Milleks püüda tühistada teist maailmasõda?

Teine maailmasõda ei toonud iseäranis eestlaste jaoks kaasa midagi head, kuid selle mälestuse eitamine ajalugu ei muuda. Tähelepaneliku lehelugeja poolt “Surmaks kaevikus” [1] ristitud büst Raadi järve ääres on kujur Ants Möldri monumendiloome tippnäide ega heroiseeri ühelgi moel okupantide vägitegusid. Paiknemine kõrvalises pargisopis Eesti Rahva Muuseumi alal annab sellele pigem museaali ilme, puudu jääb vaid ajakohasest raamistusest.

Seetõttu näib poliitikute rõhutatud vältimatu vajadus teisaldada juba muuseumi alal paiknev monument veel täiendavalt mõnda muuseumi pigem kilplaslik, eriti pidades silmas monumendi kooskõla ERMi arhitektuurilise kontseptsiooniga. Arhitektide poolt sõjaväelennuväljale asetatud “mäluvälja” kontseptsiooni tuumaks oli kätkeda endasse sealseid baltisaksa ja nõukogude võõrvõimude vastandlikke ajalookihistusi — “nõukogude aja okupatsiooniga seotud märke ei saa ega tohi kustutada rahva mälust: neile tuleb anda uus ja lootusrikas tähendus” [2].

Monument sobib seega ideaalselt ERMi kompleksi ning saaks täita lähiajalugu tutvustavas ekspositsioonis olulist rolli koos teiste muuseumi alale paigutatud monumentaalkunsti teoste ja baltisaksa kihistust tutvustava mõisapargiga [3]. Jääb arusaamatuks, missugusest pädevusest lähtub direktriss Kertu Saksa kinnitus, et nemad monumenti enda muuseumisse ei taha — ometi tunnistades, et huvi nõukogude ajastut tutvustavate ekspositsioonide vastu on kasvanud ning Raadi monument on üks maitsekamaid omasuguste seas. [4]

Monumentaalkunsti kohatundlikkus

Asjatundjad on aastaid rõhutanud monumendi kunstilist ja kultuurilist tähendust. Linna juhtivpoliitikute ja asutusejuhtide katse seda eitada, rääkides möödaminnes pronksbüsti teisaldamisest ja viies igal võimalusel jutu haudade ümbermatmise juriidikale on filisterlik ka põhjusel, et hea monumentaalkunst pääseb mõjule vaid dialoogis seda ümbritseva keskkonnaga.

“Surm kaevikus” tsiteerib meisterlikult looduskeskkonda enda ümber, kaevikust surmakrampides välja püüdlev ülakeha tungiks justkui välja järveveest enda selja taga ning meenutab seetõttu uppujat. Teda raamiv valgest graniidist lainetus koosneb küll kahanevas kaskaadis taeva poole avatud ristkülikutest, kuid parafraseerib uppuja heitlustest korrapäraselt vallanduvaid ringlaineid. Ilmselt küll peamiselt suviseks ekspositsiooniks mõeldud — varem oli Raadi järv aktiivsemas kasutuses supluskohana —, lisandub ka kannatustes põleva sõduri aurav dialoog talvises jääkattes järvega.

Ants Möldri süvenenud abstraktsus ja delikaatne kohatunnetus, koostöös arhitekt Rein Luubiga kavandatud kontseptsioon maast kui sõja jälgede kandjast, sellest lähtuv monumendi paigutamine süvendisse, mis paneb oma kompositsioonis kaasa kõlama nii kaevikud kui massihauad — see on kõike muud kui mõned aastad pärast sõda sinna püstitatud automaati kandva sõduri agressiivselt manitsev kuju. See lasti Tartu kooliõpilaste algatusel õhku juba vähem kui kaks aastat pärast püstitamist.

Inimpõlv hiljem loodud ja 1975. aasta detsembrikuus avatud teie maailmasõja monumendi tarvis korraldati konkurss, mille kolmeteistkümnest tööst pälvis Möldri ja Luubi oma esikoha just selle oskuse tõttu paigutada mälestusmärk olemasoleva keskkonna mastaapi ning rütmi. Muutumas oli ka ajastu rütm, sest vaid paar aastat hiljem, 1979. aasta augustis allkirjastati siinsamas Tähtveres, Vikerkaare tänava 25. majas juba Molotov-Rippentropi pakti hukka mõistnud ja rahvusvahelise üldsuse poole pöördunud Balti apell.

Punamonumendiks sildistamise malakas

Kuigi Raadi monument on ilmselt Ants Möldri monumentaalkunsti tippteos, pole ühestki otsast tegu nõukogude režiimi ülistava õukonnakujuriga. Mölder oli pigem oma mõtliku, kuid väljendusrikka napivormilisusega töövõite pompoosselt ülistava režiimi poolt tõrjutud ega marsi ka päriselt 1970. aastate vormiuuenduste taktis. Ta varasemad, delikaatselt abstraktsed ja tavapärast nõukogude sümboolikat vältivad sõjahaudade tähised Audrus ja Pärnu-Jaagupis ilmestavad seda suurepäraselt. Möldri viimaseks monumentaalkunsti tööks sai aga sõdurina Eesti Vabariigi eest võidelnud skulptori Juhan Raudsepa loodud ning NSVL okupatsioonivägede poolt õhitud Vabadussõja mälestussamba taastamine Koerus 1998. aastal.

Kunst on alati suurem kui režiim, mille tingimustes see loodud on. Kui NSVL okupatsiooni ajal ühtse vormikaanoni järgi sisuliselt seeriatootmises valmistatud ideoloogilisi mälestusmärke võib õigustatult nimetada punamonumentideks, siis selle sildi valimatu riputamine kõigi okupatsiooniaja monumentide, sh sõjamonumentide kaela ei ole põhjendatud. Teise maailmasõja mälestussammast Raadil ei peaks nuhtlema sõjale vahetult järgnenud küünilise ümbermatmiste aritmeetika või okupatsioonivõimu poolt monumendil näha tahetud selgituse eest — mõlemad vead saab parandada ja selleks tundub praegu olevat ka selge poliitiline tahe.

Raadi monumendi keskmeks oleva sõduribüsti teisaldamisel kaoks aga vältimatult selle hoolega komponeeritud ja filigraansest kohatunnetusest lähtuv kunstiline tähendus. Kaitstes “ERMi kui monumenti ja arhitektuuriteost” vahetusse lähedusse plaanitavate elumajade eest kinnitab direktriss Saks, et nõukogude sõjaväe lennuraja ümbermõtestamine vabaduse poole tõusvana ei ole talle saladuseks. Kui saada üle varasemate juhtide ehk pisut liiga närviliselt sihitud etteheidetest Ants Möldri loomingu suunal, säilitaks ERMi “mäluvälja” taevase vabaduse poole tõusmine põimituna “Surmaga kaevikus” oma eksistentsiaalse sügavuse ka maapõue poolt neelatud sõjaohvrite mälestuse näol — ja meil kindlasti on kohustus neid mäletada [5].

Meie teise maailmasõja lugu

Arusaadavatel põhjustel Eestis praktiliselt ei ole teise maailmasõja monumente, mis poleks püstitatud nõukogude okupatsiooni ajal. Kui kõik olemasolevad punamonumentide pähe eemaldada, mõjub see pigem katsena ülepea eitada teist maailmasõda koos kõigi selle õudustega. Seda me ilmselt siiski ei soovi?

Tasub mõtelda kasvõi sellele, et holokausti eitamine on karistatav pea kõigis Euroopa riikides Leedust lääne poole — tegelikult on isegi oma järjekordset vererada alustanud Venemaal natsiroimade eitamine kuritegu. Niisiis on ühelt poolt on küsimus selles, kuhu läheb tartlane 8.-9. mail oma nelki asetama, kuid teiselt poolt selles, et kas on tark punamonumentide eemaldamise tuhinas ühtlasi mõtlematult püüda tühistada teist maailmasõda.

Küllap võtab meil ida ja lääne vahel paiknevana sõjakannatuste internaliseerimine omajagu rohkem aega kui neil, kellel on tulnud 20. sajandil üle elada vaid ühe okupatsioonivõimu kuriteod. Aga seda enam ei peaks me kiirustama ega laskuma eri okupatsioonivõimude toime pandud vägivalla omavahelise võrdlemise lõksu — kõigi nende taga olev motiiv on ühtviisi hävitav.

Ideaalis peaksime tähistama teise maailmasõja lõppu ja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist alati koos, sest need moodustavad meie jaoks tervikliku loo. Tuleviku nimel võiksime end harjutada seda ka tegema, aga õppima jutustama ka seda terviklikku lugu [6] — ent kuidas saame seda kohase väärikusega teha, kui hooaja tühistamismaania käigus kaotame järelemõtlematult avalikust ruumist sisuliselt kõik teise maailmasõja monumendid?

[1] https://tartu.postimees.ee/7540252/kiri-vaadake-teraselt-raadil-on-kaevikus-surev-sodur
[2] https://www.erm.ee/en/content/why-location
[3] https://www.err.ee/1608687898/raadi-moisapargi-alal-avatakse-reedel-skulptuuripark
[4] https://tartu.postimees.ee/7594249/ermi-juhataja-kertu-saks-muuseumi-lahedale-elamute-rajamine-rikub-vaartusliku-kunstiteose
[5] https://tartu.postimees.ee/7099641/juhani-puttsepp-tankitorjekraav-kui-unaruses-puhapaik
[6] https://www.err.ee/1608713830/eneken-laanes-soda-malu-ja-identiteet

Algne artikkel: “Ärme püüa tühistada teist maailmasõda!” (Tartu Postimees)