October 7, 2015

Õigusest radikaalselt eksida

Jaapani tehnoloogiahiid Hitachi andis 28. septembril teada, et asub katsetama sĂŒsteemi, mis on avalikust ruumist kogutavate andmete alusel suuteline ennustama vĂ€givaldsete kuritegude asetleidmise aega ja kohta. JĂ€ttes kĂ”rvale kĂ”ik selle, mis niisuguse sĂŒsteemi juurutamisel valesti vĂ”ib minna, on siin ĂŒks hĂ€irivam asjaoluks see, et sellise sĂŒsteemiga kaasneb ettekujutus, et me oleme lahendanud inimhinge saladused ning oleme suutelised tuvastama tegelikku motivatsiooni inimese tegevuse mingite meie arvates tĂ€hendusrikaste tunnuste alusel.

Aga kujutagem ette, et sĂŒsteem osutubki edukaks ja me otsustame laiendada selle ka lolluse elik mĂ”ttekuritegude ennetamisele! Sest milles muus me veel inimest sĂŒĂŒdistame kui mĂ”tteroimas, kui me oma moraalselt vm enda arvates ĂŒlemalt positsioonilt hindame mĂ”nda seisukohta liiga labaseks, erapoolikuks vĂ”i ÀÀrmuslikuks?

Kuigi lolluse lĂ”plik vĂ€ljajuurimine vĂ”ib tunduda ahvatlev, oleks see samm siiski haridusele pöördumatu mĂ”juga. Kui eraisikul pole vĂ”imalik olla valel seisukohal ja seda avalikult vĂ€ljendada, kartmata riiklikke vms repressioone, siis vĂ€listatakse tal vĂ”imalus kogeda autentsel viisil ekslikul seisukohal olemist ja — mis veelgi olulisem — selle ĂŒletamist.

Globaalne infoĂŒhiskond avab meile ligipÀÀsu igasugusele infole, aga samas muudab ka meid endid koos oma seisukohtadega lihtsamini ĂŒldsusele ligipÀÀsetavaks. Praegusel vastuolulisel ajastul muutub kĂŒmmekonna aastaga maailmas sama palju kui varem terve inimelu jooksul. VĂ€ga raske on olla maailma asjade suhtes kooskĂ”lalisel seisukohal, sĂ€ilitada see kooskĂ”la ajateljel. Eksimine on tĂ€napĂ€eval paratamatus.

Ilmselt seetĂ”ttu on paljudel arvamusliidritel kombeks esineda avalikkuses pseudonĂŒĂŒmi all. Mida aktiivsem arvamussurfar, seda rohkem kontosid eri vĂ”rgustikes, sageli isegi omavahel konfliktsed pseudonĂŒĂŒmsed kontod samas vĂ”rgustikus. On loomulik, et eri seisukohti tahetakse jĂ€rele proovida elusuuruses, mitte ainult mĂ”ne steriilse argumendi tasemel, vaid teha kindlaks, mida tĂ€hendab vastava tervikliku rolli vĂ”tmine avalikkuses pikemaks ajaks — olgu selleks rolliks siis cafferlover, Harri Kingo vĂ”i Vend Hieronymus.

TÔsi, on pigem autentsete lollide elik poliitikute komme olla avalikult loll omaenda nime all, aga ka seda ei tohiks represseerida. Ilma mudaliigata pole profiliigat kauaks.

SeetĂ”ttu on mulle vastuvĂ”etamatu, kui vihakĂ”ne vms sildi all pĂŒĂŒtakse avalikust ruumist peita seisukohti, mille kohta peaasjalikult ainult arvatakse, et need kallutavad inimesi kuritegudele. Me ei tea kunagi, milline seisukoht teeb seda pĂ€riselt ja milline on ainult etapp konkreetse isiku haridusteel.

SĂ”navabadust ei tohiks eraelu puutumatust juba niigi ĂŒlemÀÀraselt ÔÔnestaval digiajastul mingil juhul allutada ĂŒhelegi moodsale hariduslikule instrumentalismile, vaid seda tuleks endiselt mĂ”ista lĂ€htuvalt pĂ”hiseaduslikest Ă”igustest sĂŒĂŒme-, loome- ja mĂ”ttevabadusele. Sest ka kĂ”ige heasoovlikum totalitarism mĂ”tlemise sfÀÀris muudab inimesed lĂ”puks ĂŒheplaanilisteks idiootideks — kui see ise enne raginaga ei murdu.

Artikkel ilmus vÀljaandes Hea kodanik 7. oktoobril 2015.