetitest, kelle kriitiline ratsionalism (tean, et ma midagi ei tea) ja sellest kantud individualism (tunne iseennast ja oma piire) on andnud suuna sellele ühiskonna mõtlemisele, mis lähtub demokraatlikust ideest, inimeste võrdsusest, nende võrdväärsest õigusest ja võimusest ühiskonna asju otsustada ning neid enda ja teiste jaoks avalikus ehk kriitilis-ratsionaalses dialoogis mõtlevalt piiritleda-määratleda.

Näib, et viies Sokratese poolt tunnustatud vaated nende äärmise täiuseni, on Popper teinud oma armastatu jaoks igati meelitava žesti, millele viimane vaevalt küll vastu seista suudab; Platon jääb siin ilmselgelt kaotajaks.

Õigupoolest on Popperil siin ka eelisseis, kuna tal on ajaloolistel põhjustel teada Platoni võrgutusvõtted. Nii saab ta kasutada Platoni meelitusi tema enese vastu ning neid tagantjärele revideerida ja püüda Platonit Sokratese jaoks halba valgusse seada. Teisest küljest on tal ka hirm, et temaga juhtub samuti, nagu on juhtunud Platoniga, kes on kõige tähtsamatel hetkedel kas haigeks jäänud või võimetuks osutunud, võib arvata, et Popperi luhtumis-hirm on võrdväärne Platoni dialoogide suurusega. Millega muidu seletada Popperi äärmist tagasihoidlikkust, püüet end alandada indiviidiks, eraldiseisvaks jagamatuks kui mitte kavatsusega kindlustada endale võimaliku läbikukkumise valu ja häbi väärika üle elamise võimalus? Popper näib ühest küljest eeldavat oma läbikukkumist enda ihaldatule lähenemisel, kuid samas siiski ei suuda oma püüdlust tagasi hoida. Võimalik, et siingi on tegu mõne resonantsiliselt motiveeriva psühhoosiga, sarnasega sellele, mida Popper omistas Platonile humanismi ja demokraatia küsimustes. Samas pole hirm läbikukkumise ees seotud ainult Sokratesega, vaid ka konkureeriva armukesega, mis annab kõikvõimalikele äärmuslistele tunnetele veelgi enam voli vohada.

Platoni halvustamiseks Sokratese ees väidab Popper, et selle armastus Sokratese vastu on reetlik. Sokratesel oli palju aristokraatidest jüngreid või n.-ö. õpilasi, kellega vesteldes ta oma päevi Ateena tänavatel mööda saatis. Lihtsama linnarahva seast oli tal kaaskondlasi vähem või ei ole need nii avalikult tuntud, kui haritud aristokraatidest kaaslased, kellel oli vaba aeg ja kuraas varnast võtta. Enamik neist aristokraadi-võsukestest tundis mõnu Sokratese intellektuaalsest seltskonnast ning veetis temaga hästi aega, kuid vähesed neist suutsid temast ka täies mõistmises õppust võtta. Need ülikute poegadest eklektilised noorhärrad nautisid kriitilise mõtlemise uudset vaatemängu, jälgisid huviga kuidas nutikamadki nende seast Sokratese poolt segadusse aeti ja tundsid seega humanistliku suundumuse vastu pigem kammerlikku või välist huvi, kui olid asjaga sisuliselt kaasas. Sellest annab tunnistust ka Platoni dialoogide vormiline külg, kus alati Sokrates kellegi üpriski mõistmatu isiklikult “peedistamiseks” ette võtab ja iroonia, elenktika ja maieutika dialektilisi võtteid kasutades ning ülejäänutele kaasahaarava jutuvestjana esinedes selle hämmastavalt nurka surub.

Sokratese jaoks asi siiski sellega ei piirdunud, küll aga põnevust jahtivate ülikuvõsukeste jaoks. Popper on veendunud, et Sokrates püüdis hea õpetajana ikkagi alati aristokraate humanistlikus suunas mõtlema panna ja neile kui seisuslikele tuleviku arvamusliidritele avada mõistusliku inimindiviidi pöördumatu esilekerkimise loomust ja selle salgamatut tähendust ühiskonnaasjade jaoks, kuid ülikkonna iganditest rikutud noorsugu ei suutnud sellega uuelaadse lähenemisega lõpuni kaasa tulla. Vähesed neist, Popper nimetab siin lahingus demokraatia eest hukkunud Chairephoni ja tulevast küünikut Antisthenest, jäid talle lõpuni truuks. Enamik neist aga reetsid Sokratese, osalesid aristokraatide võimupööretes, võitluses deemose vastu, lõid mesti sügavalt oligarhilise Spartaga ning tõid sellega Sokratesele tahtmatult demokraatlikult meelestatud linnarahva vastaste koolitaja kuulsuse. Ja kõige hämmastavamal kombel mõistetigi suurim humanistliku demokraatia pooldaja ning edendaja süüdi just sellesama juba ammu enne teda ja temast sõltumatult “rikutud” noorsoo rikkumises ning hukati tema upsaka kompromissivalmidusetuse eest oma olematu süü tunnistamisel.

Selle taustal ilmneb, et Platoni reetlikkus seisneb esiteks selles, et ta on püüdnud aristokraadi-võsukesena Sokratest pelgalt enda lõbustamiseks ära kasutada, omamata Sokratese suhtes tõsisemaid taotlusi. Reetlikkuse tipuks on aga see, et Platon on kasutanud ära Sokratese õnnetut hukkamist tema enda aatekaaslaste poolt ning on selle hukkamise faktist lähtudes püüdnud ülimas alatuses esitada Sokratest demokraatliku leeri vastasena.

Ent hirmuga saada Platoni saatuse osaliseks on siiski samaväärne püüdlus võita Sokratese poolehoidu. Oma armastatu matkimise püüdluse peensustest annab silmatorkavalt tunnistust kriitilise ratsionalismi metodoloogiline põhiprintsiip — falsifitseerimise meetod. Nimelt selgitab Popper, et kriitilise mõistuse arusaamade legitiimsuse kriteeriumiks on falsifitseeritavus. Kui arusaama ümberlükkamine või läbikukkumine pole ette kujutatav, siis on tegemist “teooriaga”, mis kuulub ilukirjanduse või idiootsuse valdkonda, on sellega individuaalne ja pole ühiskonna mõistuslikkusesse edasi kantav. Sellga püüab Popper enda käsitlusse sisse ehitada kohta Sokratese falsifitseeriva deemoni jaoks, kes olevat viimast kõikjal saatnud. Sokrates tegutses alati koostöös oma falsifitseeriva deemoniga, kõik tema arusaamised ja tegutsemised läbisid falsifitseeriva läbikatsumise. Kui falsifitseeriv deemon vaikis, siis läks Sokrates valitud teed edasi, kuid kammitseva deemoni häält kuuldes võttis Sokrates suuna tagasi sellele, mille ta teadis oleva falsifitseeritava, kuid deemoni poolt maha laitmata.

Popperi pealetung on kahtlemata põhjalikult läbi mõteldud.

Kuid oleks aeg püüda läheneda sellele filosoofilise armastuse kolmnurgale külgede lõikepunktist, mis on õigupoolest eelnevas suuresti tähelepanu alt väljas olnud, pean silmas nurka, millesse on asetatud Sokrates. Seks tarbeks tuletan meelde, mil viisil olevat Sokrates armastust ja armuasju mõistnud.

Armastus on Sokratese järgi eelkõige jumalik. Inimene on surelik ja temal on võimalus jumaliku poole ainult püüelda. Selle tarbeks tuleb eelkõige jumalikule kuuletuda, jumaliku märguandeid kuulda võtta, neid oma hoidumises ja tegutsemises aupaklikult alal hoida. Sureliku püüdlus jumaliku poole on ses tähenduses üpris habras, kerge on kaotada suund ning minna eksiteed, seda enam, et jumaliku püüdlemisel ei anna jumalik kunagi otseseid juhtnööre, vaid kõneleb kõigest mõistatuste ning salapäraste vihjete keeles. Seetõttu on sureliku jumalikku täiust püüdlev eksistents oma püüdluse suhtes lõhestatud. Surelik ei saa otseselt enda käsutuses olevate vahenditega teha enda heaks midagi, mis tagaks talle armastuse hüve. Ometi peab surelik oma eksistentsi kuidagi ära kannatama, leidma võimaluse olla oma püüdluse kättesaamatu esemega mingis kontaktis.

Sokratese puhul leiab see võimalus aset iroonias. Tegemist pole mitte pelga iroonilisusega kõnemaneeri mõttes, kuigi ka sellesse puutub too, vaid iroonia on üha täiuslikkusest ära lõigatud inimese jumalikku siiski üha püüdlev eksisteerimise viis.

See selgitab kõigiti Sokratese suhtumist armuasjadesse. Armukeste pika ninaga jätmine on ilmsesti seotud armastuse jumalikkusega ning selle püüdluse lõhestatusest. Kõik need noorukid, kes Sokratest tema ülimas armastusväärsuses ihanud ja püüdnud inimlikult eesmärgipäraste vahenditega Sokratese vastuarmastust ära teenida, on saanud jumalikkusele suunatud sureliku iroonia õppetunni.

Kui nüüd võtta taas vaatluse alla Popperi ihalus Sokratese suhtes, siis mida võiks selle kohta ütelda? Popper on kõigest hingest lootnud Sokratese poolehoidu võita, tuues selleks turule oma hirmu ja püüdluse — seades mõlemad parimal kombel eesmärgi saavutamiseks tööle. Nagu juba korduvalt täheldatud, on Popperi püüdlused sihikindlad ja järelejätmatud, suunatud igakülgselt Sokratese vooruste kiitmisele ning enda esitamisele selle ülla kiituse leidja ning avalikkuse ette toojana. Ja mitte vähem pole ta näinud vaeva konkureerivate kiituste mahategemise ja ületamisega ülimas kiiduväärsuses.

Kuid ometi paistab, et Popper on jätnud oma võrgutuskatses midagi kahe silma vahele, nimelt Sokratese armastuse iroonia. Ilmselgelt on Popperi armuavaldused suuresti kantud Sokratese armastuse irooniast, vähemalt sel määral, et ta selle ees s. t. sellest ehk tingitava läbikukkumise ees tõsist hirmu tunneb, kõikudes viha ja siira liginemise püüdluse piiril. Kuid näib, nagu poleks Popper siiski Sokratese armastust päris tõsiselt võtnud, sest küll arvestates Sokratese võimalikku irooniat armastuses — siiski näib Popperi enda armastus Sokratese vaatenurgast tavalise aristokraadist nooruki omaga ühetabane, s. t. inimlikult eesmärgipärane või lausa vallutuslik.

Kardan, et kogu oma püüdlikkusest hoolimata jääb ka Popper pika ninaga, põhjuseks võiks siin olla eelkõige tema siiras ihalus. Sokratese kohta on teada, et tema tavatses näida siirana, esitades end ümbritsevatele kenadele paažidele ja auväärsetele linnakodanikele lapsikuna näivaid ja lihtsaid küsimusi, kuid see siirus ja lapsik otsekohesus jääb ainult fooniks, sest alati ilmneb kaaskondsete suutmatus selle siirusega toime tulla. Siiruse taga peitub õigupoolest iroonia. Küsimused, mida Sokrates esitab, pole tema pädevusest vastatavad, tegemist on küsimustega, mis on suunatud jumalikust jaost “asjadele”, millele pole võimalik kunagi otse vastu tulla, vaid ainult neid püüelda. Popper aga näib siiras üdini. See viis, kuidas ta püüab Sokratese arvatavaid veendumusi ümber sõnastada ja täiustada on nii sinisilmne ja heatahtlik, et Popperi lootus saada osa Sokratese armastuse irooniast võib päädida ainult pika ninaga jäämises.

Õigupoolest näib siin tooni andvat lausa fundamentaalne möödavaatamine, sest Popperi poolt “Sokratese vaimus” arendatud arusaam indiviidide poolt moodustatud ja kriitilisest ratsionalismist kantud ühiskonnast käib Sokratese irooniaga otse vastassuunas.

Sokrates on humanist irooniliselt, inimene on lõhestatult püüdlev, “indiviid” on aga igasugusest irooniast täielikult puhastatud. Popperi poolt jutlustatud monaadiliste nootronite võrgustikul põhinev ühiskond on midagi “sokraatilisest vaimust” täelikult hälbivat. Õigupoolest on eksimus veelgi fundamentaalsem. Sokrates hoidus ühiskonna asjades ametlike seisukohtade võtmisest täiesti põhimõtteliselt tuues põhjenduseks, et tema kammitsev deemon keelab tal seda teha. Sokratesel oli tema väitel jumalikult antud ülesanne käia ringi mööda tänavat ning kõnetada möödujaid ja pärida neilt iroonia vaimus jumalike vooruste kohta ning püüda neid panna mõistma oma lõhestatult püüdlevat loomust. Popper aga väldib jumalikkust ja irooniat igakülgselt, seda nii oma seisukohtades kristliku kiriku kui Sokratesele tuntud jumalate kohta. Samuti torkab silma, et Sokratese sihiks oli jalutada tänaval ning pöörduda iga inimese poole isiklikult, dialektilise küsimise vormis, Popperi arusaam kookonitesse suletud indiviididest paistab selle taustal Sokratese jaoks kõigest ühe õige lihtsa dialektilise harjutuse materjalina.

Siira püüdluse naeruväärsusest annab tunnistuse ka Popperi kõige täpsemini kaalutletud lähenemise katse falsifitseeriva deemoni kaasamisega. Popperi jaoks on deemon muutunud kõigest falsifikatsiooniks, mida võib viia läbi kestahes, igasugune side jumalikuga on ununenud.

Tuleb tunnistada, et hoolimata Popperi nutikusest kriitilise mõistuse vallas ning järk-järgulise planeerimise osas, on ta täielik võhik armastuse asjades. Kuigi väljavaade teenida ära Sokratese armastus näib üpriski lootusetu, tuleb ometi eeldada, et Popper siiski Sokratesele tavapärase iroonilise õppetunni osaliseks saab.

“Õppetöö” juures tuleb aga taas mängu Platon, kellega Popper kord viha jaganud, kord viha suunanud on. On üsna ilmne, et oma konkurenti Popper kõrvaldada pole suutnud, isegi on küsitav, kas Platon Popperiga üldse otseses mõttes konkureerib, sest Platon ise jätab õigupoolest oma suhte Sokratesega lahtiseks ega esine ühemõtteliselt Sokratese armukesena, s. t. autentse tõlgendajana — aga samas on see taotlus ka Platoni jaoks vältimatu, isegi kui tema eesmärgiks pole tõlgendada ajaloolist Sokratest selle enese ajaloolise hoidumise suhtes autentselt, siis on tema tõlgendus autentne selles mõttes, et just selline see pidigi olema, tegemist on seega igati autentse “Sokratesega”.

Seega on Platoni armuiha “Sokratese” vastu välistamatu, kuigi selle otsene püüdlemine pole ilmselget märgatav. Popperi puhul võiks midagi sarnast eeldada, kuid — lähtudes ühtlasi tema vastandumise teesist — otse vastupidi: Popperi armuiha Sokratese suhtes on küll välistatud, aga selle “püüdlemine” on ilmselge —, mis on kooskõlas ka eelneva vaatlusega. Kust saavutab Popper aga selle puuduva iha, mis tema püüdlust kanda võiks? Siin pole vaja vastust kaugelt otsida: ta võtab selle Platonilt. Kuna Sokratese ihaldamine Popperil pole võimalik, siis ei jää talle üle muud, kui ihaldada Platoni iha Sokratese vastu.

Popper esineb sellest tulenevalt Platoni dublandina armuasjades oma rolli siiski sallimata, mis tekitab viha oma eeskuju vastu — ning samas annab võimaluse oma eeskuju selle vastandina üle dubleerida. Pole kahtlust, et just ületava dublandi rolli tõttu tunneb Popper, et Platon on tema jaoks skisofreeniline — kohati naudib ta ennast Platonina, kohati aga jälestab viimse piirini, sest teab, et tegemist on pettusega, iha ihalemise ning iha tõelise eseme üha-ära-libisemisega. Õigupoolest on Popperi käsitluses siis kaks Platonit, üks hea Platon, kes ta ise tahaks olla, kui ta suudaks kõrvaldada oma eeskuju säilitades tema iha Sokratese vastu eneses, ning halb Platon, kes ta ise on, aga kelleks ta püüab teha n.-ö. ajaloolist Platonit, dialoogide autorit, kelle iha Sokratese vastu tema enese salaiha esemeks on.

Iha ihaldamise kergelt-käest-libisevuse tõttu seisab Popper Sokratese suhtes aga alati Platoni selja taga. Viimase õlad aga — nagu nimigi ütleb — on laiad.

See võitluslik pamflett pidi ilmselt olema häbematu sekkumine suurte filosoofide armuasjadesse, avaldatud “Taiplaruumi” lehel musta materjali hulgas.

Viited

[1] Oligarhia pooldajad soovisid sõlmida liitu teiste poliste aristokraatidega, olid majandusliku iseseisvuse ja vabaduse s. t. deemoslike tõusikute vastu, kelle sümboliks olid sadam koos laevandusega ja Ateena legendaarsed linnamüürid. Aristokraatlike võimumängudega tegelesid mitmed Platoni sugulased ja Sokratesest ära pööranud õpilased, legendaarne süüdistus Sokratese vastu oligi tegelikult tingitud Sokratese sidemetest aristokraatide kasvatamatute võsukestega, kes hiljem osutusid kuulsateks demokraatliku leeri õõnestajateks, vastuvõitlejateks – kelle õpetajaks Sokrates rahva silmis oli. Süüdistuskõnes ei mainita aga Sokratese otseseid pahategusid ega tema kurjuse õpilaste nimesid, kuna vastkukutatud kolmekümne türanni käsilastele, poolehoidjatele ning sunnitud kuuletujatele oli just kuulutatud välja amnestia. Ometi oli kogu Peloponnesose afääri lõppmänguna vaja õiendada arved oligarhilise vastasleeriga ning just selle tõttu viidi läbi näidisprotsess Sokratese kui sümboolse ja legendaarse aristokraatide õpetaja vastu — et protsess just selle eesmärgiga läbi viidi ja Sokratest aristokraatide kasvatamises ning oligarhiliste hoiakute pooldamises “süüdistati”, sellest annavad tunnistust ka Sokratese pareeringud kolmekümne türanniga koostöö tegemise osas ja rõhutused võitlemisest lahingutes demokraatliku leeri eest, mille tunnistajaks kutsub ta neis lahinguis tema kõrval võidelnud ja hukkunud üldteada demokraadi Chairephoni omakseid.

[2] N.-ö. Platoni paradoks seisneb küsimuses, kuidas on seletatav veendunud totalitaristi ja inimvaenlase üles kirjutatud dialoogide tohutu ajalooline kestvus ja ühatõlgitsetavus, seda mitte ainult tagurlaste vaid ka — ning isegi eelkõige — siiraste humanistide hulgas.

[3] Alapealkirjaga “Platoni lummus” – “The Spell of Plato”.

[4] Kümnes peatükk: “Avatud ühiskond ja selle vaenlased. Platoni pealetungi tagamaad”.

[5] Popperi teose lisas on ära toodud ka Popperi vastuseid kriitikale, millest võib välja lugeda, et “Avatud ühiskonna” Platoni köide on tekitanud omaette žanri, mida võiks nimetada umbes nii: paadunud platonistide pimedalt vihane ja enamasti küündimatu kriitika Popperi käsitluses leiduvate pisikeste vaieldavuste vastu. Ausalt ütelda tundub ka mulle mõttetu Popperi käsitluse üksikasjade kritiseerimine, sest mitte viimased pole selles peamised.

[6] Popper lubab endale allmärkuses isegi kerge viite oma poolt “vihatud” psühhoanalüüsile.

[7] Nt. Alkibiades “Pidusöögis”: “vannun jumalate ja jumalannade nimel, et kui olin Sokratesega terve öö maganud, tõusin üles täpselt niisugusena, nagu oleksin maganud isa või vanema venna juures”.