Õigusest radikaalselt eksida
Jaapani tehnoloogiahiid Hitachi andis 28. septembril teada, et asub katsetama süsteemi, mis on avalikust ruumist kogutavate andmete alusel suuteline ennustama vägivaldsete kuritegude asetleidmise aega ja kohta. Jättes kõrvale kõik selle, mis niisuguse süsteemi juurutamisel valesti võib minna, on siin üks häirivam asjaoluks see, et sellise süsteemiga kaasneb ettekujutus, et me oleme lahendanud inimhinge saladused ning oleme suutelised tuvastama tegelikku motivatsiooni inimese tegevuse mingite meie arvates tähendusrikaste tunnuste alusel.
Aga kujutagem ette, et süsteem osutubki edukaks ja me otsustame laiendada selle ka lolluse elik mõttekuritegude ennetamisele! Sest milles muus me veel inimest süüdistame kui mõtteroimas, kui me oma moraalselt vm enda arvates ülemalt positsioonilt hindame mõnda seisukohta liiga labaseks, erapoolikuks või äärmuslikuks?
Kuigi lolluse lõplik väljajuurimine võib tunduda ahvatlev, oleks see samm siiski haridusele pöördumatu mõjuga. Kui eraisikul pole võimalik olla valel seisukohal ja seda avalikult väljendada, kartmata riiklikke vms repressioone, siis välistatakse tal võimalus kogeda autentsel viisil ekslikul seisukohal olemist ja — mis veelgi olulisem — selle ületamist.
Globaalne infoühiskond avab meile ligipääsu igasugusele infole, aga samas muudab ka meid endid koos oma seisukohtadega lihtsamini üldsusele ligipääsetavaks. Praegusel vastuolulisel ajastul muutub kümmekonna aastaga maailmas sama palju kui varem terve inimelu jooksul. Väga raske on olla maailma asjade suhtes kooskõlalisel seisukohal, säilitada see kooskõla ajateljel. Eksimine on tänapäeval paratamatus.
Ilmselt seetõttu on paljudel arvamusliidritel kombeks esineda avalikkuses pseudonüümi all. Mida aktiivsem arvamussurfar, seda rohkem kontosid eri võrgustikes, sageli isegi omavahel konfliktsed pseudonüümsed kontod samas võrgustikus. On loomulik, et eri seisukohti tahetakse järele proovida elusuuruses, mitte ainult mõne steriilse argumendi tasemel, vaid teha kindlaks, mida tähendab vastava tervikliku rolli võtmine avalikkuses pikemaks ajaks — olgu selleks rolliks siis cafferlover, Harri Kingo või Vend Hieronymus.
Tõsi, on pigem autentsete lollide elik poliitikute komme olla avalikult loll omaenda nime all, aga ka seda ei tohiks represseerida. Ilma mudaliigata pole profiliigat kauaks.
Seetõttu on mulle vastuvõetamatu, kui vihakõne vms sildi all püütakse avalikust ruumist peita seisukohti, mille kohta peaasjalikult ainult arvatakse, et need kallutavad inimesi kuritegudele. Me ei tea kunagi, milline seisukoht teeb seda päriselt ja milline on ainult etapp konkreetse isiku haridusteel.
Sõnavabadust ei tohiks eraelu puutumatust juba niigi ülemääraselt õõnestaval digiajastul mingil juhul allutada ühelegi moodsale hariduslikule instrumentalismile, vaid seda tuleks endiselt mõista lähtuvalt põhiseaduslikest õigustest süüme-, loome- ja mõttevabadusele. Sest ka kõige heasoovlikum totalitarism mõtlemise sfääris muudab inimesed lõpuks üheplaanilisteks idiootideks — kui see ise enne raginaga ei murdu.
Artikkel ilmus väljaandes Hea kodanik 7. oktoobril 2015.